Einar Lundborg

Allikas: Vikipeedia
Einar Paul Albert Muni Lundborg
Einar Lundborg.jpg
Nimi Einar Paul Albert Muni Lundborg
Sündinud 5. aprill, 1896
Kolkata, India
Surnud 27. jaanuar, 1931
Linköpingi lähedal, Rootsi
Teenistused Flag of Sweden.svg Rootsi kaitsevägi 1914–1918
Flag of Sweden.svg Rootsi brigaad 1918
Flag of the German Empire.svg Saksa sõjavägi 1918
Flag of Sweden.svg Rootsi kaitsevägi 1918–1919
Flag of Sweden.svg Rootsi vabatahtlike korpus 1919
Flag of Estonia.svg Eesti Rahvavägi 1919–1920
Flag of Sweden.svg Rootsi kaitsevägi 1920–1931
Auaste Kapten
Sõjad/lahingud Soome Vabadussõda
Eesti Vabadussõda
Autasud Vabadusrist II/3

Einar Paul Albert Muni Lundborg VR II/3 (5. aprill 1896 Kolkata27. jaanuar 1931 Linköpingi lähedal) oli Rootsi sõjaväelane (kapten) ja lendur. Ta osales Soome Vabadussõjas, Eesti Vabadussõjas soomusauto "Kalevipoeg" ülemana ning pälvis rahvusvahelise tuntuse kindral Umberto Nobile päästmisega Põhja-Jäämerelt pärast õhulaeva "Italia" purunemist 1928. aastal.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sündis 5. aprillil 1896 Indias Kolkatas Rootsi misjonäri pojana. Ristimisel pandi talle nimeks Einar Paul Albert ja hindu nimi Muni, mis oli tuletatud India usupuhastaja Gautama Buddha lisanimest Šākjamuni.[1] Jõudis kooliajaks siiski Rootsi, kus õppis Uppsala gümnaasiumis ja seejärel Stockholmi sõjakoolis.[2]

Astus sõjaväeteenistusse Rootsis 6. juunil 1914[3] kuninglikku Västmanlandi transpordirügementi (Kungliga Västmanlands trängkår).[4] Oli 1916. aasta septembrist kuni oktoobrini kadetina laagris 4. ja 5. diviisiga, 5. kolonni kaadriülemana. Ülendati sama aasta 18. detsembril sõjakoolis lipnikuks. 1917. aasta septembrist oktoobrini oli jälle laagris 4. ja 5. diviisiga, sedakorda 18. jalaväerügemendi ülema adjutandina.

Lahkus 15. märtsil 1918 omal soovil sõjaväeteenistusest, et võtta vabatahtlikuna Rootsi brigaadi koosseisus osa Soome Vabadussõjast. Saabus 20. märtsil Rootsi brigaadiga Soome, kus osales 25. märtsist 23. maini brigaadiülema kolonel Harald Hjalmarsoni adjutandina lahingutes Messukylä, Tampere, Lempäälä ja Veno juures. Ülendati 20. märtsil 1918 Soomes lipnikuks ja 28. mail Rootsi brigaadis ülemleitnandiks.

Rootsi brigaadi likvideerimisel lahkus 6. juunil 1918 teenistusest ja astus 20. augustil ülemleitnandina Saksa sõjaväkke, kust revolutsiooni puhkemise tõttu 12. novembril 1918 lahkus.

Sõitis tagasi Rootsi ja astus ülemleitnandina teenistusse 5. husaarirügementi.[3] Lülitumine rahulikku ellu ei läinud aga vaevata – avastades, et Stockholmis oli avatud vabatahtlike värbamise büroo Eesti Vabadussõjast osavõtuks, registreeris ta end Eestisse sõiduks,[5] lahkudes 12. veebruaril 1919 teistkordselt Rootsi sõjaväest.[3]

Eesti Vabadussõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kapten Lundborg ja soomusauto "Kalevipoeg" 1919. aasta kevadel.

Saabus Eestisse 15. veebruaril ja võttis Rootsi vabatahtlike korpusega (Svenska kåren) osa lahingutest Narva rindel. Ülendati korpuses 20. veebruaril ülemleitnandiks ja 1. märtsil kapteniks.[3]

Märtsikuu lõpul toimus Narvas sõjakohus, kus Rootsi vabatahtlike korpuse ohvitserid, nende hulgas Lundborg, mõistsid mahalaskmisele laostavat agitatsioonid teinud leitnant Franchi. Rootsi ajakirjanduses nimetati seda hukkamist mõrvaks ja Rootsi välisministeeriumi nõudel kõrvaldati tolle sõjakohtu koosseisus olnud ohvitserid korpuse juhtimisest. Lundborg komandeeriti edasiseks teenistuseks 1. aprillil Laiarööpmelisele soomusrongile nr. 5[2]

Viidi 16. aprillist omal soovil üle Soomusautode kolonni I rühma. Määrati soomusauto "Kalevipoeg" ülemaks, kellena võttis alates 25. aprillist osa lahingutest Lõuna- ja Põhjarindel, Kagu-Eestis, Põhja-Lätis ning Loode-Venemaal, jõudes 25. mail koos Eesti vägedega Pihkvasse[2] ning saades kuulsaks hulljulgete sissetungidega Vene rindejoone taha.[6]

Sai septembri alguses suurtüki lõhkemise läbi paremast käest[1] raskesti haavata. Teistkordselt sai põrutada lahingus Moglino jaama juures, kui soomusauto "Kalevipoeg" punaste mürsu läbi raskesti vigastati.[3]

Lahkus Soomusautode kolonnist omal soovil enne 27. septembrit. Lahkumise põhjused on teadmata, kuid Soomusautode kolonni ülem kapten August Nieländer pidas võimalikuks, et selleks andis tõuke kibestumine 6. jalaväepolgu II pataljoni taganemise tõttu, millega "Kalevipoeg" jäi ilma jalaväe katteta ja Lundborg pidas nelja mehega, nende hulgas ka tõlk Reinhold Treumund, nelja ööpäeva jooksul punaseid kinni, enne kui soomusauto "Pisuhänd" kapten Nieländeriga appi jõudis. Esimene punaste rünnak kestis "Kalevipojale" viis ja pool tundi, mille kestel Lundborg tulistas oma raskekuulipildujast välja 42 linti à 250 lasku.

Ilmus Soomusautode kolonnist lahkudes Tallinna, kus ta end 27. septembril sisse kirjutas, märkides elukohana "Kuld Lõvi" tuba nr. 11. Samal päeval oli ta end registreerinud Vene valgete Loodearmee juures formeerimisel olevasse Rootsi Valgesse Leegioni. Ilmus Loodearmee staabi käsutusse Narva 3. oktoobril 1919, mis daatumit kandis tema registreerimise dokument. Kuid Vene valgete värk ei näinud Lundborgile meeldivat, sest oktoobri keskel oli ta jälle Tallinnas ja hankis seal endale Rootsi sõidu viisa, mis kandis kuupäeva 15. oktoober 1919. Sõitis Rootsi Helsingi ja Turu kaudu.

Teadmata millal tuli ta Eestisse tagasi (väljasõidu viisa oli talle antud 1. novembril 1919) ning astus jälle Eesti sõjaväkke ja Soomusautode kolonni. Selle üksuse koosseisust vabastati ta 21. juunil 1920, kuid sõjaväest vabastamise tunnistus kannab kuupäeva 1. juuni 1920. Lahkus mai lõpul Tallinnast Rootsi, kus ta end registreeris Djursholmi linna fiskaali juures 1. juunil. Kuid 22. juunil oli ta jälle Tallinnas tagasi.[7]

Eesti Vabadussõjas ilmutatud vahvuse eest annetati Vabariigi Valitsuse poolt kapten Lundborgile 18. augustil 1920 Vabadusristi II liigi 3. järk ja Vabadussõja mälestusmärk.[8]

Jäi Eestisse kuni 28. septembrini 1920 ja lahkus siis sellelt maalt, mille kodanike riikliku ja isikliku vabaduse eest ta vahvalt ja ausa sõduri kombel oli võidelnud. Enne ärasõitu külastas ta veel oma sõpru, sõjakaaslasi ja tuttavaid.[4]

Rootsi lennuväes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Astus Rootsi naastes jälle sõjaväeteenistusse leitnandina, sest Rootsi ohvitseride teenistusseaduse kohaselt ei tunnustatud välismaade armeedes omandatud teenistuskraade. Määrati teenistusse oma endisse rügementi ja selle likvideerimisel 1925. aastal transpordi lennuväkke.[4] Õppis lendama ja omandas lennukunsti kõigis ta peensustes, saades katselenduriks ja tõustes Rootsi lennuväeski lõpuks kapteniks.[2]

Kindral Nobile päästmine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õhulaev "Italia" aprillis 1928.

1928. aastal sai Lundborg rahvusvaheliselt tuntuks oma osalusega Itaalia kindrali Umberto Nobile juhitud põhjanabaekspeditsiooni päästmisel. Nobile oli õhulaeval "Italia" lennanud põhjapoolusele, kuid tagasiteel Teravmägedele oli õhulaev 25. mail alla kukkunud ja 9 meest jäid triivjääle.[9]

Rootsis hakati Geografiska Sällskapeti algatusel ja kapten L. E. Tornbergi juhtimisel organiseerima kindral Nobile ja tema kaaslaste päästmist. Rootsi lennuväe kaks parimat ja osavaimat lendurit, leitnandid Birger Schyberg ja Einar Lundborg, andsid end üles vabatahtlikena päästeekspeditsioonist osavõtuks.

23. juunil lendas Lundborg oma Fokkeriga Virgo Bayst Murchison Baysse Hinlopeni väinas.[10] Kui Lundborg oli Nobile juures jääl maandunud, seletas kindral Nobile talle kategooriliselt, et ta peab kõigepealt ära viima Nobile neli kaaslast, siis Nobile enese ja lõpuks raadiotelegrafisti. Lundborg keeldus seda soovi täitmast, seletades, et viib kõige esimesena Nobile. Viimane keeldus siiski kaasa minemast, kuna tema kui ekspeditsiooni juhi kohus oli valvata, et kõik teised tema juures viibivad ekspeditsiooni liikmed päästetakse. Lõpuks andis Nobile oma kaaslaste nõudmisel järele ja lahkus 24. juunil Lundborgi lennukil. Lundborgil õnnestus Nobile viia abilaeva "Città di Milano" pardale.[8]

Mõne tunni pärast pöördus Lundborg tagasi, et raskelt vigastatud "Italia" meeskonna liiget Natale Cecionit ära tuua,[11] kuid maandumisel jääpangale läks ta lennuk ümber, kusjuures jalased purunesid ja ta jäi kaheks nädalaks Nobile meestele seltsiks. 6. juulil päästis leitnant Schyberg Lundborgi ja tõi ta aurikule "Quest".[8]

"Italia" meeskonna ja kaasalennanud teadlaste päästmisest võttis osa ka Nõukogude Liidu jäämurdja "Krassin", mida juhtis eestlasest komandör, hilisem admiral Paul Oras, endine Nõukogude Liidu mereväeesindaja Rootsis, kes spionaaži pärast Rootsist välja saadeti.

Oma kokkusaamisest Orasega jutustas Lundborg oma lähedastele mitmel puhul ja mainis, et nendevaheline vestlus oli peaasjalikult puudutanud Eesti Vabadussõda ja sellega ühenduses olevaid asjaolusid, mis olnud huvipakkuvad selle poolest, et Lundborg võidelnud eestlaste ja Oras punaste poolel.[11]

Hukkumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lundborgi lennuki rusud.

1931. aasta 27. jaanuari ennelõunal tõusis Lundborg, siis juba kapten, Malmslätti lennuväljalt Linköpingi lähedal[12] uuetüübilisel ja katsetuste järgus oleval hävitajal "Jaktfalk" õhku ja langes alla pärast mõneminutilist lendu. Ta toodi lennukirusude alt välja surnuna. Lundborg oli sellal kogenenumaid ja hinnatumaid Rootsi lennuväe proovilendureid.

Lundborgi hukkumise põhjuste juurdlemiseks loodud komisjon avastas suure korralageduse Rootsi lennuväes. Järgnenud, kaua aega kestnud kohtupidamise tulemusena pidi omalt kohalt lahkuma lennuväe ülem kindral Amundson, tema staabiülem Lübeck paigutati ümber teisele teenistuskohale.[13]

Auastmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rootsi kaitsevägi

  • 1916 – lipnik
  • 1920 – leitnant

Rootsi brigaad

  • 1918 – lipnik
  • 1918 – ülemleitnant

Rootsi korpus/Eesti Rahvavägi

  • 1919 – ülemleitnant
  • 1919 – alamkapten
  • 1919 – kapten

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vabadusrist.gif
Vabadusrist
II/3

Eesti Vabadussõda

Soome Vabadussõda

Vene Loodearmee

Saksa sõjavägi

Filmid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Saatuslik talisman. Uudisleht, 9. aprill 1934, lk 4
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Õun, M (2002). Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased. II kogumik. Tallinn: Sentinel, lk 51
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 E. M: Kindral U. Nobile päästja kapten E. P. A. M. Lundborg. Sõdur. 1928, nr 27/28, lk 836
  4. 4,0 4,1 4,2 Lundborg, lk 238
  5. Lundborg, lk 6
  6. Joon, S: Mark Soosaar näitab Eesti loomisest tehtud filme. Pärnu Postimees, 22. veebruar 2008
  7. Lundborg, lk 237–238
  8. 8,0 8,1 8,2 E. M: Kindral U. Nobile päästja kapten E. P. A. M. Lundborg. Sõdur. 1928, nr 27/28, lk 837
  9. Õun, M (2002). Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased. II kogumik. Tallinn: Sentinel, lk 51–52
  10. Lundborg, lk 238–239
  11. 11,0 11,1 Lundborg, lk 239
  12. A. S: Kapten E. Lundborg †. Sõdur. 1931, nr 5/6, lk 135
  13. Lundborg, lk 239–240

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]