Sööt (põld)

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Sööt (ka jäätmaa) on mõnda aega ülesharimata põllumaa, mida kasutatakse enamasti karjamaana.[1]

Sööt viljelusmaa tähenduses on lääne– ja saarte murdes veel kare[2], kirde– ja idamurdes kelu[3].

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Põlluharimise algaegadel oli metsavaestel aladel maa sööti jätmine mullaviljakuse taastamise peamine moodus, Eestis kuni 1. aastatuhande keskpaigani pKr. Söödiviljelust arendati kuni 19. sajandini peamiselt külade ääremaadel, Lõuna-Eestis ka võsamaadel, kus külvikorraväliseid põllutükke hariti 4–5 aastat järjest ilma väetamata ning jäeti siis need sööti 10–15 aastaks.

Põhja-Eestis kasutati tihti nn kaeramaid, kus mõneaastase söötisoleku järel kasvatati ühel aastal rukist või kaera. Lääne-Eestis ja Saaremaal kasutati ka söödi hapendamist, kui maad kobestati kündes ja äestades 2–3 aastal järjest ning alles seejärel kasvatati sellel paar–kolm aastat vilja. Peale seda jäeti maa uuesti sööti.[4]

19. sajandi teisel poolel põlluharimine tõhustus ning vanad söödimaad muudeti pärispõlluks.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 205
  2. Murdekaart. Vaadatud 11. veebruaril 2022.
  3. Murdekaart. Vaadatud 11. veebruaril 2022.
  4. Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. lk 295

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Herbert Ligi, Põllumajanduslik maakasutus Eestis XVI-XVII sajandil. Tallinn, 1963, 81–85..

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]