Viktor Puskar

Allikas: Vikipeedia
Viktor Puskar
Polkovnik Puskar.jpg
kolonel Viktor Puskar
Nimi Viktor Puskar
Sündinud 7. mai 1889
Viljandimaa
Surnud 12. aprill 1943
Tartu
Auaste kolonel
Juhitud üksused Kaitseliidu Järva malev
2. Diviis
Autasud Vabadusristi I liigi 1. järk, 1920
Kotkaristi I klassi teenetemärk mõõkadega, 1930
Vabadusrist.gif
Vabadusrist
I/1

Viktor Puskar VR I/1 (7. mai 1889 (25. aprill vana kalendri järgi) Viljandi12. aprill 1943 Tartu) oli Eesti väejuht (kolonel) Vabadussõjas.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaa Keisririigi sõjaväes[muuda | redigeeri lähteteksti]

1907. aastal alustas Viktor Puskar teenistust Venemaa Keisririigi Vene Keiserlikus armees. 1911. aastal lõpetas ta Vilno sõjakooli 1. järgu diplomiga ning ülendati alamleitnandiks. Teenis nooremohvitserina 169. Novotroitski polgus mille koosseisus osales Esimeses maailmasõjas. 1. märtsil 1917 määrati alampolkovik Puskar 4. Soome kütipolgu ülema abiks teenides sellel ametikohal kuni 4. detsember 1917. 4. Soome kütipolgus Galiitsias valiti Puskar 1917. aastal polgukomitee esimeheks.

Viktor Puskar viibis kogu Esimese maailmasõja kestel „võitluseliinil“, võitles kõikidel „vene“ väerindadel peale Kaukaasia oma ning osales 22 lahingus.

Võitluses ülesnäidatud vahvuse, tubliduse ning edukate võitluskavade väljatöötamise eest on Viktor Puskarile Esimese maailmasõja ajal annetatud kõik sel ajal olemasolevad vanemohvitseri aumärgid ühes mõõkadega. Sai sõja jooksul 2 korda haavata.

Eesti rahvusväeosades[muuda | redigeeri lähteteksti]

Detsembris 1917 liitus Puskar Eesti rahvusväeosadega, et Eesti polkude asutamisest osa võtta. Määrati 2. Eesti polgu ülema abiks Viljandis. 1918. aasta augustis, kui Saksa okupatsioonivõimud Eesti Ajutise Valitsuse ja Eesti rahvusväeosade juhte vangistama hakkasid, põgenes polkovnik Puskar Venemaale, kuhu ta jäi kuni Saksa okupatsioonivõimude lahkumiseni Eestist.

EstArmyHighCommnd1920 - Viktor Puskar.JPG

Eesti Rahvaväes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vabadussõja alguses oli Puskar Järvamaa Kaitseliidu ülem. Alates detsembrist 1918 juhtis ta Lõuna Väerinnal 2. Diviisi. Suurelt osalt polkovnik Puskari julgele ja kindlale tegutsemisele võlgneme tänu selle eest, enamluse sissetungimine Eestisse nii ruttu likvideeriti. Äratundes, et riigi kaitsmine võimatu on, kui rinde lähemas piirkonnas riigi sisemised vaenlased välise vaenlase kasuks salaja kihutustööd teevad, oli polkovnik Puskar vaenlase agentide tabamises õige osav. See tema tegevus sünnitas mõnelpool palju paksu verd, sest teda peeti liialdajaks. Sõja käigus kaitses ta Kagu-Eestit, vabastas Punaarmee käest Põhja-Läti ja vallutas Pihkva.

Tegevus pärast Vabadussõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Puskar läks 1920. aastal erru ja hakkas talunikuks. Ta oli vabadussõjalaste juhtide hulgas ja seetõttu aastail 19361937 vangis süüdistatuna põrandaaluses tegevuses.

Tema poliitiline karjäär saavutas haripunkti 8. detsembril 1935 Eesti Vabadussõdalaste varivalitsuse kaitseministriks saamisega. Puskar mõisteti 1936. aasta mais 15 aastaks sunnitööle seotuse tõttu vabadussõjalaste 1935. aasta 8. detsembri riigipöördekatsega, kuid karistus lahendati armuandmise korras ja ta vabastati vanglast aastal 1937.[1] Kuna ta oli koos teiste vapsidega kogunenud salajasele nõupidamisele Eesti Vabariigis põhiseadusega maksmapandud riigikorra vägivaldselt muutmise otsuse viimistlemiseks, arvati ta välja ka Vana-Kuuste vallavolikogust.

1941. aastal lahkus Puskar Saksamaale, naastes Eestisse pärast Suvesõda. Ta suri Tartus 1943. aastal.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Fred Limberg. Isamaa eest. Eesti Vabariigi sõjajõudude organisatsioon ja juhtkond. Cardiff: Boreas Publishing House 1980, lk 98–99.
  2. Sakala partisanid minevikku jälgimas. Uus Sõna, 28. detsember 1934, nr. 4, lk. 4.