Georgi rist

Allikas: Vikipeedia
Georgi rist

Georgi rist (aastatel 1807–1913 Sõjalise ordeni teenetemärk) oli Vene Keisririigi autasu.

13. veebruaril 1807 asutas keiser Aleksander I oma manifestiga teenetemärgi allohvitseride, sõdurite ja madruste tunnustamiseks. Teenetemärgi väärilised olid statuudi järgi isikud "kes tegelikult teenides maa- või mereväes on üles näidanud erilist vaprust võitluses vaenlase vastu".[1]

Georgi rist on kujult ringjas medaljon, mille keskosast lahknevad laienevalt trapetsitaolised harud. Georgi risti mõõtmed on 34x34 mm. Harud ja ringjat medaljoni eraldab eenduv ääris. Medaljoni esiküljlel (aversil) on Püha Georgi hobusel odaga draakonit taltsutamas, tagaküljel (reversil) aga paiknevad läbipõimituna kirillitsas "С" (S) ja "Г" (G), tähistamaks sõnu "Святой Георгий" – "Püha Georgi". Georgi rist valmistati hõbedast.[1]

Georgi risti kanti Georgi lindiga (–vaheldumisi kolm musta ja kaks oranži ühelaiust triipu, mis sümboliseerivad suitsu ja tuld lahingus).[1]

Risti järjekorranumbriga "1" sai kaardiväe allohvitser Jegor Mitjuhhin 2. juunil 1807 sooritatud kangelasteo eest. Esimene naine, Natalja Durova, sai risti numbriga 5723.[1]

Teenetemärk oli esialgu ühejärguline ja ilma numbrita. Iga järgnev kangelastegu, mis oleks samuti väärinud ristiga autasustamist, tõi kaasa vaid palga tõstmise ühe kolmandiku võrra, kuid mitte rohkem kui kahekordse töötasuni. Lisaraha, erinevalt palgast, maksti kavalerile ka pärast erruminekut. Peale kavaleri surma sai lisatasu veel ühe aasta jooksul tema lesk või ülalpeetav.[1]

1808. aasta 15. juuni määrusega vabastati Georgi risti kavalerid kehalistest karistustest, sama aasta 2. detsembri määrusega oli keelatud risti rinnal kandvat alamväelast ohvitseri poolt sõna ja teoga solvata.[1]

Risti sai autasustatult ära võtta vaid kohtu otsusel, kusjuures sellest tuli teavitada Venemaa keisrit. 1815. aasta 18. juuli määrusega vabastati errulastud kavalerid pearahamaksust. Kui kavalerist allohvitser viidi armeepolgust üle kaardiväepolku, siis säilis tema auaste.[1]

22. jaanuaril 1809 välja antud määrusega kehtestati ristide arvestamise ja nummerdamise kord. Seni annetatud 9937 risti korjati ajutiselt tagasi ja nende tagaküljele, risti horisontaalsetele harudele, graveeriti järjekorranumbrid. Edaspidi vermiti number ristile juba selle valmistamisel.[1]

Kuni 1856. aastani tagastati surnud kavaleride ristid, analoogselt medalitega, Venemaa ordenite kapiitlile. Tagastatud ristid sulatati ümber, kuid vahel kasutati neid ka uuteks autasustamiseks. On teada, et aastatel 1817––1819 anti uuesti välja 1176 kapiitlile tagastatud teenetemärki.[1]

6. detsembril 1833 kehtestati ristile uus statuut. Selle järgi sai kavaler, kes oli neljal korral peetud vääriliseks Georgi risti saamiseks ja seni saanud risti ning kahekordse palga, lisaks õiguse kanda risti lindil lehvi (põiklinti). Sellega loodeti motiveerida sõdureid järjest uutele “kangelastegudele”.[1]

1839. aastal avati Borodino lahinguväljal mälestusmärk. Selle sündmuse puhul toimusid suured pidustused ja paraad. Peeti meeles ka endisi liitlasi, sama aasta juunis asutas Nikolai I spetsiaalse risti autasustamaks Preisi armee sõdureid-veterane, kes aastatel 1813––1815 olid osalenud sõjas Napoleoni vastu. Ristil oli oma numeratsioon ning eristamaks teda “kodumaisest” vermiti reversile Aleksander I monogramm. Valmistati 4500 risti, millest pidustuste ajal anti välja 4264.[1]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 dr. phil. Leho Lõhmus. Georgi rist. – Laidoneri Muuseumi aastaraamat. Toimetajad T. Hiio, L. Lõhmus, (2003), lk 91–96.