Helena

Allikas: Vikipeedia

Evelyn de Morgani maal "Ilus Helena" (1898)
Theseus röövib Helenat. Atika punasefiguuriline amfora, umbes 510 e.m.a.
Dante Gabriel Rossetti maal "Ilus Helena" (1863)

Helena oli vanakreeka mütoloogias Zeusi ja Leda tütar ning dioskuuride ja Klytaimestra õde[1]. Helena oli surematu[2].

Homerose ajast pärineva eepilise poeemi "Kypria" järgi oli Helena Zeusi ja Nemesise tütar.[3]

Helena kasvas Sparta kuninga Tyndareose ja tema naise Leda tütrena. Theseus ja Peirithoos röövisid Helena, kui see alles laps oli[4], ja viisid ta Atikasse Aphidnaisse, kust dioskuurid ta tagasi tõid[1]. Kui dioskuurid ilmusid linna müüride alla ja nõudsid oma õde tagasi, ei olnud Theseus ega Peirithoos parajasti kohal, mistõttu konflikt lahenes rahumeelselt: Helena saadeti oma vanemate juurde Spartasse ning Theseus ja Peirithoos pääsesid karistuseta[5].

Tema ilu oli kuulus üle Kreeka ja kõik noored printsid tahtsid teda kosida[6]. Tyndareos ei tahtnud nende seast üht välja valida, sest kartis, et need, kes Helenat naiseks ei saanud, solvuvad ja sõlmivad omavahel kas Tyndareose või Helena abikaasa vastu liidu[6]. Tyndareos küsis nõu Odysseuselt, kes oli üks kõige targemaid mehi Kreekas, kuigi too kuulus ise kosilaste hulka, ja tegi tema nõuande järgi. Kõik kosilased tõotasid pidulikult edaspidi võidelda Helena tulevase mehe poolel, kui keegi peaks talle Helena pärast kallale kippuma[6]. Sellise vande võtmisega ei tekkinud raskusi, sest kõik kosilased lootsid just ise saada Helena abikaasaks[6]. Seejärel valis Tyndareos Helena meheks Menelaose, kes ise kohal ei viibinudki (teda esindas Theseus). Ühtlasi tegi Tyndareos Menelaosest Sparta kuninga[6].

Kui Olümposel peeti Peleuse ja Thetise pulmapidu, kuhu tülijumalannat Erist polnud kutsutud, viskas ta kättemaksuks piduliste hulka kuldse hesperiidide õuna, mille peale oli kirjutatud "Kõige ilusamale". Hera, Athena ja Aphrodite ei jõudnud omavahel kokkuleppele, kellele neist peaks see õun kuuluma. Zeus keeldus vastavat otsust tegemast ja käskis nõu küsida Pariselt. Kolm jumalannat ilmusidki Parise ette ja palusid neil anda see õun mitte kõige ilusamale, vaid sellele, kelle tänukingitus talle kõige väärtuslikum tundub. Aphrodite lubas Parisele maailma kõige ilusama naise ja Paris otsustas, et see lubadus on teistest parem, andes Aphroditele õuna.[6]

Aphrodite juhtis Parise Spartasse, kus Menelaos ja Helena ta lahkesti vastu võtsid. Tollal kehtisid külalislahkuse reeglid, mida nii võõrustaja kui külaline pidid järgima. Sellepärast läks Menelaos kergeusklikult Kreetale, jättes Parise ja Helena kahekesi oma koju. Kuid Paris röövis seejärel Helena ja viis ta oma koju Troojasse.[6]

Kui Menelaos tagasi jõudis ja nägi, mis oli juhtunud, kutsus ta kõik Kreeka ülikud appi, et kätte maksta, ja kõik Kreeka riigid pididki täitma oma lubadust, minnes oma sõjaväega Trooja vastu. Niimoodi puhkes Trooja sõda.[6]

Trooja sõda kestis 9 aastat. Selle aja jooksul ei saanud Paris ja Helena lapsi, kuigi Parisel oli laps varasemast suhtest ja Helena sai lapse hiljem.

Pärast Parise surma sai Helenast Deiphobose naine.[1]

Pärast Trooja langemist võttis Menelaos naise tagasi ning viis ta koju Spartasse[7]. Tagasiteel ajas torm nad Egiptusesse, kus nad olid 7 aastat.[8]

Pärastpoole elasid Menelaos ja Helena õnnelikult Spartat valitsedes[9]. Nad said tütre Hermione, kes abiellus algul Achilleuse poja Neoptolemosega ja pärast selle surma Trooja ennustustarga Helenosega[10].

Helena-müüdi teisendi esitas Stesichoros ja seda kordas hiljem Euripides. Selle järgi viis Paris Troojasse üksnes Helena varjukuju ja tõeline Helena oli kogu Trooja sõja ajal Egiptuses, enne kui Menelaos ta lõpuks koju tõi.[1]

Helenat austati Vanas Kreekas kui jumalannat, tõenäoliselt tuleks teda pidada Minose ajajärgu taimekasvujumalannaks[1]. Spartas oli Helena plaatan ja selle kummardamine oli üks harvu jäänukeid antiikmütoloogia-eelsest puukultusest[11].

6. sajandil e.m.a. hakati Homerose teoseid tõlgendama allegooriliselt ja mõnda tema tegelast pidama mõne algelemendi või loodusjõu sümboliks, näiteks hakkas Helena sümboliseerima maad, aga Achilleus Päikest.[12]

Säilinud on Gorgiase ja Isokratese kõned, mis ülistavad Helenat.[1]

Helenat on maalikunstis palju kujutatud. Teiste hulgas on seda teinud Hans van Marees, Giovanni Batista Tiepolo, Tintoretto ja Johann Heinrich Wilhelm Tischbein. Ta on inspireerinud kirjanikke (Johann Wolfgang von Goethe, Christoph Martin Wieland, Oscar Wilde) ja heliloojaid (Christoph Willibald von Gluck, Jacques Offenbach, Richard Strauss).[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Antiigileksikon, 2. kd., lk. 181
  2. Edith Hamilton. "Antiikmütoloogia". Tallinn, "Eesti Raamat" 1975, lk. 36
  3. Antiigileksikon, 2. kd., lk. 31
  4. "Antiikmütoloogia", lk. 148
  5. "Antiikmütoloogia", lk. 149
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 "Antiikmütoloogia", lk. 174–175
  7. "Antiikmütoloogia", lk. 196
  8. Antiigileksikon, 1. kd., lk. 348
  9. "Antiikmütoloogia", lk. 240
  10. "Antiikmütoloogia", lk. 218
  11. Antiigileksikon, 2. kd., lk. 118
  12. Antiigileksikon, 1. kd., lk. 34