Kaoseteooria

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Lorenzi atraktor graafik algtingimustel r = 28, σ = 10, b = 8/3

Kaoseteooria on matemaatika haru, mis uurib deterministlike võrranditega kirjeldatavate keerukate dünaamiliste süsteemide korrapäratut, juhusliku protsessiga sarnanevat käitumist. Kaoseteooria on valdkondade ülene teooria milles väidetakse, et kaootilise komplekssüsteemi käitumise näiva juhusikkuse taga peitub süsteemne alustruktuur, pidev tagasiside, kordused, enesesarnasus, fraktalid ja iseorganiseeruvus. Liblikaefekt kirjeldab kuidas deterministliku mittelineaarse süsteemi ühe oleku väike muutus võib kaasa tuua suure erinevuse süsteemi hilisemas olekus ehk süsteem on äärmiselt tundlik algtingimuste suhtes. Tuntud reaaleluline metafoor antud süsteemide piltlikustamiseks ütlusː "liblika tiivalöök Brasiilias võib tekitada orkaani Texases".[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Üks esimesi dünaamilise süsteemi kaootilisuse avastajaid oli Henri Poincaré. 1880 kolme keha probleemi uurides leidis ta, et gravitatsioonijõuga seotud kolme keha süsteemis on peale perioodiliste orbiitide olemas ka mitteperioodilised, n-ö kaootilised orbiidid. Üks tänapäevase kaoseteooria loojaid on USA matemaatik ja meteoroloog Edward Norton Lorenz (1917–2008). Tema sõnastas 1960. a-tel nn liblikaefekti: väga väikesed algandmete muutused võivad kutsuda esile täiesti erinevad lõpptulemused. Tänapäeval on kaoseteooriast kujunenud oluline teadusharu, millel on oma seaduspärasused ja mida rakendatakse peaaegu kõigis valdkondades.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Boeing (2015). "Chaos Theory and the Logistic Map". Journal of the Optical Society of America B Optical Physics 3 (5): 741. 
  2. "Kaoseteooria". TEA Entsüklopeedia. Vaadatud 20.08.2019.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]