Pagulus

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Pagulane)
Süüria kodusõja põgenikelaager. Za'atri, Jordaania, 18. juuli 2013.

Pagulus on sunnitud elukohavahetus. Põhjusteks võivad olla tagakiusamine (hirm tagakiusamise ees) rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu; lahkumine sõjategevuse eest; põgenemine looduskatastroofide eest; vaesus ja näljahädad; õnnetusjuhtumid. Lahkumine võib olla ajutine või alaline, olla riigisisene või ületades riikidevahelisi piire.

Pagulane (inglise keeles refugee) on rahvusvahelise õiguse järgi inimene, kes põhjendatult kardab tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast, viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada sellelt riigilt kaitset, või kes nimetatud sündmuste tagajärjel viibib kodakondsusetuna väljaspool oma endist asukohariiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda.[1] Kuni pagulusstaatuse kinnitamiseni sihtriigi poolt on välismaalane varjupaigataotleja.

Keskkonnapõgenikud ehk keskkonnapagulased (inglise keeles environmental migrant) on sunnitud lahkuma oma traditsioonilisest elukeskkonnast keskkonnaseisundi loodus- või inimtekkelise halvenemise või elulise loodusvara (nt vesi, viljakas pinnas) ammendumise tõttu. [2] Looduslikud tingimused on näiteks üleujutused, tormid (orkaanid), maalihked ja -värinad, vulkaanipursked. Inimtekkelised on ulatuslikud keskkonnareostused, õnnetusjuhtumid (Tšornobõli katastroof).

Sisepõgenikud (inglise keeles internally displaced person - IDP) lahkuvad kodudest, kuid ei välju koduriigi territooriumilt. Sisepõgenikke võib kodudest lahkuma sundida nii konfliktid ja inimõiguste rikkumised kui ka looduslikud tingimused ja katastroofid.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajalooliselt levis idee pühast varjupaigast ja inimestele kaitse pakkumisest juba Vana-Kreekas ja Vana-Egiptuses. Keskajal võimaldasid inimestele asüüli kirikud. Rahvusvahelisele areenile kerkis paguluse probleem 20. sajandil. Pagulaste määratlemise vajadus tekkis Esimese maailmasõja tulemusel vajadusega eristada oma koduriigi kaitse kaotanud migrante teistest migrantidest.[3] Rahvasteliit sõlmis mitmeid rahvusvahelisi kokkuleppeid, mille alusel määrati pagulased erijuhtumite alusel kategooriatesse konkreetse päritoluriigi ning kodumaalt pagemise põhjuse järgi.[4] Teise maailmasõja tulemusel tekkinud väga suured põgenikemassid tekitasid vajaduse uue ühese pagulasstaatuse määratluse järgi. 1951. aastal võeti Genfis vastu ÜRO pagulasseisundi konventsioon. Konventsioon hõlmas inimesi, kes olid pagenud sündmustes, mis leidsid aset Euroopas enne 1. jaanuari 1951. Dekolonisatsioonisündmuste tagajärjel tekkinud uued põgenemissituatsioonid paisutasid pagulusprobleemi ülemaailmseks.[3] 1967. aastal lisati konventsioonile pagulasseisundi protokoll, millega laienes kehtivus ka väljapoole Euroopat ning mis tühistas 1951. aasta ajapiirangu.

Statistika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pagulased Kongo DV-s

Konfliktid ja vägivald[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hinnanguliselt on 2013. aasta seisuga maailmas 51,2 miljonit inimest, kes on olnud sunnitud oma kodust lahkuma tagakiusamise, konfliktide, vägivalla ning inimõiguste rikkumiste tõttu. 16,7 miljonit neist on pagulased, 33,3 miljonit sisepõgenikud ning 1,2 miljonit inimest varjupaigataotlejad.[5] 2013. aastal lisandus 10,7 miljonit uut indiviidi - 8,2 miljonit sisepõgenikku ning 2,5 miljonit värsket pagulast. Regiooniti on kõige rohkem sundlahkujaid Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas, Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas ning Sahara-taguses Aafrikas. Võrreldes 2012. aastaga on põgenike arv kasvanud 6 miljoni inimese võrra. Suure kasvu põhjuseks on Süüria kodusõda. Suur hulk inimesi on viimasel ajal sunnitud ümber asuma Aafrikas, eelkõige Kesk-Aafrika Vabariigis, ning 2013. aasta teises pooles ka Lõuna-Sudaanis. Kõige rohkem pagulasi elab Pakistanis, Iraagis ja Liibanonis. Kõige rohkem pagulasi on põgenenud Afganistanist, Süüriast ja Somaaliast. 86% pagulastest elab arengumaades.[5]

Pagulaste sihtriigid Pagulaste arv [5]
Pakistan 1 616 500
Iraan 857 400
Liibanon 856 500
Jordaania 641 900
Türgi 609 900
Keenia 534 900
Tšaad 434 500
Etioopia 433 900
Hiina 301 000
USA 236 600
Pagulaste lähteriigid Pagulaste arv [5]
Afganistan 2 556 600
Süüria 2 468 400
Somaalia 1 121 700
Sudaan 649 300
Kongo 499 500
Myanmar 479 600
Iraak 401 400
Colombia 396 600
Vietnam 314 100
Eritrea 308 000
Riik Pagulasi 1000 elaniku kohta [5]
Liibanon 178
Jordaania 88
Tšaad 34
Mauritaania 24
Malta 23
Djibouti 23
Lõuna-Sudaan 20
Montenegro 14
Libeeria 12
Keenia 12
Riik Sisepõgenike arv [5]
Süüria 6 520 800
Colombia 5 368 100
Kongo 2 963 800
Sudaan 1 873 300
Somaalia 1 113 000
Iraak 954 100
Kesk-Aafrika Vabariik 894 400
Pakistan 747 500
Afganistan 631 300
Aserbaidžaan 609 000
Riik Varjupaiga taotlusi 2013 a. [5]
Saksamaa 109 600
USA 84 400
LAV 70 000
Prantsusmaa 60 200
Rootsi 54 300
Malaisia 53 600
Türgi 44 800
Orkaan Katrina tõttu üleujutatud New Orleansist lahkus enamus linna 484 000 elanikust.

Looduslikud tingimused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suuri ja mastaapseid sündmusi tuleb ette harva ja ebaregulaarselt, kuid nende esinemisega kaasnevad suurte inimhulkade liikumised. Enim ja suurimaid inimeste sundümberasumisi põhjustavad üleujutused, tormid ja maavärinad. Loodusõnnetuste tagajärjel on aastatel 2008 - 2013 pidanud kodud jätma keskmiselt 27 miljonit inimest.[6] 2013. aastal pidi maailmas ümber asuma hinnanguliselt 22 miljonit inimest.[6] Regiooniti on olnud enim mõjutatud Aasia ja Vaikse ookeani ning Lõuna-Aasia, kus rahvastiku tihedus on väga suur.

Pagulased Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pagulasseadus võeti Eestis vastu 1997. aastal, kui riik liitus 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsiooniga.

Eesti on üks väiksema pagulaste arvuga riike Euroopas. 1997. aastast 2014. aastani on Eestile esitatud kokku 615 varjupaigataotlust.[7] Näiteks Soomes esitatakse taotlusi aastas üle 3000.[8] Eesti varjupaigataotlejad pärinevad peamiselt Vene Föderatsioonist (75), Gruusiast (67), Ukrainast (61), Süüriast (37), Afganistanist (36), Vietnamist (30), Iraagist (26), Valgevenest (26), Sudaanist (26), Türgist (23), Pakistanist (20) ja Armeeniast (17).[7]

Viimasel viiel aastal on varjupaigataotluste arv viiekordistunud: kui 2010. aastal esitati Eestile 33 varjupaigataotlust, 2011. aastal 67, 2012. aastal 77, siis 2013. aastal esitati Eestile juba 97 varjupaigataotlust ja 2014. aastal 157.[7] 2014. aastal anti pagulasstaatus 20 asüülitaotlejale.[9] Varjupaiga taotlemise ajal peavad pagulased üldjuhul elama Varjupaigataotlejate Majutuskeskuses, mis asub Lääne-Virumaal Väike-Maarja vallas Vao külas.[10]

1997. aastast 2014. aastani on Eesti andnud pagulasstaatuse või täiendava kaitse kokku 94 inimesele.[7]

Organisatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järgnevalt on loetletud organisatsioonid, kes tegelevad pagulastega maailmas ja Eestis.

ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet[muuda | redigeeri lähteteksti]

ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR), tuntud ka kui Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Pagulaste Amet, on ÜRO talitus, mille kohustuseks on kaitsta ja toetada pagulasi, kas riigi valitsuse või ÜRO taotlusel. Amet aitab kaasa pagulaste vabatahtlikule repatrieerumisele, kohapealsele integreerumisele või ümberasumisele kolmandasse riiki. Ameti peakorter asub Šveitsis Genfis. Amet on ÜRO Arenguprogrammi liige.[11]

Rahvusvaheline Punase Risti Komitee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvusvaheline Punase Risti Komitee (ICRC) on vanim Rahvusvahelise Punase Risti liikumise alla kuuluv organisatsioon. Selle ülesanneteks on kaitsta sõja ja konflikti piirkondades kannatanuid. Kuigi Rahvusvahelisel Punase Risti Komiteel puudub otsene mandaat pakkuda kaitset pagulastele on organisatsioon teatavates piirkondades põgenikke aidanud.[12]

Euroopa Põgenike ja Pagulaste Nõukogu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa Põgenike ja Pagulaste Nõukogu (ECRE) on üleeuroopaline mittetulundusühingute liit, mille eesmärk on pagulaste, asüülitaotlejate ja ümberpaigutatud inimeste õiguste edendamine ja kaitse.[13]

Eesti Pagulasabi MTÜ[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti Pagulasabi (Estonian Refugee Council) tegeleb pagulaste abistamisega, aidates neil leida Eestis elukohta ja tööd. Ühing aitab varjupaigataotlejaid, kogub humanitaarabi ning teavitab üldsust.[14]

Eestlased paguluses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teise maailmasõja sündmustes toimus suurim põgenemislaine eesti rahva ajaloos. Saksamaa mobilisatsiooniähvardus ja Punaarmee pealetung idarindel sundis noori mehi pagema Soome ja Rootsi. Tõeline suur põgenemine algas 1944. aasta sügisel, kui Nõukogude Liit okupeeris taas Eesti. Rootsi oli kõige ihaldatum põgenemispaik oma neutraalsuse ja jõukuse tõttu. 1. aprilliks 1945 arvatakse olevat Rootsi saabunud 26 000 - 27 000 eestlast[15]. Teine suur põgenikelaine moodustus inimestest, kes ei leidnud võimalust pageda laevade või paatitega Rootsi. Nad evakueerusid koos taganevate sakslastega Saksamaale. Pagulaste endi andmeil oli 1. oktoobriks 1946 Saksamaa läänetsoonide põgenikelaagris 31 221 eestlast[16][17]

Video[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pagulased kõverpeeglis IOM Eesti esindus 2012. (Filmis selgitatakse paguluse tausta ning räägitakse põgenikest, varjupaigataotlejatest ja pagulastest Eestis).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Pagulasseisundi konventsioon, RT II 1997, 6, 26
  2. http://www.seit.ee/sass/?ID=1&L_ID=125
  3. 3,0 3,1 Adam Kuper, Jessica Kuper. The Social Science Encyclopedia, New York: Taylor & Francis Group, 2010.
  4. https://www.politsei.ee/dotAsset/25136.pdf, UNCHR, Pagulasseisundi tuvastamise menetlus ja kriteeriumid
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 UNCHR, Global Trends 2013
  6. 6,0 6,1 http://www.internal-displacement.org/assets/publications/2014/201409-global-estimates2.pdf, Global Estimates 2014, People displaced by disasters Vaadatud 30.01.15
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 Varjupaigataotlejad kodakondsuse järgi 1997-2014 (N=615) www.politsei.ee (vaadatud 27.01.2015)
  8. Eesti Pagulasabi: Pagulased Eestis www.pagulasabi.ee (vaadatud 27.01.2015)
  9. Eestist sai eelmisel aastal varjupaiga 20 välismaalast uudised.err.ee (vaadatud 28.01.2015)
  10. Vao küla Väike-Maarjas on eilsest üheksa rahvuse võrra rikkam Eesti Päevaleht, 28. jaanuar 2014 (vaadatud 28.01.2015).
  11. UNDG Members. Undg.org. (vaadatud 2014-11-29)
  12. http://www.hrea.org/index.php?doc_id=418 (vaadatud 2014-11-28)
  13. http://www.ecre.org/about/this-is-ecre/about-us.html (vaadatud 2014-11-29)
  14. http://www.pagulasabi.ee/kes-me-oleme (vaadatud 2014-11-29)
  15. Bernard Kangro. Eesti Rootsis. Ülevaade sõnas ja pildis, Lund, 1943.
  16. Eesti saatusaastad 1945-1960, Stockholm, 1966.
  17. Indrek Jürjo. Pagulus ja Nõukogude Eesti, Tammeraamat, 2014.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]