Otsustusvõime kriitika

Allikas: Vikipeedia
Otsustusjõu kriitika
Immanuel Kant's gesammelte Schriften. Band 5 – Kritik der Urteilskraft
Immanuel Kant's gesammelte Schriften. Band 5 – Kritik der Urteilskraft
Autor Immanuel Kant
Algpealkiri Kritik der Urteilskraft (Critik der Urtheilskraft)
Keel saksa
Teema(d) filosoofia
Žanr(id) teadus
Kirjastaja Königlich Preußische Akademie der Wissenschaften
Avaldamisaeg 1790

"Otsustusvõime kriitika" ehk "Otsustusjõu kriitika" (saksa keeles "Kritik der Urteilskraft", algses õigekirjas "Critik der Urtheilskraft") on Immanuel Kanti filosoofiline teos, mis ilmus esmakordselt 1790. aastal. Raamat on kolmas Kanti teos, mis tegeleb mõtlemise kriitikaga, seepärast nimetatakse seda vahel ka "kolmandaks "Kriitikaks"". "Otsustusvõime kriitikas" käsitleb Kant esteetikat ning eesmärgipärasust looduses.

Taust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamat koosneb kahest põhiosast, milleks on "Esteetilise otsustusjõu kriitika" ja "Teleoloogilise otsustusjõu kriitika". Peale selle sisaldab teos põhjalikku ülevaadet kogu Kanti kriitilisest süsteemist selle lõplikul kujul. Raamatu algset sissejuhatust Kanti eluajal ei avaldatud, sest ta kirjutas selle ilmumise ajaks täielikult ümber.

Tunnetuse kriitilise uurimisega oli Kant algust teinud juba "Puhta mõistuse kriitikas", mille põhiteemaks on inimtunnetuse piirid ja tingimused. Seal esitab ta transtsendentaalse esteetika (vanakreeka sõnast aisthētikos 'meelelise tajuga seotud') teooria, mille kohaselt ruum ja aeg ei ole objektid, vaid viisid, kuidas inimaru organiseerib ja struktureerib meelelist maailma. Kant jõuab järeldusele, et mõistuses sisalduvad teatavad fundamentaalsed vastuolud (antinoomiad), mis avalduvad eelkõige asjaolus, et võimatu on otsustada, kas inimese käitumist ja mõtlemist määravad välised põhjused või saab ta käituda vabalt.

Esimese neist seisukohtadest ehk põhjusliku äramääratuse on Kanti arvates omaks võtnud kõik empiirilised teadused ning see on viinud (võib-olla täielikult realiseerimatu) ideeni lõpuleviidud teadusest, mis koondaks kõik empiirilised teadmised sünteetiliseks tervikuks selliselt, et kõikide maailmas võimalike sündmuste põhjused oleksid selles täielikult ja igakülgselt ära seletatud.

Teise seisukoha ehk vaba põhjuslikkuse (tahtevabaduse) võtavad vaikimisi omaks kõik inimesed moraaliotsustusi tehes. Selle probleemiga tegeleb Kant põhjalikumalt "Praktilise mõistuse kriitikas".

"Otsustusjõu kriitikas" arutleb Kant otsustusjõu koha üle tunnetusvõimete üldises korras, näidates, et otsustusjõud moodustab aru (mis tegutseb äramääratuse piires) ja mõistuse (mis tegutseb tahtevabaduse alusel) vahelise vahelüli. Ta eristab kahte liiki otsustusjõudu: määratlevat ja reflekteerivat.

Otsustusjõud üldse on võime mõelda erilist üldise all sisalduvana. Kui üldine (reegel, printsiip, seadus) on antud, siis on otsustusjõud, mis erilise selle alla subsumeerib, (ka juhul, kui ta transtsendentaalse otsustusjõuna näitab aprioorselt kätte tingimused, ainult mille kohaselt saab tolle üldise alla subsumeerida), määratlev. Kui aga on antud ainult eriline, millele ta peab leidma üldise, siis on otsustusjõud pelgalt reflekteeriv.

Immanuel Kant
Otsustusjõu kriitika, Sissejuhatus, IV.

Esteetika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamatu esimene osa alapealkirjaga „Esteetilise otsustusjõu kriitika“ käsitleb nelja reflekteerivate otsustuste liiki: meeldiv, ilus, ülev ja hea. Kant loeb need neli ainuvõimalikeks, sest ta tuletab need „Puhta mõistuse kriitikas“ esitatud loogiliste otsustuste tabelist (vt kategooria).

Meeldiv on puhtalt meeleline otsustus vormis „see õun on hea“ või „see tool on pehme“. Need on subjektiivsed otsustused, mis põhinevad ainult isiklikul eelistusel või kalduvusel.

Hea on otsustus selle kohta, et miski on eetiline ehk kooskõlas moraaliseadusega. Kanti mõistes väljendab see modaalsust ehk vastavust muutumatule ja absoluutsele mõistusemõistele. Mitmes mõttes on see meeldiva täielik vastand, kuna hea on täiesti objektiivne otsustus – Kanti järgi miski kas on moraalne või mitte, kolmandat võimalust ei ole.

Ülejäänud kaks reflekteerivate otsustuste liiki – ilus ja ülev – jäävad meeldiva ja hea vahele. Need on otsustused, mida Kant nimetab subjektiivseteks üldisteks otsustusteks. See pealtnäha vasturääkiv termin tähistab otsustusi, mis on praktikas subjektiivsed, st nad ei ole seotud ühegi absoluutse või määratleva mõistega. Siiski tehakse otsustus millegi ilu või ülevuse kohta eeldades, et teised inimesed on sellega nõus, isegi kui on teada, et paljud ei ole. Sellised otsustused põhinevad indiviidideülesel ühismeelel.

Tõlge[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimese trüki eessõna, 1790[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tunnetamise võimet aprioorsete printsiipide alusel võib nimetada puhtaks mõistuseks ning tema võimalikkuse ja piiride uurimist üldse puhta mõistuse kriitikaks, kuigi selle võime all mõistetakse ainult mõistust tema teoreetilises tarvituses, nagu see esimeses teoses selle nime all ka oli, tahtmata veel uurimise alla võtta tema võimet praktilise mõistusena tema eriliste printsiipide järgi. Too kriitika käib siis ainult meie võime kohta asju aprioorselt tunnetada ning tegeleb niisiis ainult tunnetusvõimega, jättes välja lõbu- ja norutunde ning ihavõime, ja tunnetusvõimete seas aruga tema aprioorsete printsiipide poolest, jättes välja otsustusjõu ja mõistuse (kui teoreetilise tunnetuse juurde samuti kuuluvad võimed), sest järgnevalt selgub, et ükski muu tunnetusvõime peale aru ei saa anda kätte aprioorseid konstitutiivseid tunnetusprintsiipe. Nii et kriitika, mis silmab neid koos, panuse poolest, mida kumbki ülejäänutest tahaks väita end paljasse tunnetuse omamisse omast juurest andvat, ei jäta alles midagi muud peale selle, mida aru aprioorselt seadusena loodusele kui nähtumuste (mille vorm on täpselt samuti aprioorselt antud) kogusummale ette kirjutab; pagendab aga kõik muud puhtad mõisted ideede alla, mis on meie teoreetilisele tunnetusvõimele mõõtmatud, pole aga seejuures siiski kasutud ega üleliigsed, vaid on regulatiivseteks printsiipideks: nii selleks, et ohjeldada aru murettekitavaid pretensioone, nagu ta (suutes aprioorselt nimetada kõigi nende asjade võimalikkuse tingimused, mida ta saab tunnetada) oleks sellega nendesse piiridesse kätkenud ka kõikide asjade võimalikkuse üldse, kui ka selleks, et juhatada teda ennast looduse vaatlemisel täielikkuse printsiibi järgi, kuigi ta täielikkust kunagi ei suuda saavutada, ning sellega kaasa aidata kogu tunnetuse lõppsihile.

Nii et õigupoolest just arule, millel on oma võimkond, ja nimelt tunnetusvõimes, sest ta kätkeb konstitutiivseid aprioorseid tunnetusprintsiipe, pidi üldiselt nii nimetatava puhta mõistuse kriitikaga antama kindel ainuomand kõigi ülejäänud võistlejate vastu. Nõndasamuti näidati mõistusele, mis kätkeb konstitutiivseid aprioorseid printsiipe ainult ihavõime suhtes, tema omand kätte praktilise mõistuse kriitikas.

Kas aga otsustusjõul, mis meie tunnetusvõime korras moodustab aru ja mõistuse vahelise vahelüli, on ka omaette aprioorsed printsiibid; kas need on konstitutiivsed või pelgalt regulatiivsed (ega tõesta seega omaette võimkonda), ja kas nad annavad aprioorselt reegli lõbu- ja norutundele kui tunnetusvõime ja ihavõime vahelisele vahelülile, (nõnda nagu kirjutavad aprioorselt seadusi ette aru esimesele, mõistus aga viimasele): sellega tegelebki käesolev otsustusjõu kriitika.

Puhta mõistuse, s.o meie võime teha otsustusi aprioorsete printsiipide järgi, kriitika oleks ebatäielik, kui omaette tunnetusvõimena sellele pretendeeriva otsustusjõu kriitikat ei käsitletaks tema erilise osana; kuigi tema printsiibid ei saa puhta filosoofia süsteemis moodustada erilist osa teoreetiliste ja praktiliste printsiipide vahel, vaid neid saab vajaduse korral vastavalt vajadusele liita emma-kumma juurde. Sest selleks et niisugune süsteem metafüüsika üldise nime all kord teoks saaks (selle päris täielik elluviimine on võimalik ja mõistuse tarvitusele igas suhtes ülimalt tähtis), peab kriitika olema pinnast selleks ehitiseks eelnevalt uurinud nii sügavalt, kui paikneb kogemusest sõltumatute printsiipide esmaalus, et ta mõnes osas ei vajuks, mis tooks vältimatult kaasa kogu terviku kokkuvarisemise.

Aga otsustusjõu (mille õige tarvitamine on nii hädavajalik ja üldiselt nõutav, et seetõttu terve aru nime all ei mõelda mitte mingit muud kui just seda võimet) loomusest saab hõlpsasti järeldada, et selle võime eripärase printsiibi väljaselgitamist peavad saatma suured raskused (sest mingisugust printsiipi peab ta aprioorselt kätkema, sest muidu ei oleks ta erilise tunnetusvõimena ise avatud kõige tavalisemale kriitikale), see printsiip ei tohi aga ometi olla tuletatud aprioorsetest mõistetest; sest viimased kuuluvad aru juurde, ja otsustusjõud käib ainult nende rakendamise kohta. Ta peab seega ise andma mõiste, mille läbi ei tunnetata õieti ühtki asja, vaid mis on ainult talle endale reegliks, aga mitte objektiivseks reegliks, millega ta oma otsustuse saab kohandada, sest selleks oleks tarvis omakorda teist otsustusjõudu, et saaks vahet teha, kas on tegu reegli juhtumiga või mitte.

See täbarus printsiibi asjus (olgu see siis subjektiivne või objektiivne printsiip) tuleb ette peaasjalikult nendes otsustustes, mida nimetatakse esteetilisteks, mis puudutavad kaunist ja ülevat looduses või kunstis. Ja ometi on otsustusjõu printsiibi uurimine nendes selle võime kriitika tähtsaim tükk. Sest kuigi nad omaette ei anna mitte mingit panust asjade tunnetamisse, kuuluvad nad siiski ainult tunnetusvõime juurde ja tõestavad selle võime vahetut vahekorda lõbu- ja norutundega mingi aprioorse printsiibi järgi, segamata seda sellega, mis saab olla ihavõime määratlusalus, sest viimasel on aprioorsed printsiibid mõistuse mõistetes. – Mis aga puudutab loogilist otsustustetegemist looduse kohta, seal, kus kogemus toob asjade juures välja [aufstellt] seaduspärasuse, millest arusaamiseks või mille seletamiseks [erklären] üldisest arumõistest meelelise kohta enam ei piisa, ja otsustusjõud võib iseendast lähtudes võtta printsiibi loodusasja vahekorrast tunnetamatu ülemeelelisusega, peab aga seda tarvitama ainult sihiga iseendale looduse tunnetamiseks, siis võib niisugust aprioorset printsiipi küll tarvitada ja peab tarvitama maailmaolendite tunnetamiseks ning ta avab ühtlasi väljavaateid, mis on praktilisele mõistusele soodsad: aga tal ei ole vahetut vahekorda lõbu- ja norutundega, mis ongi otsustusjõu printsiibi juures see mõistatuslik, mis teeb kriitikas vajalikuks eraldi alajaotuse selle võime jaoks, sest loogiline otsustustetegemine mõistete järgi (millest ei saa kunagi teha vahetut järeldust lõbu- ja norutunde kohta) tuli filosoofia teoreetilisele osale igal juhul lisada koos tema kriitilise piiramisega [Einschränkung].

Et maitsevõime kui esteetilise otsustusjõu uurimist ei võeta siin ette maitse kui harimise [Bildung] ja kultuuri tarbeks, (sest viimane käib omasoodu ka edaspidi nagu seniajani), vaid üksnes transtsendentaalses sihis: siis selle üle, nagu ma julgen arvata [mir schmeichle], hakatakse esimese eesmärgi puudulikkuse tõttu ka heatahtlikult otsustama. Mis aga puudutab viimast sihti, siis peab see uurimine olema valmis kõige rangemaks läbikatsumiseks. Aga ka siis võib suur raskus sellise probleemi lahendamisel, mille loodus on nii segaseks teinud, olla, nagu ma loodan, vabanduseks mõningasele mitte täiesti välditavale hämarusele selle lahenduses, kui ainult on piisavalt selgeks tehtud, et printsiip on õigesti antud; eeldusel, et viisil, kuidas otsustusjõu fenomeni sellest printsiibist tuletatakse, ei ole kogu seda selgust, mida mujal, nimelt tunnetuselt printsiipide järgi, võib õigusega nõuda ning mille ma selle teose teises osas usun ka olevat saavutanud.

Sellega ma niisiis lõpetan kogu oma kriitilise tegevuse. Ma asun viivitamatult doktrinaalse osa juurde, et võimalust mööda oma kasvavalt ealt selleks veel mõnevõrra soodsat aega võita. On enesestmõistetav, et otsustusjõu jaoks ei ole seal eraldi osa, sest selle suhtes täidab kriitika teooria osa; vaid et filosoofia jaotuse järgi teoreetiliseks ja praktiliseks ja puhta filosoofia jaotuse järgi samadeks osadeks teevad selle asja ära looduse metafüüsika ja kommete metafüüsika.

Sissejuhatus

I[muuda | redigeeri lähteteksti]

Filosoofia jaotusest

Kui filosoofia, niivõrd kui ta sisaldab asjade mõistustunnetuse printsiipe (mitte ainult, nagu loogika, mõtlemise vormi printsiipe üldse, eristamata objekte), jaotatakse, nagu tavaliselt, teoreetiliseks ja praktiliseks, siis toimitakse täiesti õigesti. Aga siis peavad ka mõisted, mis selle mõistustunnetuse printsiipidele nende objekti kätte juhatavad, olema spetsiifiliselt erinevad, sest muidu nad ei õigustaks mingit jaotust, mis alati eeldab mingisse teadusse kuuluva mõistustunnetuse eri osade printsiipide vastandust.

On aga ainult kahesugused mõisted, mis võimaldavad sama palju erinevaid oma esemete võimalikkuse printsiipe: nimelt loodusmõisted ja vabadusmõiste. Et aga esimesed teevad võimalikuks teoreetilise tunnetuse aprioorsete printsiipide järgi, teisega aga käib juba tema mõistes kaasas ainult negatiivne (pelga vastanduse) printsiip, tahtemääratluse jaoks seevastu kehtestab vabadusmõiste avardavad aluslaused, mida seetõttu nimetatakse praktilisteks: siis jaotatakse filosoofia õigusega kaheks printsiipide poolest täiesti erinevaks osaks, teoreetiliseks filosoofiaks kui loodusfilosoofiaks ja praktiliseks filosoofiaks kui moraalifilosoofiaks (sest nii nimetatakse mõistuse praktilist seadusandlust vabadusmõiste järgi). Seni aga on nende väljenditega eri printsiipide ning ühes nendega ka filosoofia jaotamiseks valitsenud suur väärtarvitus: sest praktilist loodusmõistete järgi peeti praktilisega vabadusmõiste järgi üheks ja samaks ning nõnda tehti nendesamade nimetuste "teoreetiline ja praktiline filosoofia" all jaotus, millega (kuna mõlemal osal võisid olla ühed ja samad printsiibid) tegelikult mitte midagi ei jaotatud.

Tahe kui ihavõime on nimelt üks mitmesugustest looduspõhjustest maailmas, nimelt see, mis toimib mõistete järgi; ja kõike, mida kujutatakse mõne tahte läbi võimalikuna (või paratamatuna), nimetatakse praktiliselt võimalikuks (või paratamatuks): erinevalt niisuguse tagajärje füüsilisest võimalikkusest või paratamatusest, milleks põhjus ei määratleta põhjuslikkuseks mitte mõistete läbi (vaid nagu elutu mateeria korral mehhanismi või loomade korral instinkti läbi). – Siin jäetakse aga praktilise suhtes määratlemata, kas mõiste, mis annab tahte põhjuslikkusele reegli, on loodusmõiste või vabadusmõiste.

Viimane erinevus on aga olemuslik. Sest kui põhjuslikkust määratlev mõiste on loodusmõiste, siis on printsiibid tehnilis-praktilised; kui ta aga on vabadusmõiste, siis on nad moraalselt praktilised; ja kuna mõistusteaduse jaotuse puhul on asi täielikult tolles esemete erinevuses, mille tunnetus vajab erinevaid printsiipe, siis kuuluvad esimesed teoreetilisse filosoofiasse (kui loodusõpetusse), teised aga moodustavad päris üksinda teise osa, nimelt (kommeteõpetusena) praktilise filosoofia.

Kõik tehnilis-praktilised reeglid (st kunsti ja osavuse reeglid üldse, või ka tarkuse – kui inimeste ja nende tahte mõjutamise – reeglid), niivõrd kui nende printsiibid põhinevad mõistetel, tuleb arvata ainult korollaaridena teoreetilisse filosoofiasse. Sest nad puudutavad ainult asjade võimalikkust loodusmõistete järgi, mille juurde ei kuulu mitte ainult vahendid, mis looduses selleks leiduvad, vaid tahe ise (iha-, seega loodusmõistena), niivõrd kui teda saab looduse motiivide läbi nonde reeglite kohaselt määratleda. Seesuguseid reegleid ei nimetata aga seadusteks (näiteks nii nagu füüsilisi), vaid ainult eeskirjadeks: ja nimelt sellepärast, et tahe ei ole mitte ainult loodusmõiste all, vaid ka vabadusmõiste all, millega vahekorras selle printsiipe nimetatakse seadusteks ja need printsiibid koos oma järeldustega moodustavad üksinda filosoofia teise osa, nimelt praktilise osa.

Nii et nii nagu puhta geomeetria probleemide lahendamine ei kuulu tema erilisse ossa või nagu maamõõtmiskunst ei vääri praktilise geomeetria nime erinevalt puhtast geomeetriast kui geomeetria üldse teine osa, niisamuti ei tohi või veel vähem tohib eksperimentide või vaatluste mehaanilist või keemilist kunsti nimetada loodusõpetuse praktiliseks osaks, lõpuks ei tohi kodu-, maa-, riigimajandust, läbikäimise kunsti, dieteetika eeskirja, isegi mitte üldist õndsusõpetust, isegi mitte kalduvuste taltsutamist ja afektide ohjeldamist viimaste tarvis arvata praktilisse filosoofiasse, või viimaseid koguni filosoofia üldse teiseks osaks teha; sest kõik nad kokku sisaldavad ainult osavuse reegleid, mis seega on ainult tehnilis-praktilised, et kutsuda esile tagajärg, mis on võimalik põhjuste ja tagajärgede loodusmõistete järgi, mis, kuna nad kuuluvad teoreetilisse filosoofiasse, on allutatud neile mõistetele kui pelkadele korollaaridele sellest (loodusteadusest) ega saa seega nõuda kohta eraldi filosoofias, mida nimetatakse praktiliseks. Seevastu moodustavad moraalselt praktilised eeskirjad, mis täielikult põhinevad vabadusmõistel, välistades täielikult tahte määratlusalused loodusest, täiesti eraldi eeskirjade liigi: mida ka nagu reegleid, millele allub loodus, nimetatakse absoluutselt seadusteks, aga mis ei rajane meelelistel tingimustel nagu need, vaid ülemeelelisel printsiibil, ja nõuavad filosoofia teoreetilise osa kõrval endale täiesti üksinda teist osa praktilise filosoofia nime all.

Siit on näha, et nende praktiliste eeskirjade kogusumma, mis filosoofia annab, ei moodusta mitte sellepärast filosoofia eraldi, teoreetilisele filosoofiale kõrvale asetatud osa, et nad on praktilised; sest seda võiksid nad olla, kui ka nende printsiibid oleksid täielikult võetud looduse teoreetilisest tunnetusest (tehnilis-praktiliste reeglitena); vaid kuna ja kui nende printsiip ei ole üldsegi mitte laenatud loodusmõistest, mis on alati meeleliselt tingitud, seega rajaneb ülemeelelisel, mille teeb tuntavaks ainult vabadusprintsiip formaalsete seaduste läbi, ning nad on seega moraalselt praktilised, st nad ei ole pelgalt eeskirjad ja reeglid ühes või teises sihis, vaid on seadused eesmärkide ja sihtide eelneva arvessevõtmiseta.

II[muuda | redigeeri lähteteksti]

Filosoofia võimkonnast [Gebiet] üldse

Nii kaugele, kui on rakendus aprioorsetel mõistetel, ulatub meie tunnetusvõime tarvitus printsiipide järgi ja koos sellega filosoofia.

Kõigi nende esemete kogusummat aga, mille kohta need mõisted käima pannakse, et võimaluse korral tekitada tunnetust neist, saab jaotada meie mõistete erineva piisavuse või piisamatuse järgi selleks sihiks.

Mõistetel, niivõrd kui neid pannakse käima esemete kohta, arvestamata, kas tunnetus neist on võimalik või mitte, on oma vald, mis määratletakse pelgalt suhte järgi, mis nende objektil on meie tunnetusvõimega üldse. – See osa sellest vallast, milles meile tunnetus on võimalik, on pinnas (territorium) nendele mõistetele ja selleks nõutavale tunnetusvõimele. See osa sellest pinnasest, millel need on seadustandvad, on nende mõistete ja nendele vajaliku tunnetusvõime võimkond (ditio). Kogemusmõistetel on niisiis küll pinnas looduses kui kõigi meelteesemete kogusummas, aga mitte võimkond (vaid ainult viibimispaik, domicilium): sest neid küll tekitatakse [erzeugt] seaduslikult, aga nad ei ole seadustandvad, vaid nendel põhinevad reeglid on empiirilised, seega juhuslikud.

Meie tunnetusvõimel tervikuna on kaks võimkonda, loodusmõistete võimkond ja vabadusmõiste võimkond; sest mõlema läbi on ta aprioorselt seadustandev. Filosoofia jaguneb nüüd selle kohaselt teoreetiliseks ja praktiliseks. Aga pinnas, millele tema ala ja tema seadusandlus rajatakse, on alati ikkagi ainult kogu võimaliku kogemuse esemete kogusumma, niivõrd kui neid ei võeta millegi enamana kui pelga nähtumusena; sest ilma selleta ei saaks mõelda aru seadusandlust tema suhtes.

Seadusandlus loodusmõistete läbi toimub aru läbi ja on teoreetiline. Seadusandlus vabadusmõiste läbi toimub mõistusest ja on pelgalt praktiline. Ainult praktilises saab mõistus olla seadustandev; teoreetilise (looduse) tunnetuse suhtes saab ta ainult (seadusttundvana aru abil) teha antud seadustes järelduste läbi järeldusi, mis aga alati jäävad seisma ainult looduse juurde. Ümberpöördult aga, seal, kus reeglid on praktilised, ei ole mõistus sellepärast kohe seadustandev, sest nad võivad olla ka tehnilis-praktilised.

Arul ja mõistusel on seega kaks erinevat seadusandlust ühel ja samal kogemuse pinnasel, ilma et üks tohiks teist kahjustada. Sest täpselt nii, nagu loodusmõiste ei mõjuta seadusandlust vabadusmõiste läbi, ei mõjuta viimane looduse seadusandlust. – Võimalikkuse kujutada endale vähemalt ilma vastuoluta ette mõlema seadusandluse ning nende juurde kuuluvate võimete kooseksisteerimist samas [Zusammenbestehen] subjektis tõestas puhta mõistuse kriitika, põrmustades vastuväited sellele dialektilise näivuse paljastamisega nendes.

Aga see, et need kaks eri võimkonda, mis küll mitte oma seadusandluses, aga siiski oma tagajärgedes meeltemaailmas teineteist lakkamatult kitsendavad, ei tee sama välja, tuleb sellest: et loodusmõiste saab oma esemeid küll ettekujutusse tuua [vorstellig machen], aga mitte asjadena iseeneses, vaid pelkade nähtumustena, vabadusmõiste seevastu saab oma objektis ettekujutusse tuua küll asja iseeneses, aga mitte kaemuses, seega ei saa kumbki neist hankida teoreetilist tunnetust oma objektist (ja isegi mõtlevast subjektist) asjadena iseeneses, mis oleks see ülemeeleline, mille idee peab küll kõigi nonde kogemusesemete võimalikkusele aluseks panema, seda ideed ennast ei saa aga kunagi tunnetuseks tõsta ja avardada.

Meie tunnetusvõime jaoks tervikuna on niisiis olemas üks piiramatu, kuid ka ligipääsmatu vald, nimelt ülemeelelise vald, millelt me ei leia endale pinnast, st millel meil ei saa ei aru- ega mõistusmõistete jaoks olla võimkonda teoreetiliseks tunnetuseks; vald, mille me peame küll nii mõistuse nii teoreetilise kui ka praktilise tarvituse tarbeks ideedega hõivama, millele me aga vahekorras seadustega vabadusmõistest ei saa hankida muud reaalsust kui praktilise reaalsuse, mille läbi seetõttu meie teoreetilist tunnetust vähimalgi määral ülemeelelise juurde ei avardata.

Olgugi et nüüd on kindlustatud tohutu kuristik loodusmõiste kui meelelise ning vabadusmõiste kui ülemeelelise võimkonna vahel, nii et esimese juurest teise juurde (st mõistuse praktilise tarvituse abil) ei ole üleminek võimalik, otsekui oleks sama palju eri maailmu, millest esimene ei saa teist mõjutada, peab siiski viimane esimest mõjutama, nimelt vabadusmõiste peab oma seaduste läbi ülesandeks tehtud eesmärgi meeltemaailmas teoks tegema; ja loodust peab järelikult saama ka nii mõelda, et nende vormi seaduspärasus on vähemalt kooskõlas neis vabadusseaduste järgi teostada tulevate eesmärkide võimalikkusega. – Järelikult peab ikkagi olemas olema alus selle ülemeelelise, mis on loodusele aluseks, ühtsusele sellega, mida vabadusseadus praktiliselt kätkeb, mille mõiste, kuigi ta ei küüni ei teoreetiliselt ega praktiliselt tunnetuseni sellest, seega tal ei ole endaomast võimkonda, moodustab siiski ülemineku mõtlemisviisilt ühe printsiipide järgi mõtlemisviisile teise printsiipide järgi.

III[muuda | redigeeri lähteteksti]

Otsustusjõu kriitikast kui filosoofia kahe osa tervikuks liitmise vahendist

Tunnetusvõimete kriitikal selle suhtes, mida nad suudavad aprioorselt ära teha, ei ole õigupoolest võimkonda objektide suhtes: sest ta pole doktriin, vaid tal tuleb ainult uurida, kas ja kuidas selle asjaloo järgi, mis tal meie võimetega on, on tema läbi võimalik mingi doktriin. Tema vald hõlmab kõik nende pretensioonid, et asetada nad nende õiguspärasuse piiresse. Mis aga ei saa tulla filosoofia jaotusesse, see saab siiski tulla ühe põhiosana puhta tunnetusvõime kriitikasse üldse, kui see nimelt sisaldab printsiipe, mis omaette ei ole kõlbulikud ei teoreetiliseks ega praktiliseks tarvituseks.

Loodusmõisted, mis sisaldavad alust igasuguseks teoreetiliseks tunnetuseks, rajanesid aru seadusandlusel. Vabadusmõiste, mis sisaldas alust igasugusteks aprioorseteks meeleliselt tingimatuteks praktilisteks eeskirjadeks, rajanes mõistuse seadusandlusel. Mõlemal võimel on niisiis peale selle, et neid saab loogilise vormi poolest rakendada printsiipidele, mis päritolu need ka poleks, sisu poolest veel ka kummalgi omaenda seadusandlus, mille üle ei ole ühtki teist (aprioorset) ning mis seetõttu õigustab filosoofia jaotust teoreetiliseks ja praktiliseks filosoofiaks.

Aga kõrgemate tunnetusvõimete perekonnas on veel aru ja mõistuse vaheline vahelüli (Mittelglied). See on otsustusjõud, mille kohta on põhjust analoogia põhjal oletada, et ta võiks täpselt samuti eneses kätkeda kuigi mitte omaenese seadusandlust, siis ometi omaenda printsiipi seaduste otsimiseks, igal juhul puhtsubjektiivset, aprioorset printsiipi, millel, kuigi tal ei oleks võimkonnaks mingit objektide valda, võib sellegipoolest olla mingi pinnas ja selle teatud laad, mille puhul just ainult see printsiip saakski kehtiv olla.

Siia lisandub aga veel (analoogia põhjal otsustades) uus alus otsustusjõu seostamiseks meie ettekujutusjõudude ühe teise järguga, mis paistab olevat veel suurema tähtsusega kui sugulus tunnetusvõimete perekonnaga. Sest kõik hingevõimed ehk võimed saab taandada kolmele, mida enam ei saa tuletada ühisest alusest: tunnetusvõime, lõbu- ja norutunne ning ihavõime*). [Märkus. *) On kasulik proovida anda mõistetele, mida tarvitatakse empiiriliste printsiipidena, kui on põhjust oletada, et nad on suguluses puhaste aprioorsete tunnetusvõimetega, selle vahekorra pärast transtsendentaalne definitsioon, nimelt puhaste kategooriate läbi, sest need üksinda annavad juba piisavalt käesoleva mõiste erinevuse teistest. Siin võetakse eeskuju matemaatikust, kes jätab oma ülesande empiirilised andmed määramatuks ning toob ainult nende suhte nende puhtas sünteesis puhta aritmeetika mõistete alla ning seeläbi üldistab endale selle lahendust. – Mulle tehti sarnase menetluse (Praktilise mõistuse kriitika, eessõna lk 16) pärast etteheide ning laideti ihavõime definitsiooni võimena olla oma ettekujutuste läbi nende ettekujutuste objektide tegelikkuse põhjus, sest paljad soovid on ju ka ihad, mille kohta ometi igaüks möönab, et ta üksnes nende läbi ei suuda nende objekti esile kutsuda. – See aga ei tõesta muud midagi, kui et inimesel on ka ihasid, mille läbi ta on iseendaga vastuolus, tehes üksnes oma ettekujutusega kõik objekti esilekutsumiseks, millelt ta siiski ei saa oodata edu, sest ta on teadlik sellest, et tema mehaanilised jõud (kui mittepsühholoogilisi jõude nii nimetada), mida too ettekujutus peaks määratlema, et objekti (seega kaudselt) teostada, kas ei ole piisavad või koguni on suunatud millelegi võimatule, näiteks et toimunut mittetoimunuks teha (O mihi praeteritos jne [O mihi praeteritos referat si Iuppiter annos. Kui ainult Jupiter tooks mulle tagasi möödunud aastad. Vergilius, Aeneis, VIII, 560]) või kannatamatus ootuses, et saaks hävitada vahepealse aja silmapilguni, mille saabumist soovitakse. – Kuigi me säärastes fantastilistes ihades oleme teadlikud oma ettekujutuste ebapiisavusest (või koguni kõlbmatusest), et olla oma esemete põhjus, sisaldub siiski nende vahekord põhjusena, see tähendab ettekujutus nende põhjuslikkusest, igas soovis ning on nähtav eriti siis, kui see soov on afekt, nimelt igatsus. Sest need tõestavad seeläbi, et nad venitavad südame välja ja teevad ta lõdvaks ning nõnda ammendavad jõud, et ettekujutused pingutavad korduvalt jõudusid, aga võimatust arvestades lasevad meelemõistuse lakkamatult jällegi roidumusse tagasi langeda. Isegi palved mitte tulla lasta suuri, ja nii palju kui taibatakse, vältimatuid pahesid ning mõned ebausklikud vahendid loomulikul moel võimatute eesmärkide saavutamiseks tõestavad ettekujutuste põhjuslikku vahekorda oma objektidega, mida isegi mitte teadlikkusega nende ebapiisavusest tagajärje jaoks ei saa kõrvale kallutada püüdlusest selle poole. – Miks aga meie loomusesse on asetatud kalduvus teadlikult tühjadeks ihadeks, see on antropoloogilis-teleoloogiline küsimus. Paistab, et kui meid ei määratletaks jõudu rakendama enne, kui me oleme veendunud, et meie võime on piisav objekti esilekutsumiseks, jääks jõurakendus enamasti kasutamata. Sest tavaliselt me õpime oma jõude tundma alles seeläbi, et me neid proovime. See pettumus tühjades soovides on niisiis ainult meie loomuses oleva hea korraldatuse tagajärg.] Tunnetusvõime jaoks on ainult aru seadusandlik, kui tunnetusvõime (nagu peabki olema, kui teda vaadelda omaette, mitte segatuna ihavõimega) kui teoreetilise tunnetuse võime pannakse käima looduse kohta, ainult mille (kui nähtumuse) suhtes on meil võimalik anda seadusi aprioorsete loodusmõistete läbi, mis on õieti puhtad arumõisted. – Ihavõime kui kõrgema võime jaoks vabadusmõiste järgi on ainult mõistus (ainult milles see võime asetseb [Statt hat]) aprioorselt seadustandev. – Aga tunnetuse ja ihavõime vahel on lõbutunne, nii nagu aru ja mõistuse vahel on otsustusjõud. Niisiis võib vähemalt esialgselt oletada, et samamoodi kätkeb otsustusjõud omaette aprioorset printsiipi ning kuna ihavõimega on paratamatult seotud lõbu või norg (eelnegu ta siis ihavõime printsiibile nagu alama ihavõime korral või järeldugu ta ihavõime määratlusest moraaliseaduse läbi nagu ülema ihavõime korral), kutsub ta samamoodi esile ülemineku puhtalt tunnetusvõimelt, s.o loodusmõistete võimkonnalt, vabadusmõiste võimkonda, nagu ta loogilises tarvituses teeb võimalikuks ülemineku arult mõistusele.

Nii et kuigi filosoofia saab jaotada ainult kaheks põhiosaks, teoreetiliseks ja praktiliseks; kuigi kõik, mis meil võiks otsustusjõu enda printsiipide kohta öelda olla, peaks filosoofias arvatama teoreetilisse ossa, s.o mõistustunnetusse loodusmõistete järgi, koosneb puhta mõistuse kriitika, mis peab enne tolle süsteemi ettevõtmist tema võimalikkuse tarbeks kõik selle otsustama, kolmest osast: puhta aru kriitikast, puhta otsustusjõu kriitikast ja puhta mõistuse kriitikast; neid võimeid nimetatakse puhasteks sellepärast, et nad on aprioorselt seadustandvad.

IV[muuda | redigeeri lähteteksti]

Otsustusjõust kui aprioorselt seadustandvast võimest

Otsustusjõud üldse on võime mõelda erilist üldise all sisalduvana. Kui üldine (reegel, printsiip, seadus) on antud, siis on otsustusjõud, mis erilise selle alla subsumeerib (ka juhul, kui ta transtsendentaalse otsustusjõuna näitab aprioorselt kätte tingimused, ainult mille kohaselt saab tolle üldise alla subsumeerida), määratlev. Kui aga on antud ainult eriline, millele ta peab leidma üldise, siis on otsustusjõud pelgalt reflekteeriv.

Määratlev otsustusjõud üldiste transtsendentaalsete seaduste all, mille annab aru, on ainult subsumeeriv; seadus on talle aprioorselt ette näidatud, nii et tal pole tarvis omaette otsida seadust, et ta võiks erilist looduses üldisele allutada. – On aga olemas nii mitmekesised looduse vormid, otsekui üldiste transtsendentaalsete loodusmõistete nii paljud modifikatsioonid, mis jäävad nonde seaduste läbi, mis puhas aru aprioorselt annab, määratlemata, sest need seadused käivad ainult looduse (kui meelte eseme) võimalikkuse kohta üldse, et nende jaoks peavad siiski ka olema seadused, mis empiirilistena on meie arutaipamise järgi küll juhuslikud, mida aga ometi, et neid saaks nimetada seadusteks (nagu nõuab ka looduse mõiste), peab pidama mingi, olgugi meile tundmatu, mitmekesisuse ühtsuse printsiibi alusel paratamatuteks. – Reflekteeriv otsustusjõud, millel on ülesanne üleneda eriliselt looduses üldisele, vajab niisiis printsiipi, mida ta ei saa laenata kogemusest, sest see printsiip peab põhjendama just kõigi empiiriliste printsiipide ühtsust samuti empiiriliste, aga kõrgemate printsiipide all ning seega võimalikkust neid süstemaatiliselt üksteisele allutada. Säärase transtsendentaalse printsiibi saab seega reflekteeriv otsustusjõud endale ainult ise seadusena anda, mitte mujalt võtta (sest muidu ta oleks määratlev otsustusjõud) ega loodusele ette kirjutada, sest refleksioon looduse seaduste üle seab end looduse järgi ning loodus ei sea end nende tingimuste järgi, mille järgi me püüame saada looduse kohta looduse suhtes täiesti juhusliku mõiste.

Aga see printsiip ei saa olla midagi muud kui see, et kuna üldistel loodusseadustel on alus meie arus, mis neid loodusele (kuigi ainult üldise mõiste poolest loodusest kui loodusest) ette kirjutab, siis peab erilisi empiirilisi seadusi selle suhtes, mis nendes on jäänud üldiste loodusseaduste läbi määratlemata, vaatlema säärases ühtsuses, otsekui samuti aru (kuigi mitte meie oma) oleks nad andnud meie tunnetusvõimete tarbeks, et teha võimalikuks kogemuse süsteem eriliste loodusseaduste järgi. Mitte nagu niiviisi peaks tõesti eeldama säärast aru (sest see idee on printsiibiks ainult reflekteerivale otsustusjõule, mitte määratlemiseks); vaid see võime annab seeläbi seaduse ainult iseendale, mitte loodusele.

Et aga objekti mõistet, juhul kui ta sisaldab ühtlasi selle objekti tegelikkuse alust, nimetatakse eesmärgiks ning asja kooskõla selle asjade laadiga, mis on võimalik ainult eesmärkide järgi, tema vormi eesmärgipärasuseks, siis on otsustusjõu printsiip looduse asjade vormi suhtes empiiriliste seaduste all üldse looduse eesmärgipärasus tema mitmekesisuses. See tähendab, loodust kujutatakse selle mõiste läbi ette nii, otsekui mingi aru sisaldaks looduse empiiriliste seaduste mitmekesisuse ühtsuse alust.

Looduse eesmärgipärasus on seega eriline aprioorne mõiste, mille päritolu on ainult reflekteerivas otsustusjõus. Sest loodussaadustele ei saa midagi niisugust omistada kui looduse nende juures vahekorda eesmärkidega, vaid seda mõistet saab tarvitada ainult selleks, et looduse üle reflekteerida selle nähtumuste seose üle temas, mis on antud empiiriliste seaduste läbi. Ka on see mõiste täiesti erinev praktilisest eesmärgipärasusest (inimlikust kunstist või ka kommetest), kuigi teda mõeldakse analoogia järgi sellega.

V[muuda | redigeeri lähteteksti]

Looduse formaalse eesmärgipärasuse printsiip on otsustusjõu transtsendentaalne printsiip

Transtsendentaalne printsiip on see, mille läbi esitatakse aprioorne üldine tingimus, ainult mille all asjad võivad üldse saada meie tunnetuse objektideks. Seevastu nimetatakse printsiipi metafüüsiliseks, kui ta esitab aprioorse tingimuse, ainult mille all saab objekte, mille mõiste peab olema empiiriliselt antud, aprioorselt lähemalt määratleda. Nii on kehade kui substantside ja muutlike substantside tunnetuse printsiip transtsendentaalne, kui selle läbi öeldakse, et nende muutumisel peab olema põhjus; ta on aga metafüüsiline, kui selle läbi öeldakse, et nende muutumisel peab olema väline põhjus: sest esimesel juhtumil tarvitseb keha mõelda ainult ontoloogiliste predikaatide (puhaste arumõistete) läbi, näiteks substantsina, et lauset aprioorselt tunnetada; teisel juhtumil aga peab sellele lausele aluseks seadma empiirilise kehamõiste (liikuva asjana ruumis), siis aga saab seda, et viimane predikaat (liikumine välise põhjuse läbi) on kehale omane, täiesti aprioorselt taibata. – Nii on, nagu ma kohe näitan, looduse eesmärgipärasuse printsiip (looduse empiiriliste lausete mitmekesisuses) transtsendentaalne printsiip. Sest objektide mõiste, niivõrd kui neid mõeldakse selle printsiibi all olevatena, on vaid puhas mõiste võimaliku kogemustunnetuse esemetest üldse ega sisalda midagi empiirilist. Seevastu oleks printsiip praktilisest eesmärgipärasusest, mida peab mõtlema vaba tahte määratluse idees, metafüüsiline printsiip, sest ihavõime kui tahte mõiste peab ju antama empiiriliselt (ei kuulu transtsendentaalsete predikaatide hulka). Kumbki printsiip ei olegi sellegipoolest empiiriline, vaid nad on aprioorsed, sest predikaadi ühendamiseks nende otsustuste subjekti empiirilise mõistega ei ole tarvis edasist kogemust, vaid noid otsustusi saab taibata täiesti aprioorselt. Seda, et looduse eesmärgipärasuse mõiste kuulub transtsendentaalsete printsiipide hulka, saab piisavalt ära näha otsustusjõu maksiimidest, mis seatakse looduse uurimisele aprioorselt aluseks ning mis sellegipoolest ei käi mitte millegi muu kui kogemuse, seega looduse tunnetuse võimalikkuse kohta, aga mitte pelgalt loodusena üldse, vaid eriliste seaduste mitmekesisuse läbi määratletud loodusena. – Nad esinevad metafüüsilise tarkuse sententsidena, paljude reeglite puhul, mille paratamatust ei saa mõistete alusel näidata, selle teaduse jooksul küllaltki sageli, kuid üksnes hajutatult. "Loodus läheb lühimat teed (lex parsimoniae); ta ei tee siiski hüppeid, ei oma muutuste järgnevuses ega spetsiifiliselt erinevate vormide kokkupanus (lex continui in natura); tema suur mitmekesisus empiirilistes seadustes on siiski ühtsus väheste printsiipide all (principia praeter necessitatem non sunt multiplicanda)"; jms.

Kui aga mõeldakse ära tuua nende aluslausete päritolu ja proovitakse seda psühholoogilisel teel, siis on see nende mõttega täielikult vastuolus. Sest nad ei ütle mitte, mis toimub, st millise reegli järgi meie tunnetusjõud oma mängu tegelikult mängivad, ja kuidas otsustusi tehakse, vaid kuidas tuleb otsustusi teha; ja siis ei tule see loogiline objektiivne paratamatus välja, kui printsiibid on pelgalt empiirilised. Järelikult on looduse eesmärgipärasus meie tunnetusvõimete ja nende tarvituse jaoks, mis on nendest ilmsena selge, otsustuste transtsendentaalne printsiip ning vajab niisiis transtsendentaalset deduktsiooni, mille abil peab niisuguse otsustustetegemise alust otsima aprioorsetest tunnetusallikatest. Me leiame nimelt mingi kogemuse võimalikkuse alustest kõigepealt küll midagi paratamatut, nimelt üldised seadused, ilma milleta loodust üldse (kui meelte eset) ei saa mõelda; ja need rajanevad kategooriatel, mis on rakendatud igasuguse meile võimaliku kaemuse formaalsetele tingimustele, sest võimalik kaemus on samuti antud aprioorselt. Nende tingimuste all aga on otsustusjõud määratlev; sest sel pole tarvis midagi muud teha kui seaduste alla subsumeerida. Näiteks aru ütleb: igasugusel muutusel on oma põhjus (üldine loodusseadus); transtsendentaalsel otsustusjõul ei ole aga tarvis midagi enamat teha kui tuua ära subsumptsiooni tingimus etteantud aprioorse arumõiste all: ja see on ühe ja sellesama asja määratluste suktsessioon. Looduse (kui võimaliku kogemuse eseme) jaoks üldse aga tunnetatakse seda seadust absoluutselt paratamatuna. Aga empiirilise tunnetuse esemed on peale tolle formaalse ajatingimuse veel mitmesugusel moel määratletud, või, nii palju kui aprioorselt saab otsustada, määratletavad, nii et spetsiifiliselt erinevad loomused saavad peale selle, mis neil kui loodusesse üldse kuuluvail on ühist, veel olla lõpmatult mitmekesistel viisidel põhjused; ja igal neist viisidest peab (põhjuse mõiste järgi üldse) olema oma reegel, mis on seadus, niisiis kannab endaga kaasas paratamatust: kuigi me oma tunnetusvõimete laadi ja piiride järgi seda paratamatust mitte üldsegi ei taipa. Järelikult peame looduses mõtlema tema pelgalt empiiriliste seaduste suhtes, et on võimalikud lõpmatult mitmekesised empiirilised seadused, mis on meie taipamise jaoks ometi juhuslikud (neid ei saa aprioorselt tunnetada); ja mille suhtes me teeme otsustuse, et empiiriliste seaduste loodusühtsus ja kogemuse (kui empiirilisi seadusi järgiva süsteemi) ühtsuse võimalikkus on juhuslikud. Et aga säärast ühtsust peab siiski paratamatult eeldama ja oletama, sest muidu ei oleks empiiriliste tunnetuste läbivat seostatust kogemuse tervikuks, sest üldised loodusseadused annavad kätte küll säärase seostatuse asjade seas nende soo järgi kui loodusasjade seas üldse, mitte aga spetsiifiliselt, sääraste eriliste loodusolendite seas; nõnda peab otsustusjõud oma enese tarvituseks aprioorse printsiibina oletama, et inimliku taipamise jaoks juhuslik sisaldab erilistes (empiirilistes) loodusseadustes siiski meie jaoks küll mitte ammendatavat, ent ometi mõeldavat seaduslikku ühtsust nende mitmekesise ühenduses iseenesest võimalikuks kogemuseks. Järelikult, kuna seaduslikku ühtsust ühenduses, mida me tunnetame küll aru mingi paratamatu sihi (vajaduse) kohaselt, ent ühtlasi ometi iseenesest juhuslikuna, kujutatakse ette objektide (siin looduse) eesmärgipärasusena, siis peab otsustusjõud, mis on asjade suhtes võimalike (veel avastada tulevate) empiiriliste seaduste suhtes pelgalt reflekteeriv, mõtlema loodust viimaste suhtes mingi eesmärgipärasuse printsiibi järgi meie tunnetusvõime jaoks, mida siis väljendatakse otsustusjõu ülaltoodud maksiimides. See transtsendentaalne looduse eesmärgipärasuse mõiste ei ole aga ei loodusmõiste ega vabadusmõiste, sest ta ei omista objektile (loodusele) üldse mitte midagi, vaid ainult kujutab ette ainsat viisi, kuidas me refleksioonis looduse esemete üle lausaliselt sidusa kogemuse sihis peame toimima, järelikult otsustusjõu subjektiivset printsiipi (maksiimi); mille pärast me ka, otsekui see oleks õnnelik meie sihile kaasaaitav juhus, rõõmustame (õieti vabaneme vajadusest), kui me kohtame säärast süstemaatilist ühtsust pelgalt empiiriliste seaduste seas; kuigi pidime paratamatult oletama, et on säärane ühtsus, ilma et me seda siiski oleks suutnud taibata ja tõestada.

Et veenduda käesoleva mõiste selle deduktsiooni õigsuses ning paratamatuses oletada teda transtsendentaalse tunnetusprintsiibina, mõeldagu ainult selle ülesande suurusele: teha igatahes lõpmatut empiiriliste seaduste mitmekesisust sisaldava looduse antud tajumustest sidus kogemus – see ülesanne kätkeb aprioorselt meie arus. Aru omab küll aprioorselt looduse üldisi seadusi, ilma milleta loodus ei saaks üldse olla kogemuse ese: aga ta vajab siiski peale selle veel teatud looduse korda looduse erilistes reeglites, mis saavad arule teatavaks saada ainult empiiriliselt ning mis on aru suhtes juhuslikud. Neid reegleid, ilma milleta ei leiaks aset edasiminek üldse võimaliku kogemuse üldiselt analoogialt erilisele kogemusele, peab ta endale ette kujutama seadustena (s.o paratamatutena), sest muidu nad ei moodustaks looduskorda, kuigi ta nende paratamatust ei tunneta ega saaks mitte kunagi taibata. Nii et kuigi ta ei saa nende (objektide) suhtes aprioorselt midagi määratleda, peab ta siiski selleks, et neid empiirilisi niinimetatud seadusi järgida, nimelt selleks, et nende järgi oleks võimalik looduse tunnetatav kord, seadma igasugusele refleksioonile looduse üle aluseks aprioorse printsiibi, millist väljendavad järgmised laused: et looduses on olemas meile haaratav sugude ja liikide subordinatsioon; et need omakorda lähenevad üksteisele ühise printsiibi järgi, et oleks võimalik üleminek ühelt teisele ning seeläbi kõrgemale soole; et kuna meie arule paistab alguses vältimatu oletada loodustoimete spetsiifilise erinevuse jaoks täpselt sama palju erinevaid kausaalsuse liike, seisku nad siiski väikese arvu printsiipide all, mille ülesotsimisega me peame tegelema, jne. Seda looduse kokkukõla meie tunnetusvõimega eeldab otsustusjõud oma refleksiooni tarbeks looduse üle tema empiiriliste seaduste järgi aprioorselt, kusjuures aru tunnistab need ühtaegu objektiivseteks ja juhuslikeks ja ainult otsustusvõime omistab need loodusele transtsendentaalse eesmärgipärasusena (vahekorras subjekti tunnetusvõimega): sest kui me seda ei eeldaks, siis ei oleks meil looduse korda empiiriliste seaduste järgi, seega ei oleks juhtniiti neid seadusi kogu nende mitmekesisuses järgima pidavale kogemusele ja järeleuurimisele.

Sest on väga hästi võimalik ette kujutada, et hoolimata loodusasjade kogu ühetaolisusest üldiste seaduste järgi, ilma milleta kogemustunnetuse vormi üldse ei oleks, võiks looduse empiiriliste seaduste spetsiifiline erinevus siiski olla nii suur, et meie arul oleks võimatu avastada sellest haaratavat korda, jaotada selle saadusi sugudeks ja liikideks, et tarvitada ühe seletamise ja ühest arusaamise printsiipe teise seletamiseks ja mõistmiseks ning teha meie jaoks nii segasest (õigupoolest lihtsalt lõpmata mitmekesisest, meie haaramisjõule mittesobivast) ainest sidus kogemus.

Otsustusjõul on niisiis ka aprioorne printsiip looduse võimalikkuse jaoks, aga ainult subjektiivses suhtes iseendas, mille läbi ta kirjutab mitte loodusele (autonoomiana), vaid iseendale (heautonoomiana) refleksiooni jaoks looduse üle ette seaduse, mida võiks nimetada looduse spetsifikatsiooni seaduseks tema empiiriliste seaduste suhtes, mida ta aprioorselt looduse juures ei tunneta, vaid oletab looduse meie aru jaoks tunnetatava korra tarbeks jaotuses, mille ta oma üldistele seadustele teeb, kui ta tahab neile allutada eriliste seaduste mitmekesisuse. Nii et kui öeldakse, et loodus spetsifitseerib oma üldised seadused eesmärgipärasuse printsiibi järgi meie tunnetusvõime jaoks, s.o sobivuseks inimaruga tema paratamatus tegevuses, milles ta leiab erilise juurde, mida taju talle pakub, üldise, ja erineva (iga liigi puhul küll üldise) juurde omakorda seose printsiibi ühtsuses, siis seeläbi ei kirjutata ei loodusele seadust ette ega õpita looduselt seadust vaatluse läbi (kuigi toda printsiipi võib vaatlusega kinnitada). Sest see ei ole määratleva, vaid ainult reflekteeriva otsustusjõu printsiip; tahetakse ainult, et, olgu loodus oma üldiste seaduste poolest sisse seatud kuidas tahes, et looduse empiirilisi seadusi uuritaks tingimata selle printsiibi ning sel põhinevate maksiimide järgi, sest me saame oma aru tarvitusega kogemuses edasi jõuda ja tunnetust hankida ainult niivõrd, kui see printsiip kehtib.

VI[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lõbutunde ühendusest looduse eesmärgipärasuse mõistega

Seda looduse – tema eriliste seaduste mitmekesisuses – vastavust meie vajadusele leida nende jaoks printsiipide üldisus peab kogu meie taipamise järgi hindama juhuslikuks, ometi aga siiski meie aruvajaduse jaoks hädavajalikuks, nimelt eesmärgipärasusena, mille läbi loodus on vastavuses meie sihiga, aga ainult tunnetusele suunatud sihiga. Aru üldised seadused, mis on ühtlasi looduse seadused, on loodusele niisama paratamatud (kuigi spontaansusest sugenenud) nagu mateeria liikumisseadused; ja nende teke ei eelda mingit sihti meie tunnetusvõimetega, sest ainult nende läbi me saame alles mingi mõiste sellest, mis on asjade (looduse) tunnetus, ning nad kuuluvad üldse paratamatult looduse kui meie tunnetuse objekti juurde. Aga see, et looduse kord tema eriliste seaduste poolest on kogu oma vähemasti võimaliku mitmekesisuse ja mitteühetaolise juures, mis ületab meie haaramisjõudu, ometi viimasele tegelikult kohane, on, nii palju kui me taibata suudame, juhuslik; ja selle korra ülesleidmine on aru asi, mida aetakse sihiga aru paratamatule eesmärgile, nimelt tuua sellesse korrasse sisse printsiipide ühtsus; selle eesmärgi peab siis otsustusjõud loodusele omistama, sest aru ei saa selle kohta seadust ette kirjutada.

Iga sihi saavutamine on ühenduses lõbutundega; ja kui sihi tingimus on aprioorne ettekujutus, nagu siin printsiip reflekteerivale otsustusjõule üldse, siis on lõbutunne ka määratletud aprioorse aluse läbi ning igaühe jaoks kehtivana, ja nimelt pelgalt objekti vahekorra läbi tunnetusvõimega, ilma et eesmärgipärasuse mõiste siin ihavõimet vähimalgi määral arvesse võtaks, nii et see erineb järelikult igasugusest looduse praktilisest eesmärgipärasusest.

Tõepoolest, kuna me ei leia, et tajumuste kokkulangemine seadustega üldiste loodusmõistete (kategooriate) järgi avaldaks vähimatki mõju lõbutundele meil, ega saagi leida, sest aru toimib sellega tahes-tahtmata oma loomuse kohaselt, siis on teiselt poolt kahe või enama empiirilise heterogeense loodusseaduse avastatud ühitatavus neid mõlemat haarava printsiibi all väga märgatava lõbu, sageli koguni imetluse alus, isegi niisuguse imetluse alus, mis ei lakka ka siis, kui selle imetluse esemega ollakse juba piisavalt tuttav. Me ei tunne küll enam looduse haaratavusest ja tema sugudeks ja liikideks jaotuse ühtsusest, mille läbi me teda tema eriliste seaduste poolest tunneme, enam märgatavat lõbu; aga omal ajal see lõbu kindlasti oli, ja ainult sellepärast, et kõige tavalisem kogemus ei oleks ilma selleta võimalik, on see tasapisi segunenud pelga tunnetusega ning seda pole enam eraldi märgatud. – Nii et on tarvis midagi, mis looduse üle otsustamisel juhib meie aru tähelepanu looduse eesmärgipärasusele, püüet viia looduse mitteühetaolised seadused võimaluse korral kõrgemate, kuigi ikka veel empiiriliste seaduste alla, selleks et, kui õnnestub, tunda lõbu looduse ühildatusest meie tunnetusvõime jaoks, mida me peame pelgalt juhuslikuks. Seevastu oleks meile täiesti ebameeldiv niisugune ettekujutus loodusest, millega meile ennustataks, et vähimalgi uurimisel väljaspool kõige tavalisema kogemuse raame põrkuksime looduse seaduste heterogeensusele, mis teeks looduse eriliste seaduste ühendamise üldiste empiiriliste seaduste alla meie aru jaoks võimatuks, sest see räägib vastu looduse subjektiivselt eesmärgipärase spetsifikatsiooni printsiibile tema sugudes ning meie reflekteerivale otsustusjõule viimase sihis.

See otsustusjõu eeldus on ometi nii määratlemata selle suhtes, kui kaugele peaks laiendama seda looduse ideaalset eesmärgipärasust meie tunnetusvõime jaoks, et kui meile öeldakse, et looduse sügavam ja ulatuslikum tundmine vaatluse teel peab viimaks põrkuma seaduste mitmekesisusele, mida ükski inimaru ei suuda taandada ühele printsiibile, siis me oleme sellega ka rahul, kuigi me kuulame meelsamini kui teised meile lootust annavad: et mida enam me loodust tema sisimas tunneksime, või saaksime võrrelda väliste meile praegu tundmatute lülidega, siis me leiaksime nad oma printsiipides seda lihtsamatena ja nende empiiriliste seaduste näilise heterogeensuse juures arusaadavamatena, mida kaugemale meie kogemus edeneb. Sest meie otsustusjõu käsk on toimida printsiibi järgi, et loodus on meie tunnetusvõimele kohane, nii kaugele kui see võime ulatub, ilma (sest ei ole olemas määratlevat otsustusjõudu, mis meile selle reegli annab) otsustamata, kas sel võimel on kuskil piirid või mitte, sest me saame oma tunnetusvõime ratsionaalse tarvituse suhtes küll piirid määratleda, empiirilises vallas ei ole aga piiride määratlemine võimalik.

VII[muuda | redigeeri lähteteksti]

Looduse eesmärgipärasuse esteetilisest ettekujutusest

See, mis on ettekujutuses objektist pelgalt subjektiivne, s.o moodustab tema vahekorra subjektiga, mitte esemega, on selle ettekujutuse esteetiline laad; see aga tema juures, mis on määratlemiseks, on tema loogiline kehtivus. Meelte eseme tunnetuses esinevad mõlemad vahekorrad koos. Asjade meelteettekujutuses väljaspool mind on selle ruumi kvaliteet, milles me neid kaeme, see pelgalt subjektiivne minu ettekujutuses nendest (mille läbi jääb otsustamata, mis nad on objektidena iseeneses); selle vahekorra pärast mõeldakse eset ka seeläbi pelgalt nähtumusena; ruum on aga hoolimata oma puhtsubjektiivsest kvaliteedist ikkagi ometi asjade kui nähtumuste tunnetustükk. Aisting (siin väline) väljendab nõndasamuti puhtsubjektiivset meie ettekujutustes asjadest väljaspool meid, aga õieti materiaalset (reaalset) neis (mille läbi antakse midagi eksisteerivat), nii nagu ruum on nende kaemise võimalikkuse paljas vorm; ja sellegipoolest tarvitatakse aistingut ka objektide väljaspool meid tunnetamiseks.

See subjektiivne ettekujutuse juures aga, mis üldse ei saa saada tunnetustükiks, on temaga ühenduses olev lõbu või norg; sest viimase läbi ei tunneta ma ettekujutuse eseme juures mitte midagi, kuigi küll ta võib olla mingi tunnetuse tagajärg. Aga asja eesmärgipärasus, niivõrd kui viimast kujutatakse ette tajus, ei ole ka objekti enese laad (sest niisugust eesmärgipärasust ei saa tajuda), kuigi teda võib järeldada asjade tunnetusest. Nii et see eesmärgipärasus, mis eelneb objekti tunnetusele ning mida isegi tahtmata kasutada ettekujutust objektist tunnetuseks ometi selle ettekujutusega vahetult ühendatakse, on see subjektiivne selles ettekujutuses, mis üldse ei saa saada tunnetustükiks. Nii et eset nimetatakse siis eesmärgipäraseks ainult sellepärast, et ettekujutus temast on vahetult ühenduses lõbutundega; ja see ettekujutus ise on esteetiline ettekujutus eesmärgipärasusest. – Jääb ainult küsimus, kas niisugune ettekujutus eesmärgipärasusest on üldse olemas.

Kui kaemuse eseme vormi paljas haaramine [Auffassung] (apprehensio) ilma selle haaramise vahekorrata mingi mõistega mingiks määratletud tunnetuseks on ühenduses lõbuga, siis ettekujutus seatakse seeläbi vahekorda mitte objektiga, vaid ainult subjektiga; ja lõbu ei saa väljendada mitte midagi muud kui objekti sobivust tunnetusvõimetega, mis on mängus reflekteerivas otsustusjõus, ja niivõrd kui nad selles on, järelikult pelgalt objekti subjektiivset formaalset eesmärgipärasust. Sest see vormide haaramine kujutlusjõudu ei saa kunagi aset leida, ilma et reflekteeriv otsustusjõud, ka tahtmatult, võrdleks teda tema võimega kaemusi mõistetega vahekorda seada. Kui aga selles võrdluses seatakse kujutlusjõud (kui aprioorsete kaemuste võime) antud ettekujutuse läbi tahtmatult kooskõlla aruga (kui mõistetevõimega) ja seeläbi äratatakse lõbutunne, siis tuleb eset pidada reflekteeriva otsustusjõu jaoks eesmärgipäraseks. Säärane otsustus on esteetiline otsustus objekti eesmärgipärasuse üle, mis ei põhine ühelgi olemasoleval [vorhandenen] mõistel eseme kohta ega hangi mõistet selle kohta. Kui mingi eseme vorm (mitte materiaalne selles ettekujutuses, aisting) otsustatakse pelgas refleksioonis selle vormi üle (ilma sihita mõistele, mis tuleb selle eseme kohta omandada) olevat lõbu alus ettekujutuse juures säärasest objektist, siis ettekujutusega sellest esemest otsustatakse see lõbu ka olevat paratamatult ühenduses, järelikult mitte ainult selle subjekti jaoks, kes seda vormi haarab, vaid ka iga otsustusetegija jaoks üldse. Seda eset nimetatakse siis ilusaks; ja võimet säärase lõbu läbi (järelikult ka üldkehtivalt) otsustust teha maitseks. Sest kuna lõbu alust asetatakse pelgalt eseme vormis refleksiooni jaoks üldse, seega mitte aistingus eseme kohta ja ka ilma vahekorrata mingi mõistega, mis sisaldaks sihti, siis kõlab ettekujutus refleksioonis, mille tingimused kehtivad aprioorselt üldiselt, kokku ainult seaduspärasusega otsustusjõu empiirilises tarvituses (kujutlusjõu ühtsus aruga) subjektis; ning kuna see eseme kokkukõla subjekti võimetega on juhuslik, siis kutsub ta esile ettekujutuse eseme eesmärgipärasusest subjekti tunnetusvõimete suhtes.

Siin on nüüd lõbu, mida nagu igasugust lõbu või norgu, mida ei kutsuta esile vabadusmõiste läbi (st kõrgema ihavõime eelneva määratluse läbi puhta mõistuse poolt), mitte kunagi ei saa mõistete alusel taibata olevat paratamatult ühenduses ettekujutusega mingist esemest, vaid mida peab alati ainult reflekteeritud taju läbi tunnetama selle ettekujutusega seotud olevana, järelikult ei saa ta, nagu kõik empiirilised otsustused, kuulutada objektiivset paratamatust ega pretendeerida aprioorsele kehtivusele. Aga maitseotsustus pretendeerib ka, nagu iga empiiriline otsustus, ainult sellele, et ta kehtib igaühe jaoks, mis hoolimata tema seesmisest juhuslikkusest on alati võimalik. Võõrastav ja hälbiv seisneb ainult selles, et see, mis igaühele tuleb omistada ning ettekujutusega objektist siduda, ei ole mitte mõni empiiriline mõiste, vaid lõbutunne (järelikult mitte mõiste), mis ometi tuleb maitseotsustuse läbi igaühele omistada ning ettekujutusega objektist siduda nii, just nagu see oleks objekti tunnetusega ühenduses olev predikaat.

Üksik kogemusotsustus, näiteks sellel, kes mäekristallis tajub liikuvat veetilka, nõuab õigusega, et iga teine peab seda leidma täpselt samamoodi, sest ta on selle otsuse langetanud määratleva otsustusjõu üldiste tingimuste järgi üldse võimaliku kogemuse seaduste all. Täpselt samamoodi pretendeerib see, kes pelgas refleksioonis eseme vormi üle mitte mingit mõistet arvestamata tunneb lõbu, kuigi see otsustus on empiiriline ja üksikotsustus, õigusega igaühe nõustumisele, sest selle lõbu alus leidub reflekteerivate otsustuste üldises, kuigi subjektiivses tingimuses, nimelt eseme (olgu see siis looduse või kunsti saadus) eesmärgipärases vastavuses nende tunnetusvõimete (kujutlusjõu ja aru) omavahelise suhtega, mida nõutakse igasuguseks empiiriliseks tunnetuseks. Lõbu on maitseotsustuses küll sõltuv empiirilisest ettekujutusest ning teda ei saa aprioorselt mingi mõistega ühendada (aprioorselt ei saa määratleda, milline ese oleks maitse kohane või mitte, teda peab proovima); aga lõbu on siiski selle otsustuse määratlusalus ainult seeläbi, et ollakse teadlik sellest, et ta ei rajane pelgalt refleksioonil ja üldistel, kuigi ainult subjektiivsetel tingimustel tema vastavuseks objektide tunnetusega üldse, mille jaoks objekti vorm on eesmärgipärane.

See on põhjus, miks maitseotsustused on oma võimalikkuse poolest, sest viimane eeldab aprioorset printsiipi, ka kriitikale allutatud, kuigi see printsiip ei ole tunnetusprintsiip arule ega praktiline printsiip tahtele ega ole seega aprioorselt üldsegi määratlev.

Lõbu vastuvõtlikkus refleksiooni põhjal (nii looduse kui ka kunsti) asjade üle ei tähista aga mitte ainult objektide eesmärgipärasust suhtes reflekteeriva otsustusjõuga vastavalt loodusmõistele subjekti juures, vaid ka ümberpöördult subjekti eesmärgipärasust esemete suhtes, nende vormi, isegi nende vormituse poolest vastavalt vabadusmõistele; ja seeläbi juhtub, et esteetilist otsustust ei panda kehtima mitte ainult maitseotsustusena kauni kohta, vaid ka vaimutundest sugenenud otsustusena üleva kohta, ja nõnda peab too esteetilise otsustusjõu kriitika jagunema kaheks neile vastavaks põhiosaks.

VIII[muuda | redigeeri lähteteksti]

Looduse eesmärgipärasuse loogilisest ettekujutusest

Kogemuses antud eseme juures võib eesmärgipärasust ette kujutada kas puhtsubjektiivsel alusel selle eseme vormi vastavusena – tema haaramises (apprehensio) enne igasuguseid mõisteid – tunnetusvõimetega, et ühendada kaemust mõistetega tunnetuseks üldse; või objektiivsel alusel tema vormi vastavusena asja enese võimalikkusega selle asja mõiste järgi, mis eelneb ning sisaldab selle vormi alust. Me nägime, et ettekujutus esimest liiki eesmärgipärasusest rajaneb vahetul lõbul eseme vormist paljas refleksioonis selle vormi üle; niisiis ei ole teist liiki eesmärgipärasusel, kuna see ei sea objekti vormi vahekorda mitte subjekti tunnetusvõimetega vormi haaramisel, vaid eseme määratletud tunnetusega antud mõiste all, mingit pistmist lõbutundega asjadest, vaid aruga otsustustetegemisel. Kui on antud eseme mõiste, siis seisneb otsustusjõu ülesanne selle mõiste tarvituses tunnetuse jaoks esituses [Darstellung] (exhibitio), st mõistele vastava kaemuse kõrvale seadmises, toimugu see siis meie enese kujutlusjõu läbi nagu kunstis, kui me realiseerime ette nõuks võetud mõiste esemest, mis on meile eesmärk, või looduse läbi looduse tehnikas (nagu organiseeritud kehade puhul), kui me talle allutame oma eesmärgimõiste tema saaduse üle otsustuse tegemisel; millisel juhtumil ei kujutata ette mitte ainult looduse eesmärgipärasust asja vormis, vaid seda tema saadust looduseesmärgina. – Kuigi meie mõiste looduse subjektiivsest eesmärgipärasusest tema vormides empiiriliste seaduste järgi ei ole üldse mitte mõiste objektist, vaid ainult otsustusjõu printsiip hankida endale selles oma ülemäärases [übergroßen] mitmekesisuses mõisteid (suuta selles orienteeruda), omistame me talle siiski seeläbi otsekui meie tunnetusvõime arvestamise eesmärgi analoogia järgi; ja nii me võime pidada looduse ilu formaalse (puhtsubjektiivse) eesmärgipärasuse mõiste esituseks ja looduseesmärke reaalse (objektiivse) eesmärgipärasuse mõiste esituseks; nendest eesmärgipärasustest ühe üle me otsustame maitse läbi (esteetiliselt, lõbutunde kaudu), teise üle aru ja mõistuse läbi (loogiliselt, mõistete järgi).

Sellel põhineb otsustusjõu kriitika jaotus esteetilise ja teleoloogilise otsustusjõu kriitikaks, kusjuures esimese all mõistetakse võimet teha otsustusi formaalse eesmärgipärasuse (mida mujal nimetatakse ka subjektiivseks) üle lõbu- ja norutunde läbi, teise all võimet teha otsustusi looduse reaalse eesmärgipärasuse (objektiivse) üle aru ja mõistuse läbi.

Otsustusjõu kriitikas on osa, mis sisaldab esteetilist otsustusjõudu, tema juurde olemuslikult kuuluv, sest ainult see sisaldab printsiipi, mis seab otsustusjõu täiesti aprioorselt oma refleksioonile looduse üle aluseks, nimelt, et loodus on formaalselt eesmärgipärane oma eriliste (empiiriliste) seaduste järgi meie tunnetusvõime jaoks, ilma milleta aru ei leiaks temasse teed; seevastu ei saa anda mingit aprioorset alust ega isegi mitte ei selgu selle võimalikkus mõiste alusel loodusest kui kogemuse esemest nii üldises kui ka erilises, et peavad olema olemas looduse objektiivsed eesmärgid, s.o asjad, mis on võimalikud ainult looduseesmärkidena, vaid ainult otsustusjõud, sisaldamata endas selleks aprioorset printsiipi, sisaldab ettetulevatel (teatud saaduste) juhtudel selleks et mõistuse tarbeks tarvitada eesmärkide mõistet, reeglit, mille järgi too transtsendentaalne printsiip on juba aru ette valmistanud eesmärgi mõiste rakendamiseks loodusele (vähemalt vormi poolest).

Transtsendentaalne aluslause aga, mille järgi looduse eesmärgipärasust subjektiivses vahekorras meie tunnetusvõimega tuleb asja vormi juures ette kujutada selle vormi üle otsustamise printsiibina, jätab täiesti määratlemata, kus ja millistel juhtudel pean ma otsustuse tegema nagu saaduse kohta eesmärgipärasuse printsiibi järgi, mitte hoopis pelgalt üldiste loodusseaduste järgi, ning jätab esteetilise otsustusjõu hooleks maitses kindlaks teha asja (tema vormi) sobivus meie tunnetusvõimetega (niivõrd kui ta ei otsusta mitte vastavuse järgi mõistetega, vaid tunde läbi). Seevastu annab teleoloogiliselt tarvitatud otsustusjõud määratletult tingimused, millel millegi (nt organiseeritud keha) üle tuleb otsustada looduse eesmärgi idee järgi, ei saa aga esitada aluslauset looduse kui kogemuse eseme mõiste alusel õiguse jaoks omistada talle vahekorda aprioorsete eesmärkidega ning ka ainult määratlematult midagi niisugust oletada tegeliku kogemuse kohta sääraste saaduste juures; mille alus on see, et peab saama palju erilisi kogemusi ning vaatlema neid nende printsiibi ühtsuse all, et suuta objektiivset eesmärgipärasust teatud eseme juures ainult empiiriliselt tunnetada. – Esteetiline otsustusjõud on niisiis eriline võime otsustada asjade üle reegli järgi, aga mitte mõistete järgi. Teleoloogiline otsustusjõud ei ole eriline võime, vaid ainult reflekteeriv otsustusjõud, niivõrd kui ta nagu üldse teoreetilises tunnetuses mõistete järgi, aga looduse teatud esemete suhtes menetleb eriliste printsiipide järgi, nimelt pelgalt reflekteeriva, mitte objekte määratleva otsustusjõu printsiipide järgi, seega kuulub oma rakenduse poolest filosoofia teoreetilisse ossa ning peab eriliste printsiipide pärast, mis ei ole määratlevad, nagu doktriinis peab olema, ka moodustama kriitika eraldi osa; seevastu esteetiline otsustusjõud ei anna oma esemete tunnetamisse mingit panust ning järelikult tuleb ta arvata ainult otsustusi tegeva subjekti ja tema tunnetusvõimete kriitikasse, niivõrd kui need on võimelised aprioorseteks printsiipideks, olgu siis muide mis tahes tarvituseks (teoreetiliseks või praktiliseks), mis on kogu filosoofia propedeutika.

IX[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aru ja mõistuse seadusandluse seosest otsustusjõu läbi

Aru on aprioorselt seadustandev loodusele kui meelte objektile selle teoreetiliseks tunnetamiseks võimalikus kogemuses. Mõistus on aprioorselt seadustandev vabadusele ja selle oma põhjuslikkusele kui ülemeelelisele subjektis tingimatult praktiliseks tunnetuseks. Loodusmõiste võimkond ühe seadusandluse all ja vabadusmõiste võimkond teise seadusandluse all on igasuguse vastastikuse mõju vastu, mis neil omaette (kummalgi oma alusseaduste järgi) teineteisele võiks olla, suure lõhega, mis ülemeelelist nähtumustest lahutab, täiesti isoleeritud. Vabadusmõiste ei määratle midagi looduse teoreetilise tunnetuse suhtes; loodusmõiste ei määratle täpselt samuti midagi vabaduse praktiliste seaduste suhtes; ja seetõttu pole võimalik rajada silda ühest võimkonnast teise. Kuigi põhjuslikkuse määratlusalused vabadusmõiste järgi (ja selle praktilise reegli määratlusalused, mida ta sisaldab) ei ole looduses kaetud [belegen] ja meeleline ei saa ülemeelelist looduses määratleda, on see siiski ümberpöördult (küll mitte looduse tunnetuse suhtes, kuid siiski järelmite suhtes esimeselt viimasele) võimalik ning kätkeb vabaduse läbi toimiva põhjuslikkuse mõistes; selle põhjuslikkuse toimimine peab aset leidma vastavuses nende oma formaalsete seadustega maailmas, olgugi et sõna "põhjus" tarvitatuna ülemeelelise kohta tähendab ainult alust, et määratleda loodusasjade põhjuslikkus toimima vastavuses nende oma loodusseadustega, ühtlasi ometi ka mõistusseaduste formaalse printsiibiga kooskõlas, mille võimalikkust küll ei taibata, aga etteheite väidetava vastuolu kohta, mis selles leiduvat, saab piisavalt kummutada. [Märkus. Üks mitmesugustest väidetavatest vastuoludest kogu selles looduspõhjuslikkuse eristuses põhjuslikkusest vabaduse läbi on see, millega sellele tehakse etteheide, et kui ma räägin takistustest mida loodus põhjuslikkusele vabadusseaduste (moraalsete) järgi seab, või sellele kaasaaitamisest looduse poolt, ma siiski möönan esimese mõju teisele. Aga kui öeldut ainult mõista tahetakse, siis on väärtõlgendust siin kerge ära hoida. Vastuseis või kaasaaitamine ei ole mitte looduse ja vabaduse vahel, vaid esimese kui nähtumuse ning teise tagajärgede kui nähtumuste vahel meeltemaailmas; ja isegi vabaduse (puhta ja praktilise mõistuse) põhjuslikkus ise on tolle talle allutatud looduspõhjuse (subjekti kui inimese, järelikult nähtumusena vaadelduna) põhjuslikkus, mille määratluse alust sisaldab intelligiibel, mida vabaduse all mõeldakse, muide (täpselt samamoodi nagu just seesama, mis moodustab looduse ülemeelelise substraadi) seletamatul moel.] – Toimimine vabadusmõiste järgi on lõppeesmärk, mis (või mille nähtumus meeltemaailmas) peab eksisteerima, milleks eeldatakse tema võimalikkuse tingimust looduses (subjekti kui meelteolendi, nimelt inimesena). See, mida see tingimus aprioorselt ja praktilist arvestamata eeldab, otsustusjõud, annab vahendava mõiste loodusmõistete ja vabadusmõiste vahel, mis teeb võimalikuks ülemineku puhtalt teoreetiliselt [mõistuselt] puhtale praktilisele, seaduspärasuselt esimese järgi lõppeesmärgile teise järgi, kätte looduse eesmärgipärasuse mõistes; sest selle läbi tunnetatakse selle lõppeesmärgi võimalikkust, mis saab saada tegelikuks ainult looduses ja oma seaduste kooskõlaga.

Aru annab oma seaduste võimalikkuse läbi aprioorselt looduse jaoks tõestuse selle kohta, et loodust me tunnetame ainult nähtumusena, seega ühtlasi osutuse tema ülemeelelisele substraadile, aga jätab viimase täiesti määratlemata. Otsustusjõud hangib oma looduse üle selle võimalike eriliste seaduste poolest otsustamise aprioorse printsiibi läbi oma ülemeelelisele substraadile (nii meis kui ka väljaspool meid) määratletavuse intellektuaalse võime läbi. Mõistus aga annab just sellelesamale oma praktilise seaduse läbi aprioorselt määratluse; ja nõnda teeb otsustusjõud võimalikuks ülemineku loodusmõiste võimkonnast vabadusmõiste võimkonda.

Hingevõimete suhtes üldse, niivõrd kui neid vaadeldakse kõrgematena, s.o säärastena, mis sisaldavad autonoomiat, on (looduse teoreetilise) tunnetusvõime jaoks aru see, mis sisaldab aprioorseid konstitutiivseid printsiipe; lõbu- ja norutunde jaoks on see otsustusjõud sõltumatult mõistetest ja tunnetest [Empfindungen], mis käivad ihavõime määratluse kohta ning seeläbi võiksid olla vahetult praktilised; ihavõime jaoks mõistus, mis on ilma mingi lõbu vahenduseta, kust see ka ei tuleks, praktiline ning määratleb talle kõrgema võimena lõppeesmärgi, mis ühtlasi toob endaga kaasa puhta intellektuaalse heameele objektist. – Otsustusjõu mõiste looduse eesmärgipärasusest on veel loodusmõistete juurde kuuluv, aga ainult tunnetusvõime regulatiivse printsiibina, kuigi esteetiline otsustus teatud (looduse või kunsti) esemete üle, mis teda ajendab, on lõbu- või norutunde suhtes konstitutiivne printsiip. Spontaansus tunnetusvõimete mängus, mille kokkukõla sisaldab selle lõbu alust, teeb selle mõiste kõlblikuks vahendama loodusmõiste võimkondade seost vabadusmõistega tema tagajärgedes, sest viimane edendab ühtlasi meelemõistuse vastuvõtlikkust moraalitundele. – Järgnev tabel võib hõlbustada ülevaadet kõigist kõrgematest võimetest nende süstemaatilise ühtsuse poolest. [On leitud kahtlasena, et minu jaotused puhtas filosoofias kukuvad peaaegu alati välja kolmeosalised. Asi on aga asja loomuses. Kui jaotus on aprioorne, siis ta on kas analüütiline vastuolu lause järgi; ja siis ta on alati kaheosaline (quodlibet ens est aut A aut non A [mis tahes olev on kas A või mitte-A]). Või ta on sünteetiline; ja kui teda sel juhtumil tehakse aprioorsete mõistete alusel (mitte nagu matemaatikas aprioorselt mõistele vastavast kaemusest), siis peab selle järgi, mis on sünteetiliseks ühtsuseks üldse vajalik, nimelt 1) tingimus, 2) tingitu, 3) mõiste, sugeneb tingitu ühendusest oma tingimusega, see jaotus paratamatult olema trihhotoomia.]

Kõik meelemõistuse võimed Tunnetusvõimed Aprioorsed printsiibid Rakendus
tunnetusvõime aru seaduspärasus loodusele
lõbu- ja norutunne otsustusjõud eesmärgipärasus kunstile
ihavõime mõistus lõppeesmärk vabadusele



Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]