Rabamurakas

Allikas: Vikipeedia
Rabamurakas
Rabamurakas2 2008.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Roosilaadsed Rosales
Sugukond: Roosõielised Rosaceae
Perekond: Murakas Rubus
Liik: Rabamurakas
Ladinakeelne nimetus
Rubus chamaemorus
L.
Cloudberry distrib.png

Rabamurakas (Rubus chamaemorus L.) on roosõieliste sugukonda muraka perekonda kuuluv mitmeaastane kahekojaline rohttaim.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema teaduslik nimi tuleb kreekakeelsetest sõnadest χαμαι (chamai) "maapinnal" ja μοροσ (moros) "mooruspuu".

Rahvapärased nimetused: põldmari, marivars, põldvääne, karumarjad.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rabamurakas on levinud põhjapoolkeral kuni soode lõunapiirini. Ta kasvab põhjas kuni 78. ja lõunas kuni 55. põhjalaiuseni, mägedes hajusalt kuni 44. põhjalaiuseni. Eriti tüüpiline on ta Põhja- ja Baltimaadele, kuid kasvab ka Briti saarte nõmmedel, Gröönimaa rannikul, suuremas osas Venemaast ning peaaegu kõikjal Kanada ja Alaska mandriosas. USA-s kasvab rabamurakaid veel Minnesotas, New Hampshire'is ja Maine'is ning pisut ka New Yorgi osariigi mägedes. Jääajal oli taime levila märksa suurem ning jäänukina sellest ajast kohtab neid Saksamaal Weseri ja Elbe orus, kus nad on looduskaitse all.

Kasvukoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rabamurakas talub külma alla –40 °C, kuid on tundlik soola ja kuivuse suhtes. Ta eelistab märgi päikesepaistelisi kasvukohti, mille muld on happeline (pH 3,5–5).

Eestis võib rabamurakat esineda kohati massiliselt. Rabamurakas kasvab rabas, siirdesoos ja soometsas; tavaliselt koos männi ja turbasamblaga ning pigem toitainevaestes kohtades.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rabamuraka isasõis
Rabamuraka emasõis

Taim kasvab enamasti 10–25 cm kõrguseks.

Varred ja lehed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vars on püstine; sellele kinnitub tavaliselt 2–4 ümarneerjat 5–7-hõlmalist kergelt voltis tumerohelist lehte.

Õied[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õied on ühesugulised, 4–6 valge kroonlehega. Õis asub üksikult varre tipus. Isasõie läbimõõt on umbes 3 cm, emasõis on veidi väiksem. Murakaõis on suur ja avatud, mida meelsasti külastavad sirelased ja teised kahetiivalised, kuid ka väiksemad mardikalised ja kimalased.[1]

Murakad

Maa-alune osa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rabamurakal on pikk ja sitke harunev risoom.

Vili[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi muraka vilja nimetatakse tavaliselt marjaks, on tal tegelikult koguluuvili. Koguvili võib koosneda 5–25 "terast", millest igaühe sees on luuseeme. Kerajas vili on alul kõva ja punane, valmides värvub kollaseks ja muutub pehmeks.

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rabamurakas õitseb mais ja juunis. Taime tolmeldavad putukad. Erinevalt enamikust muraka liikidest ei ole rabamurakal isetolmlemine võimalik, selleks on vaja kaht eri soost taime.

Vili valmib juulis-augustis. Hästiidanevaid seemneid levitavad linnud. Seemnest täiskasvanuks saamiseni kulub kuni 7 aastat. Murakas maitseb teiste hulgas sookurele ja karule, kelle seedekulgla läbinuna on seemnetel märksa suurem tõenäosus idaneda.

Kasvatamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taime paljundamiseks tuleb mais või augustis risoomist jupp lõigata ja maha istutada. Saadud taim on oma vanema geneetiline koopia nagu vegetatiivsel paljunemisel ikka.

Saak on aastati väga erinev. Viljumine on tundlik nii hiliste öökülmade kui ka teiste ebasoodsate ilmastikutingimuste suhtes.

Põhjamaades on püütud käivitada projekti rabamuraka kasvatamiseks kultuurtaimena, kuid seni ei ole see eriti hästi õnnestunud. Norra impordib Soomest igal aastal 200–300 tonni rabamurakaid ning Norra valitsus on käivitanud nende aretamise ja kasvatamise, kaasates soomlasi, rootslasi ja šotlasi. Alates 2002 müüakse sorte Apollo (isastaimed), Fjellgull (emastaimed) ja Fjordgull (emastaimed). Murakaid kasvatatakse aladel, mis üldjuhul ühegi teise põllumajandustaime kasvatamiseks ei sobi, näiteks Norra põhjarannikul.

Rabamurakamarjade müügihind oleneb tugevalt aastasest saagist. See võib küündida 10 euroni kilost. [2]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toitained, toiteelemendid ja vitamiinid[3]
Koostis Väärtus
100 g kohta
Ühik
Vesi 87,0 g
Kalorsus 51 kcal
Valgud 2,40 g
Lipiidid 0,80 g
Tuhk 1,20 g
Süsivesikud 8,60 g
Kaltsium (Ca) 18,0 mg
Raud (Fe) 0,70 mg
Fosfor (P) 35,0 mg
C 158,0 mg
B1 0,05 mg
B2 0,07 mg
B3 0,90 mg
A 10,5 μg

Rabamuraka vili on aromaatne ja maitsev. See sisaldab suhkruid, sidrunhapet ja C-vitamiini. Viljad sisaldavad ka bensoehapet, mis on looduslik konservant ja annab viljadele hea säilivuse. Värsketel marjadel on iseloomulik hapukas maitse. Üleküpsenud marjad muutuvad kreemikaks ja nende maitse meenutab jogurtit.

Poolküpsena korjatud vili järelvalmib. Vilja kasutatakse värskelt ning sellest tehakse muu hulgas moosi, kompotti, mahla, siirupit, veini, likööri ja muid jooke. Soomes süüakse marju kohaliku leibjuustuga, lisades palju koort ja suhkrut. Rootsis pannakse murakaid vahvlijäätise peale. Norras süüakse neid vahukoore ja ohtra suhkruga ning pannakse martsipanikoogi peale. Kanadas maitsestatakse sellega õlut ja tehakse moosi, kuigi mitte nii palju kui Skandinaavias. Alaskal segatakse marju loivaliste, põhjapõdra või karibuu rasvaga ja suhkruga, et valmistada niinimetatud eskimojäätist, mille koostis oleneb piirkonnast.

Rahvameditsiinis on vilja ja ka kogu taime kasutatud köha, tuberkuloosi, reuma, podagra, kusepõie- ja südamehaiguste ravimisel. Meremehed ja põhjamaa rahvad on murakat kasutanud skorbuudi ärahoidmiseks.

Kultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rabamurakat kujutatakse Norra Unjárga valla vapil ja Soome 2-eurosel mündil. Rootsi erakonna Rahvusdemokraadid logol on kujutatud rabamuraka isasõis.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 R. Kuresoo, H. Relve, I. Rohtmets, " Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht", Varrak, 2001
  2. Record Cloudberry CropLures Thousands of Finns to Lapland Bogs (inglise keeles)
  3. "USDA National Nutrient Database". www.nal.usda.gov, Kasutatud 27.12.2010. (inglise)