Kristina Šmigun-Vähi

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Kristina Šmigun-Vähi
Kristina Šmigun Otepää MK.JPG
Otepää MK-etapp (2006)
Isikuandmed
Riik Eesti
Sünniaeg 23. veebruar 1977 (42-aastane)
Sünnikoht Tartu
Medalid
Olümpiamängud Olympic rings with transparent rims.svg
Kuld 2006 10 km klassistiilis
Kuld 2006 7,5 + 7,5 km
suusavahetusega sõidus
Hõbe 2010 10 km vabastiilis
Maailmameistrivõistlused
Kuld 2003 topeltjälitussõidus
Hõbe 1999 15 km vabastiilis
Hõbe 2003 10 km klassikastiilis
Hõbe 2003 15 km klassikastiilis ühisstardiga sõidus
Pronks 1999 30 km klassikastiilis
Pronks 2003 30 km vabastiilis

Kristina Šmigun-Vähi [krist'iina šmig'unn] (kuni 2007 Kristina Šmigun; sündinud 23. veebruaril 1977 Tartus) on Eesti poliitik ja endine suusataja, kes kuulus naiste murdmaasuusatamises maailma tippu. Ta on kahekordne juunioride ja ühekordne täiskasvanute maailmameister ning kahekordne olümpiavõitja. Tema esimene treener oli Herbert Abel ja järgmine isa Anatoli Šmigun. Ta on XIV Riigikogu liige.

Kristina Šmigun lõpetas 1996. aastal Tartu Kommertsgümnaasiumi.

Esimest korda osales ta olümpiamängudel 1994. aastal Lillehammeris, kus saavutas 10 km vabastiilisõidus 27. koha.

2002. aasta taliolümpial Salt Lake Citys jäi Šmiguni parimaks saavutuseks 30 km klassikastiilisõidu seitsmes koht. "Kõigil mu olümpiatel on midagi valesti olnud," rääkis ta Soldier Hollow' suusastaadionil. Lõputseremoonial kandis Šmigun Eesti lippu. Nädal pärast olümpiat võitis ta maailmakarikavõistluste Lahti etapi 10 km vabastiilis, alistades olümpiavõitja Stefania Belmondo 0,6 sekundiga.

2006. aasta taliolümpiamängudel Torinos võitis Kristina Šmigun kuldmedali nii 10 km klassikasõidus kui ka 15 km suusavahetusega sõidus. Samal aastal andis Rahvusvaheline Olümpiakomitee Šmigunile Sportstar '​i aunimetuse. Autasu üleandmise gala toimus ROKi peakorteris Lausanne'is ning seda kandis üle telekanal Eurosport.

Pärast hooaja vahelejätmist tütre sünni tõttu, teatas Kristina Šmigun-Vähi 21. septembril 2009, et kavatseb tippspordis jätkata.[1] 2010. aasta taliolümpiamängudel võitis ta hõbemedali, kuid 2. juulil 2010 teatas, et loobub tippspordist.

Aastal 2010 valiti Šmigun-Vähi Eesti aasta naissportlaseks[2] ja 2012. aastal Eesti Olümpiakomitee asepresidendiks.[3]

Saavutused[muuda | muuda lähteteksti]

Olympic rings with transparent rims.svg Olümpiamängudel[muuda | muuda lähteteksti]

Šmigun ja Kateřina Neumannová Torino OM-il 2006. aastal

Maailmameistrivõistlustel[muuda | muuda lähteteksti]

Kristina Šmigun MK-etapil Otepääl 2007. aastal

Juunioride maailmameistrivõistlustel[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1995 Flag of Sweden.svg Gällivares
    • Hõbe hõbemedal 5 km klassistiilis
    • Hõbe hõbemedal 15 km vabastiilis
  • 1996 Flag of Italy.svg Asiagos
    • Hõbe hõbemedal 5 km klassikastiilis
    • Hõbe hõbemedal 15 km vabastiilis
  • 1997 Flag of Canada.svg Canmore'is
    • Kuld juunioride maailmameister 5 km klassikastiilis
    • Kuld juunioride maailmameister 15 km vabastiilis

Maailmakarikavõistlustel[muuda | muuda lähteteksti]

Maailma karikas[muuda | muuda lähteteksti]

  • Üldkarikas
    • 2. koht: 2000, 2003
  • Tavakarikas
    • 1. koht: 1999
    • 3. koht: 2004, 2005
  • Sprindikarikas
    • 3. koht: 1999, 2000
  • Lühikeste distantside karikas
    • 1. koht: 2000
  • Pikkade distantside karikas
    • 2. koht: 2000

Maailma karikasarja etappide võidud[muuda | muuda lähteteksti]

Kristina Šmigun-Vähi osales karjääri jooksul maailma karikasarja etappidel 164 korda. Poodiumile jõudis ta neist 50 korral, millest 16 korral kõige kõrgemale astmele.

Jrk. nr Aasta Kuupäev Koht Riik Ala
1. 1999 12. jaanuar Nové Město Tšehhi Tšehhi 15 km vabastiilisõit
2. 1999 10. detsember Sappada Itaalia Itaalia 10 km vabastiilisõit
3. 1999 28. detsember Garmisch-Partenkirchen Saksamaa Saksamaa Sprint
4. 2000 16. veebruar Goms Šveits Šveits 5 km vabastiilisõit
5. 2000 23. märts Lahti Soome Soome Sprint
6. 2001 22. detsember Ramsau Austria Austria 15 km ühisstardist vabastiilisõit
7. 2002 2. märts Lahti Soome Soome 10 km vabastiilisõit
8. 2002 23. november Kiruna Rootsi Rootsi 5 km vabastiilisõit
9. 2003 4. jaanuar Kavgolovo Venemaa Venemaa 5 km vabastiilisõit
10. 2003 22. november Beitostølen Norra Norra 10 km vabastiilisõit
11. 2003 29. november Kuusamo Soome Soome 2 × 7,5 km topeltjälitussõit
12. 2003 6. detsember Dobbiaco Itaalia Itaalia 15 km ühisstardist vabastiilisõit
13. 2003 21. detsember Ramsau Austria Austria 2 × 7,5 km topeltjälitussõit
14. 2004 28. november Kuusamo Soome Soome 10 km klassikastiilisõit
15. 2004 8. detsember Ramsau Austria Austria 15 km ühisstardist vabastiilisõit
16. 2007 11. märts Lahti Soome Soome 10 km klassikastiilisõit

Maailma karikasarjas saadud punktid ja kohad[muuda | muuda lähteteksti]

Aasta Punkte Koht
1993/1994 7 60.
1994/1995 93 29.
1995/1996 17.
1996/1997 211 13.
1997/1998 138 19.
1998/1999 666 4.
1999/2000 1165 2
2000/2001 352 10.
2001/2002 649 4.
2002/2003 834 2.
2003/2004 853 5.
2004/2005 643 4.
2005/2006 346 17.
2006/2007 405 11.
2009/2010 259 32.

Terviseprobleemid[muuda | muuda lähteteksti]

1997. aasta lõpus, enne Nagano olümpiamänge, sai Šmigun Lõuna-Eestis mootorsaaniga sõites rangluumurru. Tartu Ülikooli Kliinikumis tehtud operatsiooni järel paranes ta kodus, kuni oli valmis Vuokattis suusasammu proovima. Esialgu sai Šmigun liigutada vaid vasakut kätt, paremat takistas tugiplaat.

2. veebruaril eemaldas spordiarst Toomas Tein Tartus osa fiksaatorist. Olenemata sellest, et olümpiale sõidu mõttekuses leidus kahtlejaid, asus Kristina koos isaga 5. veebruaril teele.

Üle kuu aja intervjuude andmisest hoidunud Šmigun tunnistas Tallinna lennujaamas: "Piiriks on valu. Võistlen vaid juhul, kui ihuliikmed vastu ei karju." Ta osales ainult 30 km vabastiilisõidus ja sai 63 osavõtja seas 46. koha.

2001. aasta Lahti maailmameistrivõistlused olid Kristinale suur pettumus. Haigestumine jaanuaris viis parima vormi ega võimaldanud MM-iks soovitud moel valmistuda. Lahtis jäi ta parimaks 9. koht 10 km klassistiilis. Enda arvates tegi Šmigun vea, kui tahtis täielikult tervenemata kiiresti vormi jõuda: "Uskusin tõesti, et suudan pärast haigust võistelda samamoodi kui enne, kuid eksisin," kinnitas Šmigun.

Dopinguskandaalid[muuda | muuda lähteteksti]

2002[muuda | muuda lähteteksti]

23. jaanuaril 2002 saabus Eesti Suusaliitu Rahvusvaheliselt Suusaliidult järgmine sõnum: Kristina Šmiguni dopinguproov on osutunud positiivseks. Tema 12. detsembril 2001 maailmakarikavõistluste etapil Brussonis antud proovist oli leitud keelatud ainete nimekirjas olevat anaboolse toimega hormooni 19-norandrosterooni.

"Ma pole kasutanud seda ainet, mis seisab kirjas Rahvusvahelisest Suusaliidust tulnud faksil," kinnitas Šmigun, "seepärast soovin kiiresti B-proovi uurimist. Võitlen oma puhtuse ja õigluse eest. Ma ei karda midagi. Võin, käsi piiblil, vanduda, et minu südametunnistus on puhas."

Rahvusvahelise Olümpiakomitee meditsiinikomisjoni otsusel tohib naissportlase uriiniproovis 19-norandrosterooni kontsentratsioon olla 4 ng/ml (nanogrammi milliliitri kohta), meessportlasel 2 ng/ml. Šmiguni A-proov näitas 6,4 ng/ml.

Eesti Antidopingu Keskuse juhataja Mihkel Mardna ütles Postimehele, et Šmiguni proov ületab lubatud füsioloogilise piiri väikese koguse võrra. Ta oli kahtlev, kas tegu on üldse dopingujuhtumiga. Kahtlusi dopinguproovi ehtsuse kohta süvendas ka FIS-ist saabunud teade, mille järgi osutus Šmiguni 15. detsembril 2001. aastal Davosis antud proov negatiivseks. Ka Eesti Suusaliidu president Toomas Savi lootis, et tegu on arusaamatusega. Tema eestvõttel alustasid Šmiguni kaitseks tööd Eesti parimad erialaasjatundjad. Viimaste käsitlust suusataja organismi eripära kohta polnud aga vaja käiku anda, sest enne tuli uus sõnum.

30. jaanuaril 2002 saabusid Tartu Ülikooli spordibioloogiainstituudi vanemteadur Mehis Viru ja Šmigunide tiimi mänedžer Kristjan-Thor Vähi Saksamaalt Kreischa laborist hea sõnumiga: testimisel võetud B-proovi 21-kordne analüüsimine andis tulemuse 4,2 ng/ml, mis on negatiivne. Esmane dopinguteade lükati ümber ja Šmigun võis sõita olümpiale.

2014[muuda | muuda lähteteksti]

2014. aasta veebruaris teatas Vene spordiportaal "Весь Спорт", et Torino olümpiamängude ajal ühelt Eesti sportlaselt võetud A-proov osutus positiivseks. Kuna ROK oli juba detsembris teavitanud tulemustest EOK-d ja see omakorda Šmiguni, otsustas Šmigun uudist isiklikult kinnitada. Ta valis teadlikult teistsuguse lähenemise meediale kui seda tehti Andrus Veerpalu juhtumi korral. Šmiguni teatel on ta andnud vabatahtlikult valedetektori all tunnistuse, et pole elus kordagi teadlikult dopingut tarvitanud. Valedetektori test pole küll juriidiliselt otsustav, kuid oluline on vabatahtlik tunnistus. Veebruari keskpaigaks ei olnud B-proovi avalikustamise aeg veel teada.[4][5]

13. detsembril 2017 teatas ROK, et kõik Torino olümpiamängude järelproovid on puhtad.[6]

Tegevus poliitikuna[muuda | muuda lähteteksti]

Šmigun-Vähi kuulub Reformierakonda.

2019. aasta Riigikogu valimistel sai ta 2002 häält ning osutus ringkonnamandaadiga valituks Riigikogu XIV koosseisu liikmeks.[7][8]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Kristina Šmigun-Vähi on 168 cm pikk ja kaalub 59 kilogrammi.

1993. aastal tutvus ta Kristjan-Thor Vähiga. 7. juulil 2007 laulatas nad Tartu Pauluse koguduse kirikuõpetaja Joel Luhamets. Kristjani vanaema ootamatu haigestumise tõttu jäeti pulmapidu ära.[9] Abieluettepaneku tegi Kristjan Kristinale 2 aastat enne pulmi Egiptuses Punase mere ääres. Pärast abiellumist hakkas Kristina kandma liitperekonnanime.

Juba enne pulmi teatas Kristina, et jätab järgmise hooaja vahele.[10] 17. juunil 2008 sündis nende perre tütar Victoria Kris[11] ja 3. märtsil 2011 poeg Kristhor Tomi.[12]

Kristina ema on endine suusataja Rutt Šmigun ning isa suusatreener ja endine suustaja Anatoli Šmigun. Ka õde Katrin Šmigun on endine suusataja. Samuti on suusatajad onupoeg Aivar Rehemaa ja onutütar Jana Rehemaa-Weinberger.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

12. septembril 2006 avati Tartu kommertsgümnaasiumi hoone seinal bareljeef kooli vilistlasele Kristina Šmigunile (skulptor Endel Taniloo).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kristina Šmigun-Vähi naaseb tippsporti!. Delfi, 21. september 2009.
  2. Eesti spordiajakirjanikud valisid aasta parimaid sportlasi. Õhtuleht, 17. detsember 2010.
  3. EOK värske asepresident Kristina Šmigun-Vähi: tähtis on jätta aega pere jaoks Eesti Päevaleht, 09. november 2012.
  4. Kirsti Vainküla "63 päeva hoitud saladus" Eesti Ekspress, 13. veebruar 2014, lk 6–9.
  5. Raul Ranne "Šmiguni juhtum tekitab paranoilisi küsimusi" Eesti Ekspress, 13. veebruar 2014, lk 9.
  6. Kristina Šmigun-Vähi dopingukahtlusest vabanemisest: päev on päikest täis!, sport.err.ee, 13. detsember 2017.
  7. https://rk2019.valimised.ee/et/election-result/acquired-mandates.html
  8. https://rk2019.valimised.ee/et/voting-result/district-2-voting-result.html
  9. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk 453.
  10. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk 214.
  11. Kristina Šmigun-Vähil sündis 3,47 kg kaaluv tütar. Postimees, 17. juuni 2008.
  12. Kristina Šmigun-Vähi pisipoeg sai huvitava nime. Kroonika, 11. märts 2011.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jaan Martinson, Kristina Šmigun-Vähi. "Kristina". Menu Kirjastus, Tallinn 2010, 288 lk; ISBN 9789949470327
  • Kirsti Vainküla "63 päeva hoitud saladus" Eesti Ekspress, 13. veebruar 2014, lk 6–9.
  • Raul Ranne "Šmiguni juhtum tekitab paranoilisi küsimusi" Eesti Ekspress, 13. veebruar 2014, lk 9.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]