Mihhail Ridiger

Mihhail Aleksandrovitš Ridiger (vene keeles Михаил Александрович Ридигер, Eesti Vabariigi kodanikuna Mihail Rüdiger^[1]; 20. mai 1902 Peterburi – 9. mai 1962 Tallinn) oli Eesti õigeusu vaimulik. 1941. aastast preester, 1958. aastast ülempreester.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Mihhaili isa Aleksandr Ridiger oli Rüdigeride aadlisuguvõsast pärinev jurist. Mihhail Ridiger sai hea üldhariduse ja jätkas seejärel õpinguid õigusteaduste koolis. Venemaal toimunud revolutsiooni ja sellele järgnenud kodusõja tõttu olid Ridigerid sunnitud Peterburist emigreeruma ning Mihhaili haridustee jäi poolikuks.

Ridigeride uueks elukohaks sai Eesti pealinn Tallinn. Mihhail jätkas pooleli jäänud haridusteed ja lõpetas gümnaasiumi. Hiljem osales ta kohaliku vene kristliku üliõpilasliikumise tegevuses.

Aastatel 1937–1940 läbis ta Tallinnas kolmeaastased teoloogiakursused. Nende lõpetamise järel pühitseti ta 1940. aastal diakoniks ja 1941. aastal preestriks. Oma vaimulikuteenistust alustas Mihhail Ridiger Tallinna Püha Siimeoni ja Hanna kirikus. Teise maailmasõja päevil tegeles isa Mihhail hingehooldusega Tallinna ümbruse vangilaagrites, kuhu olid paigutatud Venemaalt ümberasustatud inimesed.

1945–1946 teenis ta preestrina Tallinna Aleksander Nevski katedraalis ja oli ühtlasi Eesti piiskopkonna nõukogu liige.

Novembrist 1946 kuni oma surmani oli Mihhail Ridiger Tallinna Jumalaema Sündimise (Kaasani pühakuju) kiriku (Kaasani kiriku) esipreester. Alates jaanuarist 1955 oli ta uuesti Eesti piiskopkonna nõukogu liige. 1. oktoobril 1961 nimetati ta ka piiskopkonna nõukogu esimeheks.

Aastast 1958 kandis ta ülempreestri aunimetust. 15. oktoobril 1961 autasustas Moskva patriarh Aleksius I teda kaunistatud kuldse kaelaristiga.

Isa Mihhail suri 9. mail 1962 infarkti. Tema matusetalituse viis Jumalaema Sündimise kirikus läbi tema poeg, tollane Tallinna ja Eesti piiskop Aleksius. Isa Mihhaili põrm sängitati Tallinna Aleksander Nevski kalmistule oma kolm aastat varem surnud abikaasa kõrvale.