VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee

Allikas: Vikipeedia

VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee

Asutatud 1918
Eesmärk Aidata taastada Eesti bolševistlike organisatsioonide taastamist ja osutada igakülgset abi eesti töörahvale võitluses saksa okupantide ja nende käsilaste vastu, nõukogude võimu taaskehtestamise eest[1]
Peakorter Petrograd
Asukoht Fontanka 2 Petrograd[2], Vene SFNV
Juhtkond Jaan Anvelt
Peaorgan VK(b)P Keskkomitee
Emaorganisatsioon VK(b)P
Allorganisatsioon VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee Moskva büroo
Eesti Kütiväe Sõjaväelaste Nõukogu
Eesti Kütipolkude Revolutsiooniline Sõjanõukogu

VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee (Центральный комитет эстонских секций РКП(б)) oli 1918. aasta mais Nõukogude Venemaal moodustatud ja Venemaal asunud eesti kommunistlike organisatsioonide juhtorgan.

20. veebruaril 1918 maabusid Mandri-Eestis Saksamaa Keisririigi väed ning Tallinnas ja Eestimaal bolševike mõjua all olevate Vene sõjavägede toel võimul olnud VSDT(b)P Eestimaa Komitee ja Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee otsustasid 23. veebruari evakueeruda koos Tallinnast lahkuva Balti laevastikuga läbi Soome Nõukogude Venemaale (vt. Balti laevastiku Jääretk).

Pärast 3. märtsil 1918 Brest-Litovskis Nõukogude Venemaa ja Keskriikide vahel allkirjastatud Brest-Litovski rahulepingut saatsid Petrogradi koondunud Eesti nõukogude ja parteiorganid end laiali ning eesti kommunistid koondusid Venemaal Vene SFNV Rahvusasjade Rahvakomissariaadi Eesti sektsiooni ja piirkondlikesse VK(b)P rahvussektsioonidesse.

Jaan Anvelt

Ajutise Keskkomitee moodustamine[muuda | muuda lähteteksti]

26. märtsil 1918 moodustati aga Petrogradis eesti bolševike uue ajutise juhtorganina VK(b)P Eesti Osakondade Ajutine Keskkomitee ning märtsis moodustati ka Petrogradis agitatsioonibüroo, kuhu kuulusid H. Pöögelmann, H. Suuder, J. Heintuk, Albert Tiimann, A. Leetsmann, M. Laius ja J. Simson.

Keskkomitee moodustamine[muuda | muuda lähteteksti]

19. mail 1918 moodustati Petrogradis aga alaline VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee, mille koosseisu valiti teisejärgulised eesti kommunistid (Anna Leetsmann, Daniel Plau, R. Kook jt), kuna enamik eesti kommuniste oli mobiliseeritud Vene kodusõtta.

Keskkomitee tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Keskkomitee ja büroo esmasteks ülesanneteks oli agitatsioonitöö teostamine veel saksa vägede poolt okupeeritud Eestis ja selleks kirjanduse ja agitaatorite lähetamine Eestisse.

Juunikonverents[muuda | muuda lähteteksti]

13.–15. juunil 1918 toimus Moskvas Venemaal asuvate eesti kommunistlike organisatsioonide esindajate konverents, kus osalesid Petrogradi, Moskva, Kroonlinna, Arhangelski, Vjatka, Permi, Sestroretski, Iževski, Samara, Novo-Nikolajevski, Omski, Oudova ja Jamburgi organisatsioonide esindajad.

Konverentsil valiti uus keskkomitee, mille koosseisu valiti: Jaan Anvelt, Johannes Heintuk, Jaan Sihver, G. Vaino ja Rudolf Vakmann.

Konverentsil võeti vastu ka 15. juunil 1918 otsus moodustada Venemaale evakueerunud kommunistlikest väeosadest Punaarmee eesti väeosad ning väeosade formeerimise, õpetamise ja vastava poliitilise selgitustöö läbiviimiseks otsustati moodustada Eesti Kütiväe Sõjaväelaste Nõukogu. Eesti Kütipolkude Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimeheks valiti Jaan Sihver.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti kütiväed.

VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee Moskva büroo[muuda | muuda lähteteksti]

VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee aparaat asus alaliselt Petrogradis ning 1918. aasta oktoobri alguses moodustati Moskvas Keskkomitee Moskva büroo, et omada autoriteetset parteiorganit läbikäimiseks VK(b)P Keskkomiteega ja VK(b)P KK juures tegutseva Okupeeritud Alade Kommunistlike Organisatsioonide Keskbürooga. Moskva büroosse kuulusid: Viktor Kingissepp, Hans Pöögelmann ja Max Trakmann.

Oktoobrinõupidamine[muuda | muuda lähteteksti]

24. oktoobril toimus Petrogradis eesti bolševike nõupidamine, millel osalesid: eesti osakondade keskkomitee poolt Aleksander Jea, Jaan Sihver, Rudolf Vakmann, G. Vaino; keskkomitee Moskva bürood: Viktor Kingissepp, Hans Pöögelmann, Max Trakmann ning osalesid veel Artur Vallner, Richard Vennikas, Johannes Mägi, Jaan Ikmelt, Mihkel Koolmeister, Anna Leetsmann, August Koni, M. Laius. Puudus vaid Jaan Anvelt, kes viibis Idarindel suurtükiväeüksuse komandörina.

Nõupidamisel otsustati nõukogude võimu taaskehtestamise ettevalmistamiseks Eestis:

  • luua üle-eestiline tugev parteikeskus Tallinnas,
  • organiseerida revolutsioonijõude Tallinnas ja maakondades,
  • valmistada ette töörahva saadikute nõukogude loomiseks.

Keskkomitee ja Eesti Vabadussõda[muuda | muuda lähteteksti]

15. novembril 1918 moodustas VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee Eestimaa Ajutise Revolutsioonikomitee, mille ülesandeks oli ette valmistada ja koordineerida Eesti bolševike tegevust Nõukogude Venemaal vastavate maailmarevolutsiooni levikut ettevalmistvate ametkondadega, eesmärgiga Nõukogude vägede poolt läbiviidava interventsiooni tulemusena (taas)kehtestada iseseisvunud Eestis kommunistlik riigikord.

28. novembril 1918, pärast Punaarmee väeosade poolt Narva vallutamist kuulutati Eestimaa Ajutise Revolutsioonikomitee ja VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee ühiskoosolekul välja Eesti Töörahwa Kommuuna (Eestimaa Nõukogude Vabariik) ning avaldati manifest, mis kuulutas 1917. aastal Eestis oktoobrirevolutsiooni tulemusel kehtestatud ja Saksa keisririigi vägede okupatsiooni tulemusel kukutatud nõukogude võimu taastamisest Eestis.

Keskkomitee likvideerimine[muuda | muuda lähteteksti]

1928. aastal toimus Leningradis EKP KK laiendatud pleenum, millel reorganiseeriti EKP juhtorganid ning loodi EKP KK Poliitbüroo, mis juhendas EKP tegevust Eestis ja Kommunistliku Internatsionaali Eesti sektsiooni büroo ehk Leningradi Büroo, mis teostas sidepidamist Kominterniga ning kuhu kuulusid: Hans Saks (1928–), F.Kiiser (1928–), Johannes Reesen (1928–), Johannes Käspert (1928–), Rudolf Vakmann (1928–). Samal ajal likvideeriti ka ÜK(b)P KK aparaadi koosseisus rahvussektsioonid sh. ka Eesti sektsioon.

VK(b)P EOK vs EKP KK[muuda | muuda lähteteksti]

1930. aastail kujunes VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee ja 1920. aastal moodustatud formaalselt iseseisva Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee esindajate vahel välja võimuvõitlus, mis päädis 1937. aastal NSV Liidus toimunud poliitiliste repressioonide käigus nn fontannikute süüasjaga (vt. Eesti kommunistliku liikumise ajalugu#Eesti kommunistide saatus NSV Liidus).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Revolutsioon, kodusõda ja välisriikide interventsioon Eestis (1917–1920). Eestimaa KP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut. NLKP Keskkomitee Marksismi-Leninismi Instituudi filiaal. Eesti NSV TA Ajaloo Instituut. Kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn 1982, teine köide, lk 111
  2. Прогулка по Фонтанке. Училище правоведенья и бывший Прачечный двор

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]