Kuperjanovi jalaväepataljon

Allikas: Vikipeedia
Kuperjanovi jalaväepataljon
Mv kuperjanov.jpg
Pataljoni vapp
Tegev 23. detsember, 191817. juuni, 1940
9. märts 1992 – tänaseni
Riik Eesti Eesti
Kuuluvus Eesti Kaitsevägi
Haru Eesti maavägi
Liik Jalavägi
Ülesanne Rahuajal:
  • Reservüksuste koolitamine

Sõjaajal:

  • Lõuna kaitseringkonna formeerimine
Suurus Pataljon
Garnison/Staap Võru
Tähtpäevad 23. detsember
Lahingud Eesti Vabadussõda
Ülemad
Praegune
ülem
kolonelleitnant Hando Tõevere
Märkimisväärsed
ülemad
Julius Kuperjanov
Johannes Kert

Kuperjanovi jalaväepataljon (endiste nimedega Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon ja Jalaväe Väljaõppe Keskus (JVÕK) Kuperjanovi Üksik-Jalaväepataljon) on Eesti kaitseväe Maaväe pataljonisuurune jalaväe suunitlusega väeosa asukohaga Võrus.

Pataljoni ülem on kolonelleitnant Hando Tõevere.

Ülesanne[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pataljoni põhiülesandeks rahuajal on ajateenijatest reservväelaste väljaõpetamine. Sõjaajal formeeritakse pataljoni kaadri baasil Lõuna kaitseringkonna jalaväeüksusi.

Koosseis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pataljonis õpetatakse:

  • jalaväepataljoni allüksusi:
  • jalaväebrigaadi lahingutoetusallüksusi:
    • luurekompanii.

Samuti antakse koolitust nooremallohvitseridele.

Taristu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pataljon paikneb Võrus Taara sõjaväelinnakus Kose tee 3a, kus on erinevaid ehitisi alates Teise maailmasõja eelsest perioodist. Territooriumil on 3 sõjaeelset ja 1 tänapäeval ehitatud moodne 2-korruseline kasarmuhoone, millede kogumahutavus on u 800-1000 ajateenijat.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juhtkond ja organisatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Partisanide salga ülemad:
pataljoni adjutant:
  • lipnik Rudolf Riives (24.12.1918–31.01.1919);
  • lipnik Rudolf Riives (03.02.–15.11.1919);
  • lipnik Heinrich Sepp (10.09.–24.09.1919) ajutine kt.
  • lipnik Julius Kõiv (12.01.–27.01.1920).
  • 1. rood, ülemad: lipnik Rudolf Riives (23.12.1918–15.02.1919); alamleitnant Rudolf Tarik (15.02.–15.11.1919); lipnik Julius Kõiv (01.05.–09.05.1919) ajutine kt.; lipnik Oskar Puusepp (15.02.–16.02.1919);
  • 2. rood, ülem leitnant Eduard Saar (23.12.1918–† 31.1.1919); alamleitnant Johannes Soodla (31.01.–15.11.1919); alamleitnant Valter Pedak (24.03.–02.04.1919) ajutine kt.; ohvitseri asetäitja Otto Annuk (03.05.1919– ?); alamleitnant Vassili Kask (28.08.–24.09.1919) ajutine kt.
  • 3. rood, ülemad: leitnant Nikander Pekarski (23.12.–31.12.1918); staabikapten Rudolf Kuslap (01.01–14.01.1919); leitnant Nikander Pekarski (14.01.–08.02.1919); staabikapten Rudolf Kuslap (09.02.–15.11.1919);
  • 4. rood, ülemad: leitnant Jaan Unt (23.12.1918–12.02.1919); leitnant Erich Rätsep (12.02.–18.02.1919); lipnik Paul Hanson (18.02.–04.04.1919); lipnik Oskar Puusepp (05.04.1919– ?); lipnik Paul Hanson (? –04.06.1919); alam-leitnant Nikolai Piip (04.06.–19.07.1919); alam-leitnant Paul Hanson (19.07.–15.11.1919);
  • 5. rood, ülemad: leitnant Eduard Grosschmidt (01.07.–15.11.1919);
  • 9. rood, ülem Erich Rätsep ja Heinrich Sepp
  • Kuulipildujakomando, ülemad: leitnant Nikander Pekarski(12.02.–21.05.1919); leitnant Heinrich Sepp (22.05.–15.11.1919); ohvitseri asetäitja Julius Kasper (10.09.–24.09.1919);
  • ratsaluurajate komando, ülem leitnant Johannes Tiimann (27.12.1918– ?);
  • luurekomando, ülem lipnik Julius Kõiv (01.05.1919– ?);
  • Sidekomando, ülem lipnik August Kriska (05.05.–14.09.1919)
  • Tagavararood, ülem alam-leitnant Johannes Soodla;

Kuperjanovi partisanide pataljoni ametlikuks sünnipäevaks on 23. detsember 1918, mil leitnant Julius Kuperjanov sai tookordselt 2. Diviisi ülemalt kolonel Limbergilt ametlikult loa erilise partisanide salga moodustamiseks. Loodud väeosa kandis esialgu nimetust “Kuperjanovi partisanide salk” (Kuperjanovi päevakäsk nr. 2, 25.12.1918). Ametlikult nimetati seda kuni 25.01.1919. aastani[2] Tartu maakonna kaitsepataljoniks, siis lühikest aega Tartu partisanipataljoniks ning pärast Kuperjanovi surma (2. veebruar 1919) 3. veebruarist 1919. aastast Kuperjanovi partisanide pataljoniks.

01.12.1919 kinnitatud uue struktuuri kohaselt oli Kuperjanovi partisanide polgus neli pataljoni, millest kolm olid kolme- ja üks neljaroodulise koosseisuga.

Eesti Vabadussõda 1918–1920[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõda

Kuperjanovil tekkis partisanide salga loomise mõte seoses üldise peataoleku ja korralagedusega, mis valitses 1918. aasta detsembri viimastel päevadel kogu lõunarindel. Maailmasõjaaegse luurekomando ülemana tundis Kuperjanov erilist huvi just partisanisõja vastu ning ristis seepärast oma väeosa partisanide pataljoniks ja alustas vastavalt oma salga nimetusele sissisõda punastega. Kuperjanovi partisanide pataljoni sünnipäevaks, 23. detsembriks 1918, oli pataljoni asutaja, Julius Kuperjanov, koos temaga ühinenud väikese, 37 mehelise salgaga jõudnud Vabadussõja keerises Puurmanni mõisa.

Kuperjanovi pataljoni võitlejate hulk kasvas koos väeosa populaarsusega kiiresti. Lühikese ajaga suurenes võitlejate hulk 600-ni ja pataljonist kujunes üks Vabadussõja vapramaid väeosi. Vabatahtlike rohkearvulise juurdevooluga muutus salk peatselt iseseisvaks pataljoniks kõikide juurdekuuluvate komandodega. 1919. aasta jaanuaris liitus Tartu vabatahtlike pataljoniga ka seni iseseisvalt tegutsenud Tartu linna kaitseliidu rood. Oma jõudu tunnetades vabastati koos soomusrongidega Tartu ja jätkati liikumist Valga suunas, eesmärgiga ka see linn vabastada.

Paju lahing[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Paju lahing

Jõudes 30. jaanuaril 1919 Paju mõisa alla kohtas pataljon seal tõsist vastupanu ning oli sunnitud peatuma. Ltn Kuperjanov ei tahtnud sellega leppida ja viis järgmisel hommikul pataljoni pealetungile. Selles lahingus saadud haavadesse suri Julius Kuperjanov 2. veebruaril 1919. a. Tartus ja on maetud Raadi kalmistule. Pärast J. Kuperjanovi surma nimetas vägede ülemjuhataja kindral Laidoner pataljoni pärast langenud juhi surma tema mälestuseks "Ülemleitnant Kuperjanovi partisanide pataljoniks".

Landeswehri sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Landeswehri sõda

25. mail 1919. a., Landeswehri sõja kriitilisemal hetkel, paiskas pataljon tagasi sakslaste eduka läbimurde Läti Võnnu polgu positsioonidel Rauna jõel, millega algas Landeswehri taganemine. Juuli esimestel päevadel jättis pataljon Riia ilma veeta protestiks selle vastu, et sinna ei lastud sisse marssida eestlaste vägedel, vaid eelnenud lahingus end mitte just paremast küljest näidanud lätlastel.

Hilisem sõjatee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pataljon osa Krasnaja Gorka operatsioonist. Novembris formeeriti pataljon ümber samanimeliseks polguks.

Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon 1920–1940[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Vabadussõja lõppu paigutati Kuperjanovi polk pärast demobiliseerimist üksik-jalaväepataljonina Tartusse. Pataljoni ülemad olid:

Kommunistide võimuletulekul tabas pataljoni teiste Vabadussõjas eriliselt välja paistnud väeosade saatus: pataljon saadeti laiali, väeosa varad viidi Venemaale. Pataljoni tegevuse lõpuks võib pidada 21. juunit 1940, mil koliti kasarmutest välja Õhtugümnaasiumi ruumidesse Tartus Riia tänaval. Umbes poolteist kuud hiljem transporditi pataljon Tartust Otepää rajooni ning sealt Venemaale.

Peale taasasutamist 1992. aastal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon taasasutati esimese taasloodud kaitseväe väeosana 9. märtsil 1992 asukohaga Võrus. Esimeseks paiknemiskohaks sai endine ALMAVÜ autokooli kompleks Meegomäel. Pataljoni ülemaks määrati kapten Johannes Kert (hilisem kindralleitnant), kes oli samas kohas toimunud allohvitseride kursuse ülemaks.

Pataljoni ülesandeks sai lisaks väljaõppele Vene sõjaväeobjektide ülevõtmine ja valve. Pataljoni koosseisu baasil hakati peagi mehitama ka teisi loodavaid kaitseväe väeosi. Mõne aja pärast koliti üle Taara kasarmutesse Võrus.

25. mail 1992 toimus märkimisväärne vahejuhtum Valgas, kus reamees Marek Stutšilov lahkus segastel asjaoludel vahipostilt relvastatuna ja kelle käitumist ei olnud võimalik ette arvata. Pataljoni ülem oli sunnitud korra jaluleseadmiseks kasutama ametirelva ja sõduri linna pargis jaamahoone lähedal maha laskma.

1992. aasta sügisel sai pataljon enda käsutusse soomustransportöörid BTR-80UNSh, mis konfiskeeriti Tallinnas firmalt E&R 28. juulil. 1992. Soomukid jäid kuperjanovlaste käsutusse kuni 1993. aasta suveni, mil need toodi Pullapää kriisi ajal Jägalasse ja anti ilmselt hiljem samas üle Kalevi Üksik-jalaväepataljonile.

1992. aasta jõulureedel anti väeosale pidulikult üle lipp, mille kangast ehib surnupealuu selle all ristatud säärekontidega – väeosa ajalooline sümboolika.

1990. aastail oli väeosa tuntud oma range distsipliini, füüsilise ja ka lahingulise ettevalmistuse ning lahinguvalmiduse poolest[viide?]. Muuhulgas pandi rõhku käsitsivõitlusele ja demonstratsioonidel teostati saltohüppeid masinatelt.

15. septembril 1992 lahkusid 18 siderühma ajateenijat, kes ei olnud nõus rangete nõuete ja käskudega, omavoliliselt ööpäevaks väeosast, põhjustades ajakirjanduses huvi kaitseväe tegemiste vastu.

2004. a algusest nimetati pataljon Jalaväe Väljaõppekeskuseks "Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljon". Muudeti ära ka senine jalaväepataljonipõhine struktuur. Formeeriti veel juurde (Pärnu Üksik-jalaväepataljonist samal ajal seoses peatse sulgemisega kaotatud) luurekompanii. Samal aastal alustati sõjaväelinnaku põhjaliku renoveerimisega ja moderniseerimisega, mis kestis mitu aastat.

Alates 1. jaanuarist 2009 kannab väeosa nime "Kuperjanovi jalaväepataljon".

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Mati Kröönström, Kuperjanovi partisanide väeosa ja selle juhid Vabadussõjas, Tuna 2008 nr 1
  2. Sõjavägede Ülemjuhataja päevakäsk nr 37, 25. jaanuar 1919