Taani keel

Allikas: Vikipeedia
Taani keel (dansk)
Kõneldakse Taani, Fääri saared, Gröönimaa, Saksamaa (Lõuna-Schleswig)
Kokku kõnelejaid 6 miljonit
Keelesugulus Indoeuroopa keeled
 germaani keeled
  põhjagermaani keeled
   idaskandinaavia keeled
    taani keel
Ametlik staatus
Ametlik keel Taani Taani
Fääri saared Fääri saared
Vähemuskeel:
Saksamaa Saksamaa
Keelehoole Dansk Sprognævn
Keelekoodid
ISO 639-1 da
ISO 639-2 dan

Taani keel (taani keeles dansk) kuulub Indoeuroopa keelkonna germaani rühma põhjagermaani ehk Skandinaavia alamrühma.

Taani keel on Taani ametlik keel ja fääri keele kõrval teine ametlik keel Fääri saartel. 2009. aasta maini oli ta grööni keele kõrval teine ametlik keel Gröönimaal.[1] Peale selle on pisut taani keele kõnelejaid Taani piiri ääres Saksamaal.

16.19. sajandil oli taani keel ka Norra ametlik keel.

Taani keelt kõneleb emakeelena Taanis umbes 5 miljonit inimest ning Saksamaal (Põhja-Schleswigis umbes 50 000 inimest), Gröönimaal, Kanadas, Norras, Rootsis ja Ameerika Ühendriikides kokku umbes 330 000 inimest [viide?]. Taani keelt kõneleb kokku umbes 5,6 miljonit inimest.

Taani keele lähimad sugulaskeeled on norra ja rootsi keel. Eriti lähedane on taani keelele norra kirjakeele variant bokmål, kuigi hääldus on oluliselt erinev. Rootsi, norra ja taani keele kõnelejad saavad üksteisest aru, kui ei räägita liiga kiiresti.

Murded[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saja aasta eest oli Taanis sadu murdeid. Näiteks väikese Samsø saare põhjaosa elanikud said halvasti aru sama saare lõunapoolsetest asukatest! Pealinna Kopenhaageni domineerimise tõttu on praeguseks murded hääbunud, kuid on säilinud piirkondlikud erinevused näiteks sõnameloodias, nii et on kergesti arusaadav, kas inimene on pärit näiteks Jüütimaalt või Fynilt. Mõnes Jüütimaa lääne- ja põhjapiirkonnas on maal siiski säilinud ka puhtad murded, mis on pealinna keelest väga erinevad. Neil on muuhulgas hoopis teistsugune artiklite süsteem ja hääldus, näiteks: kirjakeeles ormen 'uss' – murdes æ worm; kirjakeeles æblet 'õun' – murdes æ æwl.

Mitmed kuulsad 19. ja 20. sajandi Jüütimaa autorid on kirjutanud murdes.

Murded jagunevad kolme rühma: läänemurded (jüüti murded), saarte murded (Sjællandi, Fyni ja naabersaarte murded) ja idamurded (Bornholmi murre; 17. sajandi keskpaigani Skåne, Hallandi ja Blekinge murrakud, millest hiljem said lõunarootsi murded).

Tänapäevane mitmekesisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üksikud erandid välja arvata, on Kopenhaageni keelelise domineerimise täielikkuse tõttu 1960–1980ndatel aastatel taani keele praegust kõnelejaskonda hinnatud ehk üheks homogeniseerunumaks omasuuruste seas maailmas.[2] Kui ka enne 1960. aastat peeti ka pealinna kõnelemisviisi prestiižseimaks, siis varasem vahetegemine nõnda pealinna "hea" ja "kombeka" vs murrete "halva" ja "lohaka" kõnelemisviisi vahel ei avaldanud keelelisele mitmekesisusele suurt mõju. 1960ndatest aastatest hakati aga juba televiisori vahendusel rääkima "kohasest" ja "kohatust" kõnelemisest, mis tasalülitas keelelise mitmekesisuse peaaegu täielikult ning murdetunnusteks jäi peamiselt prosoodia.[3] Sellest hoolimata levis pealinna prestiižsuse läbi kaks eristatavat kõnevormi – riigitaani keel (rigsdansk) ja Kopenhaageni keel (københavnsk), mida on nende erineva sotsiaalmajandusliku päritolu tõttu nimetatud vastavalt ka kõrg-Kopenhaageni keeleks ja madal-Kopenhaageni keeleks vastavalt nende algse kõnelejaskonna ühiskondlikule positsioonile.[2]

Tänapäeva noorte seas õpitakse riigitaani keel selgeks enamasti koolis ja Kopenhaageni keel enamasti avaliku meedia vahendusel[4], mistõttu on keelevariandid omandanud ka teatud stereotüübid. Nõnda tunnetatakse riigitaani keele kõnelejaid kui "harituid", "sihikindlaid" ja "hoolsaid", samas kui Kopenhaageni keel assotseerub "laheda", "moodsa" ja "enesekindlaga". [5] Sedamoodi on riigitaani keelega seotud teadvustatud prestiiž, s.t. kui otse eelistustest küsitakse hinnatakse teda kõrgemalt, Kopenhaageni keelega aga varjatud prestiiž, s.t. vabalt rääkides eelistatakse seda vormi.[6] Valdava varjatud maine tõttu on hinnatud ühiskeelt tulevikus just Kopenhaageni keele poole liikuvana.[7] Pealinna keeleline mõju püsib aga siiani üleüldine ja teiste keskuste panused ühiskeelte muutusesse on minimaalsed. [8] Tänapäeva keelelist mitmekesisust ilmestavad viimasel ajal ka multietnolektsed taani keele variandid, mis on immigrantide kakskeelsetes keskkondades välja kujunemas.[9]

Kiri[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taani keel kasutab ladina kirja. Taani tähestikus on ladina tähestikule lisatud tähed Æ/æ, Ø/ø ja Å/å, mis paiknevad tähestiku lõpus siin toodud järjekorras. Enne õigekirjareformi 1948 kasutati tähe å asemel ühendit aa. Isikunimedes, mõnes kohanimes ja vanades dokumentides on säilinud vana kirjaviis. Tähestikulise järjekorra puhul aa ja å samastatakse.

Taani ja norra tähestik langevad praegu kokku.

Foneetika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taani keele hääldus on raskesti õpitav. Taani naabermaadel öeldakse, et taanlased räägivad, nagu neil oleks kuum kartul kurgus.

12.13. sajandil muutusid vokaalidevahelised p, t ja k helilisteks spirantideks ning osaliselt vokaliseerusid. Norra keele sõnadele løpe [lööpe] 'jooksma', måte [moote] 'viis', bake [baake] 'küpsetama' vastavad taani keele sõnad løbe [löw(e)], måde [moð(e)], bage [bäj(e)]. Säilinud helitud klusiilid aspireerusid tugevalt ning helilised klusiilid muutusid helituteks.

Muusikaline rõhk asendus "tõukega" (häälepaelte järsu kokkutõmbega; stød). Sõnade mand [männ] 'mees' ja man [män] (aluse konkretiseerimata jäämist märkiv sõna) hääldus erineb põhiliselt selle poolest, et esimese hääldamisel tõmbub kõri kõvasti kokku. Samasugune hääldusefekt esineb nõrgemal kujul põhjainglise murretes (näiteks sõnas butter [ba?a] 'või').

Taani keeles on väga palju täishäälikuid, mida kirjapilt oma 9 vokaalitähega ei näita. Näiteks a-täht võib häälduda eesti keele a või ä sarnase häälikuna. Iga täishäälik võib olla pikk või lühike, tõukega või ilma. Vokaalid moodustavad ka diftonge, triftonge ja tetraftonge (näiteks færge [fäoue] 'värvima', jærv [iäou] 'ahm'). Täishääliku järel muutuvad g ja r diftongi osaks või kaovad hoopis: og [ou] 'ja', flag [fläi] 'lipp', bar [bäo] 'alasti', Norge [nou] 'Norra'.

Peaaegu kõik vanapõhja keele sõnalõpulised rõhuta vokaalid on taani keeles muutunud nii: täishäälik > e > švaa (> null). Õigekirjas on -e säilinud, kuid paljudes murretes seda ei hääldata (näiteks tage [ta] ‘võtma’).

r on kurguhäälik, kuigi palju nõrgem kui prantsuse keeles: rige [Rij(e)] 'riik'.

Morfoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nimisõnadel on kaks sugu: ühissugu, mis on tekkinud mees- ja naissoo ühtesulamisel, ja kesksugu. Sugude kohta ei ole kindlaid reegleid; need tuleb lihtsalt meelde jätta. Nagu teisteski Skandinaavia keeltes, on taani keeles enkliitiline määrav artikkel. Näiteks mand 'mees' on umbmäärase artikliga en mand ja määrava artikliga manden. Omadussõnalise täiendi puhul on määrav artikkel eraldi sõna: den store mand 'suur mees'.

Taani keele tegusõnade infinitiiv lõpeb täishäälikuga, mis on peaaegu alati -e. Tegusõnadel on ajavormid, kuid pööramist ei ole. Näiteks sõna spise 'sööma' olevik on spiser 'söön, sööd, sööb, sööme, sööte, söövad'.

Tegusõnad jagunevad tugevateks ja nõrkadeks. Lihtminevik ja mineviku kesksõna moodustuvad tugevatel verbidel vokaalivahelduse teel, nõrkadel verbidel sufiksite abil:

løbe 'jooksma' – løber 'jookseb' – løb 'jooksis' – er løbet 'on jooksnud' (tugev)
skyde 'tulistama' – skyder 'tulistab' – skød 'tulistas' – har skudt 'on tulistanud' (tugev)
straffe 'karistama' – straffer 'karistab' – straffede 'karistas' – har straffet 'on karistanud'.

Taani keeles on ka refleksiivsed verbid, mis moodustatakse sufiksi -(e)s abil: näiteks møde 'kohtama' – mødes 'kohtuma'.

Sõnavara[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enamik taani keele sõnu on genuiinsed ja pärinevad vanapõhja keelest. Genuiinsed sõnad on näiteks germaani algkeeleni tagasi ulatuvad mand, kvinde 'naine', hund 'koer', hjem 'kodu', gård 'õu', rød 'punane' ning Skandinaavia keeltele eriomased barn 'laps', skov 'mets'. On moodustatud uusi sõnu.

Et saksa ja inglise keel on taani keele sugulaskeeled, siis tulevad paljud taani keele sõnad nende keelte oskajatele tuttavad ette. Näiteks sõnad have, over, under, for ja kat langevad nii tähenduselt kui ka kirjapildilt (kuid mitte häälduselt) peaaegu kokku ingliskeelsete sõnadega. Taani keele sõna by 'linn' esineb mitmes Inglismaa kohanimes (näiteks Whitby, Selby).

Põhiarvsõnad ühest kahekümneni on: en, to, tre, fire, fem, seks, syv, otte, ni, ti, elleve, tolv, tretten, fjorten, femten, seksten, sytten, atten, nitten ja tyve. 40-st suuremate arvude puhul kasutatakse osalt kahekümnendsüsteemi.

Sõnavaras on palju laene saksa, inglise, prantsuse ja teistest keeltest.

Õigekeelsussõnaraamatus on umbes 55 000 sõna. Kokku on teada umbes 2,5 miljonit sõna. Sõnade suur arv tuleneb liitsõnade rohkusest.

Keelenäide[muuda | redigeeri lähteteksti]

Meieisapalve[muuda | redigeeri lähteteksti]

Fader Vor! Du, som er i Himlen.
Helliget vorde dit navn.
Komme dit rige.
Ske din vilje,
som i Himlen så og på jorden.
Giv os i dag vort daglige brød.
Og forlad os vor skyld,
som og vi forlader vore skyldnere,
Og led os ikke i fristelse, men frels os fra det onde.
(Thi dit er riget og magten og æren i evighed). Amen.

Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 1[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alle mennesker er født frie og lige i værdighed og rettigheder. De er udstyret med fornuft og samvittighed, og de bør handle mod hverandre i en broderskabets ånd.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taani keele ajalugu jaguneb kaheks perioodiks: vanataani keel (9.15. sajand) ja uustaani keel (alates 16. sajandist).

Vanimad keelemälestised on 9.–11. sajandist pärinevad raidkirjad (nooremad ruunid). 13.–14. sajandist on säilinud ladina kirjas käsikirjad (piirkondlikud seadused).

Esimene taanikeelne trükitud raamat ilmus 1495.

Kuulsaimad taani keeles kirjutanud kirjanikud on filosoof Søren Kierkegaard, muinasjutuvestja Hans Christian Andersen ja näitekirjanik Ludvig Holberg. Nobeli kirjandusauhinna on saanud Karl Adolph Gjellerup ja Henrik Pontoppidan (koos 1917) ning Johannes Vilhelm Jensen (1944).

Taani keelepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Taani keelepoliitika

Taani tänapäevane keelepoliitika on tuntud kui ametlikult märkimisväärselt liberaalne ja laissez-faire. Taani keelt ennast ei peeta riigisiseselt ohustatud keeleks ning seetõttu ei ole peetud vajalikuks taani keele staatust eraldi seadusega kaitsta. Taani keelel on olnud Taani kuningriigis koloniaalkeele staatus, mille kõrval on ametlik staatus antud fääri keelele 1948. aastal ning Gröönimaal grööni keelele 1979. aastal. Alates aastast 2009 on grööni keele läänegrööni murre Gröönimaa ainus ametlik keel. Eraldi on kaitstud ka ajalooliste saksa vähemuste õigused Taanis.[2]

Spetsiaalselt keelekasutust reguleeriva seadustiku puudumise kõrval on keeleküsimus tõstetud esile hariduse ja integratsiooni valdkonnas, kus ametlikust sõnastusest hoolimata on keelekasutus tugevalt reglementeeritud. Reglementeeritud alade kõrval on liberaalne keelepoliitika üleüldiselt soosinud keeleprobleemidele lahenduse leidmist kohalikus kontekstis.[2]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Grønland går over til selvstyre. TV 2 Nyhederne, 21. juuni 2009. Kasutatud 1.03.2010 (taani)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Siiner, Maarja (2012). Towards a more flexible language policy: a comparative analysis of language policy design in Denmark and Estonia., Tartu ülikool, Tartu: Tartu University Press, lk 168–169
  3. Kristiansen, Tore. 1990. Udtalenormering i skolen. Skitse af en ideologisk bastion. Copenhagen: Gyldendal
  4. Kristiansen, Tore. 2001. “Two Standards: One for the Media and One for the School”. In Kristiansen, Tore (ed.). 2001: 9–24
  5. Kristiansen, Tore. 2009. The macro-level social meanings of late-modern Danish accents. Acta Linguistica Hafniensia 41: 167–192.
  6. Kristiansen, T , Clausen, TB & Havgaard, M 2002, ' Sprogholdninger hos unge i Nakskov ' Danske Talesprog , no. 3, pp. 17–70
  7. Tore Kristiansen (2003a): Language attitudes and language politics in Denmark. International Journal of the Sociology of Language 159 (Special Issue: The Sociolinguistics of Danish): 57–71.
  8. Tore Kristiansen (2003b): The youth and the gatekeepers: reproduction and change in language norm and variation. Jannis K. Androutsopoulos and Alexandra Georgakopoulou (eds) Discourse Constructions of Youth Identities. Amsterdam/Philadelphia: Benjamins: 279–302.
  9. Quist, Pia 2008 Sociolinguistic approaches to multiethnolect: Language variety and stylistic practice. International Journal of Bilingualism 12: 43–61