Mine sisu juurde

Gaza sektor

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Gaza tsoon)
Gaza sektor
araabia قطاع غزة
Qiţā‘ Ghazzah
heebrea רצועת עזה
Retsu'at-Azza
Pindala: 360 km²
Elanikke: 2 375 259 (2022)
Rahvastikutihedus: 6598 in/km²
Keskus: Gaza

Gaza sektor ehk Gaza tsoon ehk Gaza maariba on üks (väiksem) kahest araablaste Palestiina lahusasuvast osast (teine on Jordani Läänekallas).

Gaza sektor kuulub formaalselt tervikuna Palestiina omavalitsuse administratsiooni alla.

Aastatel 1948–1967 valitses Gaza sektorit Egiptus (Egiptuse okupatsioon Gaza sektoris). Gaza territooriumi piirid määrati ajal, mil see oli Egiptuse Kuningriigi kontrolli all, 1948. aasta Araabia-Iisraeli sõja lõpus. Sel ajal loodi piiratud rahvusvaheline tunnustusega Kogu Palestiina protektoraat, milles sai pelgupaik paljudele palestiinlastele, kes olid Araabia-Iisraeli sõja ajal põgenenud või välja saadetud (vt Palestiinlaste väljasaatmine ja põgenemine Araabia-Iisraeli sõja ajal). Hiljem, Kuuepäevase sõja ajal, vallutas ja okupeeris Iisrael Gaza sektori, alustades aastakümneid kestnud Palestiina alade okupatsiooni, mis kehtis 2005. aastani.[1] 1990ndate keskpaiga Oslo lepped lõid Palestiina Omavalitsuse piiratud võimuorganina, mida juhtis ilmalik partei Fataḩ, kuni see kaotas 2006. aasta Palestiina parlamendivalimised sunniitlikule islamiparteile Ḩamās. Aastal 2007 võttis Ḩamās Gaza Gaza lahinguga Gaza sektoris juhtimise üle (vt Gaza sektor Ḩamāsi võimu all)[2][3][4][5] ja alustas seejärel Iisraeliga sõjalisi kokkupõrkeid.

Iisraeli seatud piirangud inimeste ja kaupade liikumisele Gaza sektoris ulatuvad tagasi 1990ndate algusesse.[6] 2005. aastal tõi Iisrael oma sõjaväe Gaza sektorist ühepoolselt välja (Sharoni plaan), likvideeris oma asundused ja kehtestas Gaza sektori ajutise blokaadi.[7] Pärast Ḩamāsi võimuhaaramist 2007. aastal muutus blokaad tähtajatuks.[8][9] Egiptus alustas oma Gaza sektori blokaadi samuti 2007. aastal.

Kuigi Iisrael oli tagasi tõmbunud, peeti Gaza sektorit rahvusvahelise õiguse järgi endiselt Iisraeli poolt okupeerituks (vt Legal Consequences Arising from the Policies and Practices of Israel in the Occupied Palestinian Territory, including East Jerusalem)[10] ning seda nimetati vabaõhuvanglaks[11].[12][13][14][15][16][17] Iisraeli tegevus Gaza sektoris alates 2023. aastal alanud Iisraeli-Ḩamāsi sõja algusest on toonud kaasa paljude inimeste hukkumise, elanikkonna massilise ümberasustamise (Gaza sektori evakueerimised), humanitaarkriisi (Gaza sektori humanitaarkriis) ja jätkuva näljahäda (Gaza sektori näljahäda)[18]. On teadlasi, rahvusvahelise õiguse eksperte ja inimõiguste organisatsioone, kes on seda tegevust nimetanud palestiinlaste genotsiidiks (Gaza sektori genotsiid)[19][20][21]. 2025. aasta jaanuari keskel algas ajutine relvarahu (2025. aasta Iisraeli-Ḩamāsi sõja relvarahu), mis kestis kaks kuud. Augustis algas 2025. aasta pealetung Gaza linnale.

Vastavalt Oslo lepetele hoiab Iisrael enda kontrolli all Gaza sektor õhuruumi ja territoriaalvett, maapiiri Iisraeliga põhjas ja idas ning merepiiri läänes. Egiptus hoiab enda kontrolli all Egiptuse ja Gaza tsooni vahelist piiri. Koostöös Egiptuse ja Euroopa Liiduga hoiab Iisrael videolülituse kaudu kaudselt enda kontrolli all inimeste liikumist lõunapiiril Egiptusega.

Vee- ja elektrivarustus ning telekommunikatsioonid sõltuvad Iisraelist.

Gaza sektoris paikneb Palestiina araablaste suurim linn ja omavalitsuse keskus Gaza, mille järgi piirkond on nime saanud.

Asend ja suurus

[muuda | muuda lähteteksti]

Gaza sektor on rannariba Lääne-Aasias Lõuna-Levandis Vahemere kagurannikul, see piirneb põhjas ja idas Iisraeliga 51 km pikkuselt ning edelas Rafaḩ linna juures Egiptusega 11 km ulatuses.[22] Gaza sektori pindala on 360 km². Tema pikkus on umbes 40 km, laius 6–14 km. Maismaapiiri pikkus on 62 km, rannajoon on 40 km pikkune.

Gaza sektoris kehtib Ida-Euroopa aeg, suvel Ida-Euroopa suveaeg.

Palestiina kaugekõne-maakood on 970, kuid seda saab kasutada ainult araabia maadest helistades. Kõik kõned läbivad Iisraeli telekommunikatsioonivõrgu, mistõttu alati töötab Iisraeli maakood 972. Gaza sektorisse helistades lisatakse prefiks 082.

Gaza liivarand

Nagu kogu ajaloolise Palestiina Vahemere rannik, koosneb Gaza tsoon liivast ja luidetest. Ainult 14% pindalast on põllumajanduslikult kasutatav maa.

Kõrgeim punkt on Abu 'Awdah (105 m üle merepinna) tsooni kagunurgas.

Aasta keskmine sademete hulk on 150–450 mm. Põhjavett on rikkalikult.

Gaza sektori peamine jõgi on Wadi Gaza, mille ümber loodi Wadi Gaza looduskaitseala, et kaitsta sektori ainsat looduslikku rannikumaad.[23]

Aastal 2004 oli elanikke hinnanguliselt 1 145 100, 2007. aasta juulis 1 481 080, 2008. aastal 1 500 000.[24] Elanike arv kahekordistub praeguse sündimuse tempo juures umbes iga 15–20 aasta tagant.

2010. aastal elas Gaza sektoris umbes 1,6 miljonit inimest, kellest peaaegu 1,0 miljonit olid ÜROs registreeritud põgenikud.[25] Umbes 60% neist olid põgenikud, kes 1948. aasta Araabia-Iisraeli sõja ajal oma kodudest välja aeti või sealt lahkusid. Sektori populatsioon on sellest ajast alates jätkuvalt kasvanud, tänu sündimusele, mis oli 1991. aastal 8,3 last naise kohta. 2013. aastal oli see langenud 4,4 lapseni naise kohta, mis oli endiselt üks kõrgemaid kogu maailmas.[26] Üle poole rahvastikust on nooremad kui 15-aastased.

Elanike arv oli 2017. aasta juulis hinnanguliselt 1 795 183[27]. Palestiina statistikabüroo 2024. aasta lõpu hinnangu järgi oli Gaza sektori rahvaarv 2,1 miljonit; see oli alates Iisraeli-Ḩamāsi sõja algusest 2023. aastal 6% vähenenud.[28] Rahvastiku tihedus on 5967,5 in/km². Gaza sektor on üks tihedamini asustatud territooriume (vt Riikide ja sõltkondade loend rahvastiku tiheduse järjekorras). Seal elavad põhiliselt Palestiina põgenikud ja nende järglased.

Gaza tsoonis on järgmised linnad:

Khān Yūnise linn asub Rafaḩ'st 7 km (4,3 mi) kirdes. Khān Yūnise ja Gaza linna vahelisel rannikul asuvad veel mitmed linnad. Beit Lahia ja Beit Hanouni linnaosad külgnevad Gaza linnaga vastavalt põhja ja kirde poolt.

Iisraeli Gush Katif asundused paiknesid Rafaḩ ja Khān Yūnise linnade vahel juudi enklaavis kuni 2005. aasta augustini, mil Iisraeli relvajõud nad sealt evakueerisid. Asunduses elas umbes 8600 elanikku, kellest paljud olid ortodoksed juudid.[29]

Gaza sektori majandus sõltub väiketööstusest ja põllumajandusest. Pärast aastatepikkust langust oli Gaza majandusel 2000. aastate lõpus mõningane tõus, millele andis hoogu välisabi. Rahvusvahelise Valuutafondi andmetel kasvas majandus 2011. aastal 20 protsenti ja sisemajanduse koguprodukt elaniku kohta 19 protsenti.[30] Tööpuudus langes 29%-ni, mis oli siis viimase kümne aasta madalaim.[31]

Gaza majandust iseloomustab 2020. aastatel suur tööpuudus ja vaesumine, kusjuures üle 75% elanikkonnast sõltub humanitaarabist. Pärast 2005. aastat ei püüa Iisrael kontrollida sektori majandust, et teenida oma huve, praeguse poliitika eesmärk on piirata elanikkonna nõudmisi riiklikele, poliitilistele ja majanduslikele õigustele, mis on kujunenud humanitaarprobleemiks.[32]

Gaza sektori majandust takistab tõsiselt Egiptuse ja Iisraeli peaaegu täielik blokaad, piiratud on maismaalt juurdepääs, toimub range sise- ja välisjulgeoleku kontroll. Mõju avaldavad Iisraeli sõjalised operatsioonid ning piirangud tööjõu liikumisele ja kaubandusele üle piiri. ÜRO 2015. aasta aruandes hinnati, et 72% elanikkonnast kannatab toidupuuduse all. Sissetuleku suuruseks elaniku kohta hinnati 2009. aastal 3100 USA dollarit, mis oli maailmas 164. kohal.[33] ÜRO aruandes 2022. aastal hinnati Gaza sektori töötuse määraks elanikkonnast 45% ja vaesuse osaks 65%, elatustase oli langenud 2006. aastaga võrreldes 27% ja 80% elanikkonnast sõltus rahvusvahelisest abist.[34]

Ametlikult on käibel Iisraeli uus seekel, faktiliselt Egiptuse nael.

Vaata ka: Gaza ajalugu
Vana postkaart Gaza piirkonna elanikega
Gaza linna turulinnaosa (sūq)
Vaade Gaza linnale (2007)
Via Maris (lilla) ja teised Levandi kaubateed 1300. aasta paiku eKr

Ajalooliselt on Gaza sektori ala olnud osa ajaloolisest piirkonnast Palestiinast.

Viimase 3500 aasta jooksul on Gaza sektori ajalugu kujundanud tema asend Põhja-Aafrikat Levandi viljaka maaga ühendaval teel. Ta oli strateegiliselt tähtis Egiptuse kuningatele ja paljudele hilisematele riikidele, mis piirkonda valitseda tahtsid. Seetõttu on ta korduvalt olnud suurte sõjakäikude keskmes. Gaza sektori peamaantee Şalāḩ ad-Dīni tee on üks maailma vanemaid. Seda on kasutanud Vana-Egiptuse kuningate ja Aleksander Suure väed, ristisõdijate ratsavägi ning Napoleon.

Gaza piirkond oli vanaajal oluline kaubanduskeskus Aafrika, Aasia ja Euroopa piirialal.

Gaza linna on esmamainitud 15. sajandil eKr.

Kui mererahvad 12. sajandil eKr ründasid Egiptust, hõivasid selle ala vilistid ning tegid sellest oma asuala keskuse.

Alates 8. sajandist eKr vahetus piirkonnas võim kiiresti. Ala oli vaheldumisi Vana-Egiptuse, Assüüria ja Uus-Babüloonia võimu all.

6. sajandi lõpust eKr oli piirkond Pärsia võimu all.

Aleksander Suur vallutas ägedat vastupanu osutava Gaza linna 332 eKr pärast kolm kuud kestnud piiramist. Seejärel tapsid tema väed kõik linna meessoost elanikud. Piirkonda valitsesid hiljem Ptolemaiosed Egiptusest ja Seleukiidid Süüriast.

1. sajandil eKr vallutas piirkonna Rooma riik. Roomlased ehitasid Gaza linna taas üles, nii et ta puhkes jälle õitsele. Läbi Palestiina viis kaubatee Via Maris.

Pärast Yarmūki lahingut 636 vallutasid linna araablased.

11. sajandil vallutasid piirkonna ajutiselt ristisõdijad.

12. sajandil hõivasid selle Egiptuse mamelukid.

1517. aastal langes mamelukkide riik Osmanite riigi võimu alla.

Aastal 1906 kehtestasid Osmanite riik ja Briti impeerium piirkonna piiri Briti mõju all oleva Egiptusega (Egiptuse ja Gaza sektori piir).

Kui Esimene maailmasõda lõppes ja Keskriigid (sealhulgas Osmanite riik) sai lüüa, jagati osa Osmanite riigi aladest. Gaza sektor läks Briti impeeriumi kontrolli alla. Britid otsustasid valitsemise delegeerida Egiptusele, kuid Egiptus keeldus.[35] Gaza sektor, mille Briti impeerium oli 1917–1918, okupeerinud, läks jäi Briti valitsemise alla, 1920–1948 rahvusvahelist tunnustatuna Rahvasteliidu Palestiina mandaatala koosseisus.

1948–1959: Kogu Palestiina valitsus

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Kogu Palestiina protektoraat ja Kogu Palestiina valitsus

Araabia-Iisraeli sõja, täpsemalt 1948. aasta Araabia-Iisraeli sõja ajal põgenesid või küüditati kümned tuhanded palestiina põgenikud Gaza sektorisse (1948. aasta palestiinlaste põgenemine ja väljasaatmine).[36] Sõja lõpuks elas 25% Palestiina mandaatala araablastest Gaza sektoris, kuigi see piirkond moodustas kõigest 1% mandaatala territooriumist.[37] 1949. aastal loodi pagulasprogrammide haldamiseks ÜRO Palestiina Pagulaste Abiorganisatsioon (UNRWA).[38]

22. septembril 1948 (peaaegu 1948. aasta Araabia-Iisraeli sõja lõpus) kuulutas Araabia Liiga Egiptuse poolt okupeeritud Gaza linnas välja Kogu Palestiina valitsuse, osalt selleks, et piirata Transjordaania mõju Palestiinale. Kogu Palestiina protektoraati tunnustasid kiiresti kuus Araabia Liiga tollasest seitsmest liikmest (välja arvatud Transjordaania): Egiptus, Süüria, Liibanon, Iraak, Saudi Araabia ja Jeemen.[39][40]

Pärast lahingute lõppu määras 24. veebruaril 1949 sõlmitud 1949. aasta Iisraeli–Egiptuse relvarahu­kokkulepe kindlaks eraldusjoone Egiptuse ja Iisraeli vägede vahel, mis on ühtlasi tänapäevane piir Gaza sektori ja Iisraeli vahel. Mõlemad pooled kuulutasid, et see ei ole riigipiir. Lõunapiir Egiptusega jäi muutumatuks.

Gazas ja Egiptuses elavatele palestiinlastele anti välja Kogu Palestiina passid. Egiptus ei pakkunud neile kodakondsust. Alates 1949. aasta lõpust said nad abi otse UNRWAlt. Suessi kriisi (1956) ajal okupeerisid Gaza sektori ja Siinai poolsaare Iisraeli väed, mis seejärel rahvusvahelise surve tõttu lahkusid. Kogu Palestiina valitsust peeti peaaegu ainult Egiptuse võimu fassaadiks, millel on vähe iseseisvat rahastust ja mõju. Hiljem viidi see üle Kairosse ja 1959. aastal kaotas Egiptuse president Jamāl ‘Abd an-Nāşir selle oma määrusega.

1956–1957: Iisraeli okupatsioon

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Iiraeli okupatsioon Gaza sektoris
Vaata ka: Suessi kriis
Palestiinased turul Gaza sektoris 1956. aastal

1956. aasta Suessi kriisi (teise Araabia–Iisraeli sõja) ajal tungis Iisrael Gaza sektorisse ja Siinai poolsaarele. 3. novembril ründasid Iisraeli kaitsejõud Egiptuse ja Palestiina vägesid Khăn Yūnisis.[41] Khăn Yūnisi linn avaldas vallutamisele vastupanu ja Iisrael vastas ränga pommitamisega, mis tõi kaasa palju tsiviilohvreid.[42] Pärast verist lahingut murdsid Iisraeli 37. soomusbrigaadi tankid M4 Sherman läbi Khăn Yūnisi ees olnud tugevalt kindlustatud liinidest, mida hoidis 86. Palestiina brigaad.[43]

Pärast tänavalahinguid Egiptuse sõdurite ja Palestiina fidā'ī '​dega langes Khān Yūnis Iisraeli vägede kätte.[44]

Pärast linna vallutamist panid Iisraeli kaitsejõud väidetavalt toime Khān Yūnisi veresauna.[44] Iisraeli väed hakkasid hukkama relvastamata palestiinlasi, peamiselt tsiviilisikuid; ühel juhul seati mehed keskväljakul seina äärde ritta ja lasti kuulipildujatega maha.[45] Väite veresauna kohta esitas ÜRO Peaassambleele 15. detsembril 1956 UNRWA direktor Henry Labouisse, kes teatas "usaldusväärsetest allikatest", et tapeti 275 inimest, neist 140 põgenikku ja 135 kohalikku elanikku.[46]

12. novembril, mitu päeva pärast lahingutegevuse lõppu, hukkas Iisrael sõjaväelise operatsiooni käigus Rafaḩi põgenikelaagris 111 inimest (1956. aasta Rafaḩi veresaun). See kutsus esile rahvusvahelist kriitikat.[47][48]

Iisrael lõpetas okupatsiooni 1957. aasta märtsis rahvusvahelise surve tõttu. Nelja kuu pikkuse Iisraeli okupatsiooni ajal tapeti 900–1231 inimest[49]. Prantsuse ajaloolase Jean-Pierre Filiu andmetel tapeti, haavati, vangistati või piinati selle okupatsiooni ajal 1% Gaza sektori elanikkonnast.[50]

1959–1967: Egiptuse okupatsoion

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Egiptuse okupatsioon Gaza sektoris
Che Guevara külaskäigul Gaza sektoris 1959. aastal

Pärast Kogu Palestiina valitsuse laialisaatmist 1959. aastal jätkas Egiptus Gaza sektori okupeerimist, tuues ettekäändeks panarabismi. Egiptus ei annekteerinud seda, vaid haldas seda sõjaväelise kuberneri kaudu. Kui Gaza sektorisse tuli 200 000 Palestiina põgenikku ja väljasaadetut (umbes veerand nende koguarvust),[51] siis see tõi piirkonnas kaasa elatustaseme järsu languse. Et Egiptuse valitsus piiras liikumist Gaza sektorisse sisse ja sealt välja, ei saanud elanikud mujalt tasuvat tööd otsida.[52]

1967: Iisraeli okupatsioon

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Iisraeli okupatsioon Gaza sektoris
Vaata ka: Iisraeli sõjaväeline administratsioon ja Iisraeli tsiviiladministratsioon

Juunis 1967, Kuuepäevase sõja ajal, vallutasid Iisraeli kaitsejõud Gaza sektori. Iisraeli lõunapiirkonna väejuhatuse ülema Ariel Sharoni juhtimisel hukati ilma kohtuprotsessita kümneid palestiinlasi, keda kahtlustati vastupanuliikumisse kuulumises.[53]

Aastatel 1967–1968 saatis Iisrael Gaza sektorist välja ligikaudu 75 000 elanikku, keda Golda Meir nimetas viiendaks kolonniks. Peale selle ei lubatud vähemalt 25 000 Gaza sektori elanikul pärast 1967. aasta sõda tagasi pöörduda. Kokku kaotas Gaza sektor 1967–1968 konservatiivsel hinnangul umbes 25% oma sõjaeelsest elanikkonnast.[54] Aastatel 1970–1971 kasutas Ariel Sharon nn viie sõrme strateegiat. Gaza sektor jagati viieks tsooniks, mille vahel ei olnud vaba liikumist. Igasse tsooni rajati sõjaväeala ja asundused. Territooriumi killustatus hõlbustas haldust ja kontrolli elanike üle. Buldooseritega lammutati tuhandeid kodusid ja palju beduiiniperekondi saadeti välja Siinai poolsaarele.[55][56][57]

Pärast Yom Kippuri sõda (1973–1987 jäi ametlik majandusarengupoliitika Gaza sektoris samaks nagu 1969. aastal – kohalikke investeeringuid oli vähe ning majanduslikud võimalused eeldasid peamiselt Iisraelis töötamist.[58]

Gaza linn (1967)

Tom Segevi sõnul on palestiinlaste riigist väljaajamise idee olnud sionistlikule mõtlemisele omane juba üsna algusest peale.[59] 1967. aasta detsembris peetud Iisraeli julgeolekukabineti ajurünnakul selle üle, mida teha äsja okupeeritud alade araabia elanikkonnaga, oli peaminister Levi Eshkoli üks ettepanek Gaza kohta: inimesed võib-olla lahkuksid, kui Iisrael piiraks nende varustamist veega.[60] Varsti võeti kasutusele mitu abinõu, sealhulgas rahalisi stiimuleid, et hakata Gaza sektori elanikke julgustama mujale välja rändama.[59][61] Pärast 1967. aasta Araabia-Iisraeli sõda "püüdsid mitmesugused rahvusvahelised organisatsioonid reageerida" ning asutati American Near East Refugee Aid, et konflikti ohvreid aidata, pakkudes neile kohest hädaabi.[62]

Iisraeli sõdurid Gaza sektoris 1969. aastatel

1967–2005

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuuepäevases sõjas 1967. aastal vallutas Iisrael Egiptuselt muu hulgas Gaza tsooni.

Iisrael rajas Gaza tsooni mitu juudi asundust (Neẕarim, Kefar Darom, Gush Qatif). Need hõlmasid 40% Gaza tsooni pindalast ja seal elas 8000 asunikku. Gaza tsooni araablastest elanikel ei olnud neile asundustele ligipääsu ning nad lõikasid ära tee randa ja põldude juurde.

Alates Gaza-Jeeriko leppest oli Gaza tsoon valdavalt Palestiina omavalitsuse all.

Alates Teise intifāḑah' väljakuulutamisest 1994. aastal oli Iisraeli ja Palestiina vahel korduvaid veriseid kokkupõrkeid. Gaza tsoon on endiselt islamistliku Ḩamāsi kants.

2004. aastal viisid Iisraeli relvajõud läbi operatsiooni Vikerkaar relvade salakaubaveo tõkestamiseks.

Iisraeli peaminister Ariel Sharon alustas 2005 pärast pikaajalisi sisepoliitilisi tülisid nn Sharoni plaani järgi tagasitõmbumist Gaza tsoonist, mis hõlmas kõikide juudi asunduste likvideerimist piirkonnas. Knessetis oli see plaan saanud 60 poolt- ja 47 vastuhäält. Sellise enamuse saamiseks pidi Sharon toetuma opositsiooni, sealhulgas Tööpartei häältele, sest tema enda partei oli selles küsimuses lõhenenud ning mõned selle saadikud hääletasid vastu.

15. augustil 2005 algas Gaza tsoonist tagasitõmbumine keeluga Iisraeli tsiviilisikutele Gaza tsooni siseneda ja seal viibida. 21 piirkonnas paikneva juudi asunduse asunikule anti algul 48-tunnine tähtaeg piirkonnast lahkumiseks. Seejärel algas Iisraeli vägede väljaviimine. Mõne päevaga lahkuti juudi asundustest. Majad lammutati, et anda need alad araablastele üle. 2005. aasta 12. septembri hommikul lahkus Kisufimi piiripunkti kaudu Gaza tsoonist viimane Iisraeli sõjaväekonvoi. Sellega lõppes Iisraeli 38 aastat kestnud sõjaline kohalolek Gaza tsoonis. Palestiina araablased tähistasid seda paugutamise ja tuututavate autode rongidega. Mitmes juudi asunduses süütasid araablased sünagoogi, mis oli ainsa hoonena püsti jäetud.

Järgnes verine võitlus araabia klannide vahel ning Ḩamāsi ja Fataḩi vahel. Hukkus sadu tsiviilisikuid. Infrastruktuuri väljaehitamine takerdus.

Sagenesid raketirünnakud Iisraeli territooriumile. 25. detsembril 2005 andis Ariel Sharon vägedele korralduse raketirünnakuid Iisraeli linnadele takistada. Selleks oli ette nähtud 2,5 km laiune tsoon Gaza tsooni põhjaosas, kuhu Palestiina araablastel oli sissepääs keelatud. 27. detsembril 2005 kutsus Iisraeli armee selle "turvatsooni" elanikke valjuhääldite ja lendlehtedega üles sealt lahkuma.

Juunis 2007 jõudsid Palestiina juhtivate poliitiliste rühmituste, islamistliku Ḩamāsi ja mõõdukama Fataḩi vahelised pinged uude haripunkti. 14. juunil 2007 läks kontroll Gaza tsooni üle Ḩamāsi kätte.

Palestiina president Maḩmūd ‘Abbās kutsus 17. juunil 2007 ametisse Salām Fayyāḑi valitsuse, mida Ḩamās aga ei tunnustanud. See ajendas Ḩamāsi ja Fataḩi vahelise Gaza lahingu, millest tuli võitjana välja Ḩamās.

Selle konflikti tagajärjel valitseb Gaza tsooni faktiliselt islamistlik Ḩamās eesotsas Ismā‘īl Hanīyah'ga. Ḩamāsil on kavas rajada oma riik, mida hakataks valitsema šariaadi kohaselt. 30. juulil kutsus Hanīyah Gaza tsooni üle 40 välismaa ajakirjaniku.

19. septembril 2007 kuulutas Iisraeli Ehud Olmerti valitsus Gaza tsooni "vaenulikuks alaks", viidates sagenevatele raketirünnakutele. Kaitseminister Ehud Baraki sõnul ei piisanud selleks enam õhurünnakutest rakettide oletatavate asupaikade pihta ja maavägede lühiedasitungidest. Enne Gaza tsoonile suure rünnaku alustamist proovitavat Ḩamāsi nõrgestamiseks alternatiivseid meetmeid. Need nägid ette kütuse ja elektriga varustamise vähendamist ning kaubavahetuse ja piiriületusvõimaluste piiramist, vältides aga humanitaarkriisi[63]. ÜRO peasekretär Ban Ki Moon kutsus seepeale Iisraeli üles oma otsust veel kord kaaluma, viidates sellele, et Iisraelil on kohustused tsiviilelanike ees ning inimõigusi tuleb austada. Palestiina president Maḩmūd ‘Abbās nimetas seda otsust meelevaldseks, kuna seetõttu peaks 1,5 miljonit Palestiinlast vastutama araablaste tegude eest, mida nemad ei ole korda saatnud.[64]

Reaktsioonina Ḩamāsi jätkuvatele rünnakutele Gaza tsooni põhjaosast Iisraeli linna Sederoti pihta raketirünnakutele rakettidega Qasām sulges Iisrael 18. jaanuaril 2008 piiripunktid Gaza tsooniga ning lõpetas Gaza tsooni kütusega (nafta, bensiini ja maagaasiga) varustamise. Ainus naftat kasutav elektrijaam Gaza linna juures pidi pühapäeval, 20. jaanuaril 2008 kella 20 paiku elektritootmise katkestama, mis tingis suure (vähemalt 800 000 elanikku puudutava) elektrikatkestuse Gaza tsoonis. Elektrikatkestuses süüdistasid teineteist Iisrael ja Ḩamāsi režiim eesotsas Ismā‘īl Hanīyah'ga. Iisraeli poole arvates oli elektritootmise katkestamine ja elektrikatkestus lavastatud, et rahvusvaheline üldsus mõjutaks Iisraeli blokaadi lõpetama; et Iisraelist tuleb kaablite kaudu 70% Gaza tsooni elektrist, ei olevat elektrikatkestusel seost bensiiniga varustamise katkestamisega. Ka kütusevarud olevat olnud elektritootmise jätkamiseks piisavad. Samuti olevat neil olnud mitmenädalased toiduvarud.[65] Et paljud pagaritöökojad pidid elektri puudumise tõttu töö katkestama, tekkisid suured leivajärjekorrad. Kalurid ei saanud bensiini puudumise tõttu merele minna. Maḩmūd ‘Abbās kutsus Iisraeli üles taastama bensiini ja maagaasiga varustamise ning avama piiripunktid.[66] Varsti teatas Iisraeli Ehud Olmerti valitsus piiride avamisest ning abisaadetiste ning elektritarnete taastamisest.[67]

23. jaanuaril 2008 lõhkasid sissid mitusada meetrit Gaza tsooni ja Egiptuse vahelisest piirimüürist Philadelphi koridorist. Julgeolekujõud ei suutnud piiri ületamist takistada. Kümned tuhanded Palestiina araablased valgusid Egiptuse Põhja-Siinai kubernerkonda. Piirilinna Rafaḩi Egiptuse osast sai koht, kust käidi leiba jm kaupu ostmas. Egiptuse arstide liit saatis üle piiri 20 tonni ravimeid; julgeolekujõud lubasid neil saata üle piiri veel miljoni naela eest ravimeid. USA avaldas avatud piiri pärast muret; Egiptus kinnitas, et piir suletakse lähipäevil. Kairos avaldas 2000 inimest meelt Gaza tsooni elanike toetuseks. Politsei sulges peatänavad ja sadu demonstrante võeti kinni.[68] Iisraelist hakkasid kostma hääled, et Gaza tsooni elanike varustamine tuleb jätta Egiptuse õlule, nagu see Kuuepäevase sõjani 1967 oli olnud.[69]

2007. aastast on Gaza tsoon rühmituse Ḩamās kontrolli all. 19. detsembril 2008 kuulutas Ḩamās juunis 2008 Iisraeliga sõlmitud vaherahu Gaza piirkonnas lõppenuks. Gaza tsoonist hakati tulistama rakette Iisraeli linnade pihta. 27. detsembril alustas Iisrael operatsiooni "Sulatina" õhuvägede rünnakuga arvatavate Ḩamāsi juhtide asupaikade ja ühendusteede pihta.

3. jaanuaril 2009 algas Iisraeli tanki- ja jalaväe sissetung Gaza tsooni. 4. jaanuariks oli õhurünnakutes hukkunud umbes 460 inimest, nende seas mitu Ḩamāsi juhti, kuid ka palju lapsi ja naisi. Õhust rünnati hooneid, mida Iisraeli väitel kasutati relvaladudena: politseijaoskondi, koole, haiglaid, ÜRO ladusid, mošeesid, Ḩamāsi valitsushooneid ja muid hooneid.[70] Iisrael teatas, et rünnak oli vastus Ḩamāsi raketirünnakutele Lõuna-Iisraelis, mida 2008. aastal oli kokku üle 3000 ja mis olid intensiivistunud operatsioonile eelnenud paari nädala jooksul. Iisrael soovitas sõjaliste sihtmärkide lähedal asuvatel inimestel enne rünnakuid lahkuda.

5. jaanuaril alustasid Iisraeli kaitsejõud tegevust Gaza tihedalt asustatud linnakeskustes. Ḩamās intensiivistas oma raketi- ja miinipildujarünnakuid peamiselt tsiviilobjektide vastu Lõuna-Iisraelis, jõudes esimest korda konflikti jooksul suurematesse linnadesse Beersheba ja Ashdod.[71]

Relvakonflikt Gaza sektori palestiinlaste poolsõjaväeliste rühmituste ja Iisraeli kaitsejõudude (IDF) vahel kestis kolm nädalat ja lõppes 18. jaanuaril 2009 ühepoolse relvarahuga Iisraeli poolt. Sellele järgnes Ḩamāsi ühenädalase relvarahu väljakuulutamine 12 tundi hiljem.[72] Iisraeli kaitsejõud lõpetasid lahkumise Gazast 21. jaanuaril. Konflikt põhjustas 1166–1417 palestiinlase ja 13 Iisraeli kodaniku surma.[73]

7. oktoobril 2023 korraldas Ḩamās Gaza sektorist ulatusliku rünnaku Iisraeli vastu. Üllatusrünnak algas hommikul Iisraelis paiknevate asulate ja objektide suunas välja saadetud vähemalt 3000 raketiga.[74] Paralleelselt murdis umbes 2500 Palestiina võitlejat läbi Gaza-Iisraeli piiril paiknevast tõkestavast tarast, tungis Iisraeli asulatesse ning asus ründama Iisraeli kogukondade tsiviilisikuid.[75] Vähemalt 1400 inimest mõrvati,[76] nende hulgas olid peamiselt elanikud kaheksast Lõuna-Iisraeli kibutsist, aga ka 260 inimest, kes osalesid noorte muusikafestivalil Re'im.[77] Gaza sektorisse viidi tsiviilpantvangid, sealhulgas naised ja lapsed, ning vangistatud Iisraeli sõdurid.[78]

Ḩamās teatas, et nad on saanud Iraanilt toetust Iisraeli ründamiseks ja et rünnak tehti vastusena Iisraeli asunike vägivallale, Gaza sektori blokaadile, Jeruusalemma Al–Aqsa mošee rüvetamisele ning Iisraeli julmustele palestiinlaste vastu aastakümnete jooksul.[79]

9. oktoobril 2023 kuulutas Iisrael Ḩamāsile sõja ja kehtestas Gaza sektorile "täieliku blokaadi". Blokaadi kuulutas välja Iisraeli kaitseminister Yoav Gallant, kes teatas: "Ei anta elektrit, toitu ega kütust, kõik varustusteed on suletud. Me võitleme inimloomadega ja tegutseme vastavalt."[80]

Iisrael alustas rünnatud piirkondade puhastamist Ḩamāsi võitlejatest ning samaaegselt õhurünnakuid Gaza sektorile, mille käigus oli 15. oktoobri seisuga hukkunud 2750 palestiinlast. ÜRO teatas, et umbes 1 miljon palestiinlast, peaaegu pool Gaza elanikkonnast, on piirkonnasiseselt ümberasunud.[81] Humanitaarkriisi oht kasvas pärast seda, kui Iisrael katkestas toidu-, vee-, elektri- ja kütusetarned Gazasse, mis oli juba varem blokeeritud nii Egiptuse kui ka Iisraeli poolt.[82] Iisrael kutsus üles 1,1 miljonit Gaza elanikku Gaza põhjaosast evakueeruma, samal ajal kui Ḩamās käskis elanikel jääda koju ja blokeeris lõunasse viivad teed.[83] ÜRO ja paljud riigid nõudsid viivitamatut relvarahu. Inimõigusorganisatsioonid kutsusid üles võtma vastu sõja eest põgenevaid Gaza elanikke.[84] Kuna sõjategevuse käigus on hukkunud palju tsiviilelanikke, on ÜRO eriraportööridest koosnev rühm ja inimõigusorganisatsioonid nii Iisraeli kui ka Ḩamāsi süüdistanud sõjakuritegudes.[85]

  1. ↑ Elizabeth Samson. Is Gaza Occupied: Redefining the Status of Gaza under International Law. – American University International Law Review, 2010. 25: 915.
  2. ↑ Tristan Dunning. Hamas, Jihad and Popular Legitimacy: Reinterpreting Resistance in Palestine, Routledge 2016, ISBN 978-1-317-38495-3, lk 212. "Alates 2007. aasta juunist, kui Ḩamās võttis Gaza sektoris ainuvalitsemise enda kätte, on ta näidanud end märkimisväärselt vastupidava ja leidliku valitsemisüksusena. See liikumine on end rannikuenklaavi hegemoonse võimuna sedavõrd kindlustanud, et International Crisis Group väidab, et võimuvõitlus ei käi Gazas enam Ḩamāsi ja Fataḩi vahel. Peamine vastasseis on hoopis Ḩamāsi ja veelgi radikaalsemate islamistide ja salafistide vahel. Ḩamās on halduses olnud palju edukam kui Palestiina Omavalitsus Läänekaldal, kuigi tal on kasutada vaid murdosa ressurssidest.
  3. ↑ Joshua Castellino, Kathleen A. Cavanaugh. Minority Rights in the Middle East, Oxford University Press, 2013, lk 150: "Iisraeli poolt okupeeritud Läänekaldal ja Gazas elavad palestiinlased moodustavad (demograafilise) enamuse, keda esindavad Palestiina Rahvuslik Omavalitsus Fataḩi juhitud omavalitsusorgan, Läänekaldal, ja Ḩamās Gaza sektoris."
  4. ↑ David Rose. The Gaza Bombshell. – Vanity Fair, aprill 2008. Veebis. "Plaani järgi pidid Daḩlāni juhitud väed, mis olid Ameerika algatusel varustatud uute relvadega, andma Fataḩile muskli, mida tal oli tarvis Ḩamāsi juhitud demokraatlikult valitud valitsuse võimult kõrvaldamiseks. Ent salaplaan ebaõnnestus ja andis järjekordse tagasilöögi Ameerika Bushi-aegsele välispoliitikale. Selle asemel et oma vaenlased võimult tõrjuda, provotseerisid USA toetatud Fataḩi võitlejad tahtmatult Ḩamāsi haarama Gaza sektoris võimu täielikult enda kätte."
  5. ↑ Sara Roy. Hamas and Civil Society in Gaza, lk 45. "Daḩlān, keda toetasid USA ametnikud, on olnud Ḩamāsi leppimatu vaenlane alates oma 1996. aasta repressioonidest selle liikumise vastu korraldas. Ta keeldus järjekindlalt aktsepteerimast Palestiina ühtsusvalitsust, mille Saudi Araabia valitsuse vahendusel sõlmitud Meka kokkulepe ette nägi, "ja tegi oma vastuseisu Ḩamāsile talumatuks, kui ta keeldus allutamast oma juhtimise all olnud julgeolekujõude – mille USA oli relvastanud ja välja õpetanud – seaduslikule Palestiina ühtsusvalitsusele, nagu Ḩamās ja Fataḩ olid kokku leppinud." Endine Euroopa Liidu välispoliitikajuhi Javier Solana Lähis-Ida nõunik Alistair Crooke täheldas samamoodi: "Daḩlān keeldus tegemast koostööd (ühtsusvalitsuse poolt ametisse nimetatud sõltumatu siseministriga) ja viis oma väed tänavatele, trotsides siseministrit. Ḩamāsil ei jäänud muud üle kui võtta julgeolekukontroll ära jõududelt, kes tegelikult tekitasid ebaturvalisust." Seega ei püüdnud Ḩamās teha riigipööret valitsuse ega kogu Fataḩi organisatsiooni vastu, vaid võttis sihikule Daḩlānile ustava USA rahastatud relvarühmituse (ja üksikud Fataḩile ustavad isikud, keda süüdistati Ḩamāsi liikmete tapmises)."
  6. ↑ Preliminary Assessment Of The Economic Impact Of The Destruction In Gaza, unctad.org.
  7. ↑ Gaza Strip Blockade: Explained, profolus.com.
  8. ↑ Gaza Strip: devastated by conflict and Israel's economic blockade, Reuters, 12.10.2023.
  9. ↑ Gaza Strip Blockade: Explained, profolus.com.
  10. ↑ Andrew Sanger. The Contemporary Law of Blockade and the Gaza Freedom Flotilla. – M. N. Schmitt, Louise Arimatsu, Tim McCormack (toim). Yearbook of International Humanitarian Law - 2010. kd 13. Springer Science & Business Media 2011, ISBN 978-90-6704-811-81, lk 429. doi:10.1007/978-90-6704-811-8_14. "Iisrael väidab, et ta ei okupeeri enam Gaza sektorit, väites, et see ei ole Iisraeli poolt okupeeritud ega kontrollitud territoorium, vaid sellel on omalaadne staatus. Vastavalt Gaza lahkumisplaanile [Disengagement Plan] likvideeris Iisrael kõik sõjaväebaasid ja asundused Gaza sektoris ning sellel territooriumil ei ole enam Iisraeli alalist sõjalist ega tsiviilkohalolekut. Ent plaan nägi ka ette, et Iisrael valvab ja jälgib Gaza sektori välisperimeetrit maismaal, säilitab ainuõiguse Gaza sektori õhuruumi üle, jätkab julgeolekutegevust Gaza ranniku lähedal merel, säilitab Iisraeli sõjalise kohaloleku Gaza sektori ja Egiptuse piiril ning jätab endale õiguse Gaza sektorisse soovi korral uuesti sisse tungida. Iisrael kontrollib endiselt kuut Gaza sektori seitsmest maismaapiiriületuskohast, selle merepiiri ja õhuruumi ning kaupade ja isikute sisse- ja väljaliikumist. Egiptus kontrollib ühte Gaza sektori maismaapiiriületuskohta. Iisraeli kaitseväe üksused sisenevad regulaarselt mõnda Gaza sektori piirkonda ja/või korraldavad sinna raketirünnakuid, saadavad droone ja heidavad helipomme. Iisrael on kuulutanud välja piiriäärse keelutsooni, mis ulatub sügavale Gaza sektori territooriumile: kui Gaza sektori elanikud sellesse tsooni sisenevad, lastakse nad hoiatuseta maha. Gaza sektor sõltub Iisraelist ka vee, elektri, telekommunikatsiooni ja muude kommunaalteenuste, valuuta, isikutunnistuste väljastamise ning sisse- ja väljasõidulubade osas. Iisraelil on ka ainuotsustusõigus Palestiina rahvastikuregistri ülee, mille kaudu Iisraeli sõjavägi reguleerib, keda loetakse palestiinlaseks ja keda Gaza sektori või Läänekalda elanikuks. Alates 2000. aastast on Iisrael väheste eranditega keeldunud inimesi Palestiina rahvastikuregistrisse lisamast. SeLLe otsese välise kontrolli tõttu Gaza sektori üle ja kaudse kontrolli tõttu elu üle Gaza sektoris lükkavadki ÜRO, ÜRO Peaassamblee, ÜRO Gaza setori faktikogumismissioon, rahvusvahelised inimõiguste organisatsioonid, USA riigi veebisaidid, Suurbritanna välisministeerium ning paljud õigusküsimuste kommentaatorid tagasi väite, et Gaza sektor ei ole enam okupeeritud."
  11. ↑ Sara Roy. Hamas and Civil Society in Gaza: Engaging the Islamist Social Sector, Princeton University Press, 2013, lk, 41. "Ḩamāsi demokraatlik võit oli aga lühiajaline, sest sellele järgnes 2006. aasta juunis uue Palestiina valitsuse rahvusvaheline poliitiline ja majanduslik boikot Iisraeli ja USA eestvedamisel. Boikott kujutas endast kollektiivset karistust kogu Palestiina elanikkonnale ja minu teada oli see esimene kord selle konflikti ajaloos, kui rahvusvaheline kogukond kehtestas sanktsioonid okupeeritule, mitte okupeerijale.
  12. ↑ Jonathan Cook. How Israel is turning Gaza into a super-max prison, 2014.
  13. ↑ Noam Chomsky: My Visit to Gaza, the World’s Largest Open-Air Prison, 9.11.2012. "Ja Gazas kulub vaevalt rohkem kui üks päev, et saada aru, mis tunne on püüda ellu jääda maailma suurimas vabaõhuvanglas."
  14. ↑ David Cameron. Havens Are Few, if Not Far, for Palestinians in Gaza Strip, nytimes.com, 21.7.2014. "Suurbritannia peaminister David Cameron nimetas 2010. aastal Gaza sektorit vabaõhuvanglaks, kutsudes esile Iisraeli kriitika."
  15. ↑ Alistair Dawber. Tales from Gaza: What is life really like in 'the world's largest outdoor prison'?, independent.co.uk, 13.4.2013. "Kohalikud nimetavad seda maailma suurimaks vanglaks ja pole raske aru saada, miks... Hr Jneadi lapsed ja nende väljavaated selles, mida sageli nimetatakse maailma suurimaks avavanglaks, on tema peamine mure."
  16. ↑ Zaki Chehab. Inside Hamas: The Untold Story of Militants, Martyrs and Spies, I.B.Tauris 2007, lk 82. "Rafaḩi piiripunkt on värav sellesse, mida palestiinlased nimetavad oma vabaõhuvanglaks – Gaza sektorisse."
  17. ↑ Anna Ball. Impossible Intimacies. – Anastasia Valassopoulos (toim). Arab Cultural Studies: History, Politics and the Popular, Routledge 2013, lk 71–91, siin lk 73: "…Gaza sektori barjäär, ehitis, mis on sulgenud Gaza sektori piiri Iisraeliga ja on viinud selleni, et Gazat on hakatud nimetama maailma suurimaks vabaõhuvanglaks"
  18. ↑ Tom Dannenbaum. Janina Dill. International Law in Gaza: Belligerent Intent and Provisional Measures. – American Journal of International Law, 2024, 118 (4): 659–683. Veebis.
  19. ↑ Michael Dumper, Amneh Badran. Introduction. – Michael Dumper, Amneh Badran (toim). Routledge Handbook on Palestine, 1. trükk, Routledge 2024, ISBN 9781003031994, lk 2. "Selles kontekstis ei maksa tähelepanuta jätta Palestiina ajaloo viimast pöördepunkti – Ḩamāsi rünnakut Iisraeli asulatele Gaza sektori lähedal 7. oktoobril 2023 ja sellele järgnenud genotsiidisõda, mida Iisraeli riik on Gaza sektoris pidanud."
  20. ↑ Alice Speri. Defining genocide: how a rift over Gaza sparked a crisis among scholars, theguardian.com, 20.12.2024.
  21. ↑ Nicole Narea. Is Israel committing genocide? Reexamining the question, a year later, Vox, 25.10.2024.
  22. ↑ Gaza Strip in maps: How 15 months of war have drastically changed life in the territory BBC News. 20 May 2021
  23. ↑ MANAGEMENT PLAN- WADI GAZA Archived 5 June 2022 at the Wayback Machine
  24. ↑ "CIA. The World Factbook". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. juuni 2014. Vaadatud 10. jaanuaril 2009.
  25. ↑ UNRWA: Palestine refugees Un.org. Archived from the original on 17 December 2007.
  26. ↑ The reasons why Gaza's population is so young New Scientist. Archived from the original on 25 January 2021.
  27. ↑ CIA Factbook (vaadatud 26. oktoobril 2017)
  28. ↑ Gaza population down by 6% since start of war - Palestinian statistics bureau, Reuters, 1.1.2025.
  29. ↑ Uneasy Settlements: Reparation Politics and the Meanings of Money in the Israeli Withdrawal from Gaza". Sociological Inquiry. 84 (1): 294–315.
  30. ↑ Gaza's economic boom". GlobalPost. 2012-11-15. Retrieved 2014-0
  31. ↑ Gaza: A Way Out? New York Review of Books.
  32. ↑ The Gaza Strip Institute for Palestine Studies USA, Incorporated
  33. ↑ Gaza Strip
  34. ↑ UN report: 80% of Gaza inhabitants relied on international aid before war The Guardian. Archived from the original on 3 November 2023.
  35. ↑ James Kraska. Rule Selection in the Case of Israel's Blockade of Gaza: Law of Naval Warfare or Law of Sea? – M. N. Schmitt, Louise Arimatsu, Tim McCormack (toim). Yearbook of International Humanitarian Law, Springer Science & Business Media 2011 lk 367–395, siin lk 387.
  36. ↑ Stephen Farrell. Israel-Gaza war: a timeline of the conflict's history, Reuters, 30.10.2023.
  37. ↑ Filiu 2014: 71–72.
  38. ↑ Filiu 2014: 76.
  39. ↑ Sandra Berliant Kadosh. United States Policy Toward The West Bank In 1948. – Jewish Social Studies, 1984, 46 (3/4): 231–252.
  40. ↑ William W. Haddad, Mary M. Hardy. Jordan's Alliance With Israel And Its Effects On Jordanian-Arab Relations. – Israel Affairs, 2003, 9 (3): 31–48.
  41. ↑ Derek Varble. The Suez crisis, 1956. Essential histories, Oxford: Osprey Publishing 2003, ISBN 978-1-84176-418-4, lk 45.
  42. ↑ Filiu 2014: 96.
  43. ↑ Derek Varble. The Suez crisis, 1956. Essential histories, Oxford: Osprey Publishing 2003, ISBN 978-1-84176-418-4, lk 46.
  44. 1 2 Derek Varble. The Suez crisis, 1956. Essential histories, Oxford: Osprey Publishing 2003, ISBN 978-1-84176-418-4, lk 51.
  45. ↑ Derek Varble. The Suez crisis, 1956. Essential histories, Oxford: Osprey Publishing 2003, ISBN978-1-84176-418-4, lk 52.
  46. ↑ Joe Sacco. Footnotes in Gaza: A Graphic Novel, Metropolitan Books 2009, ISBN 978-0-8050-7347-8.
  47. ↑ Filiu 2014: 99–100.
  48. ↑ Reed Johnson. Joe Sacco produces comics from the hot zones, latimes.com, 4.2.2010.
  49. ↑ Filiu 2014: 105.
  50. ↑ Filiu 2014: 105.
  51. ↑ Elisha Efrat. The West Bank and Gaza Strip: A Geography of Occupation and Disengagement, Routledge 2006, lk 74–75.
  52. ↑ James Baster. Economic Problems in the Gaza Strip. – Middle East Journal, 1955, kd 9, nr 3, lk 323–327.
  53. ↑ Adam Shatz. Vengeful Pathologies. – London Review of Books, 2023, kd 45, nr 21. Veebis.
  54. ↑ Roy 2016.
  55. ↑ Ehud Eiran. Post-Colonial Settlement Strategy, Edinburgh University Press 2019, ISBN 978-1-474-43759-2, lk 83.
  56. ↑ Fatina Abreek-Zubeidat, Alona Nitzan–Shiftan. "De-Camping" through Development: The Palestinian refugee Camps in the Gaza Strip under the Israeli Occupation". – Claudio Minca, Diana Martin, Irit Katz (toim). Camps Revisited: Multifaceted Spatialities of a Modern Political Technology, Rowman & Littlefield Publishers, 2018, ISBN 978-1-786-60580-1 lk 137–158, siin lk 144.
  57. ↑ Ramzy Baroud. Sharon Revisited: Netanyahu's Ultimate Aim in Gaza and Why It Will Fail, jordantimes.com (The Jordan Times), 3.7.2024.
  58. ↑ Roy 1987
  59. 1 2 Tom Segev. 1967: Israel, the War, and the Year that Transformed the Middle East, Henry Holt and Company 2007.
  60. ↑ Ofer Aderet. Israeli Prime Minister After Six-Day War: 'We'll Deprive Gaza of Water, and the Arabs Will Leave, haaretz.com, 17.11.2017.
  61. ↑ Nur Masalha. The politics of denial: Israel and the Palestinian refugee problem, Pluto Press 2003, ISBN 0-7453-2120-8, lk 104.
  62. ↑ About US, anera.org, 7.11.2023.
  63. ↑ Neue Zürcher Zeitung: Israel erklärt Gazastreifen zum «feindlichen Gebiet», 19. september 2007
  64. ↑ Der Standard: UNO: Israel muss Gaza-Beschluss überdenken, 19. september 2007
  65. ↑ Ynet news, 20. jaanuar 2008
  66. ↑ tagesschau.de: Blackout im Gaza-Streifen – Inszenierung oder humanitäre Krise?, 21. jaanuar 2008
  67. ↑ tagesschau.de: Israel öffnet vorübergehend die Grenzen, 21. jaanuar 2008
  68. ↑ tagesschau.de: Grenzöffnung zwischen Ägypten und Gaza – Rafah wird zum Marktplatz, jaanuar 2008
  69. ↑ tagesschau.de: tagesschau – Israel will Gaza an Ägypten abschieben, 24. jaanuar 2008
  70. ↑ IDF shell kills 30 in Gaza UN school; Israel mulls appeal over Hamas fire from UN facilities. Haaretz.
  71. ↑ Rockets land east of Ashdod. The Jerusalem Post. (vaadatud 18. juunil 2011)
  72. ↑ Hamas agrees to 1-week ceasefire. CBC News. 18. jaanuar 2009.
  73. ↑ Last Israeli troops leave Gaza. BBC News, 21. jaanuar 2009.
  74. ↑ Around 1,000 dead in Israel-Hamas war. South China Morning Post. 8. oktoober 2023.
  75. ↑ "Hamas Leaves Trail of Terror in Israel". The New York Times. 10. oktoober 2023.
  76. ↑ Over 1,400 Killed In Hamas Attacks On Israel: PM Office. Barron's. 15. oktoober 2023.
  77. ↑ Israeli music festival: 260 bodies recovered from site where people fled in hail of bullets. BBC News. 8. oktoober 2023.
  78. ↑ Israel and Hamas at war after surprise attacks from Gaza Strip. The Guardian. 7. oktoober 2023.
  79. ↑ Hamas Says Attacks on Israel Were Backed by Iran. Wall Street Journal.
  80. ↑ Israel announces 'complete siege' of Gaza, cutting its electricity, food, water, and fuel. Business Insider. 9. oktoober 2023.
  81. ↑ "Palestinians struggle to evacuate northern Gaza amid growing Israeli warnings of ground offensive. AP News. 14. oktoober 2023.
  82. ↑ Gaza 'soon without fuel, medicine and food' - Israel authorities. BBC News. (arhiveeritud 9. oktoobril 2023).
  83. ↑ Hamas tells Gaza residents to stay put as Israel ground offensive looms. Reuters. 13. oktoober 2023.
  84. ↑ Progressives call for US to take refugees from Gaza. The New York Post. Vaadatud 15. oktoobril 2023.
  85. ↑ Experts say Hamas and Israel are committing war crimes in their fight. AP News. Vaadatud 18. oktoobril 2023.
  • David Rose. The Gaza Bombshell. – Vanity Fair, aprill 2008.
  • Elizabeth Samson. Is Gaza Occupied: Redefining the Status of Gaza under International Law. – American University International Law Review, 2010, 25: 915.
  • Jean-Pierre Filiu. Gaza: A History, Oxford University Press 2014, ISBN 978-0-190-20191-3.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Gaza_sektor&oldid=7016642"