Staatika

Allikas: Vikipeedia

Staatika (kreeka δτατικε"tasakaaluõpetus") on klassikalise mehaanika haru, mis uurib:

  1. kehade tasakaalus püsimist neile rakendatud jõudude mõjul;
  2. jõusüsteemi taandamist, s.o kehale rakendatud jõusüsteemi asendamist samaväärse, kuid lihtsama jõusüsteemiga.[1]

Staatika põhiteoreem, Varignoni teoreem[muuda | muuda lähteteksti]

Staatika põhiteoreem (Poinsot’ teoreem) on sõnastatud järgmiselt: Iga jäigale kehale rakendatud jõusüsteemi saab asendada taandamistsentrisse rakendatud jõusüsteemi peavektoriga ja jõusüsteemi peamomendiga taandamistsentri suhtes.

Varignoni teoreem on sõnastatud järgmiselt: Kui jõusüsteem taandub resultandiks, siis resultandi moment mingi fikseeritud punkti suhtes võrdub kõigi vaadeldava jõusteemi jõudude sama punkti suhtes leitud momentide geomeetrilise summaga.

Jõusüsteemi tasakaal[muuda | muuda lähteteksti]

Selleks, et paigalseisev või ühtlaselt sirgjooneliselt liikuv keha säilitaks oma paigalseisu või ühtlase sirgjoonelise liikumise, peab sellele rakendatud jõudude resultantjõud ja nende jõudude momentide algebraline summa võrduma nulliga. Formaalsemas sõnastuses on jõusüsteemi tasakaalu tingimused kirja pandud järgmiselt: jõusüsteem on tasakaalus parajasti siis, kui peavektor ja mingi punkti O suhtes leitud peamoment on võrdsed nulliga:

Kui keha tasakaalu tingimused on täidetud, siis ei pea keha tingimata paigal seisma. Ta võib liikuda ühtlaselt ja sirgjooneliselt (inertsiaalselt).

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Andrus Salupere (2006). "Staatika" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 2018-11-26. Vaadatud 2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Kasutatud= (juhend)