Jaan Rink

Allikas: Vikipeedia
Jaan Rink
Jaan rink.jpg
Nimi Jaan Rink
Sündinud 30. aprill 1886
Uue-Kariste vald, Pärnumaa
Surnud 30. juuli 1927
Tallinn
Teenistused Venemaa keisririik
Eesti Vabariik
Auaste Kolonel
Juhitud üksused 1. Diviisi staabiülem ja Viru rinde operatiivjuht
Sõjavägede Staabi ülem
Sõjavägede Ühendatud Õppeasutuste ülem
Sõjad/lahingud Esimene maailmasõda
Eesti Vabadussõda
Autasud Püha Anna orden 4. järk
Püha Anna orden 3. järk
Püha Anna orden 2. järk
Püha Stanislavi orden 3. järk
Püha Stanislavi orden 2. järk
Püha Vladimiri orden 4. järk
Vabadusrist I/2

Jaan Rink VR I/2 (30. aprill 1886 (18. aprill (vkj) Uue-Kariste vald, Pärnumaa30. juuli 1927 Tallinn) oli Eesti sõjaväelane (kolonel).

Vabadusrist.gif
Vabadusrist
I/2

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaan Rink sündis 1886. aastal Liivimaa kubermangus, Pärnumaal Uue-Kariste vallas ning omandas üldhariduse kodus.

Teenistus Venemaa keisririigi sõjaväes[muuda | redigeeri lähteteksti]

1903. aasta septembris alustas ta teenistust Venemaa Keisririigi Venemaa keiserlikus armees; 1906. aasta aprillis lõpetas ta Vilno sõjakooli ning ülendati alamleitnandiks; aastatel 19061908 teenis ta roodu ja õppekomando nooremohvitserina 165. Jalaväepolgus; aastatel 19081912 luure- ja ratsaside komando ülemana 165. Jalaväepolgus ja aastatel 19121914 õppis ta Peterburis, Keiserlikus Nikolai Sõjaväeakadeemias.

1914. aastal alanud Esimeses maailmasõjas oli ta augustist – novembrini 1914 I Korpuse staabi käsundusohvitser, detsembrist 1914 – novembrini 1915. aastal oli ta 96. Jalaväepolgu roodu- ja pataljoniülem. Sai lahingutes kahel korral põrutada. 1915. aasta detsembrist 1915 – maini 1918. aastal teenis ta XIV Korpuse staabis käsundusohvitseri, vanemadjutandina ja staabiülemana.

Eesti Vabadussõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaan Rink asus teenistusse Eesti Rahvaväes alampolkoviku auastmes 21. novembrist 1918 alates. 1918. aasta novembrist 1918 – veebruarini 1919. aastal oli ta 1. Diviisi staabiülem ja Viru rinde operatiivjuht.

1919. aasta veebruarist 1919 – märtsini 1920. aastal oli ta Kindralstaabi Valitsuse ülem ja ajakirja „Sõdur“ vastutav toimetaja ja 1919. aasta aprillist ka Vabariigi Sõjakooli õppejõud.

1919. aasta juunis - juulis oli Jaan Rink Sõjavägede Ülemjuhataja Staabi ülema ajutine kohusetäitja, juulis 1919 ülendati polkovnikuks, oktoobris 1919 nimetati J. Rink Sõjanõukogu liikmeks.

J. Rink osales 1919. aasta suvel Eesti delegatsiooni koosseisusvaherahu läbirääkimistel Landeswehriga pärast Landesveeri sõda, Pihkvas 1919. aasta septembris Pihkva rahukonverentsil ja Tartu rahu läbirääkimistel Nõukogude Venemaaga.

J. Rink kuulus novembrist 1919. aastal Vabadussõja Mälestusmärkide kavandite läbivaatamise ja hindamise komisjoni.

1919. aasta detsembris nimetati J. Rink uuesti Sõjavägede Ülemjuhataja Staabi ülema ajutiseks kohusetäitjaks, kellena teenis veebruarini 1920. aastal.

Tegevus pärast Vabadussõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaan Rink oli 28. märtsist 1920. aastal Sõjavägede Staabi ülem, kuid oktoobrist 1920. aastal lahkus tegevast sõjaväest.

1921. aasta veebruarist – detsembrini oli ta Eesti Moskva saatkonna sekretär-atašee (täites tegelikult mitteametliku sõjaväe esindaja kohuseid), 1922. aasta alguses nimetati ta sõjaväeatašeeks Nõukogude Venemaale, kuid Vene võimude vastuseisu tõttu sellele ametikohale ei kinnitatud.

1922. aasta novembris nimetati polkovniku auaste ümber koloneliks, 1923. aasta kevadel nimetati ta sõjaväeatašeeks Prantsuse Vabariiki, kuid Prantsusmaa võimude vastuseisu tõttu sellele ametikohale ei kinnitatud.

1923. aasta septembris astus uuesti teenistustusse ning määrati Sõjavägede Ühendatud Õppeasutuste ülemaks, olles samal ajal Kindralstaabi Kursuste ülemaks ja õppejõuks. 1923. aasta novembrist oli ta Sõjanõukogu liige.

Jaan Rink suri 30. juuli 1927. aastal Tallinna Sõjaväe Keskhaiglas südamehaigusse ning on maetud Tallinna Siselinna kalmistule.

Jaan ja Liida Rinki haud Siselinna kalmistul

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oli kaks korda abielus, lastetu. Korporatsioon Rotalia liige.

1924. aasta algul eraldati talle autasumaa Harjumaa Anija valla Anija mõisa südamest, kus asus ka valitsejamaja. Selle 48,83-hektarilise koha, mis nimetati Rinki taluks, sai rendile maist 1924. Pidama asus seda vend Peeter Rink. Talu pärisid koloneli surma järgselt tema ema ja abikaasa, kelle ühisomandiks koht 1929. aastal ka müüdi.

Maetud Tallinna Kaarli vanale kalmistule (praegu Siselinna kalmistu). Tema haual avati 1929. aasta oktoobris mälestussammas, mis Nõukogude okupatsioonivõimude poolt purustati. Uus, teistsuguse kujundusega hauatähis pühitseti sisse 2001. aasta septembris.