Aleksander Koit
Aleksander Koit (9. veebruar 1891 – 15. märts 1919) oli 1918. aasta detsembri Kogula mässukatse eestvedaja ja üks 1919. aasta veebruari Saaremaa mässu juhte.
Lapsepõlv ja noorus[muuda | muuda lähteteksti]
Aleksander Koit sündis Kogula vallas Tõnija külas Laasu talus. Õppis Valjala kihelkonnakoolis, seejärel töötas isakodus ja mõned aastad mandril juhutöödel. Aastatel 1907–1912 teenis Soome kaugsõidulaeval. Pärast seda ostis ta koos poolvenna Mihkel Joostiga purjeka, millega vedas kahel suvel kive Prangli saarelt Tallinna. Maailmasõja puhkedes mobiliseeriti Koit Vene armeesse. 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni ajal võttis ta Riias osa tsaarivõimu kukutamisest ja valiti väeosa soldatite saadikute nõukogusse. Väeosa saadeti selle revolutsioonilisuse tõttu laiali. Koit elas mõned kuud poolillegaalselt Riia lähistel ja jõudis siis 1918. aasta sügisel tagasi koju Kogula valda.[1]
Kogula mässukatse[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Saaremaa_mäss#Mässukatse_Kogulas
Koit olevat koduvallas hakanud rahvale rääkima, et võimule tulnud Eesti Ajutine Valitsus kaitseb mõisnike ja rikaste talupoegade huve ning maa saamist pole talt loota (maaprobleemist pikemalt: Maaküsimus). Tulevat luua töörahva valitsus, mis mõisnike maad ära jagab, rahva näljasurmast päästab ning mobilisatsiooni (pikemalt: Mobilisatsiooni väljakuulutamine) ja sõja Nõukogude Venemaa vastu ära lõpetab.[2]
14. detsembril läks Koit Kogula vallamajja, kus ta rääkis, et Tallinna valitsuse kui parunite ja tagurlaste valitsuse käske ei tule täita ning tegi ettepaneku Valjala maalinnale suur rahvakoosolek kokku kutsuda.[3] Pärast vallamajast ära ajamist hakkas ta otsima kaaslasi valitsusvastaseks väljaastumiseks. Ööl vastu 17. detsembrit läkski ta salga relvastatud meeste eesotsas vallamaja üle võtma, kuid kaitseliitlaste kogunemisest kuuldes loobuti ettevõtmisest. Järgnes mässukatses osalenute arreteerimine. Koidul õnnestus end varjata ja ta kuulutati tagaotsitavaks kurjategijaks.[4][5] Tagaotsimisteates süüdistati Koitu "vabariigi vastase liikumise organiseerimises". Tema tundemärke kirjeldatakse järgnevalt: "väikese kasvuga, ümmarguse puhta palgega, roosa põskedega, valkjate tutsudega, hallid silmad, nina ja suu harilikud, valkjad juuksed, kannab pruuni talipintsakki ja sedasama karva kaapkübarat".[6] Arnold Alliku andmetel jätkas Koit inkognito ja oma mõttekaaslaste abil sõja- ja mobilisatsioonivastast agitatsiooni ja ülestõusuplaanide arutamist.[7]
Piret Hiie arvates oli Koidul kontakt Tallinna enamlastega, kuna tema mässukatse toimus samal ajal mässukatsega Tallinnas.[8] Ainus kindlalt teada olev Saaremaa enamlane Aleksander Valtin väidab oma mälestustes, et Tallinnaga Koidul ühendus puudus.[9] Samas aga olevat Koit Valtiniga ühendust võtnud.[10] Kogula vallakirjutaja Oskar Wilhelm Paas väitis, et Aleksander Koit oli saadetud eriülesandega Petrogradist Saaremaale.[3]
Saaremaa mäss[muuda | muuda lähteteksti]
Mõnede väidete kohaselt osales Koit 15. veebruaril Hellamaa vallas toimunud kutsealuste nõupidamisel, kus otsustati sõjaväkke mitte minna ja hakata võimudele vastu. 16. veebruaril algaski Muhu saarel Kuivastus vastuhakk.[11][12] Arnold Alliku andmetel tuli Koit põranda alt välja 18. veebruaril Kõljalas ja sai üheks ülestõusu juhiks.[7] Juhan Riimi mälestuste järgi pakkus sel ajal mässajate väejuhiks olnud Martin Kirr oma kohta Aleksander Koidule, kuid see ei võtnud pakkumist vastu öeldes, et tema sõjaasjandust ei tunne.[13] Arnold Alliku hinnangul oli Koit siiski ülestõusu ideeline juht.[14] Kui Upa külas moodustati mässajate staap, siis sai Koit üheks selle liikmeks. [15][16]
Pärast mässu mahasurumist varjas Koit end isatalu põllupeenrasse rajatud koopas. Üks vahistatud mässaja, kellele lubati selle eest vabadus garanteerida, andis Koidu asukoha aga välja. Ta arreteeriti 14. märtsil (teistel andmetel 13. märtsil) ja viidi Laimjala vallamaja arestikambrisse. Koidu vahistamise kohta telegrammi saanud kindral Ernst Põdder andis korralduse mees Tallinna viia, kuid selleks ajaks oli ta juba hukatud. Ametlike teadete järgi toimus mahalaskmine 15. märtsil, Valjala koguduse surmameetrika teatel aga 14. märtsil.[17][18]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ August Sunila (peatoimetaja). Saaremaa ülestõus 1919. Eesti Raamat, 1988. Lk 46
- ↑ Piret Hiie. 1919. aasta mäss Muhu- ja Saaremaal. Saaremaa Muuseumi toimetused, 2010. Lk 31
- ↑ 3,0 3,1 Hiie 2010, lk 32
- ↑ Sunila 1988, lk 46–48, 53
- ↑ Hiie 2010, lk 33–35
- ↑ Sunila 1988, lk 48
- ↑ 7,0 7,1 Sunila 1988, lk 21
- ↑ Hiie 2010, lk 33
- ↑ Sunila 1988, lk 11
- ↑ Eimar Tärk. 1919. aasta Muhu- ja Saaremaa mäss ning selle kuvandid eestikeelses ajakirjanduses perioodil 1919–1940. Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool, 2017. Lk 13
- ↑ Sunila 1988, lk 16–18, 50, 68, 93
- ↑ Hiie 2010, lk 50
- ↑ Sunila 1988, lk 113
- ↑ Sunila 1988, lk 22
- ↑ Sunila 1988, lk 75
- ↑ Hiie 2010, lk 73–74
- ↑ Hiie 2010, lk 37–38
- ↑ Sunila 1988, lk 132