Philosophiae Naturalis Principia Mathematica

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Isaac Newtoni teosest; Bertrand Russelli 1910. aasta raamatu kohta vaata artiklit Principia Mathematica.

"Principia" esimese trüki tiitelleht (1687).

"Philosophiæ Naturalis Principia Mathematica" ("Natuurfilosoofia matemaatilised printsiibid", tihti lühendatult "Principia") on Isaac Newtoni kolmeosaline raamat, mille esmatrükk ilmus 5. juulil 1687.[1][2]

Kui Newton oli varustanud oma isikliku eksemplari esimesest trükist märkuste ja parandustega[3], avaldas ta teosest veel kaks trükki, 1713. ja 1726. aastal.[4] "Principias" esitas Newton liikumisseadused, mida tänapäeval tuntakse Newtoni seadustena ja mis on kogu klassikalise mehhaanika alus, samuti gravitatsiooniseaduse ning Kepleri seadused planeetide liikumise kohta (mille Kepler esitas esmalt üksnes empiiriliselt). Teadusajaloolase J. M. Steele'i sõnul peetakse "Principia" "õigusega üheks kõige tähtsamaist teostest kogu teaduse ajaloos".[5]

Prantsuse matemaatik ja füüsik Alexis Clairaut kinnitas 1747. aastal: "Kuulus raamat "Natuurfilosoofia matemaatilised printsiibid" tähistas füüsikas suure revolutsiooni ajastut. Selle hiilgava autori Sir Newtoni meetod ... heitis matemaatika valguse teadusele, mis seni oli jäänud oletuste ja hüpoteeside hämarusse."[6] Uuema hinnangu kohaselt ei võetud Newtoni teooriaid omaks küll kohe teose ilmudes, kuid sajandi lõpuks "ei saanud keegi eitada", et ("Principiast") "oli tõusnud teadus, mis vähemalt mõnes suhtes ületas kõik eelnenu sedavõrd, et see seisis üksi teaduse misiganes ülima näitena."[7]

Oma füüsikalisi teooriaid formuleerides arendas ja kasutas Newton matemaatilisi meetodeid, mis tänapäeval kuuluvad matemaatilise analüüsi valda. Kui matemaatilise analüüsi keelt, nagu seda tänapäeval tuntakse, "Principiast" peaaegu ei leia: Newton andis paljud oma tõestustest infinitesimaalarvutuse geomeetrilisel kujul, tuginedes kaduvväikeste geomeetriliste suuruste suhete piirväärtustele.[8]

"Principia" parandatud kokkuvõttes ("General Scholium") kasutas Newton oma hiljem kuulsaks saanud väljendit "Hypotheses non fingo" ("Hüpoteese ma ei loo").

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Principia" internetis
  2. Esimene köide Andrew Motte'i 1729. aasta tõlkest Google Booksis; lõigud 1729. aasta tõlkest (vigaselt väidetud 1687. aasta väljaandeks).
  3. Isaac Newton "Philosophiæ Naturalis Principia Mathematica" (Newtoni isiklike märkustega esmatrükk
  4. "Isaac Newton's Philosophiae Naturalis Principia Mathematica: the Third edition (1726) with variant readings" assembled and ed. by Alexandre Koyré and I Bernard Cohen with the assistance of Anne Whitman (Cambridge, MA, 1972, Harvard UP)
  5. J. M. Steelearvustus: N. Guicciardini "Reading the Principia: The Debate on Newton’s Mathematical Methods for Natural Philosophy from 1687 to 1736" Cambridge University Press, 1999; raamatu tiitellehele eelnevas kokkuvõttes kinnitatakse ka, et "Principiat" "peetakse üheks teaduse ajaloo meistriteoseks".
  6. Alexis Clairaut "Du systeme du monde, dans les principes de la gravitation universelle" Rmt: "Histoires (& Memoires) de l'Academie Royale des Sciences", 1745 (trükitud 1749), lk 329 (lk 329 märkuse kohaselt loeti Clairaut' kirjutis ette novembris 1747)
  7. G. E. Smith "Newton's Philosophiae Naturalis Principia Mathematica" The Stanford Encyclopedia of Philosophy (Winter 2008 Edition), ed. E. N. Zalta
  8. Infinitesimaalarvutuse sisu "Principias" tunnustati nii Newtoni eluajal kui ka hiljem. Muuhulgas tegi seda Guillaume de l'Hôpital, kes kinnitas oma 1696. aastal ilmunud raamatu "Analyse des infiniment petits" ("Infinitesimaalanalüüs") kinnitas eessõnas "Principia" kohta, et "see on pea tervenisti infinitesimaalarvutus" ("lequel est presque tout de ce calcul"). Vt ka D. T. Whiteside "The mathematical principles underlying Newton's "Principia Mathematica"", Journal for the History of Astronomy, vol. 1 (1970), 116-138, eriti lk 120.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ladina algtekstid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inglise tõlked[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muud lingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Alexandre Koyré, Newtonian studies (London: Chapman and Hall, 1965).
  • I. Bernard Cohen, Introduction to Newton's Principia (Harvard University Press, 1971).
  • Richard S. Westfall, Force in Newton’s physics; the science of dynamics in the seventeenth century (New York: American Elsevier, 1971).
  • S. Chandrasekhar, Newton’s Principia for the common reader (New York: Oxford University Press, 1995).
  • Guicciardini, N., 2005, "Philosophia Naturalis..." in Grattan-Guinness, I., ed., Landmark Writings in Western Mathematics. Elsevier: 59-87.
  • Andrew Janiak, Newton as Philosopher (Cambridge University Press, 2008).
  • François De Gandt, Force and geometry in Newton’s Principia trans. Curtis Wilson (Princeton, NJ: Princeton University Press, c1995).
  • John Herivel, The background to Newton’s Principia; a study of Newton’s dynamical researches in the years 1664-84 (Oxford, Clarendon Press, 1965).
  • Brian Ellis, "The Origin and Nature of Newton's Laws of Motion" in Beyond the Edge of Certainty, ed. R. G. Colodny. (Pittsburgh: University Pittsburgh Press, 1965), 29-68.
  • E.A. Burtt, Metaphysical Foundations of Modern Science (Garden City, NY: Doubleday and Company, 1954).