Arnold Meri

Allikas: Vikipeedia
Arnold Meri
Arnold Meri 22 September 2008.jpg
Arnold Meri (2008)
Sünniaeg 1. juuli 1919
Sünnikoht Tallinn Eesti Vabariik
Surmaaeg 27. märts 2009
Erakond ELKNÜ/EK(b)P
Amet 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse 415. sidepataljoni õpperoodu politruki asetäitja
8. Eesti Korpuse staabi poliitosakonna ülema asetäitjana komsomolitöö alal
ELKNÜ Keskkomitee I sekretär (1945–1949)
EK(b)P Keskkomitee liige (1948–1950)
Eesti NSV haridusministri asetäitja
Õppeasutus NLKP KK Kõrgem Parteikool

Arnold Meri (1. juuli 1919 Tallinn27. märts 2009 Tallinn[1]) oli eestlasest II maailmasõja veteran ja Eesti NSV poliitikategelane.

Ta oli esimene eestlasest Nõukogude Liidu kangelane. 2000. aastatel anti ta kohtu alla süüdistatuna genotsiidis eestlaste vastu (märtsiküüditamine).

Lapsepõlv ja karjääri algus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arnold Meri isa oli eestlane Konstantin Meri ning ema Peterburi saksa kaupmehe tütar Olga Danndorff[2]. 1926. aastal emigreerus Meri perekond isa Konstantin Meri, kes oli "Kominterni eluaegne toetaja",[3] ettevõtmisel Eestist Jugoslaaviasse, kus asus Nõukogude Venemaalt pärast Vene kodusõda lahkunud ning organiseerunud valgekaartlaste keskus. Arnoldi isa Konstantin töötas Jugoslaavias kokana ja ema majateenijana.

Jugoslaavias ristiti Arnold vene õigeusu kommete kohaselt ning ta sai uue õigeuskliku nime Adrian. Ta lõpetas vene algkooli Skopjes ning 1938. aastal vene-serbia gümnaasiumi Belgradis[4]. Pärast gümnaasiumi lõpetamist saabus A. Meri pere tagasi Eestisse ning Arnold asus tööle F. Krulli masinatehasesse treiali õpilasena, varsti aga kutsuti teda aega teenima Eesti sõjaväkke auto-tanki rügementi. 1940. aasta juulis valiti ta Tallinna komsomoliorganisatsiooni linnakomitee koosseisu. ELKNÜ Keskkomitee ülesandel juhtis sõdurite bürood, mille ülesanne oli luua komsomoliorganisatsioonid sõjaväeosades. Pärast Eesti Kaitseväe likvideerimist ning väeosade liitmist Punaarmeega saadeti Arnold Meri 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse 415. sidepataljoni õpperoodu politruki asetäitjaks.

Tegevus Teise maailmasõja ajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arnold Meri

Teise maailmasõja alguses taganes Meri koos 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse väeosadega Porhovi piirkonda, kus kaitselahingutes sai 415. sidepataljoni raadioroodu politruki asetäitjana Porhovi lähedal lahingus neli korda haavata, kuid jätkas kaitse organiseerimist. Selle eest sai ta Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse, mis anti talle NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 15. augustil 1941. Aastal 1949 sai Meri Lenini ordeni.

Teise maailmasõja lõpetas Meri staabitööl, 8. Eesti Korpuse staabis, korpuse poliitosakonna ülema asetäitjana komsomolitöö alal.

Alternatiivsed versioonid autasustamise teemal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajakirjanikud Pekka Erelt ja Mihkel Kärmas, kelle uurimistööd põhinevad toonaste sündmuste tunnistaja Kustav Sepaste mälestustel, on seisukohal, et Arnold Meri kangelaslugu on fiktsioon, mis oli tingitud sellest, et tegelik kangelane ei olnud ideoloogiliselt nii sobiv.[5]

Mitme tunnistaja sõnul anti sõja päevil Nõukogude Liidu kangelase tiitel pahatihti pigem lähtudes poliitiliselt laitmatust taustast kui tegelikest sangaritegudest. Arnold Meri oli esimene eestlane, kes sai Punaarmee 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse võitlejana Nõukogude Liidu kangelase nimetuse väeosa staabi kaitselahingu juhtimise eest 17. juulil 1941. Meri osales küll lahingus ja sai neli korda haavata, aga tegelikult juhtis lahingut Arnold Isotamm. Pärast sõja lõppu väidetavalt pihtis Isotamm oma kolleegidele, et talle oldi juba valmis medalit rinda panema, kui selgus, et ta oli enne sõda Eesti kaitseväe ohvitser. Orden ja kangelase aunimetus anti hoopis väeüksuse komsorgile Arnold Merile[6].

Kustav Sepaste mälestuste järgi tegelikult juhtis kaitselahingut kapten Georg Loog, kuid endise Eesti Vabariigi ohvitserina ja parteituna ta ei kõlvanud kangelaseks[7].

Tegevus pärast Teist maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Meri annab intervjuud Tallinna saksa vägedest vabastamise 64. aastapäeval.

Pärast Teist maailmasõda kuulus Meri ELKNÜ Keskkomitee esimese sekretärina Eesti NSV Siseministeeriumi Hävituspataljonide keskstaapi koos tuntud kommunistide Nikolai Karotamme, Aleksander ­Resevi, Boris Kummi ja Arnold Veimeriga.[8]

Arnold Meri oli 1949. aastal EK(b)P Keskkomitee liige (1948–1950), ÜLKNÜ Keskkomitee liige ja ELKNÜ Keskkomitee esimene sekretär (1945–1949)[9].

1951. aasta detsembris parteisiseste repressioonide käigus[10] jäeti ilma sõjaväelistest autasudest ning NL kangelase tähest ning ennetades järgnevat vahistamist lahkus Mägi-Altaisse, kus töötas kuni rehabiliteerimiseni 1956. aastal.

Meri lõpetas 1959 NLKP KK Kõrgema Parteikooli ning alates 1961. aastast oli Eesti NSV haridusministri asetäitja. Ta oli NSVL Ülemnõukogu teise koosseisu liige.

Meri ei ole kunagi varjanud, et tema hinnangul oli nõukogude võim maailma parim riigikord. Ta on ka väljendanud seisukohta, et omas ajas võis küüditamine olla võimu õigustatud reaktsioon rahva vaenulikule suhtumisele. [9]

Kriminaalasi[muuda | redigeeri lähteteksti]

1995. aastal algatati kriminaalasi Eestis toimunud küüditamiste uurimiseks.

2007. aasta augusti keskel jõudis kohtusse kriminaalasi, milles Arnold Merd süüdistatakse inimsusvastases kuriteos, nimelt genotsiidis. Süüdistuse järgi osales ta 1949. aasta märtsiküüditamise ettevalmistamisel Hiiumaal ning juhtis ja kontrollis küüditamise läbiviimist. [9]

Lääne ringkonnaprokuratuuri prokurör Sirje Hunt väitis: "Meil on kindlaid tõendeid, et Meri osales aktiivselt Hiiumaal küüditamise ettevalmistamisel ja aitas julgeolekuorganitel seda läbi viia. Partei volinikuna oli ta üks operatsiooni koordinaatoritest, kes saabus Hiiumaale ülesande täitmiseks kohale juba nädalapäevad enne 25. märtsi." Hunt ootas kohtusse 80 tunnistajat. [9]

Kohtuprotsess tema üle algas 20. mail 2008 Kärdlas. Lõpuni kohtuprotsess ei jõudnud, sest Meri suri enne ära.

Arnold Meri koos Johan Bäckmaniga

Kohtus Meri ennast süüdi ei tunnistanud. Nii enne kui pärast kohtuprotsessi algust oli ta seisukohal, et tal oli nendes sündmustes passiivne roll. "On ju selge, et ma osalesin Hiiumaal toimunud küüditamises. Ainult mitte selles rollis, mida mulle süüks pannakse. Uurimine on kestnud 12 aastat ning seda on kajastatud meedias alates 1988. aastast. Kohe alguses ma rääkisin siiralt, varjamata, kuidas see oli." [9]

"Tänane süüdistusakt ei sisalda ühtegi uut sõna, võrreldes sellega, mis oli teada 19 aastat tagasi. 1949. aastal olin ma Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee volinik ja pidin kontrollima seaduse järgimist väljasaatmisel. Muidugi olid kõne all tolle aja seadused, mitte praegused," rääkis Meri 2007. aasta augusti lõpus mitmes Eesti ajakirjandusväljaandes. [9]

Mõni aasta varem oli ta oma passiivset rolli pisut lähemalt selgitanud. Tema sõnul pidi ta parteivolinikuna Hiiumaal kontrollima, et julgeolek suhtleks küüditavatega korrektselt, ei ületaks oma volitusi ja et inimestel oleks kaasavõetava vara pakkimiseks piisavalt aega. [9]

Tollal kehtis Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee esimese sekretäri Nikolai Karotamme nõue kontrollida sedagi, kas kõik küüditatavad on vastavasse nimekirja kantud põhjendatult. Mere väitel polnud seda nõuet võimalik täita. [9]

25. märtsil 1949 palus Meri Balti merelaevastikult saata sadamasse küüditatavate transpordiks sobilik laev. Mere sõnul olevat see ainus tegevus, mida saaks tõlgendada aktiivse kaasaaitamisega küüditamisele. Meri põhjendas seda sooviga tagada küüditavatele inimlik kohtlemine. [9]

Autasud ja aunimetused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Talle on antud järgmised autasud ja aunimetused:[11]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arnold Meri oli president Lennart Meri onupoeg.

Arnold Meri auks kavatsetakse nimetada üks uutest tänavatest Venemaal Gorno-Altaiskis[13][14].

Arnold Meri nime sai keskkool Pihkva oblasti Porhovi rajoonis Polonoje alevikus. [15]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]