Menon (dialoog)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Dialoogi "Menon" algus vanimas säilinud keskaegses käsikirjas

"Menon" on antiikfilosoof Platoni dialoogi vormis filosoofiline teos.

"Menonis" kohtuvad Ateenasse saabunud Menon ja Sokrates. Menon küsib Sokrateselt, kas voorused (arete) on õpitavad. Sokrates kostab selle peale, et ta ei tea tegelikult, mida vooruslikkus tähendab, ja et ta ei tea ka kedagi teist, kes seda teaks. Seejärel ütleb Menon, et Gorgiase järgi erinebki vooruslikkus inimeseti, ehk siis mehe voorused erinevad naiste omadest, lapse omad vanuri omadest ja orja omad vaba inimese omadest. Sokrates sellega ei nõustu, leides, et kõiges selles peab olema midagi ühist ja üldinimlikku. Nii näiteks loetakse õiglustunnet ja mõõdukust voorusteks kõigi inimeste juures.

Seejärel pakub Menon, et kõigile ühine vooruslikkus võib olla võime inimesi juhatada. Sokrates ei nõustu sellega, kuna sellisel puhul ei saaks olla ühtki vooruslikku orja. Ta märgib, et Menon toob välja palju erinevaid vooruseid, kuid mitte seda, mis neid kõiki vooruslikkuseks ühendab.

Seejärel pakub Menon, et vooruslikkus võiks olla heade asjade ihaldamine ja võime neid saavutada. Sokrates märgib, et paljud pole suutelised head kurjast eristama ja sel juhul tekib küsimus, kas heade asjade omandamine ja saavutamine ebaausal teel on ikka vooruslik.

Dialoog jääb lahtiseks, kuna vooruslikkus jääb defineerimata. Samas toob dialoog välja selle, mida Sokrates vooruslikkuse definitsioonilt ootab: see ei tohi olla lihtsalt loetelu, see peab sisaldama ainult vooruslikkusele omaseid tingimusi, tooma ära kõik vooruslikkusele omase ja ei tohi kasutada tsirkulaarset loogikat.[1]

Seejärel küsib Menon, et kui me ei tea, mis on vooruslikkus, siis kuidas me seda uurima peaksime? Kuidas me peaks ära tundma, et oleme otsitava leidnud, kui me ei tea, mida me otsime? Kujuneb Menoni paradoksiks nimetatud dilemma: inimene ei saa otsida ei seda, mida ta teab, ega ka seda, mida ta ei tea. Ta ei saa otsida seda, mida ta teab, kuna seda teades ei ole tal enam mingit vajadust seda otsida – ja ta ei saa otsida seda, mida ta ei tea, kuna ta ei tea, mida ta otsib.[2]

Järgnevas dialoogi osas näitab Sokrates, et hing on surematu. Algselt jutustab ta Menonile sellest kui legendist, väites, et õppimine on üksnes eelnevalt kogetud meenutamine. Seejärel demonstrerib ta seda, kutsudes kohale ühe Menonile kuuluva orja. Ta demonstreerib seda, et ori ei tea, kui pikk peab olema ruudu külg, et see oleks algselt maha joonistatud ruudust kaks korda suurem. Ori oletab algselt, et kui ruut peab olema poole suurem, siis peab ka külg olema poole pikem.

Seejärel joonistab ta algse ruudu juurde teise ruudu, kasutades selleks esimese ruudu diagonaali. Lisades veel kolm ruutu, mille diagonaalideks selle ruudu küljed on, aitab ta orjal jõuda äratundmisele, et algsest ruudust poole suurema ruudu küljepikkuseks peab olema algse ruudu diagonaal. Kuna ori seda enne ei teadnud ja keegi seda talle otseselt ka ei öelnud, siis pidi see talle varasemat elust meenuma.

Menon nendib seepeale, et Sokratese teooria peab olema õige. Sokrates kostab, et ta usub sedasama, kuid pead selle eet anda ei või. Samas on ta kindlalt veendunud, et kui inimesed otsivad neid väärtusi, mida nad ei tunne, siis muudab see otsing nad paremateks ja vapramateks.

Nüüd pöördub Menon tagasi algse küsimuse juurde. Sokrates nendib, et kui vooruslikkus on teadmised, siis peab seda olema ka võimalik õpetada. Kui aga õpetajaid ei ole, siis ei saa vooruslikkus kuuluda õpetatavate teadmiste hulka.

Seejärel ilmub Menoni võõrustaja Anytos. Sokrates nendib, et Anytuse isa Anthemion teenis oma vaeva ja taibukusega suure varanduse, ja et ta andis ka oma pojale parima võimaliku hariduse, seega tasub just temalt küsida, kes võiks olla vooruslikkuse õpetajad. Ta pakub, et seda võiksid olla sofistid, ent see mõte kohutab Anytost, kes ei tahagi teada selle küsimuse vastust teada. Seejärel küsib Sokrates, miks vooruslike vanemate, näiteks Themistoklese, Aristeidese, Periklese ja Thukydidese lapsed ei ole alati vooruslikud. Anytus peab seda küsimust isiklikuks solvanguks. Seejärel jätkab Sokrates Menoniga vestlemist.

Sokrates eristab nüüd tõeseid uskumusi tõelisest teadmisest. Tõese uskumise järgi talitades saavutame me sama tulemuse kui teadmist kasutades, ent esimene on siiski ebakindlam ja vajab abi meenutamiselt.[3] See, mida Sokrates või Platon selle tekstiga mõtleb, on olnud hiljem mitmete filosoofiliste arutelude teemaks.[4]

Lõpuks väidab Sokrates, et varasemate aegade suurkujude vooruslikkus on vähemalt osaliselt jumaliku inspiratsiooni tulemus. Tänapäeval peab suurem osa autoreid neid lõpusõnu irooniaks,[5] ent leidub siiski autoreid, kes arvavad, et need väljendavad Sokratese enda siirast, ehkki oletuslikku, seisukohta.[6]

Menoniga sarnaseid teemasid käsitleb Platon ka dialoogis Protagoras, kus Sokrates jõuab aga sootuks vastupidistele tulemustele, nimelt et vooruslikkus on õpitav.[7] Seal käsitletakse vooruslikkust teadmisena, Menonis aga pigem ideede olemuse tajumisena.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Jane Mary Day. Plato's Meno in Focus. Routledge, 1994, lk. 19. ISBN 0-415-00297-4.
  2. Platon, Menon, 80e
  3. Gregory Vlastos, Studies in Greek Philosophy: Socrates, Plato, and their tradition, Volume 2, Princeton University Press, 1996, lk. 155. ISBN 0-691-01938-X.
  4. Charles Kahn, "Plato on Recollection", Hugh H. Benson, A Companion to Plato, Kd 37, Wiley-Blackwell, 2006, lk 122. ISBN 1-4051-1521-1.
  5. Robin Waterfield, Plato, Oxford World Classics: Meno and Other Dialogues, Oxford University Press, 2005, pxliv. ISBN 0-19-280425-1
  6. Dominic Scott, Plato's Meno, Cambridge University Press, 2006, lk 193. ISBN 0-521-64033-4
  7. Platon, Protagoras, 361a

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]