Julius Kuperjanov

Allikas: Vikipeedia
Julius Kuperjanov
Nimi Julius Kuperjanov
Sündinud 11. oktoober 1894
Pihkva kubermang, Venemaa
Surnud 2. veebruar 1919
Tartu, Eesti
Teenistused Vene Tsaariarmee 19151918
Eesti Rahvavägi 19181919
Auaste Leitnant
Juhitud üksused Kuperjanovi partisanide pataljon
Sõjad/lahingud Esimene maailmasõda
Eesti Vabadussõda
Autasud Vabadusristi I/2, II/2 ja II/3
Püha Anna ordeni II, III ja IV järk
Püha Stanislavi ordeni II ja III järk
Püha Vladimiri ordeni IV järk
Georgi risti IV järk

Julius Kuperjanov (11. oktoober (vkj 29. september) 1894[1] Venemaa, Pihkva kubermang, Ljohhova küla Novorževi lähedal – 2. veebruar 1919 Tartu) oli eesti väejuht, Eesti Vabadussõja kangelane. Auastmelt oli ta leitnant (Saksa okupatsiooni ajal ja mõjul nimetati teda vastava Saksa auastme järgi ülemleitnandiks).

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Julius Kuperjanov sündis 11. oktoobril 1894 (vana kalendri järgi 29. septembril 1894) Pihkvamaal Duhnova vallas Lihhova külas. Ristitud Pihkvas Püha Jakobi kirikus 26. detsembril 1894. Perekonnanimi Kuperjanov tuli arvatavasti esiisalt, keda talu järgi Kupperi Jaaniks kutsuti. Esimesed üheksa lapsepõlveaastat möödusid sünnikohas, kuid algkoolihariduse viletsa kättesaadavuse ning laste venestumise hirmus tõi isa Daniel pere tagasi Eestimaale. Elama asuti ema Liisa esivanemate asukohajärgsesse Vana-Kuuste Rebase mõisamaade naabrusse Lalli tallu, mille põllu- ja karjamaad asusid Pori jõe parema kalda künklikul maastikul. Pärast viis aastat kestnud õpinguid Sipe ministeeriumikoolis (Vana-Kuuste) astus 1910. aastal Tartu Õpetajate seminari. Kooli lõpetamise järel 1914. aastal palus ta end määrata Kambja külakooli õpetajaks, sest Esimesse maailmasõtta mobiliseeritud õpetajate puuduse tõttu ähvardati külakool sulgeda.

Julius Kuperjanov laulatati Alice Johansoniga 24. veebruaril 1918 Kambjas.[1] Alice Kuperjanov sai hiljem tuntuks aktiivse Naiskodukaitse tegelasena. Alice oli sündinud 1894. Ta küüditati 1941 ja mõrvati 1942. aastal Nõukogude Liidus.

Hariduskäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõjamehekarjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

1915. aasta veebruaris mobiliseeriti Kuperjanov Vene armeesse ja paisati Esimese maailmasõja keerisesse. Pärast riviõppust Novgorodi tagavarapataljonis saadeti Kuperjanov sama aasta kevadel Petrogradi lipnikkude kooli, mille lühiajaliste lipnikekursuste lõpetamise järel määrati 5. Kiievi Grenaderipolku luurajate komando ülemaks, mis asus Valgevenemaal Baranovitši asunduse lähedal Skartševo küla juures. Sõjamehe ränk elukutse ei olnud esialgu Kuperjanovile meelepärane (kirjadest sõpradele), kuid sõjaks vajalik kiire otsustusvõime, julgus ning suur organiseerimisvõime algatas tema ohvitseri karjääriredelil järjekindlat tõusu. Kangelaslikkuseni küündiva surmapõlgusega viis ta oma alluvad lahingutes võidult võidule. Luurekäikudel ei leidunud temale võrdset ja ta pälvis kiiresti ülemuste tähelepanu. Päevakäskudes jagati talle ohtralt kiitust ning esitati autasude saamiseks. Kahe aasta jooksul ülendati ta auastmes lipnikust porutšikuni (ülemleitnant) ja ametikohal luurajate komando ülemast rooduülemaks. Ta hindas kõrgelt oma lahingukaaslasi, kellega jagas kõike: elas nende keskel, sõi koos nendega sõduritoitu, magas kõrvuti kaevikuporis ning viis vajadusel mehed välkkiirelt lahingusse või luureretkele.

Kuperjanov oli tunnustatud autoriteet – sõdurid alistusid ainsa viipe peale tema tahtele ning järgnesid talle tihedamagi kuulirahe alla. Vapruse eest lahingutes sakslaste-austerlaste vastu autasustati Kuperjanovit seitsmel korral aumärkidega. Teda autasustati Püha Anna ordeni II, III ja IV (mõõgale), Püha Stanislavi ordeni II ja III ning Püha Vladimiri ordeni IV järguga. Samuti Georgi risti IV järguga. Ta oli esitatud kapteni aukraadi ning Georgi mõõga ja teiste vene ja liitlaste autasude saamiseks, kuid alanud revolutsiooni tõttu jäid need tal saamata.

19. juulil 1917 sai Kuperjanov ühe luurekäigu ajal Baranovitši piirkonnas mõlemast reiest raskelt haavata ja ta evakueeriti Moskvasse. Samal ajal hakati Eestimaal asutama eesti polke ja Kuperjanovil tekkis tuhandete kaasmaalaste kõrval loogiline soov sinna pääseda. Haavade paranemine kestis aga pikki kuid ja alles 1. novembril asus teenistusse Tartus baseeruvasse Eesti Tagavara Jalaväepataljoni, algul rooduülemana ning peagi edutati ta pataljoniülema abiks. Pataljonis olid tänu Läti küttide mõjule 1917. aastal sügisel võimu võtmas enamlikud meeleolud ja Kuperjanovil, kui pataljoniülema abil, tuli maksma panna kogu oma energia, et saavutada pataljoni sõdurite hulgas suur populaarsus. Teda kuulati meelsamini kui enamlikke kihutuskõnelejaid. Enamlastest komissarid saatsid Petrogradi telegramme palvega – aetagu see kontrrevolutsiooniline pataljon laiali.

Sakslaste tulekul ja enamlaste taganemisel Tartust 1918. aasta kevadel korraldas Kuperjanov kohalikku Tartu linna ja kogu maakonna kaitset, et läbiminevad Venemaa väeosad riisumisi ei saaks toime panna. Saksa okupatsiooni tulekuga lõpetati Eesti väeosade moodustamine. Sakslased korjasid kõigilt ära relvad ja saatsid ka loodud pataljonid laiali. Enamus ohvitsere vangistati, nende hulgas ka Kuperjanov, ning saadeti rongiga ja jalgsimarsil Riia poole. Abikaasa Alice'i kinnitusel õnnestus Valgas Kuperjanovil, vaatamata sakslaste tugevale valvele, ainukesena põgeneda ja Tartusse tagasi pöörduda. Varjates end nii Lalli isatalus kui abikaasa vanemate talus Kambja vallas, hakkas Kuperjanov täie innuga organiseerima Tartumaal põrandaalust partisanisalka ("Omakaitse" salkasid). Käies külast külla ja talust tallu, värbas ta ustavaid kaasalööjaid, kes olid vajaduse korral valmis oma kodu kaitseks relva haarama. Liikumiseks vajalikud dokumendid võltsiti blankettidele, mis hangiti Saksa komandantuuridest. Kinnitatud andmetel (?US II 35, 28,4) oli Kuperjanov Tartu linna ja kogu maakonna põrandaaluse liikumise juht, kellega pidas sidet ka Tallinna põrandaaluste komitee. Samuti edastas ta andmeid sakslaste liikumiste kohta inglise salaluurele Intelligence Service ning pidas saadikutega sidet Petrogradis viibiva polkovnik Laidoneriga.

1918. aasta juuliks oli Kuperjanovil koostatud täpne mobilisatsioonikava ja meeste nimekiri ning määratud kihelkondadesse pealikud, kes Saksamaa vägede lahkudes pidid otsekohe asuma võimu üle võtma.

Tuli sõda enamlastega. Leitnant Julius Kuperjanov nimetati Tartu Maakonna Kaitseliidu ülemaks. Kuperjanov organiseeris kaitseliitlastega valveteenistuse Peipsi järve rannikul ja üritas väikesearvuliste salgakeste abil pidurdada Punaarmee pealetungi tempot. Jõud olid siiski liialt ebavõrsed. Meie vägi ja Vene valgekaart olid siis alles korraldamata ja ei jõudnud punaste ülekaalukatele jõududele vastu panna. Kuperjanov pidas Tartu lähistel 2. Jalaväepolgu ja osa maakonna Kaitseliidu meestega kauemat aega vaenlase pealetungimise kinni. Kuid Vene "valgekaardi" teguviis Võru maanteel sundis meie vägesid 20. detsembri ööl vastu 21. detsembrit 1918 Tartust lahkuma.

Kuperjanov jäi mõnekümne treffneristi ja kaitseliitlasega Puurmani mõisa peatuma. Siin korraldas ta oma väesalka, muretses sõjavarustust ja mobiliseeris mehi. 1918. aasta jõululaupäeval pandi Puurmani mõisas alus Tartumaa partisanide pataljonile, millest kujunes üks kuulsusrikkamaid vabatahtlikest koosnevaid löögiüksusi Vabadussõjas. Aasta lõpp kulus veel organiseerimistöödeks, uue aasta esimestel päevadel aga alustati lahingutegevust. Kuperjanovlaste hulljulged reidid ja kallaletungid ulatusid kuni 40 km sügavusele vastase tagalasse, vahel koguni Tartuni välja tungides tekitati punaväelaste hulgas segadust ja äratati elanikkonna lootust. "Kuperjanovi kuradid" olid enamlaste juures väga kardetud. Samas kaotati kergelt haavatuna vaid üks mees: Osvald Karm – Jõgeva raudteesilla õhkimise kavatsusel.

5. jaanuari 1919 varahommikul vabastati esimene küla Lõuna-Eestis: Saduküla, mille järel taheti astuda samme Tartu vabastamiseks juba alates 7. jaanuarist, kuid 2. diviisi ja 2. Jalaväepolgu passiivsuse tõttu lükati see edasi. Liikumist Tartu suunas alustati 10. jaanuaril ning 13. jaanuaril ühineti Jõgeva lähedal vastu ülemuste tahet Haljala alt saabunud kahe laiarööpmelise soomusrongiga. Tartu vabastamisel Rahvaväe üldpealetungi käigus oli Kuperjanovi salk esimene, kes 14. jaanuaril 1919 koos soomusrongidega linna sisse tungis. Siit suunduti soomusrongide toetusel Elva, Rõngu, Puka ja Sangaste suunal edasi ning jõuti ägedaid lahinguid lüües 30. jaanuaril 1919 Valga külje alla välja, kus vabastati esimest korda ka Paju mõis.

Sangaste raudteejaama (praegu Tsirguliina) saabunud uus Valga operatsiooni üldjuht ooberst Hans Kalm pidi koos oma Põhja Pojad pataljonidega ja meie vägedega koostöös Valgale kahest küljest – läänest ja põhjast – peale tungima. Soomusrongid ei saanud selles operatsioonis osaleda, sest teadaolevatel põhjustel[viide?] kutsus ooberst Kalm 30. jaanuaril soomusrongid Paju mõisa alt tagasi Sangaste vaksalisse, mille tagajärjel õhkisid punased raudteel olnud kolm silda. Ka Kuperjanovi partisane tahtis Kalm Valga operatsioonist eemal hoida, kuigi viimased viibisid tol hetkel Paju mõisas veel sees. Loomulikult oli õigus Kuperjanovil, kes oma ülieduka pataljoni eest aumehena välja astus ning reservi määramist takistada suutis, sest vabastatud Paju mõisasse, kus viibisid tema alluvad, ei saadetud appi mitte ühtegi Sangaste jaama saabunud soome pataljoni sõdurit. Tulemusena vallutasid punased 30. jaanuari öösel alakaitstud mõisa uuesti tagasi. Paju mõis, mis väiksel kõrgustikul seisab, pakkus neile oma vanaaegsete paksude müüridega head kaitset. Ka 1,5 kilomeetri kaugusel asetsev raudtee võimaldas enamlaste soomusrongidel vabalt opereerida ja meie väeosasid kuni Sangaste jaamani kahurite šrapnelli ja kuulipritsi tulega üle külvata.

31. jaanuari hommikul ärkas leitnant Kuperjanov kell 5, et kohtuda kokkulepitult soomlaste major Snellmanniga ning saada ka koordineeritult soome pataljonidega rünnaku luba Paju mõisa taasvabastamiseks. Kell oli üle 10 kui luba rünnakuks viimaks tuli, mis tähendas parima aja möödalaskmist. Saanud aimu, missugune vastutus lasub rünnakul tema pataljoni õlul, seda ilma soomlaste esialgse toetuseta ning ilma temalt ära võetud kahuriteta, võttis Kuperjanov pataljoniülemana pooleteise roodu juhtimise isiklikult enese peale. Tavajuhtudel pataljoni ülem ei pea ega ka tohi nõnda teha, kuid käesoleva juhtumi ainuõige otsus oli jääda lahingus oma meeste kõrvale. II rood viibis kolmveerand versta kaugusel raudtee ääres punarongi tule all ning polnud Kuperjanovi poolt otseselt juhitav. Ka puudus ooberst Kalmil üldse raudteepoolne tagala kindlustus, mistõttu II roodu võitlejad olidki enamikus suure ohu piirkonnas, kus puudus ka meie soomusrongide kaitse. Tund aega pärast Kuperjanovi haavatasaamist saabusid mööda Tartu-Valga maanteed väikeste osade kaupa soomlaste üksused, kes tormasid otse lahingusse, kaotades nõnda suure osa oma meestest. Suurte ühispingutustega vabastati Paju mõis teist korda kell 16.30. Suurema osa soomlastest (üle 700 mehe koos suurtükipatareiga) saatis ooberst Kalm kaugesse idakaarde Paju mõisast kui tähtsaimast rünnakuobjektist Valga-Võru raudteesilda õhkima, et haarata vastase taganevad ešelonid.

Hetkel, mil leitnant Kuperjanov püüdis jälgida II roodu tegevust kaugel raudtee ääres, tungis Punaste soomusrongist tulistatud kuul pahemast käest läbi külje sisse ning haavas kopsu ja neeru. Haavatud komandör toimetati laatsareti kaudu Sangaste vaksalisse, kuid rong haavatutega väljus alles 6,5 tundi hiljem, mis põhjustas alanud põletike tõttu Tartus Faure kliinikus kangelase surma[2].

Leitnant Julius Kuperjanovi ärasaatmine leidis aset "Vanemuise" kontserdisaalis, kuhu olid kogunenud Lõuna-Eesti paljude seltside esindajad. Järelehüüetega esinesid lõunarinde juhataja kindral Paul-Martin Wetzer ning Tartu ja Valga linna delegaadid. Ülemjuhataja Johan Laidoner avaldas Tartumaa partisanide pataljonile kaastunnet ülema langemise puhul ja algatas väeosa ümbernimetamise Kuperjanovi pataljoniks. Julius Kuperjanov teenis ühe Vabadussõja kuuga 3 Vabaduseristi.

Kuperjanov maeti 6. veebruaril 1919 Tartusse Raadi kalmistule. Nõukogude okupatsiooni aastail kujunes tema hauamonument, mille autoriks oli Eesti üks nimekamaid skulptoreid Jaan Koort, Raadi kalmistul Tartu üliõpilaste ja koolinoorte jaoks omalaadi Mekaks – küünalde süütamisega ametlikult unustatud haual demonstreeriti oma vastuseisu okupatsioonile ja iseseisvuspüüete kestvust.

Tema formeeritud Tartu kaitsepataljon (ka partisanide pataljon) nimetati ümber Kuperjanovi partisanide pataljoniks ning selle järglane taastati 1992. aastal ja tegutseb Eesti Kaitseväe koosseisus ka tänapäeval Võru linnas, kandes nime Kuperjanovi jalaväepataljon.

Julius Kuperjanov kuulub Eesti 20. sajandi suurkujude hulka.

Julius Kuperjanovi hauamonument Tartus Raadi kalmistul

Teenistuskäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teenetemärgid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vabadusrist.gif
Vabadusrist
I/2
II/2
II/3

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Julius Kuperjanovi nime kannavad tänavad Tartus, Valgas ja Põltsamaal. Samuti loodi 23. detsembril 1938 kolonelleitnant J. Soodla eestvõtmisel Kuperjanovi Partisanide Polgu Selts, kelle järglaseks tänases taasiseseisvunud Eesti Vabariigis peab end J. Kuperjanovi Selts. Selts asutas 2010. aastal leitnant Kuperjanovi teeneteristi ja leitnant Kuperjanovi mälestusmedali, millega autasustatakse neid kodanikke, kelle tegevus Eesti põliselanike heaolu eest on olnud läbipaistvalt aus, sihipärane ja ennastohverdav.

Perekonnanimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuperjanovite algne perekonnanimi oli Kupper. Venemaale elama minnes venestati see sealsete ametnike poolt Kuperjanoviks.[3]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]