Einar Lundborg

Allikas: Vikipeedia
Einar Paul Albert Muni Lundborg
Sünniaeg 5. aprill, 1896
Kolkata, India
Surmaaeg 27. jaanuar 1931
Linköpingi lähedal, Rootsi
Teenistus Rootsi Rootsi kaitsevägi 1914–1918
Rootsi Rootsi brigaad 1918
Saksa keisririik Saksa sõjavägi 1918
Rootsi Rootsi kaitsevägi 1918–1919
Rootsi Rootsi vabatahtlike korpus 1919
Eesti Eesti Rahvavägi 1919–1920
Rootsi Rootsi kaitsevägi 1920–1931
Auaste kapten
Sõjad/lahingud Soome Vabadussõda
Eesti Vabadussõda
Autasud Vabadusrist II/3

Einar Paul Albert Muni Lundborg (5. aprill 1896 Kolkata – 27. jaanuar 1931 Linköpingi lähedal) oli Rootsi sõjaväelane (kapten) ja lendur. VR II/3.

Ta osales Soome Vabadussõjas, Eesti Vabadussõjas soomusauto Kalevipoeg ülemana ning pälvis rahvusvahelise tuntuse Itaalia kindrali Umberto Nobile päästmisega Põhja-Jäämerelt pärast õhulaeva Italia purunemist 1928. aastal.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Sündis 5. aprillil 1896 Indias Kolkatas Rootsi misjonäri pojana. Ristimisel pandi talle nimeks Einar Paul Albert ja hindu nimi Muni, mis oli tuletatud India usupuhastaja Gautama Buddha lisanimest Šākjamuni.[1] Jõudis kooliajaks siiski Rootsi, kus õppis Uppsala gümnaasiumis ja seejärel Stockholmi sõjakoolis.[2]

Astus sõjaväeteenistusse Rootsis 6. juunil 1914[3] kuninglikku Västmanlandi transpordirügementi (Kungliga Västmanlands trängkår).[4] Oli 1916. aasta septembrist kuni oktoobrini kadetina laagris 4. ja 5. diviisiga, 5. kolonni kaadriülemana. Ülendati sama aasta 18. detsembril sõjakoolis lipnikuks. 1917. aasta septembrist oktoobrini oli jälle laagris 4. ja 5. diviisiga, sedakorda 18. jalaväerügemendi ülema adjutandina.

Lahkus 15. märtsil 1918 omal soovil sõjaväeteenistusest, et võtta vabatahtlikuna Rootsi brigaadi koosseisus osa Soome Vabadussõjast. Saabus 20. märtsil Rootsi brigaadiga Soome, kus osales 25. märtsist 23. maini brigaadiülema kolonel Harald Hjalmarsoni adjutandina lahingutes Messukylä, Tampere, Lempäälä ja Veno juures. Ülendati 20. märtsil 1918 Soomes lipnikuks ja 28. mail Rootsi brigaadis ülemleitnandiks.

Rootsi brigaadi likvideerimisel lahkus 6. juunil 1918 teenistusest ja astus 20. augustil ülemleitnandina Saksa sõjaväkke, kust revolutsiooni puhkemise tõttu 12. novembril 1918 lahkus.

Sõitis tagasi Rootsi ja astus ülemleitnandina teenistusse 5. husaarirügementi.[3] Lülitumine rahulikku ellu ei läinud aga vaevata – avastades, et Stockholmis oli avatud vabatahtlike värbamise büroo Eesti Vabadussõjast osavõtuks, registreeris ta end Eestisse sõiduks,[5] lahkudes 12. veebruaril 1919 teist korda Rootsi sõjaväest.[3]

Eesti Vabadussõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Kapten Lundborg ja soomusauto Kalevipoeg 1919. aasta kevadel

Saabus Eestisse 15. veebruaril ja võttis Rootsi vabatahtlike korpusega osa lahingutest Narva rindel. Ülendati korpuses 20. veebruaril ülemleitnandiks ja 1. märtsil kapteniks.[3]

Märtsikuu lõpul toimus Narvas sõjakohus, kus Rootsi vabatahtlike korpuse ohvitserid, nende hulgas Lundborg, mõistsid mahalaskmisele laostavat agitatsioonid teinud leitnant Franchi. Rootsi ajakirjanduses nimetati seda hukkamist mõrvaks ja Rootsi välisministeeriumi nõudel kõrvaldati tolle sõjakohtu koosseisus olnud ohvitserid korpuse juhtimisest. Lundborg komandeeriti edasiseks teenistuseks 1. aprillil laiarööpmelisele soomusrongile nr 5[2]

Viidi 16. aprillist omal soovil üle Soomusautode kolonni I rühma. Määrati soomusauto Kalevipoeg ülemaks, kellena võttis alates 25. aprillist osa lahingutest Lõuna- ja Põhjarindel, Kagu-Eestis, Põhja-Lätis ning Loode-Venemaal, jõudes 25. mail koos Eesti vägedega Pihkvasse[2] ning saades kuulsaks hulljulgete sissetungidega Vene rindejoone taha.[6]. “Kalevipoja” remondis oleku ajal oli kapten E. Lundborg ajutiselt soomusauto Vibulane ülem.

Sai septembri alguses suurtüki lõhkemise läbi paremast käest[1] raskesti haavata. Teist korda sai põrutada lahingus Moglino jaama juures, kui soomusauto Kalevipoeg punaste mürsu läbi raskesti vigastati.[3]

Lahkus Soomusautode kolonnist omal soovil enne 27. septembrit. Lahkumise põhjused on teadmata, kuid Soomusautode kolonni ülem kapten August Nieländer pidas võimalikuks, et selleks andis tõuke kibestumine 6. jalaväepolgu II pataljoni taganemise tõttu, millega Vibulane jäi ilma jalaväe katteta ja Lundborg pidas nelja mehega, nende hulgas ka tõlk Reinhold Treumund VR II/2[7], nelja ööpäeva jooksul punaseid kinni, enne kui soomusauto Pisuhänd kapten Nieländeriga appi jõudis. Esimene punaste rünnak kestis Vibulasele viis ja pool tundi, mille kestel Lundborg tulistas oma raskekuulipildujast välja 42 linti à 250 lasku[8].

Ilmus Soomusautode kolonnist lahkudes Tallinna, kus ta end 27. septembril sisse kirjutas, märkides elukohana Kuld Lõvi, tuba nr 11. Samal päeval oli ta end registreerinud Vene valgete Loodearmee juures formeerimisel olevasse Rootsi Valgesse Leegioni. Ilmus Loodearmee staabi käsutusse Narva 3. oktoobril 1919, mis daatumit kandis tema registreerimise dokument. Kuid Vene valgete värk ei näinud Lundborgile meeldivat, sest oktoobri keskel oli ta jälle Tallinnas ja hankis seal endale Rootsi sõidu viisa, mis kandis kuupäeva 15. oktoober 1919. Sõitis Rootsi Helsingi ja Turu kaudu.

Teadmata millal tuli ta Eestisse tagasi (väljasõidu viisa oli talle antud 1. novembril 1919) ning astus jälle Eesti sõjaväkke ja Soomusautode kolonni. Selle üksuse koosseisust vabastati ta 21. juunil 1920, kuid sõjaväest vabastamise tunnistus kannab kuupäeva 1. juuni 1920. Lahkus mai lõpul Tallinnast Rootsi, kus ta end registreeris Djursholmi linna fiskaali juures 1. juunil. Kuid 22. juunil oli ta jälle Tallinnas tagasi.[9]

Eesti Vabadussõjas ilmutatud vahvuse eest anti Vabariigi Valitsuse poolt kapten Lundborgile 18. augustil 1920 Vabadusristi II liigi 3. järk ja Vabadussõja mälestusmärk.[10]

Jäi Eestisse kuni 28. septembrini 1920. Enne ärasõitu külastas ta veel oma sõpru, sõjakaaslasi ja tuttavaid.[4]

Rootsi lennuväes[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsi naasnult astus ta jälle sõjaväeteenistusse leitnandina, sest Rootsi ohvitseride teenistusseaduse kohaselt ei tunnustatud välismaa armeedes omandatud teenistuskraade. Määrati teenistusse oma endisse rügementi ja selle likvideerimisel 1925. aastal transpordi lennuväkke.[4] Õppis lendama ja omandas lennukunsti kõigis ta peensustes, sai katselenduriks ja ülendati Rootsi lennuväes lõpuks kapteniks.[2]

Kindral Nobile päästmine[muuda | muuda lähteteksti]

Õhulaev Italia aprillis 1928

1928. aastal sai Lundborg rahvusvaheliselt tuntuks oma osalusega Itaalia kindrali Umberto Nobile juhitud põhjanabaekspeditsiooni päästmisel. Nobile oli õhulaeval Italia lennanud põhjapoolusele, kuid tagasiteel Teravmägedele oli õhulaev 25. mail alla kukkunud ja 9 meest jäid triivjääle.[11]

Rootsis hakati Geografiska Sällskapeti algatusel ja kapten L. E. Tornbergi juhtimisel organiseerima kindral Nobile ja tema kaaslaste päästmist. Rootsi lennuväe kaks parimat ja osavaimat lendurit, leitnandid Birger Schyberg ja Einar Lundborg, andsid end üles vabatahtlikena päästeekspeditsioonist osavõtuks.

23. juunil lendas Lundborg oma Fokkeriga Virgo Bayst Murchison Baysse Hinlopeni väinas.[12] Kui Lundborg oli Nobile juures jääl maandunud, seletas kindral Nobile talle kategooriliselt, et ta peab kõigepealt ära viima Nobile neli kaaslast, siis Nobile enese ja lõpuks raadiotelegrafisti. Lundborg keeldus seda soovi täitmast, seletades, et viib kõige esimesena Nobile. Viimane keeldus siiski kaasa minemast, kuna tema kui ekspeditsiooni juhi kohus oli valvata, et kõik teised tema juures viibivad ekspeditsiooni liikmed päästetakse. Lõpuks andis Nobile oma kaaslaste nõudmisel järele ja lahkus 24. juunil Lundborgi lennukil. Lundborgil õnnestus Nobile viia abilaeva Città di Milano pardale.[10]

Mõne tunni pärast pöördus Lundborg tagasi, et raskelt vigastatud Italia meeskonna liiget Natale Cecionit ära tuua,[13] kuid maandumisel jääpangale läks ta lennuk ümber, kusjuures jalased purunesid ja ta jäi kaheks nädalaks Nobile meestele seltsiks. 6. juulil päästis leitnant Schyberg Lundborgi ja tõi ta aurikule Quest.[10]

Italia meeskonna ja kaasalennanud teadlaste päästmisest võttis osa ka Nõukogude Liidu jäämurdja Krassin, mida juhtis eestlasest komandör, hilisem admiral Paul Oras, endine Nõukogude Liidu mereväeesindaja Rootsis, kes spionaaži pärast Rootsist välja saadeti.

Oma kokkusaamisest Orasega jutustas Lundborg oma lähedastele mitmel puhul ja mainis, et nendevaheline vestlus oli peaasjalikult puudutanud Eesti Vabadussõda ja sellega ühenduses olevaid asjaolusid, mis olnud huvipakkuvad selle poolest, et Lundborg võidelnud eestlaste ja Oras punaste poolel.[13]

Hukkumine[muuda | muuda lähteteksti]

Lundborgi lennuki rusud

1931. aasta 27. jaanuari ennelõunal tõusis Lundborg, siis juba kapten, Malmslätti lennuväljalt Linköpingi lähedal[14] uuetüübilisel ja katsetuste järgus oleval hävitajal Jaktfalk õhku, kuid pärast mõneminutilist lendu kukkus lennuk alla. Lendur toodi lennukirusude alt välja surnuna. Lundborg oli sellal kogenumaid ja hinnatumaid Rootsi lennuväe katselendureid.

Lundborgi hukkumise põhjuste juurdlemiseks loodud komisjon avastas suure korralageduse Rootsi lennuväes. Järgnenud, kaua aega kestnud kohtupidamise tulemusena pidi omalt kohalt lahkuma lennuväe ülem kindral Amundson, tema staabiülem Lübeck paigutati ümber teisele teenistuskohale.[15]

Auastmed[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsi kaitsevägi

  • 1916 – lipnik
  • 1920 – leitnant

Rootsi brigaad

  • 1918 – lipnik
  • 1918 – ülemleitnant

Rootsi korpus / Eesti Rahvavägi

  • 1919 – ülemleitnant
  • 1919 – alamkapten
  • 1919 – kapten

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabadussõda

Soome Vabadussõda

Vene Loodearmee

Saksa sõjavägi

Filmid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 Saatuslik talisman. Uudisleht, 9. aprill 1934, lk 4
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Õun, M (2002). Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased. II kogumik. Tallinn: Sentinel, lk 51
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 E. M: Kindral U. Nobile päästja kapten E. P. A. M. Lundborg. Sõdur. 1928, nr 27/28, lk 836
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Lundborg, lk 238
  5. ↑ Lundborg, lk 6
  6. ↑ Joon, S: Mark Soosaar näitab Eesti loomisest tehtud filme[alaline kõdulink]. Pärnu Postimees, 22. veebruar 2008
  7. ↑ Wabaduse Risti saajate nimekiri., Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 191, 27 august 1920
  8. ↑ Neli ööd-päewa kuulidesajus, Postimees (1886-1944), nr. 215, 12 august 1936
  9. ↑ Lundborg, lk 237–238
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 E. M: Kindral U. Nobile päästja kapten E. P. A. M. Lundborg. Sõdur. 1928, nr 27/28, lk 837
  11. ↑ Õun, M (2002). Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased. II kogumik. Tallinn: Sentinel, lk 51–52
  12. ↑ Lundborg, lk 238–239
  13. ↑ 13,0 13,1 Lundborg, lk 239
  14. ↑ A. S: Kapten E. Lundborg †. Sõdur. 1931, nr 5/6, lk 135
  15. ↑ Lundborg, lk 239–240

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Einar_Lundborg&oldid=6623576"