Igor Gräzin

Allikas: Vikipeedia
Igor Gräzin 2011. aastal.

Igor Gräzin (sündinud 27. juuni 1952 Tartus) on Eesti õigusteadlane, poliitik ja jurist.

Haridus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keskhariduse omandas Gräzin Miina Härma Gümnaasiumis.

Ta lõpetas 1975 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kiitusega ja kaitses 1979 Moskvas Üleliidulises Õigusinstituudis teaduste kandidaadi kraadi.

Ta kaitses 1987 NSVL Teaduste Akadeemia Riigi ja Õiguse Instituudis õigusteaduste doktori kraadi.

Töökohad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Tartu Ülikooli õigusteaduskonna prodekaan 1986–1988, filosoofiateaduse aspirant ja abiprofessor 1984–1986, vanemlektor, rektori abi ja juriidiline nõunik 1978–1984, filosoofialektor 1975–1978
  • ENSV Teaduste Akadeemia Filosoofia, Sotsioloogia ja Õiguse Instituudi õiguse osakonna juhataja 1988–1989
  • Notre Dame'i Ülikooli õppejõud 1990–2000
  • Kelloggi Rahvusvaheliste Uuringute Instituudi teadur ja õigusteaduse professor 1992–2000
  • Eraülikooli Nord prorektor 2001–2003; õigusteaduskonna dekaan 1999–2001
  • Kennan Institute (Washington, USA), Woodrow Wilson Center´i avaliku poliitika teadur 2004–2005

Alates 1. juunist 2007 kuulub ta Reformierakonna esindajana Rahvusringhäälingu nõukokku. [1]

Poliitiline tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

2011. aastal valiti isikumandaadiga XII Riigikogu liikmeks. Mais 2011 valiti Igor Gräzin Eesti Reformierakonna Tartu maakonnaorganisatsiooni esimeheks.

Gräzin on hääletanud ainsa häälega: surmanuhtluse kaotamise vastu Eestis; EV merepiiri taastamisest Soome lahes; saadikupuutumatuse säilitamise eest Siim Kallasele, Heiki Kranichile ja Villu Reiljanile; EL-i põhiseadusleppe ja Lissaboni leppe vastu; Şaddām Ḩusayni ilma kohtuta piinamise ja surmanuhtluse vastu. 2008. aasta märtsis kaitses Gräzin Villu Reiljanit ja hääletas ühena kahest Riigikogu liikmest temalt saadikupuutumatuse äravõtmise vastu. [3]

2009. aastal väitis euroskeptiline erakond Libertas Euroopa Liidu erakonna staatust taotledes, et Igor Gräzin on Libertase asutajaliige. Gräzin ise eitas Libertase poolt allkirja andmist, kuid möönis, et oli aastail 2001–2002 seotud liikumisega Euroopa Liidu Demokraadid (EUD), millest Libertas osalt välja kasvas.[4]

2004. aastast tegeleb energeetika poliitiliste probleemidega, olles aktiivne Gazpromi monopoli vastane Eestis ja seistes energeetika vabaturu põhimõtete eest. Astunud välja tuumaenergeetika ja rohelise energia kaitseks. (Sealhulgas väidab, et tuuleenergia ei ole taastuvenergia ja on tuuleparkide laiendamise vastane).[5] Eesti Gaasi Venemaa poliitilise võimu alt vabastamise eestvõitleja. 2010. aasta suvel algatas idee Vene naftatransiidi maksustamisest Soome lahes Eesti kasuks. Poliitilise tegevuse prioriteediks Eestis loeb vabaturu põhimõtete taastamist ja võitlust väljakujunenud monopolistlike liitude vastu.

Üks Reformierakonna nn liberaalse sise-opositsiooni esindajaid, kes ei soovi Ansipi kui vaskapoolse peaministri jätkamist. Osaleb mitmetes klassikallist liberalismi propageerivates ühendustes koos Meelis Atoneni, Aivar Sõerdi, Andares Arraku, Siim Kallese, Rain Rosimannuse jt-ga. 2012.a. novembris lekkis välja Gräzini sise-listi kiri ERR nõukogus, mis sünnitas ajakirjanduslikes ringkondades sise-poleemika nn "ajakirjandusliku tooni" teemadel – s.t. kas meediavabadus on kooskõlas lojaalususega Eesti riigile ja kaasvastutav selle kestmise eest.

Ta kandideeris 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel Eestis ja kogus 975 häält. See oli Reformierakonna 12 kandidaadist 4. tulemus.[6] Pärast Andrus Ansipi Euroopa Komisjoni voliniku kohale kinnitamist ja Urmas Paeda loobumist Euroopa Parlamendi kohast pääseb Gräzin Euroopa Parlamenti.

Igor Gräzin esinemas Liberalismi Akadeemia debatil.
Foto: Ave Maria Mõistlik, 27. aprill 2009

Publikatsioonid ja uurimistöö[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1999 Anglo-ameerika õigusfilosoofia.
  • 1983 Anglo-ameerika õigusfilosoofiast
  • 1990 Jeremy Bentham. Sarjast Suuri mõtlejaid
  • 1999 Poliitika kui depressioon ja enesetapp

Avaldanud ligi 500 poliitilist artiklit (neist Eestis eeskätt SL Õhtulehes, TV3-s, arvukalt vene väljaannetes); üle 100 teadusliku artikli ja raamatu õigusajaloost, õigusfilosoofiast, gnoseoloogiast, lingvistikast ning makroökonoomikast. Üks nn Davis-Gräzini seaduse formuleerijaid ("likviidsuse määrab mitte maksevahendi, vaid keskkonna likviidsuse määr"). Esitanud sõjalis-tööstusliku kompleksi konverteerimise kontseptsiooni (NATO uurimisprogrammile, 1996). Kirjutanud stsenaariume filmidele ja ETV saatesarjale ("10 otsustavat aastat", koos Juhan Aarega).

Teinud Teise maailmasõja alast (eeskätt: NSVL osa selle vallapäästrmisel)uurimistööd koostöös GRU endise agendi Viktor Suvoroviga.

2009. aastal taasalustas teadustegevust ning sai Eesti Semiootika Seltsi liikmeks. Jätkab uuringuid juriidilise mütoloogia teemadel, keskendudes eeskätt Franz Kafka loomingule ja nn postgooti normativismile (1900.-1920. aastate Praha koolkond), avaldanud töid poliitilise visuaal-ruumi semiootikast.

Aastast 2009 koos Aivar Riisaluga TV3 iganädalase uudiste-analüüsi saate ("Nädala kokkuvõte") autor.

Õpetab rahvusvahelist äriõigust Tallinna Ülikooli Õigusakadeemias ja Tallinna Majanduskoolis.

Strateegiliste uuringukeskuste ISSA (USA, Virginia) ja FDI (Austraalia, Perth) vanemanalüütik.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Igor Gräzinil on endise abikaasa Jelenaga poeg Anton.

4. mail 2001 sündis Igor Gräzinil ja Maret Maripuul poeg Kaspar Gräzin.

2003. aasta veebruaris tabati Igor Gräzin autoroolist 3,84-promillise joobega.[7][8] Sealjuures sai Gräzin Riigikogu liikmeks asendusliikmena pärast seda, kui tema erakonnakaaslased Peep Aru ja Toomas Tein olid ise pärast baaris laamendamist saadikukoha maha pannud. [9] Seltskonna-ajakirjanduse tähelepanu on pälvisid omal ajal Gräzini suhted mitmete avalikus elus tuntud daamidega. Episoodiline roll "kuulsuste-filmis" "Jan Uuspõld läheb Tartusse". Portreelugude kangelane seltskonnaajakirjanduses, sealhulgas "Playboys" (aprill 2009).

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Reno Laidre
Eesti Reformierakonna Tartu maakonnaorganisatsiooni esimees
25. mai 2011
Järgnev:
praegu ametis