Kõrvallause

Allikas: Vikipeedia

Kõrvallause on lausekujuline moodustaja, mille ülesanne on täpsustada pealauset või kõrgema astme kõrvallauset. Kõrvallause ja pealause annavad kokku põimlause. Kõrvallause eraldatakse pealausest komadega ning kõrvallauset alustavad alistavad sidendid.

Eesti keel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõrvallause koht lauses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõrvallause võib asetseda pealause

  • ees: et kalale minna, peab omama vastavat varustust
  • järel: arvasin, et mind oli ära unustatud
  • sees: jope, mille ma hiljuti ostnud olin, oli juba katki.
  • Kõrvallause võib alistuda kõrgema astme kõrvallausele: läksin poodi, et osta endale raamat, mida hädasti vajasin, sest pidin esmaspäevaks kirjutama referaadi.
  • Samale pealausele võib alistuda mitu kõrvallauset. Sel juhul algavad kõrvallaused sama sidendiga (või on see juurdemõeldav), sama astme kõrvallauseid komaga ei eraldata: on selge, et ta tahab ennast maksma panna ja (et ta) teeb selleks kõik endast oleneva. Üht pealauset võib täpsustada kaks või enamgi sama astme kõrvallauset

Kõrvallause liigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • aluslause (vastab küsimusele mis?): Huvitav, milliseks see reis kujuneb
  • sihitislause (mida?): Ma ei tea, kas ma viitsin sellega tegelema hakata.
  • öeldistäitelause (mis? missugune?): Mulle tundus, et ta oli määrdunud.
  • määruslause (määruse küsimused): Koer haukus, sest tänaval kõndis kuri mees.
  • täiendlause (missugune?): See noormees, kes mind kosida tahtis, oli väga inetu.

Täiendkõrvallause asend lauses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Täiendkõrvallause vale asend võib põhjustada vääriti mõistmist või arusaamist. Täiendkõrvallause asub oma põhisõna järel. Et lausetest õigesti aru saada, ei soovitata paigutada kõrvallauset täiendi ja selle põhisõna vahele või nimisõna ja kaassõna vahele.