Ülo Sirp

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Ülo Sirp (24. jaanuar 1927 Mägiküla, Vohnja vald, Virumaa1. jaanuar 2021) oli eesti arhitekt, sisekujundaja, skulptor ja kunstnik. [1]

Ta sündis ehitusmeistrist isa ja koduperenaisest ema perekonnas. 1929. aastal kolis pere Nõmmele ning 1934. aastal Saue valda Üksnurme külla riigilaenu toel ostetud tallu. Seal lõpetas ta 1941. aastal kohaliku Saku-Kajamaa 6-klassilise algkooli ning jätkas samal aastal õppimist Nõmme Gümnaasiumis. 1948–1954 õppis ta ruumikujundust Tallinna Tarbekunsti Instituudis (hilisemas Eesti Kunstiakadeemias), lõpetades kiitusega. [1]

Instituudi lõpetamise järel suunati Sirp tööle Kunstitoodete Kombinaadi töökodade Tartu osakonda, kus ta töötas alguses kunstnikuna ja hiljem kunstiala juhatajana, õpetades samal ajal ka Tartu Kunstikoolis.

1970. aastal kolis ta koos perega Tallinna, asudes tööle Tööstusprojektis. Algul töötas ta sisearhitektina, hiljem grupijuhi, osakonna peaspetsialisti ja osakonna juhataja asetäitjana, pensioniea saabudes aga veel kolm aastat treial-lukksepana. [1]

Ülo Sirbi olulisemate tööde hulka kuuluvad Tallinna Linnahalli (koos Mari-Ann Hakkiga), Tartu Ülikooli raamatukogu (koos Linda Arikega) ja Tallinnas Sütiste teel asuva täiendkoolituse keskuse sisekujundused. [1] Ta on maalinud ka akvarelle, valmistanud puust mööblit ja skulptuure, mida on kogunud isalt päritud Rännaku tallu Harjumaal Üksnurmel. [2][3]

Koostöös Endel Tanilooga on Sirp loonud kirjanik Jaan Kärneri mälestussamba Elva kalmistul [4], 1919. aasta Saaremaa vastuhaku mälestusmärgi (ajalehe Saarte Hääl teatel "esimene figuraalse, kubismi mõjutustega dolomiitmonument eesti kunstis" hüüdnimega "Upa mehed", valmis 1963 ja asus nüüdse Ferrumi kaubamaja kohal, teisaldati 1990 ning on nüüdseks hävinud) [5], skulptuuri Kivijüri Käina-Kõrgessaare-Heltermaa teeristil Hiiumaal (mälestusmärk Teises maailmasõjas osalenud Hiiumaa kaitsjate auks) [6] ja Siimuste vennaskalmistu monumendi [7][8].

Koos skulptor Juhan Paberitiga valmis sõjamonument Paides (1967) [9]. Sirbi akvarellinäitused on toimunud Tallinna Keskraamatukogus ja Saku Vallaraamatukogus. [1][10]

Kirjutisi[muuda | muuda lähteteksti]

  • Alo Sirp ja Ülo Sirp. "Üksnurme mõis ja tema külad". Mittetulundusühing Metsanurme, 2005 (138 lk)[11]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Liikmesus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema abikaasa oli muusikaõpetaja Kersti Sirp, neil on kaks poega.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Ülo Sirbi akvarellid Saku Vallaraamatukogu, 10. september 2013 (vaadatud 05.12.2017).
  2. Lea Saalep Skulptuuride salaaed Anne/EPL, 07.08.2001 (vaadatud 05.12.2017).
  3. Anneli Kana Matk pealinna lähedal, mõnusas metsavaikuses Eesti Loodus, 5/2008 (vaadatud 05.12.2017).
  4. Jaan Kärneri mälestussamba autorid skulptor Endel Taniloo ja arhitekt Ülo Sirp, 1961, E-varamu.
  5. 90 aastat Saaremaa ülestõusust Muhumaal Saarte Hääl, 28.02.2009 (vaadatud 05.12.2017).
  6. 3394 Skulptuur "Kivijüri", E. Taniloo, Ü. Sirp, 1966 (graniit) Kultuurimälestiste riiklik register (vaadatud 05.12.2017).
  7. Skulptor Elmar Rebane (paremal) ja arhitekt Ülo Sirp Jõgeva rajooni Siimuste vennaskalmistu monumendi kipsmaketi juures (H. Karro foto, 1967) FOTIS (vaadatud 05.12.2017).
  8. Teistel andmetel koos skulptor Elmar Rebasega. Jõgeva linna vaatamisväärsused Vooremaa, 24.05.2008 (vaadatud 05.12.2017).
  9. In memoriam Juhan Paberit Tartu Kunstimaja, 2015 (vaadatud 05.12.2017).
  10. 3.- 26.09 - Ülo Sirbi akvarellide näitus, Tallinna keskraamatukogu (vaadatud 05.12.2017).
  11. "Üksnurme mõis ja tema külad" Raamatukoi (vaadatud 05.12.2017).
  12. "Kadunud kaheksakümnendad: Probleemid, teemad ja tähendused 1980. aastate eesti kunstis" Tallinn: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 2010, lk 145, 204, 207.
  13. Vabariigi Presidendi otsus, Riigi Teataja (vaadatud 05.12.2017).
  14. Tiina-Mari Viides Külaskäik Rännaku tallu Harju Ekspress, 18. aprill 2008, lk 9 (vaadatud 05.12.2017).

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]