Planetaarium

Allikas: Vikipeedia
Belgradi planetaariumi saal "päeval".
Belgradi planetaariumi saal "öösel", seansi ajal.
Tähtkujude kunstipärased joonistused planetaariumietenduses.
Tänapäevane munakujuline Zeissi projektor (UNIVERSARIUM Mark IX) Hamburgi planetaariumis.

Planetaarium on etendusasutus, kus korraldatakse peamiselt harivaid ja meelelahutuslikke etendusi astronoomia ja tähistaeva teemal või õpetatakse astronoomilist navigatsiooni.

Enamiku planetaariumite põhielement on suur kuplikujuline ekraan, millele projitseeritakse tähed, planeedid ja muud taevakehad, näitamaks "taeva liikumist". Selleks kasutatakse tervet rida tehnoloogiaid, näiteks täppistehnilisi "tähekerasid", milles on kombineeritud optiline ja elektromehhaaniline tehnoloogia, slaidiprojektoreid, video- ja sfäärilisi projektoreid ning lasereid. Kõigi nende eesmärk on tavapäraselt luua taeva näiva liikumise täpne kujutis. Tavaliselt saab projektsioonisüsteeme panna näitama taevapilti suvalisel ajahetkel minevikus, olevikus või tulevikus ning sageli ka igalt Maa laiuskraadilt. Moodsa virtuaalreaalsuse tehnikaga on võimalik kujutada ka liikumist maailmaruumis, demonstreerides, et maailmaruumil on ka sügavus, ning aidates vaatajail ületada muistset arusaama, et tähed asuvad meist ühekaugusel, meid ümbritseval pöörleval taevaskeral.

Suuruselt varieeruvad planetaariumid 20-meetrise kupliga ning 430 inimest mahutavast Haydeni planetaariumist kolmemeetriste täispuhutavate kupliteni, kus lapsed põrandal istuvad. Säherdusi teisaldatavaid planetaariumeid kasutatakse sageli haridusprogrammides väljaspool püsivaid muuseume ja teaduskeskusi.

Planetaariumiks nimetatakse vahel ka muid Päikesesüsteemi kujutavaid seadmeid, näiteks arvutisimulatsioone. Planetaariumitarkvaraks kutsutakse programme, mis näitavad kahemõõtmelisel arvutiekraanil taeva kolmemõõtmelist kujutist. Planetaariumi giidi nimetatakse planetaristiks. Eestis alustasid planetaristide koolitamist 2011. aasta sügisel koostöös Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi tähetorn ning teaduskeskus AHHAA.

Väidetavalt oli juba Archimedesel algeline planetaariumiseade, mis ennustas Päikese, Kuu ja planeetide liikumist. Antikythera mehhanism on tõend, et antiikajal niisuguseid mehhanisme tõepoolest ehitati. Giovanni Campano (1220–1296) kirjeldas oma teoses "Theorica Planetarum" planetaariumi ning õpetas ka seda ehitama.

Nõukogude ajal tuldi usuvastase võitluse raames korduvalt välja ettepanekutega muuta planetaariumiteks kirikuid. Aleksander Nevski katedraal Tallinnas jäi küll Aleksius II protesti mõjul planetaariumiks ümber ehitamata, kuid Riia Kristuse Sündimise katedraaliga sai samasugune plaan 1963. aastal teoks.

Maailma põhjapoolseim planetaarium paikneb Norras Tromsøs.

Eestis on kaks planetaariumit, mõlemad asuvad Tartus: - Tartu tähetorni klassikaline optilis-mehhaaniline planetaarium ja teaduskeskus AHHAA täissfääriline hübriidplanetaarium.