Leukotsüüt

Allikas: Vikipeedia

Leukotsüüt ehk valgelible (ka immuunrakk; vere valgelible, ladina leucocytys; lüh WBC) on koondnimetus vere ja sidekoe granulotsüütide, lümfo- ja monotsüütidele ning mitmetele teistele rakkudele.[1]

Leukotsüüdid on paljude selgroogsete lümfisüsteemi (lümfoid(-immuun)süsteemi) rakud, kes liiguvad mitmete kehavedelikega: normaalselt vere ja lümfiga.

Leukotsüütide areng, morfoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.

Leukotsüüdid ujuvad ühtses voos, kuid sarnanevad üksteisele väga vähe. Leukotsüütide ülesanne on leida, jälitada ja hävitada baktereid, viiruseid ja kõike mis tundub organismile ohtlikuna.

Leukotsüütide füsioloogiline tähtsus seisneb rakuliste kaitsefunktsioonide (rakuline immuunsus) tagamises, milleks on peamiselt fagotsütoos ja antikehade moodustamine.

Enamikel leukotsüütidel on ekspresseritud CD62L ehk L-selektiin, nende funktsioon on leukotsüütide adhesioon ja migratsioon nakkus- või põletikukoldesse.

Leukotsüütidele omistatakse ka tähtis roll kasvajate metastaseerumisel.[2]

Roomajatel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maolistel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Madude leukotsüütide terminoloogia pole käesoleval ajal päris selge, kuid arvatakse, et madude vere valgeliblede populatsioon sarnaneb imetajate omale: eosinofiilid, monotsüüdid, basofiilid, lümfotsüüdid. Paljudel roomajatel esinevad lisaks ka azurofiilid ja heterofiilid (ekvivalent imetajate neutrofiilidele).

Leukotsüüdid on, ka liigist lähtuvalt, erineva morfoloogiaga.

Inimestel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Terminoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leukotsüüdid on kantud kehtivasse inimese tsütoloogia ja histoloogia standardsõnavarasse Terminologia Histologica-sse.

Liigitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leukotsüüdid jaotatakse lihtsustatult kaheks:

Leukotsüütide arv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leükotsüütide tase veres on küllalt kõikuv ja varieeruv näitaja, mis sõltub geneetilsitest, öö-päeva- ringlusest, soost, vanusest, tööst, toidust jpt teguritest. Naistel kõigub leukotsüütide arv ka menstruaaltsükli, raseduse ja rinnaga toitmise ajal.

Vere automaatuuring[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leukotsüütide arvu vereproovis määratakse erinevaid automatiseeritud laboratoorse diagnostika meetodeid kasutades.

Leukotsüütide normväärtused vere automaatuuringu põhjal[3]

Patsiendi vanus Referentsvahemik
0–11 elukuu 10,0-26,0 × 109/l
1 eluaasta 6,0-17,5 × 109/l
6-12 aasta 4,5-14,5 × 109/l
naised 3,8-10,5 × 109/l
mehed 3,8-10,5 × 109/l

Märkus:lühend väljatrükil on enamasti WBC (inglise White Blood Cells) ehk leukotsüütide absoluutarv ja ühikuks Nx 109 /l.

Patoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hematoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leukotsüütide alamliikidega seostatakse inimestel mitmeid haiguslikke seisundeid. Nii näiteks seostatakse ainuüksi T-rakkude puudulikkusega inimestel mitmesugused sündroome, mille patogenees ja geneetilise defekti iseloom pole käesoleval ajal veel selgeks saanud.[4]

  • primaarne CD4+ T-rakkude defitsiit
  • primaarne CD7 T-rakkude defitsiit
  • IL-2 defitsiit (põhjuseks ilmselt IL-2 geeni võimetus transkribeerida, sündroomi esineb tihti raske immuunpuudulikkusega lastel, kusjuures T-lümfotsüütide hulka loetakse normi piires olevaiks)
  • kaltsiumi äravoolu häire.
T-rakkudega seotud haiguslikud seisundid (osaline)[muuda | redigeeri lähteteksti]
T-rakud ja ülitundlikkusreaktsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

T-rakud osalevad IV tüübi ehk aeglastes ülitundlikkusreaktsioonides, kus sensibilseerunud T-lümfotsüüdid produtseerivad tsütokiine, mis tekitavad põletikulist reaktsiooni, koekahjustust ja nekroosi.[5]

T-rakud osalevad ka transplantaadi äratõukereaktsioonis.

T-rakud osalevad omandatud immuunpuudulikkuse, mis võib inimestel (ja ka loomadel) tekkida kas nakkushaiguste, lümfoomide, kiirituste, kemoteraapia, immunosupressioonravi, autoimmuunhaiguste või ka vananemisega seonduvalt, välja kujunemisel.[6]

HI-viiruse märklauaks on lümfoid(-immuun)süsteemi olulised rakud ja ka närvisüsteemi rakud. HI-viirus kinnitub lümfotsüütidele, persisteerib T-abistajarakkudes, makrofaagides, dendriitrakkudes ja reageerib T-hävitajarakkudega ning hävitab need. Harilikult kaob nakatunul immuunsus mõne aasta jooksul.[7]

Leukotsütoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Leukotsütoos

Leukotsüütide arvu suurenemine veres (leukotsütoos ehk rohkevalgeliblesus) võib olla füsioloogiline (tugeva füüsilise pingutuse korral, enne sünnitust, vastsündinutel, erutuse korral, pärast söömist jpm) või patoloogiline. Patoloogiline leukotsütoos esineb põletikuliste haiguste, kudede nekroosi ja kasvajate korral. Leukotsütoos võib esineda pärast mõningate ravimite manustamist. Suhtelise leukotsütoosi korral on muutunud üksikute valgeliblede vahekord. Absoluutse leukotsütoosi korral on suurenenud valgeliblede üldhulk, erinevate leukotsüütide vahekord on jäänud samaks.


Leukopeenia e. valgeliblede arvu langemine veres võib olla põhjustatud vereloomeorganite talitluse häiretest, ägedast infektsioonist või ravimitest.

Kasvaja[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui leukotsüüdid muutuvad düsfunktsionaaseks või ebanormaalseteks, näiteks verevähi haigetel, kelle luuüdi ei suuda toota enam valgeid vereliblesid), siis isegi kerge külmetuse põhjustaja võib viia surmani.

Leukeemia on mõne leukotsüütide alaliigi pahaloomuline paljunemine.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 819:2004.
  2. Yale'i Ülikool, 1. mai, 2008, Scientists Provide Explanation For How Cancer Spreads, veebiversioon (vaadatud 08.07.2014) (inglise keeles)
  3. Laine Trapido. "Meditsiiniterminite lühendeid". AS Medicina, Tallinn, 2007, lk 252, ISBN 978-9985-829-79-0.
  4. Sirje Velbri, "Immuunpuudulikkus diagnostika ja ravi, AS Medicina, lk 81, 2002, ISBN 9985 829 41 7
  5. Ingrid Mesila, Enn Jõeste, Mari-Ann Reintam, Hannes Tamm, Živile Riispere, Maret Murde, Retlav Roosipuu, "Patoanatoomia õpik kõrgkoolile", lk 186, 2012, Tartu Ülikooli Kirjastus, ISBN 978 9949 32 084 4
  6. Ingrid Mesila, Enn Jõeste, Mari-Ann Reintam, Hannes Tamm, Živile Riispere, Maret Murde, Retlav Roosipuu, "Patoanatoomia õpik kõrgkoolile", lk 194, 2012, Tartu Ülikooli Kirjastus, ISBN 978 9949 32 084 4
  7. Ingrid Mesila, Enn Jõeste, Mari-Ann Reintam, Hannes Tamm, Živile Riispere, Maret Murde, Retlav Roosipuu, "Patoanatoomia õpik kõrgkoolile", lk 194, 2012, Tartu Ülikooli Kirjastus, ISBN 978 9949 32 084 4

Kirjanduslikud allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]