Andres Larka

Allikas: Vikipeedia

Andres Larka VR I/1 (5. märts 1879 Pilistvere, Kabala vald, Viljandimaa8. jaanuar 1942 Malmõž, Kirovi oblast) oli Eesti sõjaväelane (kindralmajor) ja poliitik, Eesti Vabadussõjalaste Liidu esimees ja Riigivanema kandidaat 1934. aastal.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teenistus Venemaa Keisririigi armees[muuda | redigeeri lähteteksti]

Andres Larka venepärane nimi oli Andrei Larko (Андрей Ларко), millist ta ka kandis Vene Armee teenistuse aja jooksul.

Andres Larka sündis 6. märtsil (21. veebruaril vana kalendri järgi) 1879 Viljandimaal Pilistvere kihelkonnas Kabala vallas, Laeva külas mölder Jaan Larka ja tema abikaasa Mari Tedderi pojana. Haridusteed alustas ta 1889. aastal Laeva vallakoolis, sellele järgnes Pilistvere kihelkonnakool ja Põltsamaa Eesti Aleksandri linnakool, mille lõpetamise järel astus II. järgu vabatahtlikuna Vene Armeesse. 1899 alustas ta teenistust Pihkva kadetikorpuses.

19001902 õppis Andres Larka Vilno sõjakoolis ("junkrukoolis"), mille lõpetas 22. oktoobril 1902 esimese järgu diplomiga. Sõjakooli lõpetamisel anti talle nooremleitnandi ("alamleitnandi") auaste ja ta asus teenima 113. Starorusski jalaväerügemendis. Sõjaväeteenistuse kõrvalt kuulus ta Eesti Kirjanduse Seltsi.

19041905 osales ta Vene-Jaapani sõjas 117. Jaroslavli jalaväerügemendi koosseisus. Pärast sõja lõppu jätkas Larka teenistust 113. Starorusski rügemendis, kuid sooritas 1909 sisseastumiseksamid Peterburi Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse. Kolmeaastase õppetöö lõpetas ta 1912 esimese järgu diplomiga. Seejärel läbis ta sama õppeasutuse juures 1913 täienduskursused, mille tulemusel arvati Kindralstaabi koosseisu. Kindralstaabi tööks vajalike kogemuste omandamiseks lähetati Andres Larka stažeerima Vilniuse sõjaväeringkonna staapi.

Peale Esimese maailmasõja algust anti Larkale kapteni auaste ja ta määrati 40. jalaväediviisi staabi vanemadjutandiks. Staabiohvitserina osales ta 19141915 lahingutes Saksa armeega Ida-Preisimaal ja Poolas.

1916 ülendati ta alampolkovnikuks ja määrati 5. Siberi korpuse staabiohvitseriks. Samal aastal viidi ta üle 159. jalaväediviisi staabiülemaks, kellena võttis osa lahingutest Galiitsias ja Rumeenias. Sellele ametikohale jäi ta detsembrini 1917.

Vene-Saksa sõjas omandatud teenuste ja ülesnäidatud vahvuse eest on ta mitu ordenit mõõkade ja lindiga saanud.

Kui enamlaste võimule pääsemisel 1917.a. viimasel veerandil Vene Sõjavägi lagunema hakkas ja üleüldine korralagedus Venemaal maad võttis, tuli A.Larka kodumaale, kus end Maanõukogu 28. novembril 1917.a. ainukeseks kõrgemaks võimuks oli kuulutanud, ja hakkas energiliselt Eesti rahvuslike väeosade organiseerimisest osavõtma.

Teenistus Eesti rahvuslikes väeosades ja Eesti Kaitseväes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis sai Andres Larka ülesande asuda moodustama suurtükiväebrigaadi. 3. jaanuaril 1918 alustas ta sellega Haapsalus, kus kuu aja jooksul õnnestus moodustada 5 suurtükipatareid. 16. veebruaril kutsuti ta Tallinnasse, kus pidi üle võtma 1. Eesti diviisi staabiülema koha. Tallinnasse jõudes olid seal juba võimu haaranud bolševikud ja Larkal tuli diviisi juhtimise asemel ennast hoopis uute võimude eest varjata.

Kui 24. veebruaril 1918 kuulutati välja Eesti Vabariik, siis nimetati Andres Larka Eesti Ajutise Valitsuse esimeseks sõjaministriks. Kui 25. veebruaril vallutasid Tallinna Saksa väed, lubasid nad Eesti rahvusväeosadel tegevust jätkata ja tema ülesandeks jäi nende koordineerimine. 20. märtsil 1918 saatsid aga sakslased pärast rahu sõlmimist Venemaaga Eesti rahvusdiviisi laiali. Seda otsust ei õnnestunud Larkal muuta, kuigi ta pidas läbirääkimisi nii Saksa väejuhatuse kui ka Eestimaa rüütelkonnaga.

Eesti sõjaväes nimetas Andres Larka end algul kindralstaabi ooberstiks, kuigi tema ametlik auaste Vene sõjaväes oli olnud alampolkovnik. 8. märtsil 1918 ülendati ta kindralmajoriks. 1934. aastal taheti teda valeandmete esitamise pärast vastutusele võtta, asi oleks Larka maakaitseväest väljaarvamise tõttu allunud tsiviilprokurörile[1].

Edaspidi osales Andres Larka koos kindral Ernst Põdderiga Kaitseliidu loomisel, mis viis augustis 1918 kindral Põdderi arreteerimiseni Saksa okupatsioonivõimude poolt. Kindralmajor Larkal õnnestus koos kindral Aleksander Tõnissoniga septembris 1918 Soome põgeneda. Oktoobris külastas ta Stockholmi ja Kopenhaagenit, kus kohtus Eesti välisesindusega. 13. novembril 1918 õnnestus tal Tallinnasse tagasi pöörduda. Sõjaministrina langes tema õlule kohustus Eesti rahvusüksused taastada.

26. novembril 1918 kujundati Ajutise Valitsuse koosseis ümber ja Konstantin Päts asus ise sõjaministri ametikohale. Samast päevast nimetati kindralmajor Larka Eesti armee peastaabi ülemaks, ühtlasi ka Tagavaravägede ülemaks veebruar-oktoober 1919. 28. novembril alanud Punaarmee pealetungi ajal koordineeris ta sõjategevust Narva rindel.

Vabadusrist.gif
Vabadusrist
I/1

1. veebruarist 1919 kuni 1. jaanuarini 1925 oli ta Eesti Vabariigi sõjaministri abi. Sellel ametikohal vastutas ta kuni Vabadussõja lõpuni ühtlasi mobilisatsiooni ja reservvägede tegevuse eest. Vabadussõja järel oli tema ülesandeks väosade demobilisatsiooni korraldamine. Ta haigestus kurgutuberkuloosi, tunnistati 12. septembril 1924 töövõimetuks ja oli sunnitud 1. jaanuaril 1925 erru minema. 1930. aastal oli ta kõrgeimat pensioni saav Eesti kaitseväelane (48 100 senti kuus)[2]. Teenete eest sõjaväe juhtimisel autasustati teda Vabadusristi I liigi 1. järguga ja Kotkaristi I klassi teenetemärgiga (mõõkadega). Andres Larkale annetati 125-hektarine Voore mõisasüda, mille ta müüs suurtööstur Oskar Kilgasele[3].

Poliitiline tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast teenistusest lahkumist ravis Andres Larka ennast edukalt Šveitsis. Kuna ravikulude katteks oli ta pidanud maha müüma talle teenete eest annetatud maa ja maja, siis tagasi pöördudes ostis ta endale Harjumaal Jõgisool väikese talukoha koos vesiveskiga ja asus sinna elama.

Poliitikasse otsustas erukindral minna 1928. aastal, mil ta liitus vabadussõdalaste liikumisega. Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu (EVKL) esimesel kongressil 26. jaanuaril 1930 valiti Andres Larka EVKL-i juhatuse esimeheks, ta jäi mainitud ametikohale organisatsiooni likvideerimiseni aastal 1933. Larkast kujunes EVKL-is pigem esindusisik kui tegevjuht, EVKL-i poliitilist tegevust suunas peamiselt advokaat Artur Sirk.

Sarnaselt mitmete teiste vabadussõjalaste juhtidega oli ka Andres Larka Korp! Sakala liige.

10. novembril 1932 esitas Vabadussõjalaste Keskliit eesotsas Andres Larkaga Riigikogule omapoolse põhiseaduse muutmise kavandi, mille kohaselt pidi rahvaesindajate arvu vähendatama 50 inimesele, loodama suure võimutäiusega riigipea ametikoht ja asendatama proportsionaalne valimissüsteem isikuvalimistega. Riigikogu aga jättis vabadussõjalaste eelnõu menetlemata ja alustas ise uue põhiseaduse muutmise eelnõu välja töötamist.

Riigikogu eelnõu kukkus teistkordselt juunis 1933 toimunud rahvahääletusel läbi. Süvenenud poliitilise ja majandusliku kriisi tingimustes sulges Jaan Tõnissoni valitsus 11. augustil 1933 mitu poliitilist organisatsiooni, sealhulgas Vabadussõjalaste Keskliidu. See ei vähendanud poliitilisi pingeid ja kui oktoobris 1933 vabadussõjalaste põhiseaduse eelnõu lõpuks rahvahääletusele pandi, kiitis rahvas selle ülekaalukalt heaks. See tõi kaasa valitsuse tagasiastumise ja vabadussõjalaste legaalse tegevuse taastamise 30. oktoobril 1933 Eesti Vabadussõjalaste Liidu nime all. 17. detsembril 1933 valiti Andres Larka liidu nõukogu ja keskjuhatuse esimeheks[4].

Jaanuaris 1934 toimunud kohalikel valimistel saavutasid vabadussõjalased Tallinna ja Tartu linnavolikogus absoluutse enamuse, mida peetakse tänapäeval ka üleriigiliseks valimisvõiduks, samas enamikus omavalitsustes (eriti valdades) enamust ei saavutatud. 24. jaanuaril 1934 hakkas kehtima vabadussõjalaste põhiseadus ja 24. veebruaril 1934 seati üles kandidaadid uue, laiendatud volitustega riigivanema valimisteks. Vabadussõjalaste Liidu kandidaadiks oli Andres Larka, tema esindajaks Valimiste Peakomitees olid Theodor Rõuk ja viimase asetäitjaks Paul Telg[5]. Tema vastaskandidaadid olid Konstantin Päts, Johan Laidoner ja August Rei. Vapside kaasatundjana seadis oma kandidatuuri üles rahvusvaheline stratego-diplomaat, Jõgeval elutsev Simeon Teppich[6].

Veebruaris 1934 levitati Petserimaa vene külades ja Petseris vapside propagandabrošüüre, mille esilehele oli kleebitud Nikolai II pilt. Pildi alla oli kirjutatud: "Põhiseaduse lahingu juht. Vabadussõjalaste poolt Eesti rahvale esitatud kandidaat riigivanema kohale[7]."

2. märtsil 1934 Andres Larka minestas Kuressaares kõnereisil olles. Tal oli alati kaasas 2-10-liikmeline saatjaskond (valvurid, ihukaitsjad ja kaaskõnelejad). Tal lasi kõnelda 15 minutit, siis viidi ta ära, jätmata teda minutikski üksinda. Maal ei saanud ta kellegegi kõnelda nelja silma all[8].

Kartes vabadussõjalaste mõjuvõimu jätkuvat tugevnemist, kehtestas riigivanem Konstantin Päts 12. märtsil 1934 6-kuulise üleriikliku kaitseseisukorra ja nimetas Johan Laidoneri kaitsevägede ülemjuhatajaks. Suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit, selle väljaanded ja Eesti Isamaaline Ühing. 200 juhtivat vapsi arreteeriti[9]. Andres Larka viibis sel ajal Keilas, kust ta viivitamatult sõitis Tallinna[10]; ta ise jäeti arreteerimata, kuna ta polnud liidus juhtivat osa etendanud. Ta seletas tuttavatele, et on poliitikast tagasi tõmbunud ja et tal varemgi selleks tungi pole olnud, kuid teda olevat sinna tassitud vägisi[11]. 1934. aasta mais käis Andres Larka igal hommikul poseerimas Jaan Koorti valmistatava kuju jaoks[12].

Mais 1934 kaebas Andres Larka Päevalehe kohtusse, kuna leidis, et tema au on lehes riivatud. Tunnistajate seletusist ilmnes, et Larka ei organiseerinud põrandaalust kaitseliitu ega juhatanud Vabadussõja esimesi lahinguid. Tunnistajate ja dokumentide varal selgus veel, et Andres Larkal puudus õigus omistada endale oobersti aukraadi ja esitada end kindralmajori aukraadi saamiseks. Veel selgus, et Andres Larka oli nimetanud end Andrei Larkoks ja tema esimene naine oli venelanna, mitte eestlanna, nagu väideti vapside propagandakirjanduses. Tallinna-Haapsalu Rahukogu mõistis Andres Larka kaebuse tühjaks[13].

12. juunil 1935 sõjaringkonnakohtus alanud protsessil vabadussõjalaste üle määrati neile tingimisi karistused. Kuigi vapside organisatsioon oli keelustatud, alustasid endised nad peatselt poliitilist tegevust ja esitasid sama aasta 20. septembril uue põhiseaduse muutmise eelnõu, millega soovisid nüüd piirata riigivanema volitusi. Konstantin Pätsi juhitav valitsus ei nõustunud siiski eelnõud rahvahääletusele panema.

Väidetavalt asusid vabadussõjalased seejärel ette valmistama riigipöörde katset, mille käigus pidi 8. detsembril 1935 arreteeritama Isamaaliidu kongressil Eesti riigijuhid eesotsas Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneriga. Vabadussõjalaste endise juhina olevat riigipöörde ettevalmistamisel osalenud ka erukindral Larka. Seetõttu arreteeris 7. detsembril Poliitiline Politsei vabadussõjalaste juhid teistkordselt ja mais 1936 toimunud teisel vabadussõjalaste protsessil mõisteti nende juhtidele juba pikemad karistused.

Andres Larka vabanes vanglast 1937. aastal ja edaspidi puudus tal võimalus poliitikas osaleda. Ta elas oma kodus Jõgisool kuni Nõukogude okupatsioonini 1940. aastal. Erukindral Larka arreteeriti 23. juulil 1940 peale Eesti NSV väljakuulutamist ja Sõjatribunali otsusega mõisteti talle 8 aastat vangilaagrit ja 3 aastat asumist kogu vara konfiskeerimisega. Tunnistajate sõnul nähti teda hiljem Vjatka vangilaagris Kirovi oblastis, kus ta ka ametlike andmete kohaselt 8. jaanuaril 1942 suri Kirovi oblastis, Malmõži vanglas[14]. Matmispaik teadmata.

Perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Larka perekonna varasem nimi oli Lärka, mis hiljem muutus Larkaks[15].

Andres Larka oli kolm korda abielus. Esimest korda abiellus ta aastal 1912 Kaunase kubermangus Blanche-Felicia Voichilloga. Kooselu jäi lastetuks ja lahutati aastal 1917 Petrogradis. Teist korda abiellus ta aastal 1919 Marianne Ostroviga. Neil oli üks laps, poeg Georg (sündinud 1919). Marianne suri raske haiguse tagajärjel 1928. Marianne Larkat autasustati 1921 Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgiga. Kolmandat korda abiellus Larka aastal 1934 Helmi Veroonika Ostroviga, kes oli ta eelmise naise noorem õde[16]. Neil oli poeg Peeter Jaak Larka (sündinud 1935). Teise ja kolmanda naise vend Mihkel Ostrov-Laid oli rindeohvitser ning Sangaste ja Laatre Püha Laurentsiuse koguduse õpetaja. Andres Larka noorem vend Johannes Larka osales samuti Vabadussõjas ja autasustati Vabadusristiga. Andres Larka vend Hans Larka oli vedurijuht, kes leiutas vaguni siduri, mis ise haagib vagunid lahti ja kinni, ilma et selleks vagunihaakijat vaja oleks[17][18][19].

Karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

19021917 Vene armee staabiohvitser
1918 Eesti Vabariigi sõjaminister
19181919 Eesti sõjaväe peastaabi ülem
19191925 Eesti Vabariigi sõjaministri abi
19301933 Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse esimees
19331934 Eesti Vabadussõjalaste Liidu juhatuse esimees
1934 kandidaat Eesti riigivanema valimistel

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Vabadusristi I liik 1. järk, 23. veebruar 1920: "Kindral-major Larka on juhtival kohal Eesti sõjaväes olnud juba Saksa okkupatsioonist alates. Peale Eesti väeosade deformeerimist sakslaste poolt asus K.-m. Larka põrandaalusele Eesti sõjaväe organiseerimisele. Väljamaal viibides aitas k.-m. Larka sõjaliselt tähtsaid sidemeid luua välisriikidega. Enamlaste pealetungimisel oli k.-m. Larka Peastaabi Ülemana sõjategevuse juhiks. Sõjaministri abina on k.-m. Larka väsimata energiat ja püsivust ülesnäidanud[20]."
  • Eesti Punased Risti teenetemärgi III klass, 1921
  • Eesti Punase Risti mälestusmärgi I järgu II aste, 1928
  • Kotkaristi teenetemärgi I klass mõõkadega, 1930
  • Eesti Vabadussõjalaste Liidu auliige, 17. detsember 1933[21]

Kasutatud allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kindral A. Larka : põhiseaduse lahingu juht : vabadussõjalaste poolt Eesti rahvale esitatud kandidaat riigivanema kohale. Tallinn: EVL, 1934.
  • Eesti ajalugu : kronoloogia / koost. Sulev Vahtre. Tallinn: Olion, 1994.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Larka minevik kohtus selgitamisel. Kaja, 15. mai 1934, nr. 112, lk. 3.
  • A. Larka kaotas protsessi. Kaja, 16. mai 1934, nr. 113, lk. 1.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Mis tehakse Larkaga? Rahvaleht, 10. märts 1934, nr. 29, lk. 3
  2. Riik tasub auvõlga. Esmaspäev, 14. juuli 1930, nr. 28, lk. 3
  3. Uusmõisnikud. Rahvaleht, 7. detsember 1936, nr. 143, lk. 4.
  4. Vabadussõjalased ütlesid oma sõna. Võitlus, 19. detsember 1933, nr. 122, lk. 9.
  5. Ka A. Rei kandideerib. Rahvaleht, 24. veebruar 1934, nr. 23, lk. 3.
  6. Tooma poeg Simeon Teppich. Rahvaleht, 15. veebruar 1934, nr. 38, lk. 7.
  7. Tsaar "Nikolenka" Petserimaal. Vaba Maa, 25. veebruar 1934, nr. 47, lk. 4.
  8. Kes jääb peale? Rahvaleht, 6. märts 1934, nr. 27, lk. 4.
  9. Suured sündmused. Rahvaleht, 15. märts 1934, nr. 31, lk. 2.
  10. Tartu vabside juhid vahi all. Rahvaleht, 15. märts 1934, nr. 31, lk. 1.
  11. Kindral A. Larka Tallinnas. Vaba Maa, 18. aprill 1934, nr. 89, lk. 1.
  12. On see uudiseks, et... Esmaspäev, 28. mai 1934, nr. 22, lk. 5
  13. Larka kaebus tühistati. Esmaspäev, 22. mai 1934, nr. 21, lk. 2
  14. Eesti kindralid Vabadussõjas: 130 aastat kindral Ernst Põdderi ja Andres Larka sünnist
  15. Kes me oleme? Rahvaleht, 10. august 1934, nr. 93, lk. 4.
  16. Kindral Larka kolmas abielu. Rahvaleht, 13. august 1934, nr. 94, lk. 3.
  17. Karjatused, mis sundisid leiutama. Esmaspäev, 7. oktoober 1934, nr. 41, lk. 1
  18. Nädala kurioosumeid. Esmaspäev, 1. oktoober 1938, nr. 40, lk. 2
  19. Ameerika huvitatud automaat-sidurist. Rahvaleht, 11. veebruar 1938, nr. 18, lk. 8.
  20. http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700202672&img=era0031_001_0000216_00046_t.jpg&tbn=1&pgn=3&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=9cc5ecd20dc6fc5da052e4cf128f946c
  21. Vabadussõjalased ütlesid oma sõna. Võitlus, 19. detsember 1933, nr. 122, lk. 1.