Lümfotsüüt

Allikas: Vikipeedia
Inimese lümfotsüüt elektronmikroskoobiga vaadeldes.

Lümfotsüüt ehk lümfirakk (ladina lymphocytys) on paljude selgroogsete lümfisüsteemi (lümfoid(-immuun)süsteemi) tuumaga ja mittegranuleeritud tsütoplasmaga rakk. Lümfotsüüdid kuuluvad leukotsüütide hulka ja neile omistatakse otsustav osa organismi immuunvastuses.[1][2]

Lümfotsüütide areng, morfoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.

Lümfotsüüte seostatakse omandatud immuunsusega ja lümfotsüütide populatsioonid liiguvad vere (ligi 2%) ja lümfiga ning neid leidub lümfikoes, lümfisoontes, lümfisõlmedes, harkelundis, põrnas, luuüdis jm. Lümfotsüütide spetsiaalsed populatsioonid infiltreeruvad ka reaalse kasvaja mikrokeskkonda.

Lümfotsüüdid on väga tundlikud X-kiirguse suhtes ja võivad kergesti immuunvastuse minetada.

Lümfotsüütideks nimetatakse ka doonorverest eraldatud ja kiiritatud (näiteks γ- kiirgus) lümfotsüüte.

Roomajatel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maolistel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Madude lümfotsüüdid sarnanevad välimuselt imetajate ja lindude lümfotsüütide ja ka plasmarakkudega. Ka lümfotsüütide ülesanne arvatakse olevat sarnane – immuunvastuse modulleerimine. Lümfotsüütide repertuaari kuuluvad nii T-lümfotsüüdid (küpsevad tüümuses) kui B-lümfotsüüdid (küpsevad luuüdis).

Lümfotsüüdid liigitatakse väikesteks (5,5 – 10 µm) ja suurteks (~ 14,5 µm).

Lümfotsüütide arv, analüüside põhjal, mis on 1,5 x 103 µ/L võib indikeerida lümfotsütopeeniat.[3] Lümfotsüütide arvu vähenemist seostatakse madudel loomuliku immunosupressiooniga hormoonide toimel näiteks paaritumisperioodil. Lümfotsütopeeniat esineb ka talveune (brumation 'i) järgsel ajal.

Lümfotsüütide arv on väiksem isastel madudel ja kõrgeim juveniilsetel madudel.

Immuunvastus põletikule ei ole põhjusta madudel mitte alati leukotsütoosi ja analüüs võib näidata normväärtusi (5 – 15 x 103 µ/L).

Ebanormaalsed lümfotsüüdid on kas reaktiivsed või neoplastilised lümfotsüüdid, vahe tegemine võib vahel raskeks osutuda. Neoplastilisi lümfotsüüte on tuvastatud lümfosarkoomide korral.

Inimestel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Terminoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lümfotsüüdid on kantud kehtivasse inimese tsütoloogia ja histoloogia standardsõnavarasse Terminologia Histologica-sse.

Liigitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lümfotsüüdid erinevad üksteisest individuaalsete lümfotsüütide retseptorite poolest.

Lümfotsüütidel eristatakse 3 põhilist gruppi:

Värvunud lümfotsüüt valgusmikroskoobis (ümbritsetud punaliblede poolt)

Lümfotsüütide hulka liigitatakse ka lümfoidkoe arengut mõjutavad rakud.

Retseptorid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis ''Homing''-retseptor

Homing-retseptor ehk suunaretseptor on lümfotsüütide ja ka metastaseeruvate vähirakkude retseptor, mille abil rakk kinnitub teatud kudedele.

Paiknemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lümfotsüütide populatsioonide vahekorrad on üksikutes elundites ja perifeerses veres erinevad, nii paiknevad T-lümfotsüüdid lümfisõlme parakortikaalses osas ja B-lümfotsüüdid lümfisõlme koore välisosas.[4]

Põrnas aga paiknevad T-lümfotsüüdid arterioole ümbritsevates tuppedes.

T- ja B-lümfotsüüdid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Osad T-lümfotsüüdid ja B-lümfotsüüdid on adaptiivse immuunvastuse peamised komponendid. T-rakud on seotud rakkude poolt vahendatud immuunsusega. B-rakud vastutavad peamiselt humoraalse immuunsuse eest (seostumine antikehadega). Algselt avastati B-rakud lindudel Fabriciuse paunast (inglise keeles bursa of Fabricius).[5] Sealt tuleneb ka B-rakkude algupärane nimetus.

T- ja B-rakkude ülesanne on ära tunda kehavõõrad antigeenid antigeeni esitluse ajal. „Antigeeni esitlus“ on keha immuunsüsteemi protsess, mille käigus makrofaagid, dendriitrakud ja teised rakutüübid püüavad antigeenid kinni ja võimaldavad neid T-rakkudel ära tunda. Kui T- ja B-rakud on sissetungija ära tundnud, toodavad nad spetsiifilise vastuse, et maksimaalselt hävitada konkreetseid haigustekitajaid või haigustekitajate poolt nakatatud rakke. B-rakud reageerivad patogeenidele, tootes suurel hulgal antikehi, mis neutraliseerivad kehavõõrad objektid (bakterid ja viirused). Vastava signaali saabumisel diferentseeruvad B-lümfotsüüdid plasmarakkudeks, mis produtseerivad antigeenidega seonduvaid valke – antikehi.

B- ja T-lümfotsüüte, mis pole kokku puutunud võõra antigeeniga, nimetatakse neitsilikeks või naiivseteks rakkudeks (virgin or naive cells). Pärast kokkupuudet antigeeniga diferentseeruvad neitsilikud rakud mälurakkudeks ning aktiveeritud B- ja T-rakkudeks, mis diferentseeruvad antikehasid produtseerivateks plasmarakkudeks ning retseptoreid produtseerivateks T-rakkudeks.

Mälurakud on pikaealised – nad võivad organismis püsida kuu ja isegi aastaid. Mäletavad kokkupuuteid haigustekitajatega. Mälurakud võivad järgmise kokkupuute korral sama antigeeniga väga kiiresti diferentseeruda plasmarakkudeks ning tapja-rakkudeks, tagades kiire immuunvastuse.

Lümfotsüütide areng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hematopoees

Imetajate tüvirakud diferentseeruvad luuüdis[6] mitut tüüpi vererakkudeks. Seda protsessi nimetatakse vereloomeks. Protsessi käigus pärinevad kõik diferentseerumata lümfotsüüdid enne spetsiifiliseks muutununa ühisest lümfoidsest eellasrakust. Lümfotsüütide diferentseerumine toimub hierarhiliselt. Lümfotsüütide moodustumise protsessi kutsutakse lümfopoeesiks. B-rakud küpsevad B-lümfotsüütideks luuüdis,[7] aga T-rakud rändavad luuüdist harkelundisse, kus nad valmivad. Pärast B-lümfotsüütide ja T-lümfotsüütide valmimist sisenevad nad perifeersetesse lümfoidsetesse elunditesse (näiteks põrna ja lümfisõlmedesse), kus nad hakkavad täitma oma ülesannet, jälgides sissetungivaid patogeene ja vähirakke.

Lümfotsüüdid, mis on seotud omandatud immuunsusega, diferentseeruvad pärast kokkupuudet antigeeniga efektor- ja mälulümfotsüütideks. Efektorlümfotsüütide ülesanne on kõrvaldada antigeen, kas vabastades antikehi (B-lümfotsüütide puhul), vabastades tsütotoksilisi T-rakke või signaliseerides T-abistajarakke. Mälurakud jäävad perifeersetesse kudedesse ja vereringesse pikemaks ajaks, et reageerida samale antigeenile, kui vaja. Nad võivad elada nädalaid, aastaid, kuni organismi elu lõpuni, mis on väga pikk aeg võrreldes teiste leukotsüütidega.

Aminohapped[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lümfotsüütide jaoks on tsüsteiin asendamatu aminohape.[8]

Omadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elektronmikroskoobi pilt: Inimese vereringe. Pildil on punased verelibled ja valged verelibled: lümfotsüüdid, monotsüüt, neutrofiil ja mitmed väikesed diskikujulised trombotsüüdid

Värvides preparaati (perifeerset verd) Wright meetodil, näeb läbi mikroskoobi, et normaalsel lümfotsüüdil on tumedalt värvuv suur rakutuum ja vähe eosinofiilset tsütoplasmat. Tavaolukorras on lümfotsüüdi tuuma suurus võrdeline punase vererakuga (diameeter on umbes 7 mikromeetrit). Polüribosoomid on lümfotsüütide silmapaistvad tunnused. Neid saab elektronmikroskoobiga[6] vaadelda. Perifeerses veres on võimatu eristada B- ja T-rakke.[6] FACS`i (läbivoolutsütomeeter) kasutatakse spetsiaalsete lümfotsüütide populatsiooni lugemiseks. Seda meetodit kasutatakse lümfotsüütide, mis sisaldavad kindlaid pinnavalkude kombinatsioone, protsendi määramiseks. Pinnavalkudeks võivad olla immuunglobuliinid või diferatsiooni markerite kobarad [CD]. Lümfotsüütide iseloomu uurimiseks valkude abil, mida ta toodab, saab kasutada teisi teaduslikke tehnikaid, milleks on ELISPOT või sekretsiooni analüüsi tehnika (protsess, mida kasutatakse rakkude, mis toodavad konkreetset valku, identifitseerimiseks).[9]

Lümfotsüütide tüüpilised äratundmismarkerid

Lümfotsüütide tüüpilised äratundmismarkerid[10]
Klass Funktsioon Kogus(hulk) Fenotüübilised markerid
NK- rakud viiruslikult nakatunud rakkude ja kasvajarakkude lüüsimine 7% (2–13%) CD16, CD56 aga mitte CD3
T-abistajarakud tsütokiinide vabastamine ja kasvufaktorid,
mis reguleerivad teisi immuunsüsteemi rakke
46% (28–59%) TCRαβ, CD3 ja CD4
Tsütotoksilised T-rakud viiruslikult nakatunud rakkude, kasvajarakkude ja
siirikute lüüsimine
19% (13–32%) TCRαβ, CD3 ja CD8
γδT-rakud immunoloogiline regulatsioon ja tsütotoksilisus TCRγδ ja CD3
B-rakud antikehade eritamine 23% (18–47%) MHC klass II, CD19 ja CD21

Kliiniline humaanmeditsiin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Täisvereanalüüs[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lümfotsüütide (lym) normväärtused täisvereanalüüsi põhjal[11]
Vanus Kogus(hulk) SI-süsteemi üikutes
Vastsündinul 5500/μL 5500 x 106/L
12- 24 tundi peale sündi 5800/μL 5800 x 106/L
1. sünnijärgsel nädalal 5000/μL 5000 x 106/L
2. sünnijärgsel nädalal 5500/μL 5500 x 106/L
1. sünnikuu kuni 1.eluaasta 6000-7000/μL 6000–7000 x 106/L
2.eluaastal 6300/μL 6300 x 106/L
4.eluaastal 4500/μL 4500 x 106/L
6.eluaastal 3500/μL 3500 x 106/L
8.-20. eluaastal 2500-3300/μL 2500–3300 x 106/L

Märkus: Levinud laboritähised:

  • lym (ka LYM) tähistab lümfotsüüte;
  • LYMPH lümfotsüütide absoluutarv.

Patoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]


Lümfotsüütidega seotud haiguslikud seisundid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kliinilise meditsiini kaudu diagnoositakse mitmeid lümfoproliferatiivseid haiguseid nagu äge lümfoblastleukeemia, pahaloomulised lümfoomid (Hodgkini tõbi,mitte Hodgkini tõbi), lümfotsütoos jpt.

Tüümuse haiguslikud seisundid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tümektoomia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tümektoomia

Lapseeas teostatud tümektoomia ehk tüümuse eemaldamise järgselt, püüab organism uue olukorraga kohaneda ja korralda oma tööd vastavalt olemasolevale seisundile, nimelt ei komplekteeri tüümus enam piisavas koguses CD4+ abistajarakke ega saada neid lümfisõlmedesse ning põrna, pärsitud saavad nii rakuline kui humoraalne immuunsus.

T-rakkude anomaaliatega seostatakse järgmisi haiguslikke seisundeid:

Lümfotsüütide hulk vereproovis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lümfotsüütide hulk on osa perifeersetest vererakkudest ja väljendatakse protsendina valgete vererakkude hulgast.

Lümfotsüütide arvu kasvu teatakse kui lümfotsütoos ja lümfotsüütide arvu langus on lümfotsütopeenia.

Kõrge:

Suurenenud lümfotsüütide kontsentratsioon viitab tavaliselt viiruslikule infektsioonile (mõnel harval juhul viitab suurenenud lümfotsüütide hulk leukeemiale).

Madal:

Vähenenud lümfotsüütide kontsentratsioon on seostatud suurenenud nakatumise võimalusega peale operatsiooni või traumat.

Võimalikud vaktsiinid ja ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Käesoleval ajal ei ole mitmete haiguste vastu, mis ründavad nimelt lümfoid(-immuun)süsteemi rakke ja põhjustavad immunosupressiooni (nagu näiteks malaaria, HIV, ja võimalik ka, et Ebola viirushaigus jt), laiemale kasutajaskonnale kättesaadavaks tehtud või ka välja töötatud vaktsiine ja efektiivseid ravimeid.

Lümfotsüüdid ja HIV-tõbi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui inimene nakatub HIV-tõppe sekkuvad viiruseosakesed tugevasti T-lümfotsüütide taastootmistsükklisse. T-lümfotsüüte küll komplekteeritakse tavapärases tsüklis, kuid HIV viirusemolekulid ründavad ja hävitavad massiliselt T-rakke (täpsemalt hävitab CD4+ T rakke). Neid lümfotsüüte peetakse inimese immuunsuse kaitsel väga olulisteks. Nende hääbumisel muutub keha vastuvõtlikuks ka sellistele viirustele, mis terveid inimesi ei mõjutakski. HIV-tõve leviku ulatust määratakse tavaliselt CD4+ T-rakkude hulgaga patsiendi veres aga ka teistel meetoditel nagu HIV'i antikehade test. Oluline on teada testi läbiviimise metoodikat ning valiidsusmäära. Ka teiste viiruste (kaasa arvatud DNA-viiruste) või lümfotsüütide häireid saab algselt samuti hinnata lümfotsüütide protsendi järgi veres.

Kasvajasse infiltreeruvad lümfotsüüdid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis TIL-rakk

Mõnede pahaloomuliste kasvajate puhul, nagu melanoom[12] ja pärasoolevähk lümfotsüüdid migreeruvad ja ründavad kasvajat. Mõnel juhul võib see viia primaarse kasvaja taandumiseni.[13]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Dorlands Medical Dictionary:lymphocyte". Vaadatud 2009-01-27. 
  2. "Meditsiinisõnastik" 446:2004.
  3. Mark A. Mitchell, Thomas N. Tully, Manual of Exotic Pet Practice, lk 147, 2009, Saunders Elsevier, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 07.07.2014) (inglise keeles)
  4. Sirje Velbri, "Immuunpuudulikkus diagnostika ja ravi, AS Medicina, lk 14–15, 2002, ISBN 9985 829 41 7
  5. The process of B-cell maturation was elucidated in birds and the B most likely means "bursa-derived" referring to the bursa of Fabricius. "B Cell". Merriam-Webster Dictionary. Encyclopedia Brittanica. Vaadatud 28. oktoober 2011. 
  6. 6,0 6,1 6,2 Abbas AK and Lichtman AH (2003). Cellular and Molecular Immunology (väljaanne 5th ). Saunders, Philadelphia. ISBN 0-7216-0008-5. 
  7. Kumar, Abbas, Fausto. Pathologic Basis of Disease (väljaanne 7th ). 
  8. Aimee L. Edinger ja Craig B. Thompson, Antigen-presenting cells control T cell proliferation by regulating amino acid availability, 99. väljaanne, nr 3, lk 1107–1109, doi: 10.1073/pnas.042707999, veebiversioon (vaadatud 14.11.2014.a.)(inglise keeles)
  9. Janeway, Charles; Paul Travers, Mark Walport, and Mark Shlomchik (2001). Immunobiology; Fifth Edition. New York and London: Garland Science. ISBN 0-8153-4101-6.  .
  10. Berrington, J. E.; Barge, D; Fenton, AC; Cant, AJ; Spickett, GP (2005-05). "Lymphocyte subsets in term and significantly preterm UK infants in the first year of life analysed by single platform flow cytometry". Clin Exp Immunol 140 (2): 289–292. doi:10.1111/j.1365-2249.2005.02767.x. PMC 1809375. PMID 15807853. 
  11. Cynthia C. Chernecky, Barbara J. Berger, "Laboratory Tests and Diagnostic Procedures", 5 ed, lk 370, 2008, Saunders Elsevier, ISBN 978 1 4160 3704 0
  12. Current Topics in Oncology
  13. Protective effect of a brisk tumor infiltrating lymphocyte infiltrate in melanoma: An EORTC melanoma group study. 2007

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metabolism