Klassikaline füüsika

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Klassikaliseks füüsikaks nimetatakse füüsika "traditsioonilisi" harusid ja teemasid, mis olid tuntud ja välja arenenud juba enne 20. sajandi algust – klassikaline mehaanika, akustika, optika, termodünaamika ja elektromagnetism.

Antud mõiste tähendus võib ka sõltuda kontekstist. Klassikalise füüsika ideid kasutatakse tihti, kui moodsa füüsika üldisemad teooriad on mingi probleemi lahendamiseks liiga keerukad. Üldiselt viitab klassikaline füüsika siiski pärast 20. sajandi algust loodud füüsika teooriatele, mis sisaldavad kvantmehaanikat või relatiivsusteooriat.[1]

Klassikalise füüsika ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevused klassikalise ja kaasaegse füüsika vahel[muuda | muuda lähteteksti]

Klassikalise ja kaasaegse füüsika mõistliku rakendatavuse piiride selgitus

Füüsikas üritatakse leida kõikjal kehtivaid üldisi loodusseadusi. Samas tasub ühtesid füüsikateooriaid eelistada teistele vastavalt kirjeldatava nähtuse omadustele. Üldiselt kirjeldavad klassikalise mehaanika teooriad piisava täpsusega nähtusi, mille iseloomulikud pikkused on oluliselt suuremad aatomite suurustest ja mille liikumiskiirus on valguse kiirusest oluliselt väiksem. Kui antud tingimused ei ole täidetud, ei võimalda klassikalise mehaanika teooriad vastavaid nähtusi enam täpselt kirjeldada. Albert Einstein töötas välja erirelatiivsusteooria, mis asendas eraldiseisvad absoluutse aja ja ruumi idee ühtse aegruumiga, mille abil on võimalik täpselt kirjeldada nähtuseid, mille puhul toimub liikumine valguskiiruse lähedastel kiirustel. Max Planck ja Erwin Schrödinger koos teiste füüsikutega panid kirja kvantmehaanika alused, mis oma tõenäosusliku osakeste ja osakeste vastasmõjude mudelite läbi tegi võimalikuks nanomõõtmetes toimuvate nähtuste kirjeldamise. Hiljem ühendati kvantmehaanika erirelatiivsusteooriaga kvantväljateoorias. Dünaamilist ja kõverustega aegruumi võimaldab üldrelatiivsusteooria, mis lubab hea täpsusega kirjeldada väga suuremõõtmelisi ja suurte massidega süsteemide nagu universumi ehitust. Üldrelatiivsusteooriat ei ole siiani suudetud ühendada teiste alusteooriatega ja välja arendamisel on mitmeid kvantgravitatsiooni kirjeldavaid konkureerivaid teooriaid.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Weidner and Sells, Elementary Modern Physics Preface p.iii, 1968

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]