Füüsika (Aristoteles)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Aristotelese "Füüsika" esimene lehekülg Immanuel Bekkeri väljaandest (1837)
"Füüsika" keskaegne käsikiri tõlkes ladina keelde; äärele on lisatud kreekakeelne algtekst

"Füüsika" on üks Aristotelese peateoseid "Metafüüsika" ja "Nikomachose eetika" kõrval.

Teos tegeleb mõningate igapäevaelu looduslike protsesside kirjeldamiseks kasutatavate filosoofia põhimõistete defineerimise ja selgitamisega. Tähtsamad neist on ruum, aeg, liikumine ja põhjus. Tegu ei ole looduse põhijoonte matemaatilise modelleerimisega nagu tänapäeva füüsikas.

Tekst[muuda | muuda lähteteksti]

Teine raamat[muuda | muuda lähteteksti]

Teise raamatu 9. peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

Aga kas see, mis on paratamatult, on olemas eelduse [ὑποθέσεως] põhjal või ka lihtsalt? Sest praegu arvatakse, et see, mis on paratamatult,

200a

on tekkimises, nagu keegi arvaks, et maja sein on tekkinud paratamatult, sest raske kandub loomu poolest allapoole, kerge aga pealepoole, mistõttu kivid ja vundamendikivid on allpool, muld aga kerguse tõttu pealpool, kõige peal aga puit, sest see on kõige kergem.

Aga kuigi [sein] ei ole tekkinud ilma selleta, ei ole ta tekkinud selle jõul, välja arvatud mateeria poolest, vaid selleks et midagi varjata ja hoida. Samamoodi aga ka kõige muu puhul, kus on millegi pärast, aga mitte ilma paratamatute asjade loomuseta, kuid ka mitte selle jõul, välja arvatud mateeria poolest, vaid millegi pärast, nagu näiteks, miks on saag niisugune asi? Selle jaoks ja selle pärast. Aga see "mille pärast" ei saaks sündida, kui saag ei oleks rauast; järelikult on ta paratamatult rauast, et oleks saag ja selle toimimine. Paratamatu on järelikult eelduse põhjal, kuid mitte eesmärgina: paratamatu on mateerias, "mille pärast" aga logoses.

Aga paratamatu on matemaatilises ja loomuse järgi toimuval mingil moel sarnane: sest kui sirge on see, siis peab kolmnurk võrduma kahe täisnurgaga; aga mitte: kui viimane, siis esimene; vaid: kui viimast ei ole, siis sirget ei ole. Aga selle puhul, mis on millegi pärast, on ümberpöördult: selleks et eesmärk oleks või kui ta on, saab olema või on ka eelnev; ja kui mitte, siis nii nagu seal: kui lõppjäreldust ei ole, siis ka algust ei ole; nii ka siin eesmärk ja "mille pärast". Sest ka see on algus, mitte teo, vaid arutluse algus (seal aga arvutuse algus, sest tegusid ei ole).

Nii et selleks et oleks maja, peab see sündima või olemas olema, või olema, [või] üldse mateeria millegi pärast, näiteks tellised ja kivid, et oleks maja. Siiski aga ei ole eesmärk selle jõul, välja arvatud mateeria poolest, ega teki selle jõul. Üldse siiski, kui seda ei ole, ei teki ei maja ega saagi, esimest ilma kivideta, teist ilma rauata; ka seal ei ole algeid, kui kolmnurk ei ole kaks täisnurka. Niisiis on näha, et looduses paratamatu on see, mida nimetatakse mateeriaks ja selle liikumised. Ja füüsik peab postuleerima mõlemat põhjust, rohkem aga "mille pärast", sest see on mateeria põhjus, mitte mateeria eesmärgi põhjus; ja eesmärk on "mille pärast", ja algus algab definitsioonist ja logosest: nii nagu ka kunsti

200b

saaduste puhul: et maja on niisugune, peab see-ja-see paratamatult sündima ja olemas olema, ja kuna see on tervis, peab see-ja-see paratamatult sündima ja olemas olema; nõnda ka, kui inimene on see, peab see-ja-see [paratamatult sündima ja olema olema], ja kui see-ja-see, siis see-ja-see. Võib-olla on paratamatu ka logoses. Sest kui saagimise toiming defineeritakse niisuguse lahtilõikamisena, siis see ei sünni, kui [sael] ei ole niisuguseid hambaid, neid aga ei ole, kui need pole rauast. Sest ka logoses on mõned osad logose mateeriana.