Makabeide ülestõus
 | Artiklis puuduvad viited. |
Makkabite ülestõus (ka Makabeide, Makabite ülestõus) oli juutide Seleukiidide vägivaldse ning nende usulisi tõekspidamisi solvava helleniseerimispoliitika vastane ülestõus aastatel 166–160 eKr.
Ajalooallikate (k.a Flavius Josephus (37–100 pKr) teoste) andmetel kehtestas Seleukiidide valitseja Antiochus IV Epiphanes (175–164 eKr) pärast Egiptuse vallutamist Vahemere idakalda regioonis keelud juudi ja Samaaria rahvapühadele ning alustas Kreeka tavade tugevat juurutamist ja sekkus juutide sisetülidesse, kehtestas Jeruusalemmas karmi sõjalise võimu ja lasi pühitseda Jahve templi Olümpose Zeusile.
Jahve templi rüüstamine koos korraldusega ohverdada seal kreeka jumalatele tõi kaasa Makkabite ülestõusu 166–160 eKr Mattathiase (Mattatiase) ja tema poja Juudas Makkabi juhtimisel. Juutide ülestõusu keskuseks oli Jeruusalemm, mis vabastati võõrvõimu alt ning kus rüvetatud Jeruusalemma tempel taas sisse pühitseti (seda meenutab tänaseni juudi hanuka ehk templipühitsemise püha). Eduka ülestõusu järel rajas Juudas Makkabi õepoeg Johannes Hyrkanos I 152 eKr Hasmonite preesterliku dünastia.
142. aastal eKr saavutasid Makkabid Juudamaale sõltumatuse, Aleksander Jannäuse ajal (103–76 eKr) hõlmas Makkabite riik peaaegu kogu Palestiina.