Kuuepäevane sõda

Allikas: Vikipeedia
Kuuepäevane sõda
Kuuepäevane sõda
Toimumisaeg 5.-10. juuni 1967
Toimumiskoht Lähis-Ida
Tulemus Iisraeli kindel võit
Iisrael vallutab Gaza tsooni ja Siinai poolsaare Egiptuselt, Jordani läänekalda Jordaanialt ja Golani kõrgendikud Süürialt.
Osalised
Iisrael Iisrael Egiptus Egiptus
Süüria Süüria
Jordaania Jordaania
Iraak Iraak
Liibanon Liibanon
Toetajad:
Jõudude suurus
50 000 sõdurit
214 000 reservväelast
300 sõjalennukit
800 tanki
Sõdureid kokku:
264 000

100 000 osales lahingus
Egiptus: 240 000 sõdurit
Süüria, Jordaania, Iraak: 307 000 sõdurit
957 sõjalennukit
2504 tanki
Liibanon: 2 sõjalennukit
Sõdureid kokku:
547 000

240 000 osales lahingus
Kaotused
776 - 983 langenut
4517 haavatut
15 vangis
400 tanki kaotatud
46 lennukit kaotatud
Egiptus: 10 000 - 15 000 langenut
4338 vangis
Jordaania: 6000 langenut
533 vangis
Süüria: 2500 langenut
591 vangis
Iraak: 10 langenut
30 haavatut
Liibanon: 1 lennuk kaotatud
sadu tanke kaotatud
452+ lennukit kaotatud

Kuuepäevane sõda, kolmas Iisraeli ja araabia riikide vaheline sõda, peeti 5.–10. juunil 1967. Sõda alustas Iisrael, kes oma õhujõudude ja mehhaniseeritud sõjapidamise üleoleku tõttu vallutas nädalaga kogu Siinai poolsaare, Golani kõrgendiku ja Palestiina alad (Gaza piirkonna ja Jordani läänekalda). Hõivatud aladelt põgenes sadu tuhandeid palestiinlasi, Suessi kanal suleti.

Eelmäng[muuda | muuda lähteteksti]

Iisraeli ja tema naabrite vahelised suhted ei olnud kunagi täielikult normaliseerunud pärast 1948. aasta Araabia-Iisraeli sõda. Aastal 1956 tungis Iisrael Siinai poolsaarele, mille üheks eesmärgiks oli Tirani väina taasavamine, mille Egiptus oli 1950. aastal Iisraeli laevadele sulgenud. Iisrael oli hiljem sunnitud taanduma, kuid võitis tagatise, et Tirani väin jääb avatuks. Kuigi ÜRO rahuvalve väed saadeti kahe maa piirile, puudus demilitariseerimiskokkulepe.

Sõda[muuda | muuda lähteteksti]

1967. aasta juuniks olid pinged tõusnud ohtlikult kõrgeks. Iisrael kordas oma 1956. aasta järgset seisukohta, et Tirani väina sulgemine tema laevadele võrduks sõjakuulutusena. Mai lõpus teatas Egiptuse president Gamal Abdel Nasser, et Tirani väin suletakse Iisraeli laevadele. Egiptus mobiliseeris seejärel oma jõud piiril Iisraeliga.

5. juunil käivitas Iisrael massilise õhurünnakute seeria Egiptuse lennuväljade vastu. Rünnakus osalesid 188 Iisraeli lennukit.[1] Egiptuse kaitseinfrastruktuur oli äärmiselt kehv ning lennuväljad ei olnud varustatud kindlustatud varjerajatistega, mis oleksid suutnud kaitsta Egiptuse lennukeid. Enamik Iisraeli sõjalennukeid lendasid madalalt üle Vahemere, et vältida tuvastamist radarite poolt. Ülejäänud lendasid üle Punase mere.[2]

Üllatusrünnakus hävitati pea kogu Egiptuse õhujõud juba maa peal (kokku hävis üle 300 lennuki ja hukkus umbes 100 pilooti[3]), andes Iisraeli lennukitele edaspidi õhus täieliku ülekaalu. Samal ajal käivitasid iisraellased maavägede operatsiooni Gaza sektorisse ja Siinai poolsaarele, mis jällegi tabas egiptlasi ootamatult. Pärast mõningast esimest vastupanu kuulutas Gamal Abdel Nasser välja evakuatsiooni Siinai poolsaarelt. Iisraeli väed jälitasid lääne poole pagevaid egiptlasi, põhjustades neile raskeid kaotusi ning vallutasid Siinai poolsaare.

Nasser kutsus seejärel Süüriat ja Jordaaniat üles alustama rünnakuid Iisraelile. Järgnenud lahingutes tõid Iisraeli vasturünnakud kaasa Ida-Jeruusalemma ja Jordani Läänekalda hõivamise Jordaanialt ning Golani kõrgendike vallutamise Süürialt.

Tulemus[muuda | muuda lähteteksti]

11. juunil allkirjastati relvarahu. Araabia maade kaotused olid Iisraeliga võrreldes tunduvalt raskemad: Araabia riikide vägede hulgas oli hukkunuid ligi 20 000, Iisrael kaotas langenutena veidi vähem kui 1000 sõjaväelast. Iisraeli sõjaline edu oli tingitud üllatusrünnaku efektist, uuenduslikust ja hästi läbiviidud lahingukavast ning Araabia maade sõjajõudude kehvast kvaliteedist ja juhtimisoskusest.

Iisrael vallutas Egiptuselt Gaza sektori, Jordaanialt Jordani Läänekalda ja Ida-Jeruusalemma ning Süürialt Golani kõrgendikud. Iisraeli kontrolli all olevate maa-alade pindala kolmekordistus. Sõjajärgselt põgenes Läänekaldalt umbes 300 000 palestiinlast ja Golani kõrgendikelt ligi 100 000 süürlast. Kogu Araabia maailmas saadeti välja juute, kes pagesid Euroopasse või Iisraeli.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Oren, Michael (2002). Six Days of War. Oxford University Press. ISBN 0-19-515174-7, lk 172.
  2. Oren 2002, electronic edition, Section "The War: Day One, June 5".
  3. Pollack, Kenneth (2005). Air Power in the Six-Day War. The Journal of Strategic Studies. 28(3), 471–503.