Must sõstar

Allikas: Vikipeedia
Must sõstar
Blackcurrant 1.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Kivirikulaadsed Saxifragales
Sugukond: Sõstralised Grossulariaceae
Perekond: Sõstar Ribes
Alamperekond: Eucoreosma
Liik: Must sõstar
Ladinakeelne nimetus
Ribes nigrum
L.
Sünonüümid
  • Botrycarpum nigrum A.Rich.
  • Grossularia nigra Mill. ex Steud.
  • Ribes olidum Moench[1]

Must sõstar (Ribes nigrum) kuulub sõstraliste sugukonda kuuluvasse perekonda sõstar. Tegu on varaviljuva kergesti paljundatava marjakultuuriga, mille vilju (marju) hinnatakse kõrge C-vitamiini sisalduse poolest. Must sõstar on pärismaine Kesk- ja Põhja-Euroopas ning Põhja-Aasias. Eestis tavaline aiataim ka ravimtaim. Musta sõstart kultiveeriti 11. sajandil Venemaa kloostrites ja linnades ning asundustes. Kasvatus Euroopas algas arvatavasti 17. sajandist.

Botaanilised tunnused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõik musta sõstra taime osad on tugevalt ja iseloomulikult aromaatsed.

Oksastik (maapealne osa)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõstar on maapinnalähedases mullas harunenud varrega mitmeaastane, kuni 1,5 m lai ja kuni 2 m kõrge põõsastaim. Maapealse osa moodustab erineva vanusega oksad mis on tekkinud basaal- ehk juurmistest pungadest. Olenevalt okste asetusest eristatakse püstise, laiuva ja lamanduva kasvulaadiga põõsaid. Igal aastal tekib oksa tipupungast juurdekasv, seega võib oks koosneda kuuest või isegi rohkemast juurdekasvust. Koos oksa pikenemisega arenevad oksa külgpungadest külgharud, mis omakorda pikenevad tipupungast ja harunevad külgpungadest. Võrsete kasvu kulgemine on saagi seisukohalt väga oluline, sest enamik õiekobaraid paikneb noorel puidul. Võrsete kasv ja saagikus sõltub nende lõikamisest. Viljakandeokste iga on 1-3 aastat ning need asuvad 1-2 aastasel puidul. Võrsed pruunikad, noorelt karvased.

Pungad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pungad

Sõstral on kahesuguse iseloomuga pungi: vegetatiiv- ehk kasvupungad ja generatiiv-vegetatiiv- ehk segapungad. Segapungade arvukus ja areng määrab järgneva aasta saagi. Asukoha järgi oksal nimetatakse pungi tipupungadeks ja külg- ehk kaenlapungadeks.

Segapungadest moodustuvad nii õied ja võrsed või asenduspungad kui ka lehed

Lehed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Must sõstar on heitlehine. Lehed suured, kuni 12 cm laiad, 3- või 5-hõlmased, saagja servaga. Lehed paiknevad võrsetel vahelduva asetusega. Lehed toodavad kasvuregulaatoreid, mis takistavad lehekaenaldes asetsevate pungade avanemist ja kasvu, nii nagu tipupungad vähendavad üheaastastel vartel külgvõrsete tekkimist. Kui lehed eemaldada või saavad kahjustada, siis pungad avanevad ja moodustavad uusi võrseid ja lehti.

Õisik ja õis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õied

Õied kellukjad, enamasti rohekaskollased, mõnel sordil roosakad, väljastpoolt tavaliselt karvastatud, 5–10-kaupa rippuvates kobarates. Kobara pikkus ja õite arv varieerub sorditi. Ühe punga kohta võib olenevalt sordist moodustuda 1-3 kobarat.

Tupplehed helerohelised, punaka varjundiga, kroonlehtedest pikemad. Õiealgmete teke algab Eesti oludes juuli lõpul või augusti algul - siis, kui võrsete kasv aeglustub. Talve saabudes segapungade areng katkeb.

Tolmukad on peaaegu kroonlehtede pikkused. Emakas kahesuudmeline, lõhestumata emakakaelaga, palja või karvase sigimikuga.

Tolmlemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oma tolmuga viljastumine on sordi oluline geneetiline omadus. Enamik musta sõstra sorte on isefertiilsed, kuid esineb ka sorte, mis on osaliselt või täiesti isesteriilsed. Võõrtolmlemisel on viljastumine edukam kui sordisisesel tolmlemisel: suureneb saak ja paraneb selle kvaliteet. Kui sõstra õitsemise ajal on jahedad ja vihmased ilmad, pole võõrtolmlemine võimalik. Mesilaste lendluseks vajalik temperatuur peaks olema vähemalt 11..12 kraadi, optimaalne temperatuur on 20 kraadi. Seevastu kimalased suudavad lennata temperatuuril 5 kraadi. Sõstar õitseb küllaltki vara ja enamasti on õitsemisperioodil jahedad ilmad. Kimalasi peetaksegi musta sõstra peamisteks tolmeldajateks kelle külastatavust aitab parandada mh looduslikele tolmeldajatele kunstlike pesitsuspaikade loomine[2].

Vili[muuda | redigeeri lähteteksti]

Marjad ümarad, ebaühtlase suurusega, mustad või pruunid, spetsiifilise aroomi ja maitsega. Tuntakse ka roheliste viljadega sorte ning liikidevahelisi sorte. Viimaste aretamisel on üheks lähtevanemaks olnud aldaani sõstar. Taimed hakkavad viljuma 3–5 aastaselt ja kannavad rikkalikult marju peaaegu igal aastal.

Juurestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõstar on maapinnalähedases mullas harunenud varrega põõsas. Sõstral on maa-alusest varrest lähtuvad lisajuured, mis koosnevad vertikaal- ja horisontaalsuunas harunevatest toes- ehk juht- ja imijuurtest. Juurestiku ülesanne on põõsa kinnitamine mulda, maapealse osa varustamine vee ja selles lahustunud toitainetega ning varuainete kogumine ja säilitamine. Juuremassi suurus ja asend mullas sõltub sordist, põõsa vanusest ja kasvuoludest. Täiskandeeas sõstrapõõsa juurestiku põhimass asub 30 cm paksuses pindmises mullakihis 50 cm kauguseni põsa keskmest. Üksikud juured võivad ulatuda 2 m sügavusele ja põõsa keskmest 1,5 korda kaugemale kui oksad. Multšitud pinnases asuvad juured maapinnalähedasemas mullakihis. Annab juurevõsu ja raiumisel ka kännuvõsu.[3]

Fenoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuu Kuu keskmine temperatuur Dekaad Vegetatiivsed fenofaasid Generatiivsed fenofaasid Puhkeperioodi faasid Kahjurid Haigused Kasurid
Jaanuar -3,8 1 - - sügavpuhkus? - - -
Jaanuar -3,8 2 - - sügavpuhkus, sundpuhkus? - - -
Jaanuar -3,8 3 - - sügavpuhkus, sundpuhkus? - - -


Veebruar -4,6 1 - - sundpuhkus - - -
Veebruar -4,6 2 - - sundpuhkus - - -
Veebruar -4,6 3 - - sundpuhkus - - -
Märts -1,3 1 - - sundpuhkus - - -
Märts -1,3 2 - - sundpuhkus - - -
Märts -1,3 3 - - sundpuhkus - - -
Aprill +3,8 1 - - sundpuhkus - - -
Aprill +3,8 2 pungade puhkemine - - - - -
Aprill +3,8 3 - - - - - -


Mai +9,8 1 võrsete kasvamine - - - - -
Mai +9,8 2 võrsete kasvamine õitsemine - - - -
Mai +9,8 3 võrsete kasvamine õitsemine eelpuhkus - - -


Juuni +14,3 1 võrsete kasvamine õitsemine eelpuhkus - - -
Juuni +14,3 2 võrsete kasvamine viljade arenemine? eelpuhkus - - -
Juuni +14,3 3 võrsete kasvamine viljade arenemine? eelpuhkus - - -


Juuli +16,6 1 võrsete valmimine viljade valmimine eelpuhkus - - -
Juuli +16,6 2 võrsete valmimine viljade valmimine eelpuhkus - - -
Juuli +16,6 3 - õiealgmete arenemine sügavpuhkus - - -


August +15,6 1 - - sügavpuhkus - - -
August +15,6 2 - - sügavpuhkus - - -
August +15,6 3 - - sügavpuhkus - - -
September +10,7 1 - - sügavpuhkus - - -
September +10,7 2 - - sügavpuhkus - - -
September +10,7 3 tipupunga teke - sügavpuhkus - - -
Oktoober +6,1 1 - - sügavpuhkus - - -
Oktoober +6,1 2 lehtede langemine - sügavpuhkus - - -
Oktoober +6,1 3 - - sügavpuhkus - - -
November +1,1 1 - - sügavpuhkus - - -
November +1,1 2 - - sügavpuhkus - - -
November +1,1 3 - - sügavpuhkus - - -
Detsember -2,1 1 - - sügavpuhkus - - -
Detsember -2,1 2 - - sügavpuhkus - - -
Detsember -2,1 3 - - sügavpuhkus - - -


Liigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maailma umbkaudu 150 sõstraliigist on 10-12 kasutatud praeguste sortide aretuses, neist olulisemad on:

Liigi nimetus Taim Lehed Õied Vili Varia
Musta sõstra euroopa alamliik (Ribes nigrum ssp. europaeum) 2 m kõrgune põõsas Lehed 3-5-hõlmised Õied kellukjad, 5-10 kaupa rippuvates kobarates Viljad ümarad, ebaühtlase suurusega, mustad või pruunid, spetsiifilise maitse ja aroomiga
Musta sõstra siberi alamliik (Ribes nigrum ssp. sibiricum) 1,5 m kõrgune väga varajase vegetatsiooniga põõsas Viljad suhteliselt suured, kuid väga varieeruvad
Musta sõstra skandinaavia alamliik (Ribes nigrum ssp. scandinavicum) Pärandab oma järglastele hea vastupidavuse jahukastele
Aldaania sõstar (Ribes dikuscha Fisch.) Püstised, 1,5 m kõrgused põõsad Marjad ümarad või elliptilised, enamasti keskmise suurusega, sinakasmustad Pärandab oma järglastele hea isefertiilsuse ja haiguskindluse
California must sõstar (Ribes bracteosum Dougl.) Pärandab oma järglastele hea kobara pikkuse ja saagikuse

Levik ja kasvukohad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Must sõstar on levinud terves Euroopas (peamiselt siiski põhja- ja keskosas), Kaukaasias, Siberis, Kesk-Aasias ja Mongoolias. Levila põhjaosas ulatuvad kasvualad kuni metsade levikupiirini. Kasvukohtadeks on peamiselt niiskemad segametsad, kaldavõsastikud, jõekaldad ja ojade nõod. Kasvukoha mullad on tavaliselt sügavad ja huumusrikkad. Talvel on ta meil külmakindel, talub hästi varju, kuid ei talu põuda ja madalat õhuniiskust.[3]

Kasvunõuded[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keskkonnategur Taime nõuded
Valgusnõudlus Eelistab päikeselist kasvukohta[4]
Varjutaluvus Talub keskmiselt varju (so vajab umbes 20% ehk 1-2 tundi otsest päikesevalgust päevas). Viljad kipuvad varjus pudenema. Varjus kipuvad võrsed ja oksad välja venima, viljuvad ülemised osad - mida võib teatud juhtudel lugeda eeliseks[4].
Soojanõudlus Vajab õiealgmete normaalseks arenguks madalat temperatuuri. Viljastumiseks sobivaim temperatuur on 14..16[2]
Külmakindlus Külmakindlustsoon 5[4], so keskmine miinimumtemperatuur -29...-23 Celsiuse kraadi
Talvekindlus Keskmiselt pakasekindel[4]. Eestis kasvatatavad sordid on meie talvedele üsna vastupidavad, suuremaid kahjustusi esineb väga harva. Sügavpuhkeperioodil talub -30..-35 ja vahel madalamadki temperatuuri[2]
Öökülmad Kõige ohtlikumad on kevadised öökülmad, eriti õitsemise ajal mis toimub mustal sõstral mai I või II kümnendil, mõnel aastal veelgi varem. Öökülmad kahjustavad õisi (õienuppe -3..-5, avatud õisi -0,5..-2) ja viljahakatisi (-2..-3) ning põhjustavad nende varisemist. Sügisesed öökülmad musta sõstart ei ohusta[2].
Õhuniiskus Ei talu madalat õhuniiskust[3]
Muld Talub enamikke muldi[4]. Mullastiku suhtes on sõstrad üsna nõudlik kultuur, must sõstar on neist enim nõudlik[2]
Mullaniiskus 15mm sademeid nädalas on piisav, kuid saagikus suureneb märgatavalt 25mm sademete korral kasvuperioodil[2]
N Taim on hästi varustatud kui lehtede lämmastikusisaldus on 2,4..2,8%. Vaegus tekitab taimel kloroosinähte - lehed muutuvad kahvaturoheliseks, oranžiks või isegi punaseks, kasv pidurdub, taim kängub. Lämmastikuliig on märgatav lehtede tumerohelise värvuse ja võrsete lopsaka kasvu järgi, põõsad lamanduvad, võrsed ei lõpeta kasvu õigeaegselt ega puitu korralikult mis põhjustab külmakahjustusi. Üleväetamine põhjustab seenhaigusi, samuti viljade nitriti- ja nitraadisisaldust suurendada. Lämmastikväetisi antakse kevadel esimese mullaharimise ajal. Kasvuaegseks väetamiseks sobivad ammooniumnitraat, ammooniumsulfaat ja karbamiid, samuti osad kompleksväetised[2]
P Muld peaks sisaldama 18-45 mg P 1 kg mulla kohta. Taim on hästi varustatud kui lehtede P2O5 sisaldus on 0,68%. Puuduse korral pidurdub lehtede ja võrsete kasv, lehed muutuvad sinakasroheliseks või violetjaks, leheroodude juurde ilmuvad nekrootilised (tumedad) laigud, lehed kitsenevad ja leheservad painduvad üles. Fosfori ülekülluse kiirendab vegetatsiooniperioodi, mistõttu saak valmib enneaegselt ja võib kesiseks jääda[2]
K Muld peaks sisaldama 300-450 mg K 1 kg mulla kohta. Taim on hästi varustatud kui lehtede K2O sisaldus on 1,7..2,0%. Kaaliumipuuduse korral pidurdub võrsete kasv, lehed kolletuvad enneaegselt või muutuvad pruuniks, rulluvad ja varisevad enneaegselt. Väetisena sobib kloorivaba väetis nt kaalimagneesia[2]
Teised elemendid Muld peaks sisaldama 3000-3900 mg Ca, 300-450 mg Mg, 1,8 mg B, 7,5 mg Cu, 112 mg Mn, 9,0 mg Zn, 0,09 mg Mo 1 kg mulla kohta. Vajab toitainerikast mulda. Väetada saab nii mulla, lehtede kui tilkkastmissüsteemi kaudu. Sõstra vajadus mikroelementide järgi on väike, kui enne istutamist on antud sõnnikut, ei tohiks mullas mikroelementide puudust tekkida[2]
Reljeef Lõunakallakul arenevad põõsad kiiremini ja viljad valmivad varem, samas on kevadiste öökülmade oht ja põua korral niiskusepuuduse oht suurem kui põhjakallakul. Istandike rajamiseks on kõige sobivamad tasased 2..3-kraadise lõuna- või läänesuunalise kallakuga alad. Kerge kallak soodustab liigse pinnavee ja külma õhu äravoolu ning vähendab kevadiste öökülmade ohtu. Suuremad kallakud ei ole sobivad, sest tugevad vihmad ja kevadised lumesulamisveed uhuvad minema viljaka mulla, paljastades vahel isegi põõsaste juured. Orgudes ja madalamates kohtades on häiritud õhu ja mulla niiskusrežiim ning kevadiste öökülmade kahjustuse oht on suurem[2]
Põhjavesi Ei tohiks olla kõrgemal kui 1 meeter[2]
Mulla lõimis Kõige sobivamad on keskmise raskusega liivsavi- ja saviliivmullad - nendes muldades säilivad üsna hästi sademeveed ja vajalikud toitained ning on hea õhustatus. Kerged liivmullad on vähesobivad - vältimatu on kunstlik niisutamine. Raske paakuv savimuld on samuti sobimatu[2]
Mulla happesus Vajab nõrgalt happelist või neutraalset mulda (pH 5,5..7)[2]

Paljundamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aias valida mustale sõstrale kõige niiskem koht, mis on ka päikeseküllane. Musta sõstart saab paljundada pistokstega ja istikutega.

Pistokstega paljundus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pistoks peaks olema pliiatsijämedune. Pistokste sobivaks kogumisajaks peetakse septembrit, kui põõsad on kasvu lõpetanud. Pistoksad lõigatakse üheaastastest okstest 15–20 cm pikkused; alumine lõige tehakse 2 mm altpoolt punga, veidi viltu, ülemine viimasest pungast 1–2 cm kõrgemalt. Pistoksale peab jääma vähemalt 3–5 hästi arenenud punga. Pistoksad pista mulda nii, et üks pung jääb maapinnale.

Nõu- ehk konteineristik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Võib istutada varakevadest hilissügiseni, kuni maa pole veel külmunud ja saab augu kaevata. Parim aeg algab suve teisel poolel alates augustist, kui tavaliselt on õhus ja mullas niiskust rohkem. Mustasõstraistik pannakse mulda 5–10 cm sügavamale, kui see potis kasvas: siis tekib varre alaosale lisajuuri ning mulda jäänud pungadest kasvab uusi elujõulisi oksi.

Hooldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesel ja teisel kasvuaastal on soovitav põõsast hoolikalt kasta. Põua ajal vajavad ka vanemad põõsad vett lisaks – nii suureneb saak ja marju variseb vähem.

Lõikamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Parim aeg põõsaid lõigata on kohe pärast saagiaja lõppu, allesjäänud pungad saavad siis kogu jõu endale ja hakkavad kevadel kohe jõuliselt kasvama. Varakult lõigates eemaldatakse koos okste ja lehtedega ka palju haigustekitajaid. Lõigata võib hilissügiseni, kuni lume tulekuni. Sõstardel jäetakse 1 oks põõsaste iga vahekauguse 10 cm kohta. Igal aastal asendatakse 1-3 vana oksa uute asendusokstega. Lausnoorendus suurtes istandikes tehakse mustsõstral 5.-6. aastal. Lõikamisel mitte jätta tüükaid.

Väetamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Augustis-septembri antakse põõsale sügisväetist. Väetis puistada võra välispiirile, kust juurestik seda kõige tõhusamalt omastab. Väetis kobestada kindlasti niiske mulla sisse, et see lahustuks ja taim saaks seda kasutada. Sügisese väetamisega mitte hilineda- kui sooja on alla 5°, siis taim enam väetist ei omasta. Teist korda väetatakse kevadel kohe pärast lume sulamist. Heaks orgaaniliseks väetiseks on kanakaka.

Musta sõstra kahjurid ja haigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sõstra kahjurid

Levinuimad sõstra kahjurid on[5]:

Haigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Mustad sõstrad

Töönduslik ning kodumajapidamislik rakendus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Musta sõstart kasvatatakse kultuurtaimena marjade saamiseks juba alates 17. sajandist. Musta sõstra marju võib süüa toorelt, kasutada erinevates magusates küpsetistes, valmistada moose, tarretisi, siirupeid. Marju tarbitakse toorelt või valmistatakse neist siirupit, moosi, veini, mahla jms. Lehti kasutatakse mitmesuguste köögiviljade konservimisel.[3] Nii vilju kui lehti kasutatakse traditsioonilises meditsiinis ja värvainete valmistamiseks.

Droogina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Droogina kasutatakse vilju (Ribis nigri fructus) ja lehti (Ribis nigri folium).

Marjade toime on üldtugevdav, kootav, uriini- ja higieritust soodustav. Tänapäeval soovitatakse musti sõstraid fenüülketonuuria aga ka kehvveresuse korral.

Rahvameditsiinis kasutatakse marju neerukivide, reuma, liigesepõletike ning palaviku korral.

Vastunäidustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antibiootikumidega koos tarbides suurendavad musta sõstra marjad (eriti lehed) antibiootikumide toimet.

Marjade toiteväärtus ja biokeemiline koostis[muuda | redigeeri lähteteksti]

2,5 dl musta sõstra marju sisaldab sama palju C-vitamiini kui väike apelsin. Uuringud on näidanud, et vitamiini hulk püsib enam-vähem sama ka marjade töötlemisel ja säilitamisel.[viide?] Lisaks sisaldab mari antioksüdante, mis parandavad inimese vastupanuvõimet haigustele. Marja kestas leidub looduslikku ainet antotsüaniini, mis annab marjadele punase, lilla või sinise värvuse ning aeglustab vähirakkude arengut.

Küpsed marjad

Musta sõstra seemnetes on haruldast oomega-6 rasvhapete rühma kuuluvat gammalinoleenhapet. Põõsa lehti hinnatakse nende meeldiva lõhna tõttu, kuid lisaks sisaldavad ka need rohkelt C-vitamiini, karotinoide ja baktereid hävitava toimega füntotsiide. Viimased on lenduva, taimse päritoluga fenoolsed ühendid, millel on mikroobe hävitav ja nende elutegevust pärssiv toime. [6]

Marjade toiteväärtus ja biokeemiline koostis on toodud alljärgnevates tabelites:[7]

Toitained
Toitaine Väärtus
100 g kohta
Ühik
Vesi 81,96 g
Kalorsus 63 kcal
Valgud 1,40 g
Lipiidid 0,41 g
Tuhk 0,86 g
Süsivesikud 15,38 g
Toiteelemendid
Toiteelement Väärtus
100 g kohta
Ühik
Kaltsium (Ca) 55 mg
Raud (Fe) 1,54 mg
Magneesium (Mg) 24 mg
Fosfor (P) 59 mg
Kaalium (K) 322 mg
Naatrium (Na) 2,0 mg
Tsink (Zn) 0,27 mg
Vask (Cu) 0,086 mg
Mangaan (Mn) 0,256 mg
Vitamiinid
Vitamiin Väärtus
100 g kohta
Ühik
C 181 mg
B1 0,05 mg
B2 0,05 mg
B3 0,30 mg
B5 0,40 mg
B6 0,066 mg
B12 0 mg
A 12 μg
E 1,00 mg

Soovitussortiment Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mustad sõstrad on väga toitainerikkad, kuid kõik sordid mitte ühtmoodi. Võrdluseks määratakse kuivaine protsent mahlas, hapete ja suhkrute ning askorbiinhappe sisaldus, ka maitse hinne. Usaldusväärsete andmete saamiseks korratakse kindla metoodika alusel biokeemilist analüüsi paljude aastate jooksul. Kõik sordikirjelduses esitatud positiivsed näitajad sõltuvad aga konkreetsetest kasvuvõimalustest. Head saaki headelt sortidelt saab ikka ainult sobilikes kasvutingimustes.

Sordid koduaedadesse[8][2]:

Sordi nimetus Soovitatud alates aastast Talvekindlus Pahklestakindlus Jahukastekindlus Väärtused Puudused Marjade valmimisaeg Marjade iseloomustus
'Belorusskaja sladkaja' 2005P, 2010K + + + Transpordikindlus vähene. Kõrge põõsas vajab toestamist keskvalmiv Paksu kestaga, magusad või hapukasmagusad, keskmine mass 1,1 gr
'Intercontinental' 2005P, 2010AK + + + Saagikas, leplik kasvutingimuste suhtes -- keskvalmiv Suured, 1,5 gr
'Lentjai' 2001 + - + Saagikas, varase viljakande algusega Laiuvad oksad vajavad toestamist hiline Väga suured, 1,8 gr, hapumagusad
'Pamjati Vavilova' 2001 + + + Saagikas. Leplik kasvutingimuste suhtes Marjade õrn kest, mistõttu ei või koristamisega hilineda Suured, 1,1 gr, magushapud, viljakest õhuke
'Sejanets Golubki' 1983P, 1985K + + - Maitse paljudele liiga hapu. Varajase pungade puhkemise tõttu võivad kevadtalvised külmad lehti ja õisikuid kahjustada väga vara Suured, 1,2 gr, õhukesekestalised. Viljaliha mahlakas, magushapu.
'Zagadka' 2001 - + -+ Saagikas Nõudlik kasvutingimuste suhtes keskvalmiv Keskmised kuni suured, 1,1 gr, tugeva kestaga
'Varmas' 2001 + + + Oksad vajavad toestamist (väga) vara 1,7 gr, hapumagusad
'Vertti' 2005P, 2010K + + + Marjad varisevad kergelt. Saak pole eriti suur Kollakasrohelised, maitselt mahedamad mustaviljaliste sortide marjadest, 1,0 gr

Roheliseviljalised sordid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peale Eesti soovitusortimendis oleva 'Vertti' kasvatatakse põhjamaades ja ka Eestis sorte 'Venny' ja 'Vilma'. Sordid on aretatud Soomes. Nende sortide lähtevanemaks on Rootsist pärit sort 'Öjebyn'. 'Venny' on keskvarajane sort, marjad suuremad kui 'Verttil', tänu sellele ka suurem saagikus. Oksad püstised, ei lamandu. Marjad magusad, sisaldavad palju viljaliha, sobib hästi pirukaks. Varisemiskindlamad kui 'Vertti'. C- vitamiini sisaldus on eriti kõrge, kuni 240 mg/100 g marjades. 'Vilma' on keskvarajane sort, marjad suuremad kui 'Verttil', saagikus suurem. 'Verttist' varisemiskindlamad. Oksad püstised, ei lamandu. Marjade suhkrusisaldus kolmest nimetatud sordist suurim.

Rohelised marjad sisaldavad võrreldes mustade marjadega taimseid pigmente - flavonoide - õige napilt. Flavonoidide hulka kuulub ka antotsüaanide rühm. Need on taimsed pigmendid, mida leidub viljade ja õiekroonlehtede rakumahlas ning mis annavad taimedele iseloomuliku värvuse roosakaspunasest tumevioletse või helesiniseni. Sellest lähtuvalt on väike erinevus rohelise ja musta marja keemilises koostises.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Must sõstar".. Eestikeelsete taimenimede andmebaas, Kasutatud 28.11.2010.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 Asta-Virve Libek, Ave Kikas, Kersti Kahu. "Musta sõstra kasvatus", Tartu, 2013
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Martin Crawford. "Creating a Forest Garden. Working with Nature to Grow Edible Crops", Green Books, 2012.
  5. Stefan Buczacki, Keith Harris, "Taimekahjurite ja- haiguste käsiraamat", Kirjastus Varrak, Tallinn, 2010, ISBN 978 9985 3 2089 1
  6. Kang, A., Virkus, L., Enden, P., Sõstraraamat, Tallinn, 2008
  7. "USDA National Nutrient Database". www.nal.usda.gov, Kasutatud 26.11.2010. (inglise)
  8. Jaan Kivistik (koostaja). "Puuviljad ja marjad Eestis. Pomoloogia", Tallinn, Tea, 2012

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]


Selles artiklis on kasutatud soomekeelset artiklit fi:Mustaherukka seisuga 28.11.2013.