Õun

Allikas: Vikipeedia
Erinevaid õunu
'Rubin'
'Red Delicious'
'Golden Delicious'
'Granny Smith'
'Braeburn'
'Fuji'
Eestis aretatud 'Tellissaare'.
Õunte pakkimisliin
Kuivatatud õunad
Õuntest valmistatud siider ja mahl
Õunakook

Õun on õunapuu vili, botaanilises mõttes õunvili.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimesed on õunu söögiks tarbinud juba mitmeid aastatuhandeid. Seni vanimad kivistunud õunad on leitud Çatal Hüyükis Anatoolias, mis pärinevad aastast 6500 eKr.[1] Enne õunapuude kultiveerimist tarbisid inimesed looduslike õunapuuliikide vilju, millest levinumad olid:[2]

Looduslike õunapuuliikide kultiveerimine toimus lihtsa selekteerimismeetodiga. Metsikute liikide maitsvamatest õuntest saadud seemned külvati kodule lähemale. Kuid nendest kasvanud puud paraku väga sageli enam maitsvaid vilju ei kandnud. Alles õunapuude vääristamise äraõppimisega suutis inimene maitsvamate õunadega õunapuid paljundada.[2]

Esimesed andmed õunapuude kultiveerimisest Anatoolias ja Mesopotaamia põhjaosas pärinevad teisest aastatuhandest eKr. Hiinat ja Väike-Aasiat ühendavate pikkade kaubateede kasutuselevõtmisel (kõige varem 3500 eKr) võtsid kaupmehed kaasa nii värskeid kui ka kuivatatud õunu, mis võimaldas mitmete õunapuuliikide levimist. Kaubateede kasutamine võimaldas areneda ka tänapäeval laialdaselt levitatud hübriidsel aed-õunapuul (M. domestica), kelle kõige tähtsam esivanem on tõenäoliselt Kesk-Aasias kasvav Sieversi õunapuu. Arvatavalt andsid oma osa ka idapool kasvavad ploomilehine õunapuu (Malus × prunifolia), ida-mariõunapuu (M. baccata), mandžuuria mariõunapuu (M. baccata) ja toringo õunapuu (M. toringo). Läänesuunalisel hübridiseerumisel andsid oletatavalt oma panuse ka mets-õunapuu ja ida-õunapuu.[3]

Teadaolevalt tegelesid õunapuude kasvatamisega hetiidid. Aja jooksul levitati õunapuid kogu Mesopotaamiasse ja Egiptusesse. 13. sajandil eKr, Ramses II ajal, hakati õunapuid kasvatama Niiluse deltas. Ramses III jagas õuntega täidetud korve Teeba preestritele.[1]

Aastaks 500 eKr kultiveeriti õunapuid kogu Pärsia impeeriumis, mida tõendavad selle perioodi mitmed kirjalikud allikad. Kui Aleksander Suur 4. sajandil eKr Pärsia vallutas, levitati õunu Kreekasse ja sealt järk-järgult kogu Euroopasse. Kreeka filosoof Teofrastus (umbes 320 eKr) kirjeldas õunapuude pookimist ja hooldamist. Rooma impeeriumi ajal levitati kodustatud aed-õunapuud Euroopa lääne- ja põhjossa. Plinius Vanema ajal (1. sajand pKr) oli õuntel tähtis koht roomlaste köögis ja meditsiinis.[3]

Keskajal kasvatati ja aretati õunapuid peamiselt kloostrite aedades. Maitsvamate õunte tõttu tõrjusid aed-õunapuu viljad järk-järgult inimeste (keldid, gallialased, skandinaavlased jt Põhja-Euroopa rahvad) toidulaualt välja looduslike õunapuuliikide viljad, mida tarbiti tol ajal peamiselt kuivatatult ja keedetult ning millest valmistati siidrit.[3]

Ida- ja Kagu-Aasias tarbisid inimesed kahe tuhande aasta jooksul peamiselt kultiveeritud hübriidse aasia õunapuu (M. × asiatica) viljasid, kuni aed-õunapuu sai kõige populaarsemaks 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.[3]

Kultivarid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maailmas tuntakse tänapäeval üle 30 000 kultivari, mille hulka pole arvatud paljud väikestel maalappidel kasvatatavad kohaliku tähtsusega sordid.[4]

Kultivaride areng algas arvatavalt 4. sajandil eKr, kui inimesed õppisid õunapuid pookimise teel vääristama. Kreeka filosoof Teofrastus kirjeldas (4. sajand eKr) kahte kultivari, Plinus Vanema ajal (1. sajand pKr) tunti 36 kultivari.[1] Keskajal tegeleti sortide aretamisega nii Euroopas kui ka Lähis-Idas. 17. sajandi lõpus oli Lääne-Euroopas kirjeldatud vähemalt 120 kultivari. 18. sajandil tunti üle Euroopa juba sadu kultivare. 1826. aastal kinnitas Inglismaa Kuninglik Põllumajandusselts vähemalt 1200 kultivari olemasolu.[3]

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses oli Euroopas erinevate kultivaride mitmekesisuse tippaeg. Tuhandeid kultivare kasvatati tuhandetes väikeaedades. 20. sajandi jooksul muutus olukord drastiliselt, kuna üha rohkem hakati õunu sisse tooma Ameerikast, Austraaliast, Uus-Meremaalt ja Lõuna-Aafrikast. Sissetoodud kultivarid olid suuremad ja andsid rohkem saaki, mistõttu hakati ka Euroopas üha rohkem kasvatama mujal maailmas aretatud kultivare.[3]

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi jooksul levitati aed-õunapuu kultivare üle kogu maailma ning nendest kultivaridest on aretatud tänapevased sordid. Nüüdisaja sordiaretusel on kasutatud järgmisi liike ja hübriide: rohkeõieline õunapuu (M. floribunda), jaapani õunapuu (M. × micromalus), tumeverev mariõunapuu (M. × atrosanguinea), ida-mariõunapuu (M. baccata), hondo õunapuu (M. × zumi) ja Sargenti õunapuu (M. sargentii).[3]

Praegusel ajal langeb enamus maailma õunatoodangust üsna väikesele kultivaride arvule, mille hulka kuuluvad: Põhja-Ameerikas aretatud 'Red Delicious', 'Golden Delicious', 'McIntosh' ja 'Jonagold'; Uus-Meremaal aretatud 'Braeburn' ja 'Gala', Austraalias aretatud 'Granny Smith' ning Jaapanis aretatud 'Fuji'. Kuigi paljud teised maailmas kasvatatavad kultivarid olid ja jäävad tähtsaks piirkondlikult, on eelnevalt väljatoodud kultivarid maailmas kõige olulisema osakaaluga nii tootmises kui ka sordiaretuses. Seega on viimase 100 aasta jooksul pidevalt vähenenud kasvatavate õunasortide mitmekesisus.[3]

Õunte tootmine maailmas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nüüdisajal kasvatatakse õunapuid õunte saamiseks peaaegu terves parasvöötmes ning mõnes troopilise vöötme mägipiirkonnas. Maailma kõikidest puuviljadest toodetakse õunu tänapäeval kõige rohkem. 2007. aastal möödus õunte kogutoodang puuviljaturu pikaaegsest liidrist – apelsinist. 2009. aastal toodeti maailmas kokku 71,74 miljonit tonni õunu ning õunapuuistandike kogupindala oli 4,96 miljonit hektarit. Viimase 40 aasta jooksul on tootmismahud ligi kolmekordistunud.[5]

Maailma õunatoodang on pidevas tõusutrendis alates II maailmasõja lõpust. Kasv aeglustus mõnevõrra 1980. aastatel, kuid kiirenes jällegi 1990. aastatel. Kõige suurem juurdekasv viimasel paaril aastakümnel on toimunud tänu Hiina õunakasvatuse plahvatuslikult kiirele arengule, mis sai alguse 1978. aastal, kui keskvalitsus otsustas puuviljakasvatuse regulatiivseid piiranguid vähendada. Vähemoluline pole ka Hiina elanikkonna kiire kasv, mis on tekitanud suure nõudluse ka värskete puuviljade järele. 1973. aastal ületas Hiina õunatoodang esimest korda ühe miljoni tonni piiri, 1989. aastal oli see 4,52 ning 2009. aastal 31,20 miljonit tonni. Kui Hiinas on viimastel aastakümnetel oluliselt suurendatud õunapuuistandike pindala, siis muus maailmas pole istandike pindala eriti palju muutunud. Küll on aga saagikus märkimisväärselt tõusnud tänu järjest intensiivsemale herbitsiidide, insektitsiidide ja fungitsiidide kasutamisele. Üha suureneva tootmismahu juures on tänapäeval võimalik tarbida värskeid õunu aastaringselt.[3]

Suurimad tootjad 2008. aastal[5]
Riik Toodang,
tonnides
Osakaal,
%
Hiina Hiina 29 851 163 42,8
USA USA 4 358 710 6,2
Poola Poola 2 830 870 4,1
Iraan Iraan 2 718 775 3,9
Türgi Türgi 2 504 490 3,6
Itaalia Itaalia 2 208 227 3,2
India India 1 985 000 2,8
Prantsusmaa Prantsusmaa 1 940 200 2,8
Venemaa Venemaa 1 467 000 2,1
Tšiili Tšiili 1 370 000 2,0
Maailm kokku 69 819 324 100

Eksport ja import[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lõviosa toodetud õuntest tarbitakse ja töödeldakse tootjariigis. Vaid ligi 11% maailma kogutoodangust läheb ekspordiks. 2008. aastal olid suuremad õunte eksportijad Hiina (1153,4 tuhat tonni), Tšiili (766,2), USA (712,5), Prantsusmaa (684,1), Itaalia (683,4), Holland (391,8), Poola (371,6) ja LAV (358,1). Suurimad importijad olid aga Venemaa (1062,9), Saksamaa (613,3), Suurbritannia (481,8), Holland (396,4), Hispaania (227,9), Mehhiko (188,4), Hiina (179,7) ja Ukraina (176,8).[6]

Õunad Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne aed-õunapuu võidukäiku keskajal tarbisid eestlased meil looduslikult levinud mets-õunapuu viljasid, mida kutsuti ubinateks. Mets-õunapuu oli sel perioodil levinud üle kogu Eesti, aga tänapäeval kohtab teda peamiselt Lääne-Eestis, eriti Saaremaal ja Muhul. Ubinad ei suutnud võistelda aga aed-õunapuude magusamate ja suuremate viljadega. Aed-õunapuid hakati meil linnade läheduses ja kloostriaedades kasvatama 13. sajandil. Mõisaaedades on õunapuude kasvatamisest andmed alates 16. sajandist, taluaedades järjest rohkem alates 18. sajandi lõpust.[2]

Kõrgperiood õunakasvatuses saabus enne II maailmasõda. 1939. aastal kasvas meil 2 284 500 õunapuud, mis on siiamaani ületamatuks jäänud. Samal perioodil eksporditi õunu Eestist peamiselt Soome ja Saksamaale, vähem ka Inglismaale ja mujale. Õuntest valmistati sel ajal karastusjooki, džemmi ja marmelaadi.[7]

Viimaste aastate jooksul on Eesti õunatoodang oluliselt langenud. Kui 1993. aastal toodeti meil 40 037 tonni õunu, siis 2009. aastal oli kogutoodang vaid 5446 tonni.[5] Põhjuseks on tõenäoliselt meile imporditavad odavamad õunad.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keskajal söödi värskeid õunu üsna vähe, peamiselt kasutati neid toidu ja siidri valmistamisel. 18. ja 19. sajandil jagati õunakultivarid lõppkasutuse järgi dessert- ja keeduõunteks. Magusamad dessertõunad olid sellel perioodil juba kõige levinumad, kuid ka keeduõunu hinnati pudingu ja kondiitritoodete valmistamisel. Siidri valmistamisel eelistati aga aromaatseid, keskmise happe- ja parkainesisaldusega õunu.[3]

Õunu tarbitakse tänapäeval nii värskelt kui ka töödeldult. Õuntest toodetakse väga palju mahla. Värskelt pressitud mahla säilivusaja pikendamiseks seda pastöriseeritakse või valmistatakse sellest vee eraldamisega kontsentreeritud mahla. Samuti kasutatakse õunamahla mitmesuguste mahla- ja karastusjookide komponendina. Mahlast järelejäänud massist valmistatakse õunapüreed. Õunu tarbitakse ka kuivatatult või valmistatakse neist kompotti, moosi, siidrit, veini, pirukatäidist jms.

Õun sümbolina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õun, eriti punapõsine, sümboliseerib armastust ja viljakust ning on Venuse võrdkuju.[8]

Õuna peetakse kristlaste hulgas sageli Eedeni aia keelatud vilja sümboliks, kuigi Esimeses Moosese raamatus tegelikult õuna ei mainita.[9]

Germaanlaste mitmetes saagades on õun märklauaks, mis asub lapse pea peal ning mille pihta lastakse ammu või vibuga. Kuulsaim neist on saaga William Tellist.[10]

Vanakreeka mütoloogia järgi põhjustas kuldne õun, millel oli kiri "Kõige kaunimale", tüli kolme jumalanna (Hera, Athena ja Aphrodite) vahel. Õuna sai endale Aphrodite, kes pakkus Trooja Parisele selle eest maailma kõige ilusamat naist, kelleks oli Sparta kuninganna Helena. Paris viis Helena Troojasse, Sparta kuningas Menelaos alustas aga oma naise tagasisaamiseks Trooja sõda.[11]

Skandinaavia mütoloogias järgi oli jumalanna Idunn kuldsete õunade hoidja, mis aitasid Aasidel igavest noorust säilitada.[11]

Populaarse legendi järgi kukkus õunapuu all istuvale Isaac Newtonile pähe õun, mis aitas tal formuleerida gravitatsiooniseadust.[12]

Toiteväärtus ja biokeemiline koostis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Biokeemilise koostise määramisel kasutati õunasorte 'Red delicious', 'Golden delicious', 'Gala', 'Granny smith' ja 'Fuji'.

Toitained[13]
Toitained Väärtus
100 g kohta
Ühik
Vesi 85,56 g
Kalorsus 52 kcal
Valgud 0,26 g
Lipiidid 0,17 g
Tuhk 0,19 g
Süsivesikud 13,81 g
Sahharoos 2,07 g
Glükoos 2,07 g
Fruktoos 5,90 g
Kiudained 2,40 g
Tärklis 0,05 g
Toiteelemendid[13]
Toiteelement Väärtus
100 g kohta
Ühik
Kaltsium (Ca) 6,0 mg
Raud (Fe) 0,12 mg
Magneesium (Mg) 5,0 mg
Fosfor (P) 11,0 mg
Kaalium (K) 107,0 mg
Naatrium (Na) 1,0 mg
Tsink (Zn) 0,04 mg
Vask (Cu) 0,03 mg
Mangaan (Mn) 0,04 mg
Seleen (Se) 0,0 μg
(1 g = 1000 mg; 1 mg = 1000 μg)
Vitamiinid[13]
Vitamiin Väärtus
100 g kohta
Ühik
C 4,60 mg
B1 0,017 mg
B2 0,026 mg
B3 0,091 mg
B4 3,40 mg
B5 0,061 mg
B6 0,041 mg
E 0,18 mg
A 3,00 μg
Folaadid 3,00 μg
Luteiin+
zeaksantiin
29,0 μg
K 2,2 μg

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Don R. Brothwell, Patricia Brothwell "Food in Antiquity: A Survey of the Diet of Early Peoples". The Johns Hopkins University Press, 1997. ISBN 978-0801857409 .
  2. 2,0 2,1 2,2 Heino Kiik. "Maailma viljad", Tallinn: Valgus, 1989.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 3,9 D.C. Ferree, I.J. Warrington. "Apples: botany, production and uses". CAB International, 2003. ISBN 0-85199-592-6.
  4. Kalju Kask. "Maailma puuviljad", Tallinn: Ilo, 2007. ISBN 978-9985-57-861-2.
  5. 5,0 5,1 5,2 "Food and Agriculture Organization of the United Nations". faostat.fao.org. Kasutatud 10.12.2010. (inglise)
  6. "Food and Agriculture Organization of the United Nations: Trade". faostat.fao.org. Kasutatud 05.02.2011. (inglise)
  7. "Puuviljakasvatus". www.pikk.ee. Eesti põllu- ja maamajanduse infoportaal. Kasutatud 05.02.2011.
  8. "Venus Symbol Meaning". www.whats-your-sign.com. Kasutatud 26.11.2011. (inglise)
  9. "Forbidden fruit". www.phrases.org.uk. Kasutatud 26.11.2011. (inglise)
  10. "The myth of William Tell". www.odinic-rite.org. Kasutatud 26.11.2011. (inglise)
  11. 11,0 11,1 "Fruit in Mythology". www.mythencyclopedia.com. Kasutatud 26.11.2011. (inglise)
  12. "Sir Isaac Newton". inventors.about.com. Kasutatud 26.11.2011. (inglise)
  13. 13,0 13,1 13,2 "USDA National Nutrient Database". www.nal.usda.gov. Kasutatud 9.12.2010. (inglise)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vikisõnastik logo
Vikisõnastiku artikkel: