Endel Taniloo

Allikas: Vikipeedia
Endel Taniloo 2006. aastal korp! Revelia perekonnaõhtul

Endel Eduard Taniloo (kuni 25. oktoobrini 1935 Tanilov; 5. jaanuar 1923 Tartu28. november 2019 Tartu) oli eesti skulptor.[1]

Taniloo on peamiselt loonud figuraal-, portree- ja monumentaalskulptuure. Üks tuntumaid neist on helilooja ja koorijuhi Juhan Simmi hauamonument Tartus Raadi kalmistul.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Endel Taniloo õppis aastatel 19401943 Tartu Õpetajate Seminaris, 19431944 Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Aastal 1944 mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke. Aastatel 19441946 oli ta sõjavang Nõukogude Liidus Novosibirskis ja Kemerovos. Pärast vabanemist õppis ta aastatel 19461952 Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis. Tema diplomitööks oli naiskorvpalluri skulptuur.[1]

Aastatel 1959–2000 töötas Endel Taniloo Tartu Kunstikoolis õpetajana, aastatel 19921995 oli ta Tartu Ülikooli maaliosakonna õppejõud.

Endel Taniloo oli Kunstnike Liidu Tartu osakonna esimees aastatel 19771987, hiljem pikka aega juhatuse liige. Ta on juhtinud Tartu Kunstnike Maja tegevust.[1] 1980. aastail ei saanud ta hästi läbi Tartu Ülikooli Kunstikabinetiga.

Endel Taniloo oli korporatsioon Revelia vilistlane (1990), Vanemuise seltsi auliige, Tartu Peetri koguduse liige alates 1953. aastast ja Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi liige. Ta oli Forseliuse Seltsi ja Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi asutaja ning Vanemuise Seltsi ja Korporatsioon Revelia vilistlaskogu taasasutaja. Kuulus vabamüürlaste ridadesse.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Ühena esimestest kujuritest võttis Endel Taniloo skulptuurimaterjalina kasutusele dolomiidi. Ta on loonud tuhatkond taiest (skulptuur, monument, hauasammas, pisiplastika). Endel Tanilool oli üle kolmekümne isikunäituse. Tema hobiks oli vanavara (samovarid, petrooleumilambid, triikrauad jm) kogumine.[1] Oma suure triikrauakogu kinkis ta Tartu linnamuuseumile, petrooleumilambid Eesti Rahva Muuseumile.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

"Kivi Jüri" Kärdlas
  • "Puhkus" (1956)
  • "Mehhiklanna" (1957)
  • "Töölise pea" (1958)
  • "Saaremaa töörahva ülestõusu monument" Kuressaares, rahvakeeles "Upamehed" (1963). (Monument on teisaldatud.)[1]
  • "Kivi Jüri" Kärdlas (1966)
  • "Istuv naine" (1971)
  • "Ema ja laps" (1979)
  • "Eesti rahvakooli memoriaal" (1987, Kambja)
  • "Aukivi õpetajale" (1988, Tartu, Salme 1a)

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Skulptor Endel Taniloo kortermuuseum[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 2005 asutas Endel Taniloo oma endistesse eluruumidesse aadressil Jakobi 35-3 Tartus ateljee-muuseumi. Pärast skulptori surma hoolitsevad muuseumi eest tema poeg Urmas Taniloo ja pojapoeg Joonas.[3]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Endel Taniloo elas 96-aastaseks.[1] Ta oli alates 1949. aastast abielus Heljo Tanilooga (sündinud Suur) ja seda 70 aastat, kuni oma surmani. Nende poeg Urmas Taniloo on orelikunstnik ja tütar Airike Taniloo-Bogatkin on skulptor ja keraamik.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Enriko Talvistu (29. november 2019). "In memoriam: Endel-Eduard Taniloo". Postimees. Vaadatud 29. novembril 2019.
  2. Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 3989
  3. Hanson, Raimu. In memoriam Endel Taniloo. Tartu Postimees, 28. november 2019.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]