Menon (dialoog)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Dialoogi "Menon" algus vanimas säilinud keskaegses käsikirjas

"Menon" on antiikfilosoof Platoni dialoogi vormis filosoofiline teos.

Sisu on fiktiivne kirjanduslik kõnelus. Platoni õpetaja Sokrates diskuteerib aristokraadist tessaallase Menoniga, kes peatub mõneks ajaks Ateenas, ja tema võõrustaja poliitik Anytosega. Peale selle osaleb kõneluses mõnda aega Menoni ori. Teema on Menoni küsimus, kas voorust saab ära õppida või sisse harjutada või see on kaasa sündinud. Tavaliselt "vooruseks" tõlgitav Kreeka sõna aretē ei tähenda mitte ainult moraalselt soovimisväärset hoiakut, vaid ka tublidust ja suurepärasust laias mõttes.

Kõigepealt peaks selgeks tehtama, mis voorus õieti on, aga see ei õnnestu; uuritakse erinevaid definitsiooniettepanekuid ja need osutuvad kõlbmatuteks. Sokrates usub siiski, et on olemas kaasasündinud, kuid unustatud teadmine, kuhu kuulub ka vooruse teadmine, ning seda teadmist saab meenutamise teel aktiveerida. Sellega läheb jutt teadmise hankimise peale. Sokrates püüab didaktilise eksperimendiga, kus katsealune on Menoni ori, kinnitada oma hüpoteesi, et õppimine on seletatav juba olemasoleva teadmise meenutamisena ("anamnēsis '​e hüpotees"). Ent see, kas voorus on õpetatava teadmise seas, tundub küsitav, sest pole vooruse õpetajaid. On võimekaid isiksusi, kellel küll on voorus, kes aga ei saa seda teistele edasi anda. Arutelu viib apooriasse (nõutusesse), sest küsimus, milles voorus seisneb, jääb lahtiseks.

Platoni anamnēsis '​e mõistest, mis tuleb esimest korda jutuks "Menonis", sai lääne filosoofias alguse aprioorse teadmise (kogemusest sõltumatu teadmise) probleem.

Sisukord

Koht, aeg ja osavõtjad[muuda | muuda lähteteksti]

Arutelu leiab aset Ateenas. Täpset kohta pole dialoogis mainitud; tõenäoliselt on tegu gümnaasiumiga, võimalik on siiski ka Anytose kodu.[1] Fiktiivse tegevustiku aeg tuleneb Menoni Ateenas viibimise dateeringust 403/402 eKr.[2] Sokrates oli siis juba umbes 67-aastane.

Nagu teisteski Platoni varajastes dialoogides, juhib Sokrates vestlust, tuues välja vestluskaaslaste läbimõtlemata ettekujutuste piisamatuse ning andes seejärel arutelule uue pöörde. Tema vestluskaaslased Menon ja Anytos on ajalooliste isikutena hästi teada. Vaated, mis Platon dialoogitegelastele suhu paneb, võivad olla kirjanduslik fiktsioon.

Ajalooline Menon kuulus ühte Tessaalia juhtivatest suguvõsadest. Ajal, mil ta viibis Ateenas, kus tal tõeliselt oli diplomaatiline missioon,[3] oli ta umbes 21-aastane. Pisut hiljem, aastal 401 eKr, osales ta palgasõdurite juhina sõjakäigus Pärsia kuninga Artaxerxes II vastu. Ettevõtmine ebaõnnestus, Menon sattus vangi ja hukati. Kaaasaegsed ajaloolased Xenophon ja Ktesias Knidosest, kes sellest sõjakäigust samuti osa võtsid, näitavad Menoni iseloomu väga halvas valguses. Xenophon kirjeldab teda rahaahne südametunnistuseta petise ja intrigaanina, Ktesias süüdistab teda reetmises.[4]

Menoni võõrustaja Anytos kuulus Ateena poliitikas demokraatliku suuna juhtivate peade hulka. Ateenal oli traditsiooniliselt demokraatlik riigikord (Atika demokraatia), kuid 404 eKr oli ühel oligarhide rühmal õnnestunud demokraatia kõrvaldada ning kehtestada lühiajaliseks jäänud terrorirežiim (kolmkümmend türanni). Tagajärg oli kodusõda, milles demokraadid 403 eKr (veidi aega enne Menoni saabumist) võitsid. Pärast seda võitu oli Anytos oma mõju haripunktis. Mõni aasta hiljem 399 eKr oli Anytos kõige väljapaistvam neist kolmest süüdistajast, kes algatasid Sokratese vastu kohtuasja, mis lõppes filosoofi süüdimõistmise ja hukkamisega. Sellepärast suhtus Platon temasse vaenulikult ja võitles tema vastu kirjanduslike vahenditega.[5]

Platoni dialoogide tegelasena jätab Menon vähem ebasoodsa mulje kui ajaloolaste teadetes. Küsimuse vastu, mille ta esitab, paistab tal olevat siiras huvi. Ta tahab õppida ja taipab dialoogi kestel oma teadmatust. Ent ta käitub üleolevalt ja ilmutab vähe arusaamist süstemaatilise uurimise nõuetest ning vähe kannatlikkust nende vastu. Tema nõrkused ilmnevad selgelt: ta ei argumenteeri keskendunult ja püsivalt, tema arvamus on konventsionaalne ja läbimõtlematu, sügavamast tegelemisest vooruse defineerimise raskete probleemidega hoiab ta kõrvale. Nähtavasti pole ta selle teema kõrgusel. Tema eneseteadlikkus filosoofilises kõneluses põhineb sellel, et ta on olnud kuulsa retoorikaõpetaja Gorgiase õpilane ja saab viidata tema autoriteedile. See aga ei avalda Sokratesele muljet. Menoni ebaõnnestumiste kujutamisega tahab ta diskrediteerida ka tema õpetajat Gorgiast.[6]

Anytost, kes ajaloolise isikuna oli Sokratese kõige ohtlikum vaenlane, näitab Platon äärmiselt negatiivses valguses. Tema Anytos on sallimatu, eelarvamuste küüsis ega kuula argumente, mis võiksid tema jäika, konservatiivset maailmapilti ohutada. Asjalikele vastuväidetele vastab ta varjatud ähvardusega.[7]

Sisu ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

Jutt käib Platoni ajal populaarsel teemal – aretē (tubliduse, suurepärasuse, vooruse) päritolust. Et Platoni ja tema dialoogi tegelase Sokratese jaoks on eetilised tekstid esiplaanil, tõlgitakse tema tekstides tavaliselt "vooruseks". Tuleb aga alati silmas pidada, et vanakreeka keeles on ettekujutus tublidusest ja kõlblikkusest lahutamatu voorusest eetilises mõttes. Mittefilosoof nagu Menon ei mõtle aretē '​st rääkides eraldi vooruslikkusele kui moraalsele kvaliteedile, vaid üldiselt tublidusele või kõlblikkusele, mis toob edu, kusjuures tunnustatud sotsiaalseid norme, nagu näiteks õiglust, tuleb küll arvestada.[8]

Sissejuhatav kõnelus[muuda | muuda lähteteksti]

"Menonis" kohtuvad Ateenasse saabunud noor Tessaalia aristokraat Menon ja Sokrates. Raamtegevus puudub, kõnelus algab vahetult. Alguses osalevad ainult Menon ja Sokrates. Menon küsib Sokrateselt, kas voorused (aretē) on õpitavad või kas neid omandatakse kuidagi teisiti[9]. Sokrates vastab puiklevalt. Ta kostab selle peale, et ta ei tea tegelikult, mida voorus tähendab, rääkimata sellest, missugune voorus on, sealhulgas kas voorus on õpetatav, ja et ta ei tea ka kedagi teist, kes seda teaks. Peale selle väidab ta, et Ateenas ei tea keegi midagi voorusest. Irooniliselt omistab ta sellise asjatundmise Menoni kaasmaalastele tessaallastele. Iroonia seisneb selles, et tessaallasi peetakse tsiviliseerimatuteks ja kombetuteks,[10] Ateena aga on Kreeka tsivilisatsiooni oluline keskus. Menon, kes küsimuse raskusest midagi ei aima, imestab Sokratese teadmatuse üle. Ta arvab ilma pikemata, et suudab voorust eksprompt õigesti defineerida. Seejuures annab ta edasi vaateviisi, mille ta on saanud oma õpetajalt Gorgiaselt.[11]

Menoni definitsioonikatsed[muuda | muuda lähteteksti]

Menon ei võta jutuks voorust kui niisugust, vaid vooruste paljuse. Selle, mida tuleb vooruseks pidada, seab ta sõltuvusse isikust ning tema eluolukorrast ja ülesandest. Ta ütleb, et voorus erineb inimeseti, ehk siis mehe voorus erineb naiste omast, lapse oma vanuri omast ja orja oma vaba inimese omast. Näiteks seisneb tema meelest mehe voorus selles, et ta lööb poliitikas läbi, soosib oma sõpru ja kahjustab oma vaenlasi ning kaitseb end vastaste kimbutamiste eest. Naise voorus seisneb heas majapidamises ja kuulekuses abikaasale. Vanadel inimestel ja lastel on erinevad eakohased voorused. Vabade inimeste voorused on teist laadi kui orjade omad. Igal tegevusel on eriline voorus.[12]

Sokrates ei ole sellega rahul. Ta selgitab, et ta ei küsi mitte erinevate üksikvooruste kohta, vaid vooruse kui niisuguse kohta, selle kohta, mis on erinevatele voorustele ühine ning õigustab seda, et nende kohta kasutatakse ühist nimetust. Menon saab aru, mida Sokrates silmas peab, satub aga nüüd küsimusele vastamisel segadusse. Ta tahaks kinni hoida oma soo- ja easpetsiifilistest voorustest. Sokrates toob esile, et näiteks tervis, suurus ja tugevus on ühtsed mõisted, mida ei defineerita soo- ja easõlteliselt. Kui need mõisted käivad üldiste omaduste kohta, mis on igal pool samad, siis ei ole selge, miks voorust tuleb nendest erinevalt sellistest teguritest nagu sugu ja vanussõltuvana ja eri mooi defineerida. Heaks riigijuhtimiseks on tarvis mõõdukust ja õiglust ja need on needsamad omadused, mis võimaldavad ka head majapidamist. See, kes talitab mõõdukalt ja õiglaselt, toimib sõltumatult vanusest; pole olemas erilist raukade mõõdukust või õiglust, mis teiste inimeste omast erineb. Kui öeldakse, et inimene on hea, siis ei mõisteta selle all vastavalt vanusele ja soole eri asju. Järelikult peab voorus, mis teeb inimese heaks, olema kõigi jaoks sama.[13]

Et esimene definitsioonikatse on nurjunud, teeb Menon teise katse. Ta võtab arvesse Sokratese kriitikat ning otsib üldkehtivat määratlust. Ta pakub, et kõigile ühine voorus võiks olla võime võimu kasutada, valitsemise tublidus. Sokrates ei nõustu sellega, sest sellisel juhul ei saaks olla ühtki vooruslikku orja. Orjade ja laste puhul ei saa rääkida valitsemisest, nii et see definitsioon ei hõlma kõike, mida see peaks sisaldama. Peale selle tekib küsimus, kas mõeldud on igasugust võimukasutamist või ainult õiglast valitsemist. Menon nõustub õigluse kaasamisega, sest ta teab, et seda peetakse vooruseks ja seetõttu ei saa selles kontekstis õigluseta läbi. Ka mehisusel ja teistel voorustel on võimuga ümberkäimise juures oma osa ning ka need tuleks seetõttu definitsiooni sisse võtta. Sellega aga tekib jälle vooruste paljus ning nende omavaheline seos jääb ebaselgeks. Nii et teine definitsioonikatse ei vii kaugemale kui esimene. Nüüd on Menon nõutu.[14]

Sokrates selgitab 'kuju' mõiste najal, mis on mõistemääratluse puhul tähtis: mitte üksikud kujud, vaid see, "mis on kõikidel nendel sama".[15] Kuju defineerib ta sellena, "mis ainsana olevatest värvusega alati kaasneb".[16] Menon nimetab seda definitsiooni lihtsameelseks, sest see, kes ei tea, mis on värvus, ei saa sellest aru.[17] Ent Menon on see juures kuju ettepandud definitsiooni lühendanud selleks, "mis alati värvusele järgneb",[18] tehes sõnade "ainsana olevatest" ärajätmisega teinud definitsioonist kõigest tarviliku tingimuse. Sokrates nõustub, et parem, dialektilisem oleks olnud kõigepealt lasta vestluskaaslasel tunnistada, et definitsioonis tarvisminevad mõisted on talle tuttavad, ning annab teise definitsiooni jaoks ette ainult kolm mõistet, mille kohta Menon tunnistab, et need on talle tuttavad: 'piir', 'pind' ja 'keha'.[19] Sokrates ütleb nüüd Menonile, et kuju on keha piir.[20] Sokrates on siin samuti andnud kujule ainult tarviliku tingimuse, sest mitte iga keha piir ei ole kuju. Aga seda viga saaks kergesti parandada, kui nimelt võtta definitsiooni kolmas mõiste, mille ta enne sisse tõi: kuju on keha piir, mis on pind. Iga kuju võib mõista keha lõikepinnana. Ilmselt pidi Menon seda puudust märkama ja parandama.[21] Menon aga ei kommenteeri uut kuju definitsiooni ja nõuab Sokrateselt selle asemel värvuse definitsiooni. Et seda sõna uues definitsioonis üldse ei esine, on see Menoni nõudmine täiesti põhjendamatu ning Sokrates nimetab Menoni käitumist siis ka häbematuks vältimismanöövriks,[22] annab aga lõpuks ka värvuse definitsiooni optiliselt tajutava väljavooluna kujudest, toetudes Empedoklese teooriale, mida Gorgias pooldab. Täiesti erinevalt Sokratesest kiidab Menon seda definitsiooni taevani.[23]

Menon pakub, et voorus võiks olla heade asjade ihaldamine ja võime neid saavutada. Sokrates märgib, et paljud pole suutelised head kurjast eristama ja sel juhul tekib küsimus, kas heade asjade omandamine ja saavutamine ebaõiglasel viisil on ikka vooruslik.

Seejärel küsib Menon, et kui me ei tea, mis on voorus, siis kuidas me seda uurima peaksime? Kuidas me peaks ära tundma, et oleme otsitava leidnud, kui me ei tea, mida me otsime? Kujuneb Menoni paradoksiks nimetatud dilemma: inimene ei saa otsida ei seda, mida ta teab, ega ka seda, mida ta ei tea. Ta ei saa otsida seda, mida ta teab, sest seda teades ei ole tal enam mingit vajadust seda otsida – ja ta ei saa otsida seda, mida ta ei tea, kuna ta ei tea, mida ta otsib.[24]

Järgnevas dialoogi osas näitab Sokrates, et hing on surematu. Algselt jutustab ta Menonile sellest kui legendist, väites, et õppimine on üksnes eelnevalt kogetu meenutamine. Seejärel demonstreerib ta seda, kutsudes kohale ühe Menonile kuuluva orja. Ta demonstreerib seda, et ori ei tea, kui pikk peab olema ruudu külg, et see oleks algselt maha joonistatud ruudust kaks korda suurem. Ori oletab algselt, et kui ruut peab olema poole suurem, siis peab ka külg olema poole pikem.

Seejärel joonistab Sokrates algse ruudu juurde teise ruudu, kasutades selleks esimese ruudu diagonaali. Lisades veel kolm ruutu, mille diagonaalideks selle ruudu küljed on, aitab ta orjal jõuda äratundmisele, et algsest ruudust poole suurema ruudu küljepikkuseks peab olema algse ruudu diagonaal. Kuna ori seda enne ei teadnud ja keegi seda talle otseselt ka ei öelnud, siis pidi see talle varasemast elust meenuma.

Menon nendib seepeale, et Sokratese teooria peab olema õige. Sokrates kostab, et ta usub sedasama, kuid pead selle eest anda ei või. Samas on ta kindlalt veendunud, et kui inimesed otsivad neid väärtusi, mida nad ei tunne, siis muudab see otsing nad paremateks ja vapramateks.

Kuigi Sokrates tahab jätkata uurimist, mis voorus on, pöördub Menon tagasi algse küsimuse juurde. Sokrates ütleb, et voorus on teadmised, mis võimaldavad raha, võimu ja iseloomuomadusi õigesti kasutada, aga nendib, et kui voorus on teadmised, siis peab seda olema ka võimalik õpetada. Kui aga õpetajaid ei ole, siis ei saa voorus kuuluda õpetatavate teadmiste hulka.

Seejärel ilmub Menoni võõrustaja Anytos. Sokrates nendib, et Anytose isa Anthemion teenis oma vaeva ja taibukusega suure varanduse, ja et ta andis ka oma pojale parima võimaliku hariduse, seega tasub just temalt küsida, kes võiks olla vooruse õpetajad. Ta pakub, et seda võiksid olla sofistid, ent see mõte kohutab Anytost, kes ei tahagi selle küsimuse vastust teada. Seejärel küsib Sokrates, miks vooruslike vanemate, näiteks Themistoklese, Aristeidese, Periklese ja Thukydidese lapsed ei ole alati vooruslikud. Kui juba nemad ei suutnud oma poegadele voorust õpetada, siis nähtavasti voorus ei ole õpetatav. Anytos peab seda küsimust isiklikuks solvanguks. Seejärel jätkab Sokrates Menoniga vestlemist.

Sokrates eristab nüüd tõeseid uskumusi tõelisest teadmisest. Tõese uskumise järgi talitades saavutame sama tulemuse kui teadmist kasutades, ent esimene on siiski ebakindlam ja vajab abi meenutamiselt.[25]

Lõpuks väidab Sokrates, et varasemate aegade suurkujude vooruslikkus on vähemalt osaliselt jumaliku inspiratsiooni tulemus. Ent selgust sellest asjast polevat võimalik saada, kuni pole teada, mis on voorus.

Dialoog jääb lahtiseks, sest voorus jääb defineerimata. Samas toob dialoog välja selle, mida Sokrates vooruse definitsioonilt ootab: see ei tohi olla lihtsalt loetelu, see peab sisaldama ainult voorusele omaseid tingimusi, tooma ära kõik voorusele omase ega tohi kasutada tsirkulaarset loogikat.[26]

Kirjutamise aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Peetakse usutavaks, et "Menon" kuulub Platoni varajasse loomeperioodi ning selles hilisemasse faasi, mida nimetatakse ka keskmisse loomeperioodi ülemineku ajaks. Täpsem paigutus tundub võimatuna. Katsed järeldada oletatavatest seostest teiste teostega või Platoni õpetuse hüpoteetilisest arengust dialoogide tekkimise järjekorda ei ole andnud usaldatavaid tulemusi. Üks märk räägib selle kasuks, et "Menon" on kirjutatud umbes samal ajal "Sokratese apoloogiaga".[27] Uuemas uurimistöös on pääsenud maksvusele oletus, et Platon kirjutas "Menoni" 380. aastate keskpaigas eKr pärast "Gorgiast" ning Akadeemia asutamist.[28]

Paralleel "Protagorasega"[muuda | muuda lähteteksti]

Menoniga sarnaseid teemasid käsitleb Platon ka dialoogis Protagoras, kus Sokrates jõuab aga sootuks vastupidistele tulemustele, nimelt et vooruslikkus on õpitav.[29] Seal käsitletakse vooruslikkust teadmisena, "Menonis" aga pigem ideede olemuse tajumisena.

Retseptsioon[muuda | muuda lähteteksti]

See, mida Sokrates või Platon tekstiga meenutamisest mõtleb, on olnud hiljem mitmete filosoofiliste arutelude teemaks.[30]

Tänapäeval peab suurem osa autoreid lõpusõnu irooniaks,[31] ent leidub siiski autoreid, kes arvavad, et need väljendavad Sokratese enda siirast, ehkki oletuslikku, seisukohta.[32]

Antiik[muuda | muuda lähteteksti]

"Menoni" antiikaegsetest kommentaaridest ei ole midagi pärandunud, kuid selle mõju oli suur.

Platoni õpilane Aristoteles mainis seda korduvalt.[33] "Teises analüütikas" käsitles ta üldise potentsiaalse teadmise aktualiseerumist ning tegeles seejuures Platoni Menoni esitatud paradoksaalse teesiga, et tundmatut pole põhimõtteliselt võimalik teada saada.[34] "Esimeses analüütikas" tõlgendas ta õppimist kui meenutamist.[35] "Poliitikas" vastustas ta Platoni Sokratese vaadet, et ei ole spetsiifilisi voorusi vastavalt soole, vanusele ja sotsiaalsele positsioonile, vaid voorus on kõigil inimestel sama.[36]

Teine Platoni õpilane Xenokrates kirjutas teose, milles ta tegeles "Menoni" temaatikaga; peale pealkirja "Et voorus on õpitav" pole sellest kaotsiläinud teosest midagi pärandunud.

Pseudoplatoonilise (vääralt Platonile omistatud) dialoogi "Voorusest" autor käsitles oma teoses küsimust, kuidas voorus tekib. Seejuures toetus ta tihedalt "Menonile". Ta oli veendunud, et vooruse ratsionaalselt plaanitav edasiandmine teistele ei ole võimalik. Tema argumentatsiooni järgi ei ole kellelgi ülekantavat voorusteadmist, sest tõeline vooruseõpetaja peaks olema hea inimene ja niisugusena ei hoiaks oma teadmist endale; ta peaks olema sellega ka esinenud ja oma võimet praktiseerinud. Seda ei ole aga juhtunud. Algetest tingitud vooruslikkuse välistas dialoogi "Voorusest" autor samuti, sest muidu oleks olemas selle varase äratundmise tehnika. Ka "Menonis" ettepandud vahepealset teed teadmise ja mitteteadmise vahel, "õiget ettekujutust" ei jätnud ta lahti. Ilmselt kuulus ta Akadeemiasse ja elas hiljemalt 3. sajandil eKr. Võib-olla oli tema teos suunatud stoikute käsituse vastu: nood pooldasid vooruse õpetatavuse vastu ja pidasid ka looduslikku alget olemasolevaks. Peaaegu pool dialoogi "Voorusest" tekstist koosneb "Menoni" tsitaatidest ja parafraasidest. Menoni ja Anytose asemel vestleb siin Sokratesega tema nimetu sõber.[37]

Cicero kasutas mitmes kohas anamnēsis '​e mõistet.[38] Teoses "Tusculanae disputationes" kasutas ta katset Menoni orjaga argumendina hinge igavesuse kasuks.[39] Teoses "De divinatione" mainis ta ulatuslikke teadmisi, mis hing on meenutamishüpoteesi järgi minevikus omandanud. Sellega olevat seletatavad endelised unenäod, sest unes suutvat hing keha paigal olles ligi pääseda päeval varjatud universaalsele teadmisele. [40]

Platoni teoste jaotuses tetraloogiateks, mis pärineb nähtavasti 1. sajandist eKr, kuulub "Menon" kuuendasse tetraloogiasse. Diogenes Laertios arvas selle proovilepanevate, st teadmatust paljastavate dialoogide hulka ning mainis alternatiivset pealkirja "Menon". Seejuures viitas ta keskmise platooniku Thrasyllose kaotsiläinud teosele.[41]

Filosoofiavastaselt meelestatud õpetlane Athenaios ütles oma poleemikas Philoni vastu muu hulgas, et Menonit kiidetavat tema nime järgi nimetatud dialoogis ebaõiglaselt, tema iseloomu kujutatavat seal valesti; tõde leiduvat Xenophonil.[42]

Ka kristlikud autorid pöörasid "Menonile" tähelepanu. Aleksandria Klemens kiitis heaks dialoogis esitatud hüpoteesi, et voorust tuleb seletada Jumala annina. [43] Arnobius Vanem vastustas teoses "Adversus nationes" ("Paganate vastu"; 2,24) meenutamisõpetust, esitades argumendid geomeetrilise eksperimendi tõestusjõu vastu. Ka Augustinus vaidles hüpoteesiga, et hing toob kaasa teadmise, mis tal oli olnud juba enne keha tekkimist. Tema vastuväide seisnes selles, et sellisel juhul ei saaks kõik geomeetrilist teadmist kaasa tuua, vaid ainult need, kes olid juba varasemas elus matemaatikud. [44]

Antiigi tekstipärand piirdub ühe papüürusefragmendiga Rooma keisririigiaja algusest ja nappide tsitaatidena teistes fragmentaarselt papüürusel pärandunud teostes.[45]

Keskaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Vanim säilinud keskaegne "Menoni" käsikiri koostati 895. aastal Bütsantsis. Käsikirjaline pärand koosneb umbes 50 koodeksist, mis seda teksti täielikult või osaliselt sisaldavad.[46]

10. sajandil kirjutas al-Fārābī ülevaate Platoni teostest pealkirjaga "Platoni filosoofia, selle osad ja selle osade järjekord algusest kuni lõpuni". Selles võttis ta "Menoni" filosoofilise sisu lühidalt kokku tunnetusteoreetilise optimismi vaatekohast kokku. al-Fārābī, kes toetus antiiksele keskplatoonilisele allikale, jõudis järeldusele, et Platon lükkas selles dialoogis tagasi Menoni tunnetusteoreetilise pessimismi, sest ta tundis ära, et uurimise abil saab väga hästi tõeni jõuda.[47]

Lääne ladinakeelsetele õpetlastele oli "Menon" tuntud sellest ajast saadik, kui Sitsiilias elanud õpetlane Henricus Aristippus selle ajavahemikus 1154–1160 ladina keelde tõlkis. Tõlge on väga originaalilähedane. Eessõnas selgitas Henricus, et tema põhieesmärk oli sisu mitte moonutada, mistõttu ta ohverdas hea stiili.[48] Tekst on pärandunud viies hiliskeskaegses käsikirjas.

"Menoni" algus esmatrükis, Venezia 1513

Renessanss ja varauusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene uusaegne tõlge ladina keelde pärineb Marsilio Ficinolt, kes avaldas selle 1484 Firenzes oma Platoni-tõlgete kogumikus. Sissejuhatuses (argumentum) "Menoni" tõlkesse ütles ta, et anamnēsis on kõrvalteema ning peateema on voorus.[49] Originaalteksti esmatrükk ilmus septembris 1513 Venezias Aldo Manuzio kirjastamisel Markos Musurose toimetatud Platoni teoste kogumikus.

René Descartes avaldas 1643 arvamust, et teadmine Jumala kohta on sama laadi nagu geomeetriline teadmine, mille latentset kohalolu "Menonis" demonstreeriti; mõlemad kuuluvat "meile kaasasündinud tõdede hulka". [50] Leibniz kiitis 1686 "ilusat eksperimenti". Ta pidas aprioorse teadmise tõestust õnnestunuks ning ütles, et anamnēsis '​e kontseptsioon on kindlal alusel, kui seda õigesti käsitada. Ta lükkas siiski tagasi hüpoteesi hinge eeleksistentsist enne keha tekkimist.[51]

Uusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjanduslikud aspektid[muuda | muuda lähteteksti]

Mõjukas Platoni tõlkija Friedrich Schleiermacher ei pidanud "Menonit" väljapaistvaks saavutuseks; ta kirjutas 1805 sissejuhatuses selle dialoogi tõlke esimesele trükile, et tegu on ühega Platoni lõdvematest mitte täielikult läbitöötatud esitustest[52] Hilisemad hinnangud kirjanduslikule kvaliteedile on siiski tavaliselt hoolimata üksikasjade, näiteks Anytose järsu sissetoomise kriitikast kiitvad. John Stuart Mill märkis 1866 avaldatud essees, et "Menon" on juveel; üheski teises dialoogis ei pakutavat nii kompaktselt nii palju Platonile iseloomulikku.[53] Ulrich von Wilamowitz-Moellendorffi hinnangul ei hiilga "Menon" kunstilise kaunidusega, sellel puudub tugev paatos, ometi on ülesehitus kunstipärane, esitusviis pingne.[54] Alfred Croiset leidis, et dialoogil on suur kirjanduslik sarm.[55] Franz von Kutschera nimetas seda hästi komponeerituks.[56]

Filosoofilised ja didaktilised aspektid[muuda | muuda lähteteksti]

Filosoofiaajaloolased peavad "Menonit" oluliseks teoseks ning omistavad sellele tähtsa koha Platoni loomingus ja õhtumaa tunnetusteooria ajaloos. Ka dialoogi didaktilisele temaatikale pööravad uurijad palju tähelepanu, eksperiment orjaga kuulub didaktika ajaloo klassikaliste tekstide hulka. Paul Natorp osutas dialoogis rikkalikult esinevatele väga väärtuslikele metodoloogilistele arutlustele. "Menoniga" ületas Platon Natorpi sõnul Sokratese teadmiskriitika negatiivsuse.[57] Ulrich von Wilamowitz-Moellendorff kirjutas 1919, et "Menon" ei ole mitte ainult Platoni kooli, Akadeemia programm, vaid sisaldab ühtlasi tema elu programmi.[58] Nicolai Hartmann käsitles oma 1935 avaldatud uurimuses Platoni apriorismi kohta "Menoni" eksperimenti. Ori olevat leidnud teadmise asja kohta "iseeneses järelemõtlemise" teel. Seda olevat Platon suutnud matemaatilise näite varal eriti hästi demonstreerida, sest matemaatikas ei saavat kellelegi midagi õpetada, viimata teda selleni, et ta asja seesmiselt haaraks.[59]

Tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

70a

Menon: Kas sa oskad mulle öelda, Sokrates, kas voorus [ ἀρετή ] on õpitav; või mitte õpitav, vaid harjutatav; või mitte harjutatav ega õpitav, vaid tuleb inimestele loomupäraselt või mingil muul viisil?

Sokrates: Menon, vanasti olid tessaallased hellenite seas austatud ja imetletud ratsutamiskunsti ja rikkuse pärast,

70b

praegu, nagu mulle tundub, ka tarkuse pärast, eriti sinu sõbra Aristippose kaaskodanikud larissalased. Aga see on teil tänu Gorgiasele; kui ta oli linna saabunud, võitis ta tarkuse imetlejateks esimesed mehed Aleuaadide seas, kelle hulka kuulub ka sinu sõber Aristippos, ja teiste tessaallaste seas. Ja pealegi harjutas ta teile sisse kombe kartmatult ja uhkelt vastata millele tahes, mida keegi küsib, nagu on kohane

70c

teadjatele, sest ka tema pakkus end vastama kellele tahes hellenite seast millele tahes, mida ta soovib, ja millelegi sellele ei jätnud vastamata. Siin aga, sõber Menon, on asjad läinud vastupidi: otsekui mingi tarkuse põud on tulnud;

71a

tarkus on otsekui läinud siitkandist teie juurde. Kui sa ainult mõnelt siinsetest niimoodi küsid, siis ei ole kedagi, kes ei naeraks, küsides: "Võõramaalane, sa vist arvad, et ma olen mõni õnnistatu – et ma tean, kas voorus on õpitav või kuidas ta tuleb – ma olen nii kaugel sellest, et teada, kas ta on õpitav või ei ole õpitav, et ma ei tea õieti sedagi, mis see voorus üldse on."

71b

Ja minu endaga, Menon, on sama lugu: olen selles asjas sama vaene nagu minu kaaskodanikud; ja mul on see viga, et ma ei tea voorusest üldse mitte midagi; ja kui ma ei tea, mis see on, kuidas ma võin siis teada, missugune see on? Või kas sulle tundub võimalik, et keegi, kes ei tea üldse, kes Menon on, teab, kas ta on ilus või rikas või kas ta on õilis või vastupidi? Kas sulle tundub, et see on võimalik?

Menon. Ei tundu. Aga sina, Sokrates, kas tõesti

71c

sa ei tea sedagi, mis on voorus, ja me viime selle sõnumi sinu kohta ka kodumaale?

Sokrates: Mitte ainult seda, sõber, vaid ma ei ole veel ka kohanud kedagi teist, kes teaks, nagu mulle tundub.

Menon: Mis? Kas sa Gorgiast ei kohanud, kui ta siin oli?

Sokrates: Kohtasin.

Menon. Nii et sulle ei tundunud, et ta teab?

Sokrates. Mul ei ole väga hea mälu, Menon, nii et ma ei oska öelda, kuidas mulle siis tundus, kui ta kohal oli. Aga võib-olla ta teadiski ja sina tead, mida ta ütles: tuleta

71d

mulle siis meelde, kuidas ta ütles. Või kui soovid, ütle ise, sest ma arvan, et sa vist oled temaga päri.

Menon: Olen küll.

Sokrates: Jätame siis tema rahule, sest ta ei ole kohal; ütle siis ise, jumalate nimel, Menon, mis on sinu meelest voorus. Ütle ja ära ole kade, et ma ei osutuks kõige õnnelikumal kombel petetuks, kui tuleb välja, et sina ja Gorgias teate seda, mina aga ütlesin, et pole veel kunagi kokku juhtunud kellegagi, kes teaks.

71e

Menon: Aga pole raske öelda, Sokrates. Kõigepealt, kui soovid mehe voorust, siis on lihtne, et mehe voorus on see, et ta on pädev ajama linna asju, ja ajab neid sõpradele head tehes ja vaenlastele halba, ja vaatab, et ise kahju ei kannataks. Aga kui soovid naise voorust, siis ei ole raske loetleda, et ta peab hästi maja pidama, hoidma majavara ja olema mehele kuulekas. Ja teistsugune on lapse voorus, tüdruku ja poisi oma, ja vana mehe oma, kui soovid, vaba mehe oma, ja kui soovid,

72a

orja oma. On veel väga palju teisi voorusi, nii et pole raskust öelda, mis voorus on; sest vastavalt igale tegevusele ja eale on igaühel meist igas oma teos voorus; ma arvan, Sokrates, et sama lugu on ka pahega.

Sokrates: Paistab, et mul on väga vedanud, Menon, sest ühte voorust otsides leidsin terve sülemi, mis sul varuks on. Menon, selle

72b

selle taru võrdpildi järgi, kui ma küsin, mis on mesilase tõeline olemus, ja sa ütled, et neid on palju ja väga mitmesuguseid, ja ma küsin vastuseks: "Kas sa ütled, et neid on palju ja mitmesuguseid ja üksteisest erinevaid selle poolest, et nad on mesilased, või millegi muu poolest, näiteks ilu või suuruse või mõne muu omaduse poolest?" Ütle, mida sa vastaksid niisugusele küsimusele?

Menon: Seda, et nad ei erine üksteisest selle poolest, et nad on mesilased.

72c

Sokrates: Ja kui ma nüüd pärast seda ütlen: "Seda nüüd ütlegi, Menon: mis sa ütled olevat see, mille poolest nad ei erine, vaid on ühesugused?" Kindlasti sa oskad mulle vastata?

Menon: Oskan küll.

Sokrates: Ja sama lugu on voorustega: kui palju ja mitmesuguseid neid ka ei ole, neil on mingi üks eidos [εἶδος, välimus, kuju, vorm], mille poolest nad on voorused, millele on kindlasti hea tähelepanu pöörata sellel, kes küsijale vastates tahab selgeks teha,

72d

mis see voorus õieti on; või sa ei saa aru, mida ma räägin?

Menon: Arvan, et saan aru; küsimus ei ole mulle siiski nii selge, nagu ma tahaksin.

Sokrates: Aga kas sulle tundub ainult vooruse puhul, Menon, et üks on mehe oma, teine on naise oma ja teiste oma, või on samamoodi ka tervise puhul ja suuruse puhul ja tugevuse puhul? Kas sa arvad, et üks on mehe tervis, teine naise tervis? Või on igal pool sama eidos, ükskõik kelle tervis

72e

see on, olgu siis mehel või kellel tahes?

Menon: Mulle tundub, et tervis on sama nii mehel kui ka naisel.

Sokrates: Kas siis mitte ka suuruse ja tugevuse puhul? Kui naine on tugev, siis ta on tugev sellesama eidosega ja sellesama tugevusega; sellesama all ma pean silmas, et tugevus kui tugevus ei erine, olgu ta siis mehes või naises. Või sinu meelest erineb?

Menon: Ei.

Sokrates: Aga kas voorus kui voorus erineb millegi poolest, olgu siis lapsel või vanal inimesel, olgu naisel või mehel?

Menon: Mulle tundub kuidagi, Sokrates, et see ei ole enam sarnane nende teistega.

Sokrates: Aga miks? Kas sa ei öelnud, et mehe voorus on linna hästi hallata, naise voorus maja hästi hallata?

Menon: Ütlesin.

Sokrates: Kas on nüüd võimalik hästi hallata linna või maja või midagi muud, kui mitte hallata seda mõõdukalt [σωφρόνως] ja õiglaselt?

Menon: Kindlasti mitte.

73b

Sokrates: Kes tahes haldab õiglaselt ja mõõdukalt, haldab õigluse ja mõõdukusega [ σωφροσύνῃ ]?

Menon: Tingimata.

Sokrates: Siis on nii mehel kui ka naisel tarvis samu omadusi, selleks et hea olla, nimelt õiglust ja mõõdukust.

Menon. Paistab nii.

Sokrates. Kuidas on lugu lapse ja vana inimesega? Kindlasti nad ei saa kunagi heaks, kui nad on ohjeldamatud ja ebaõiglased?

Menon. Kindlasti mitte.

Sokrates. Vaid kui nad on mõõdukad ja

73c

õiglased?

Menon. Jah.

Sokrates. Nii et kõik inimesed on head ühtemoodi, sest nad saavad heaks samadel puhkudel.

Menon. Paistab küll.

Sokrates. Kindlasti nad ei oleks ühtemoodi head, kui neil ei oleks üks ja seesama voorus.

Menon. Kindlasti mitte.

Sokrates. Aga kui nüüd voorus on kõigil juhtudel sama, siis katsu öelda ja meenutada, mis Gorgias ütleb selle olevat, ja sina koos temaga.

Menon. Mis see muud on kui võime inimesi valitseda?

73d

Kui sa otsid kõikide juhtude kohta ühte.

Sokrates. Otsin küll. Aga Menon, kas lapse ja orja voorus on seesama – võime valitseda isandat, ja kas sinu meelest see, kes valitseb, on ori?

Menon: Minu meelest pole sugugi nii, Sokrates.

Sokrates: Sest see ei olegi usutav, oo parim; sest vaata ka seda. Sa ütled, et see on võime valitseda. Kas ei peaks siia lisama "õiglaselt, mitte ebaõiglaselt"?

Menon. Minu meelest küll; sest õiglus on voorus.

73e

Sokrates. Kas voorus, Menon, või mingi voorus?

Menon. Mida sa silmas pead?

Sokrates. Sedasama mis teistelgi juhtudel. Näiteks, kui soovid, ümaruse kohta ma ütleksin, et see on mingi kuju, mitte lihtsalt, et see on kuju. Ja ma ütleksin sellepärast nii, et on ka teisi kujusid.

Menon. Sa ütleksid õigesti, nii nagu ka mina ütlen, et ei ole ainult õiglus, vaid on ka teisi voorusi.

74a

Sokrates. Mis need on? Ütle. Nii nagu mina võin sulle öelda ka teised kujud, kui tahad, ütle nüüd sina mulle teised voorused.

Menon. Hea küll, mehisus on minu meelest voorus, ja mõõdukus ja tarkus ja kõrgelennuline meel [μεγαλοπρέπεια] ja paljud teised.

Sokrates. Jälle, Menon, on meil sama häda: jälle leidsime palju voorusi, otsides ühte, enne teistmoodi kui nüüd; aga seda ühte, mis on läbi nende kõikide, me ei suuda leida.

Menon. Ma ei suuda veel, Sokrates, nii nagu sa otsid,

74b

haarata ühte voorust, nii nagu teiste asjade puhul.

Sokrates: Pole ka ime; aga ma püüan meid edasi aidata, kui ma suudan. Sest küllap sa saad aru, et nii on kõige puhul: kui keegi küsiks sinult seda, mis ma äsja ütlesin: "Mis on kuju, Menon?", ja sina vastaksid, et ümarus, ja ta ütleks sulle nagu mina: "Kas kuju on ümarus või mingi kuju?", siis sa kindlasti ütleksid, et mingi kuju.

Meno. Igatahes.

74c

Sokrates: Kas mitte sellepärast, et on ka teisi kujusid?

Menon: Jah.

Sokrates: Ja kui ta küsiks sinult edasi, missugused need on, kas sa ütleksid?

Menon. Ütleksin küll.

Sokrates. Ja kui ta jälle küsiks värvuse kohta, mis see on, ja sinu vastuse peale, et valge, vastaks küsija: "Kas valge on värvus või mingi värvus?", siis sa ütleksid, et mingi värvus, sest on ka teisi.

Menon. Ütleksin küll.

Sokrates: Ja kui tahetaks, et sa ütleksid teisi värvusi, siis sa ütleksid

74d

teisi, mis ei ole vähem värvused kui valge?

Menon: Jah.

Sokrates: Kui ta nüüd juhiks arutlust minu moodi ja ütleks, et me jõuame alati paljudeni, aga ma ei taha seda, vaid kuna sa nimetad neid paljusid mingi ühe nimega ja ütled, et nende seas pole ühtegi, mis poleks kuju, isegi kui nad on üksteisele vastupidised, siis mis on see, mis ei hõlma ümmargust sugugi vähem kui sirget ja mida sa nimetad kujuks

74e

ning ütled, et ümmargune ei ole sugugi rohkem kuju kui sirge? Või sa ei ütle nii?

Menon: Ütlen küll.

Sokrates: Kas sa nüüd, kui sa niimoodi ütled, ütled, et ümmargune ei ole rohkem ümmargune kui sirge ja sirge ei ole rohkem sirge kui ümmargune?

Menon: Kindlasti mitte, Sokrates.

Sokrates: Vaid sa ütled, et kuju ei ole sugugi rohkem ümmargune kui sirge ega teine rohkem kui esimene.

Menon. Tõsijutt.

Sokrates. Mis on siis see, mille nimi on kuju?

75a

Katsu öelda. Kui sa nüüd sellele, kes kas kuju või värvuse kohta niimoodi küsib, ütled: "Aga ma ei saa sellest midagi aru, mida sa tahad, inimene, ega tea, mida sa ütled," küllap ta siis imestab ja ütleb: "Kas sa ei saa aru, et ma otsin seda, mis on kõikidel neil sama?" Või kas sa sellele ei oskaks vastata, kui keegi sinult küsib: "Mis on ümmargusel ja sirgel ja muudel asjadel, mida sa nimetad kujuks, kõigil sama?" Katsu öelda, et sa harjutaksid vastama ka vooruse kohta.

75b

Menon: Ei, hoopis sina, Sokrates, ütle.

Sokrates: Sa tahad, et oleksin sulle meele järele?

Menon: Vägagi.

Sokrates: Kas sa siis oled nõus ka mulle ütlema vooruse kohta?

Menon: Olen nõus.

Sokrates: Eks tuleb siis püüda; sest asi on seda väärt.

Menon: Pole kahtlustki.

Sokrates: Hea küll siis, katsume sulle öelda, mis on kuju. Vaata nüüd, kas sa ei ole nõus, et see on see: kuju on, ütleme, see, mis ainsana olevatest värvusega alati kaasneb. Kas see rahuldab sind või otsid midagi muud? Mina oleksin igatahes

75c

väga rahul, kui sa mulle vooruse kohta niimoodi ütleksid.

Menon: Aga see on ju lihtsameelne, Sokrates.

Sokrates: Mida sa silmas pead?

Menon: Sinu jutu järgi on kuju siis see, mis alati värvusele järgneb. Hästi; aga kui keegi ütleb, et ta ei tea, mis on värvus, vaid on samamoodi kimbatuses nagu kuju puhul, mis sa siis arvad, et sa talle vastaksid?

Sokrates: Vastaksin tõtt; ja kui küsija on keegi tarkadest ja vaidlejatest ja võistlejatest, siis ma ütleksin:

75d

"See ongi see, mida ma ütlen; ja kui sa ütled, et see pole õige, siis on sinu asi võtta sõna ja uurida." Aga kui me oleksime sõbrad nagu mina ja sina praegu ning tahaksime omavahel arutada [διαλέγεσθαι], siis tuleb vastata kuidagi lahkemalt ja dialektilisemalt. Aga dialektilisem on vist mitte ainult vastata tõtt, vaid ka selle abil, mille kohta küsija tunnistab, et ta seda teab. Ma katsungi sulle niimoodi öelda.

75e

Ütle mulle: kas sa nimetad midagi lõpuks? Ma pean silmas midagi sellist nagu piir või äär – ma ütlen, et need kõik on midagi sama; võib-olla Prodikos ei oleks meiega nõus, aga kas sina ütled, et miski jõuab piirini või lõpuni – midagi sellist ma tahan öelda, mitte midagi keerulist [ποικίλον; värvilist, kirjut].

Menon: Muidugi nimetan, ja ma arvan, et ma saan aru, mida sa silmas pead.

76a

Sokrates: Mis? Kas sa nimetad midagi pinnaks ja midagi muud kehaks, nagu need on geomeetrias?

Menon. Nimetan.

Sokrates. Sellest sa võidki nüüd aru saada, mida ma nimetan kujuks. Sest iga kuju puhul ma nimetan kujuks seda, millega keha lõpeb; ja kokkuvõtlikult ma võin öelda, et see on keha piir.

Menon: Aga mida sa nimetad värvuseks, Sokrates?

Sokrates: Küll sa oled häbematu, Menon: vanale inimesele paned vastamiseks asju ette, ise aga ei taha

76b

meenutada ja öelda, mida Gorgias ütleb olevat voorus.

Menon: Ei, kui sa oled mulle seda öelnud, Sokrates, siis ütlen sulle.

Sokrates: Isegi see, kellel on silmad kinni kaetud, saaks sinu vestlemise järgi aru, et sa oled ilus ja sul on veel austajaid.

Menon: Kuidas nii?

Sokrates: Sest sa rääkides muud ei teegi kui käsid, nagu need hellikud, kes võimutsevad, kuni nende ilu veel õitseb,

76c

ja samal ajal sa oled võib-olla ka märganud, et ma ei suuda iludustele vastu panna: nii et ma olen sulle meele järele ja vastan.

Menon: Muidugi ole meele järele.

Sokrates: Kas sa tahad, et ma vastaksin sulle Gorgiase järgi, et see oleks sulle kõige jälgitavam?

Menon: Tahan küll, miks mitte?

Sokrates: Kas te mitte ei ütle Empedoklese järgi, et olevatel on mingid väljavoolud?

Menon: Kindla peale.

Sokrates: Ja poorid, millesse ja millest läbi need väljavoolud kanduvad?

Menon: Just.

Sokrates: Ja neist väljavooludest mõned sobivad mõnedesse

76d

pooridesse, teised aga on väiksemad või suuremad?

Menon: Nii on.

Sokrates: Kas sa mitte ka nägemiseks ei nimeta midagi?

Menon: Nimetan küll.

Sokrates: Sellest nüüd "kuule, mida ma sulle ütlen," ütles Pindaros. Värvus on kujude väljavool, mis on nägemisega ühismõõduline ja nägemisele aistitav.

Menon: Minu meelest, Sokrates, ütlesid sa selle vastuse väga hästi.

Sokrates: Võib-olla sellepärast, et ta on sulle harjumuspärane; ja samal ajal ma arvan, et sa mõtled, et saad selle järgi öelda ka, mis on heli

76e

ja lõhn ja paljud teised sarnased.

Menon: No ikka.

Sokrates: Sest see on traagiline vastus, ja seetõttu meeldib sulle rohkem kui vastus kuju kohta.

Menon: Jah, nii see on.

Sokrates: Aga ei ole, Alexidemose poeg, esimene on parem, selles veenan ma end; ja ma arvan, et sa ei arvaks sugugi nii, kui sa ei peaks, nagu sa eile ütlesid, enne müsteeriume ära minema, vaid ootaksid natuke ja saaksid pühitsuse.

77a

Menon: Ei, ma ootaksin juhul, kui sa annaksid mulle palju niisuguseid vastuseid.

Sokrates: Sinu ja enda pärast siis ma ei säästa vaeva ja räägin sulle niimoodi; aga võib-olla ma ei suuda palju niimoodi rääkida. Aga tule nüüd ja katsu sinagi mulle lubadus täita, öeldes vooruse kohta üldiselt, mis see on, ja lõpetades ühest palju tegemise, nagu naljahambad ütlevad iga kord, kui keegi midagi ära lõhub, vaid jäta voorus terveks ja ütle, mis see on. Eeskuju

77b

sa minult said.

Menon. Noh, ma arvan, Sokrates, et voorus on, nagu ütleb luuletaja, "rõõmustada kaunite asjade üle ja suuta neid"; ja ma ütlen, et see on voorus: ihaldada kauneid asju, olles võimeline neid hankima.

Sokrates: Kas sa pead silmas, et see, kes ihaldab kauneid asju, ihaldab häid asju?

Menon. Kindlasti.

Sokrates. Kas siis on nii, et on ühed, kes ihaldavad halbu asju, ja teised, kes

77c

ihaldavad häid asju? Kas sa arvad, oo parim, et kõik ei ihalda häid asju?

Menon. Ei ihalda.

Sokrates: Vaid mõned ihaldavad halbu asju?

Menon. Jah.

Sokrates: Kas sa pead silmas, et pidades halba heaks, või et isegi ära tundes, et see on halb, ikka ihaldavad seda?

Menon: Minu meelest mõlemat moodi.

Sokrates: Kas sa tõesti arvad, Menon, et see, kes tunneb ära, et halb on halb, ikka ihaldab seda?

Menon: Kindlasti.

Sokrates: Mida sa ihaldamise all silmas pead? Et see juhtuks?

Menon. Et see juhtuks; mis siis

77d

muud?

Sokrates: Kas ta arvab, et halb on sellele kasuks, kellele see osaks saab, või ta tunneb ära, et halb on sellele kahjuks, kellel see on?

Menon: On neid, kes arvavad, et halb toob kasu, ja on ka neid, kes tunnevad ära, et see teeb kahju.

Sokrates: Ja kas sinu meelest need, kes arvavad, et halb toob kasu, tunnevad ära, et halb on halb?

Menon: Seda ma küll ei arva.

Sokrates: Kas pole mitte selge, et need ei ihalda halba,

77e

kes seda ära ei tunne, vaid seda, mida nad peavad heaks, kuigi see on tegelikult halb; nii et on selge, et need, kes seda ära ei tunne ja arvavad, et see on hea, ihaldavad head. Või ei?

Menon: Tuleb nii välja jah.

Sokrates: Mis edasi? Kas need, kes ihaldavad halba, arvates, et see toob kahju sellele, kelle see osaks saab, teavad, et see toob neile kahju?

Menon:

78a

Kindlasti.

Sokrates: Aga kas nad ei arva, et need, kes kahju saavad, on õnnetud, niivõrd kui nad kahju saavad?

Menon: Ka see on paratamatu.

Sokrates: Ja et õnnetud on armetud (κακοδαίμονας)?

Menon: Arvan küll.

Sokrates: Kas siis on keegi, kes tahab olla õnnetu ja armetu?

Menon. Minu meelest mitte, Sokrates.

Sokrates: Siis ju mitte keegi, Menon, ei taha halba, kui ta ei taha niisugune olla. Sest mis muud on õnnetuolemine kui halva ihaldamine ja saamine?

Menon: Küllap

78b

sul on õigus, Sokrates, ja küllap keegi ei taha halba.

Sokrates: Kas sa mitte ei öelnud äsja, et voorus on heade asjade soovimine ja suutmine?

Menon. Ütlesin küll.

Sokrates: Kas mitte tahtmine sinu ütluses ei ole omane kõigile ja selles asjas ei ole kindlasti keegi kellestki parem?

Menon: Paistab küll nii.

Sokrates: On aga selge, et kui üks on teisest parem, siis ta peab olema parem suutmises.

Menon: Muidugi.

Sokrates: Siis tundub sinu jutu järgi, et voorus

78c

on võime hankida häid asju.

Menon: Ma olen täiesti päri sellega, mida sa praegu oletad.

Sokrates: Vaatame siis, kas sul on õigus ka selles suhtes; võib-olla sa ütledki hästi. Sa ütled, et voorus on võime hankida häid asju?

Menon: Jah, ütlen.

Sokrates: Ja kas sa heade asjade all mitte ei mõtle näiteks tervist ja rikkust?

Menon: Jah, ja mõtlen ka kulla ja hõbeda saamist ning au ja võimu saamist linnas.

Sokrates: Kas mõtled heade asjade all veel midagi peale niisuguste?

Menon: Ei, ainult

78d

kõike niisugust.

Sokrates: Hästi: kulla ja hõbeda hankimine on voorus, nagu ütleb Menon, suure kuninga pärilik võõramaa külaline. Kas sa lisad sellele teele, Menon, "õiglaselt" ja "vagalt" või sul pole vahet, vaid isegi kui keegi hangib neid asju ebaõiglaselt, nimetad seda ikkagi vooruseks?

Menon: Kindlasti mitte, Sokrates.

Sokrates: Vaid paheks.

Menon: Päris kindlasti.

Sokrates: Siis peab selles hankimises õiglus või mõõdukus või

78e

vagadus kohal olema, või mõni teine vooruse osa; või kui ei, siis see ei ole voorus, isegi kui see häid asju hangib.

Menon: Sest kuidas muidu see oleks voorus?

Sokrates: Ja mitte hankida kulda ja hõbedat, kui see ei ole õiglane, ei endale ega teisele, kas mitte ka mittehankimine ei ole voorus?

Menon: Tundub nii.

Sokrates: Nii et niisuguste heade asjade hankimine ei ole sugugi rohkem voorus kui nende mittehankimine, aga nagu paistab, see, mis toimub koos õiglusega on voorus, ja see, mis

79a

toimub ilma kõige niisuguseta, on pahe?

Menon: Mulle tundub paratamatu, et see on nii, nagu sa ütled.

Sokrates: Kas me mitte ei öelnud natukese aja eest, et igaüks neist asjadest on vooruse osa – õiglus, mõõdukus ja kõik niisugused?

Menon: Jah.

Sokrates: Kas sa teed siis minu üle nalja, Menon?

Menon: Kuidas nii, Sokrates?

Sokrates: Kui ma nüüd palusin sind, et sa ei lõhuks voorust kildudeks, ja andsin eeskuju, mille järgi vastata, siis sa ei hoolinud sellest ja ütled mulle, et voorus

79b

on võime hankida häid asju õiglusega; viimase kohta aga ütled, et see on vooruse osa?

Menon: Ütlen küll.

Sokrates: Kas mitte sellest, millega sa nõus oled, ei järeldu, et kõik, mida keegi teeb vooruse osaga, on voorus: sest sa ju ütled, et õiglus on vooruse osa, nii nagu kõik niisugused asjad. Mida ma nüüd silmas pean? Kui ma palusin sul öelda voorust tervikuna, siis sa ei ütle kaugeltki, mis see on, vaid ütled, et igasugune tegu on voorus, kui see tehakse koos

79c

vooruse osaga, just nagu sa oleksid öelnud, mis voorus tervikuna on, ja nüüd ma peaksin sellest kohe aru saama, kui sa selle osadeks tükeldad. Mulle tundub, et sinu ees on uuesti algusest peale, sõber Menon, seesama küsimus, mis on voorus, kui koos vooruse osaga on iga tegu voorus. Sest seda see tähendab, kui keegi ütleb, et iga tegu koos õiglusega on voorus. Või kas sulle ei tundu, et sa pead uuesti seisma vastamisi sellesama küsimusega, vaid arvad, et keegi teab, mis on vooruse osa, teadmata voorust ennast?

Menon: Ei arva.

79d

Sokrates: Sest tuleta ka meelde, et kui ma ennist vastasin sulle kuju kohta, siis me jätsime kõrvale vastuse selle kaudu, mis on alles otsitav ja mille vastus on alles uurimise all ega ole veel omaks võetud.

Menon: Ja õigusega jätsime kõrvale, Sokrates.

Sokrates: Ära siis nüüd, oo parim, ka sina arva, et saad kellelegi selgitada seda, mis terve voorus on, mida alles otsitakse, vastates selle osade kaudu, või midagi muud selsamal

79e

kombel öeldes, vaid sa seisad vastamisi jälle sellesama küsimusega, mida sa pead silmas selle vooruse all, millest sa räägid: või sinu meelest see, mida ma ütlen, ei tähenda midagi?

Menon: Minu meelest sa räägid õigust.

Sokrates: Siis vasta mulle algusest peale, mida te ütlete vooruse olevat, sina ja sinu sõber.

Menon: Sokrates, ma kuulsin enne seda, kui hakkasin sinuga suhtlema,

80a

et sa midagi muud ei teegi kui kahtled [ἀπορεῖς] ise ja paned ka teisi kahtlema; ja nüüd, nagu mulle tundub, sa nõiud mind ja võlud ja lihtsalt loitsid, nii et ma täitun kahtlusega. Ja sa tundud mulle täiesti, kui tohib nalja teha, nii välimuse kui ka muu poolest väga sarnane selle lameda mere-elektriraiga: sest ka tema tuimestab igaühte, kes talle läheneb ja teda puudutab, ja mulle tundub, et sina praegu tegid minuga midagi niisugust, tuimestasid; sest tõesti, mul

80b

ongi hing ja suu tuimad, ja mul ei ole sulle midagi vastata. Ja ometi ma olen lugematuid kordi rääkinud vooruse kohta rohkeid jutte ja paljudele inimestele, ja väga hästi, nagu mulle endale tundus, praegu aga ma ei oska üldse öelda, mis see on. Ja mulle tundub, et sa teed hästi, et sa ei lähe siit merele ja võõrale maale: sest kui sa teeksid niisuguseid asju võõramaalasena teises linnas, siis sind võetaks kohe kinni kui nõid.

Sokrates: Sa oled võrukael, Menon, ja oleksid mind äärepealt ära petnud.

Menon: Kuidas nii, Sokrates?

80c

Sokrates: Ma saan aru, milleks sa mind võrdled.

Menon: Miks siis sinu meelest?

Sokrates: Selleks et ma sind vastu võrdleksin. Ma tean ju kõikide iluduste kohta seda, et neile meeldib, kui neid võrreldakse – sest see on neile kasulik: sest ilusate võrdkujud on ka ilusad viisid – aga ma ei võrdle sind vastu. Kui elektrirai ise ka tuimeneb, kui ta teisi tuimenema paneb, siis ma olen tema moodi: kui ei, siis mitte. Sest ma ei pane teisi kahtlema mitte ise kindel olles, vaid sellepärast, et ma kahtlen rohkem kui keegi teine, panen ma ka teisi

80d

kahtlema. Ja praegugi ma ei tea vooruse kohta, mis see on, aga sina võib-olla teadsid, enne kui sa minuga kokku puutusid, nüüd aga sarnaned mitteteadjaga. Siiski ma tahaksin koos sinuga uurida, mis see siis on.

Menon: Kuidas sa, Sokrates, hakkad otsima seda, millest sa üldse ei tea, mis see on? Sest missugust asja nende seast, mida sa ei tea, sa hakkad otsima? Või isegi kui sa satud selle peale, kuidas sa siis aru saad, et see on see, mida sa ei teadnud?

80e

Sokrates: Saan aru, Menon, mida sa öelda tahad. Näed sa, missuguse eksitava arutluse sa sisse tood: et inimene ei saa otsida ei siis, kui ta teab, ega siis, kui ta ei tea? Sest ta ei saa otsida seda, mida ta teab, sest ta teab seda, ja siis tal pole tarvis seda otsida, ega seda, mida ta ei tea, sest ta ei tea, mida otsida.

81a

Menon: Kas siis sinu meelest see ei ole hea arutlus, Sokrates?

Sokrates: Ei ole.

Menon: Kas sa oskad öelda, miks?

Sokrates: Oskan küll; sest ma olen kuulanud mehi ja naisi, kes on jumalikes asjades targad.

Menon: Mida nad siis ütlevad?

Sokrates: Tõtt ja kaunist, nagu mulle tundub.

Menon: Mis see on, ja kes seda ütlevad?

Sokrates: Ütlejad on preestrite ja preestritaride seast, kes on hoolitsenud selle eest, et osata seda selgitada, millega nad tegelevad,

81b

ja ütlevad ka Pindaros ja paljud teised luuletajad, kes on jumalikud. See, mida nad ütlevad, on järgmine; aga vaata, kas nad sinu meelest räägivad tõtt. Nad ütlevad, et inimese hing on surematu, ja millalgi jõuab lõpule – seda nimetatakse suremiseks – ja millalgi jälle sünnib, aga mitte kunagi ei lakka olemast; sellepärast tuleb elu ära elada nii vagalt kui võimalik, sest "nende hinged, keda Phersephona on karistanud vanade pahategude eest, toob ta tagasi üles päikese kätte;

81c

siis tulevad neist kuulsad kuningad ning vägeva jõuga ja ülima tarkusega mehed. Ja kogu ülejäänud aja nimetavad inimesed neid pühadeks kangelasteks." Et nüüd hing on surematu ja on palju kordi sündinud ning on näinud kõike nii selles maailmas kui Hadeses ega ole midagi, mida ta poleks teada saanud, siis pole ime, et ta suudab meenutada nii vooruse kui ka muu kohta seda, mida ta varem teadis. Sest kuna

81d

looduses on kõik suguluses ja hing on kõik teada saanud, siis miski ei takista, et ta meenutades ainult ühte – seda nimetavad inimesed õppimiseks – saab teada kõik muu, kui ainult ollakse mehine ja otsides ära ei väsita; sest otsimine ja õppimine on täielikult meenutamine. Nii et ei maksa uskuda seda eksitavat arutlust, sest see viib meid jõudeolekusse ja on meeldiv pehmetele inimestele, teine arutlus aga

81e

teeb töökateks ja otsivateks; uskudes, et see on tõde, tahan ma koos sinuga otsida, mis on voorus.

Menon: Jah, Sokrates, aga mida sa sellega silmas pead, et me ei õpi, vaid see, mida me nimetame õppimiseks, on meenutamine. Kas sa oskad mulle õpetada, et see on nii?

Sokrates: Ma just ütlesin, Menon, et sa oled võrukael, ja

82a

nüüd sa küsid, kas ma oskan sind õpetada, kui ma ütlen, et õpetamist ei ole, ainult meenutamine, et ma jääksin kohe vahele endale vasturääkimisega.

Menon: Ei, Zeusi nimel, Sokrates, ma ei pidanud seda silmas, vaid ütlesin harjumuses; aga kui sa oskad mulle kuidagi näidata, et asi on nii, nagu sa ütled, siis näita.

Sokrates: Aga see ei ole kerge, aga ikkagi tahan sinu pärast vaeva näha; aga kutsu mulle nendest oma paljudest

82b

kaaskondlastest keegi, keda tahad, et ma tema näitel sulle näitaksin.

Menon: Muidugi. Tule siia.

Sokrates: Kas ta on hellen ja räägib kreeka keelt?

Menon: Vägagi, ta on minu majas sündinud.

Sokrates: Pane nüüd tähele, kuidas sulle tundub, kas ta meenutab või õpib minult.

Menon: Hea küll, panen.

Sokrates [joonistab liivale]: Ütle mulle, poiss, kas sa tead, et nelinurkne kujund [ruut] on niisugune?

Poiss: Tean küll.

Sokrates: Et siis

82c

nelinurksel kujundil on kõik need jooned [küljed] võrdsed ja neid on neli?

Poiss: Muidugi.

Sokrates: Kas tal ei ole ka mitte need jooned läbi keskpunkti [külgede keskpunktide vahel] võrdsed?

Poiss: On küll.

Sokrates: Kas mitte niisugune kujund ei või olla suurem ja ka väiksem?

Poiss: Muidugi.

Sokrates: Kui nüüd see külg oleks kahe jala pikkune ja see külg ka kahe jala pikkune, siis mitme [ruut]jala suurune oleks tervik? Vaata siia: kui see külg oleks kahe jala pikkune ja see ainult ühe jala pikkune, siis mis muud kui et kujund oleks üks kord kahe jala suurune?

Poiss:

82d

Jah.

Sokrates: Et aga ka see külg on kahe jala pikkune, siis mis muud kui et kaks korda kahe jala suurune?

Poiss: Jah.

Sokrates: Nii et kujund on kaks korda kahe jala suurune?

Poiss: Jah.

Sokrates: Kui palju siis on kaks korda kaks jalga? Arvuta ja ütle.

Poiss: Neli, Sokrates.

Sokrates: Kas ei või olla teine kujund, mis on sellest kaks korda suurem, aga samasugune, nii et tal on kõik jooned võrdsed nagu sellel?

Poiss: Võib küll.

Sokrates: Mitme [ruut]jala suurune ta siis on?

Poiss: Kaheksa.

Sokrates: Hea küll, katsu mulle öelda, kui suur on

82e

tema iga joon. Sest selle oma on kahe jala pikkune; kui pikk on tolle kahekordse oma?

Poiss: Selge, Sokrates, et kahekordne.

Sokrates: Kas sa näed, Menon, et mina ei õpeta talle midagi, vaid küsin kõike? Ja nüüd talle tundub, et ta teab, missugune on see, millest tekib kaheksa[ruut]jalane kujund; või sulle ei tundu nii?

Menon: Tundub küll.

Sokrates: Kas ta siis teab?

Menon: Kindlasti mitte.

Sokrates: Aga talle tundub, et tekib kahekordsest?

Menon: Jah.

Sokrates: Vaata siis, kuidas ta järjest meenutab, nii nagu tuleb meenutada.

Sina aga ütle mulle: kas sa ütled, et kahekordsest joonest

83a

tekib kahekordne kujund? Ma pean silmas seda kujundit, mis ei ole ühtepidi pikk, teistpidi lai, vaid igapidi võrdset nagu see siin, aga sellest kaks korda suuremat, kaheksa [ruut]jala suurust; aga vaata, kas sulle ikka veel tundub, et see tekib kaks korda pikemast [joonest].

Poiss: Tundub küll.

Sokrates: Kas mitte ei teki sellest kaks korda suurem joon, kui me lisame siia teise sama pika joone?

Poiss: Muidugi.

Sokrates: Sa siis ütled, et tuleb kaheksa[ruut]jalane kujund, kui tuleb neli nii pikka joont?

83b

Poiss: Jah.

Sokrates: Joonistame siis [ruudu] neljast sellega võrdsest [joonest]. See siis ongi see, mida sa ütled olevat kaheksa[ruut]jalane?

Poiss: Muidugi.

Sokrates: Kas mitte selles ei ole neli [ruutu], millest igaüks on võrdne selle nelja[ruut]jalasega?

Poiss: Jah.

Sokrates: Kui suur see siis tuleb? Kas mitte sellest neli korda suurem?

Poiss: Kuidas siis muidu.

Sokrates: Kas sellest neli korda suurem on kaks korda suurem?

Poiss: Ei, Zeusi nimel.

Sokrates: Mitu korda siis?

Poiss: Neli korda.

Sokrates: Kaks korda suuremast [joonest]

83c

siis, poiss, ei teki mitte kaks korda, vaid neli korda suurem kujund.

Poiss: Sul on õigus.

Sokrates: Ja neli korda neli on kuusteist. Kas pole?

Poiss: Jah.

Sokrates: Aga missugusest [joonest tekib] kaheksa[ruut]jalane kujund? Kas mitte sellest ei teki neljakordne?

Poiss: Ütlen küll nii.

Sokrates: Nelja[ruut]jalane aga poolest sellest siin?

Poiss: Jah.

Sokrates: Hästi; kas mitte kaheksa[ruut]jalane ei ole sellest kaks korda suurem, sellest aga pool?

Poiss: On küll.

Sokrates: Ta ei ole sellest suuremast joonest ega sellest väiksemast joonest?

83d

Kas pole?

Poiss: Tundub küll nii.

Sokrates: Väga hea: vasta nii, nagu sulle tundub. Ja ütle mulle: kas see joon ei olnud kahejalane ja see neljajalane?

Poiss: Nii oli.

Sokrates: Siis peab kaheksa[ruut]jalase kujundi joon olema suurem kui see kahejalane ja väiksem kui see neljajalane.

Poiss: Peab küll.

83e

Sokrates: Katsu siis öelda, kui pika sa ütled selle olevat.

Poiss: Kolm jalga.

Sokrates: Eks ole, selleks et oleks kolm jalga, lisame poole sellest siin, ja siis on kolm jalga? Sest see on kaks, ja see on üks; ja siis [teistpidi] samamoodi see on kaks, ja see on üks; ja tekib see kujund, millest sa räägid.

Poiss: Jah.

Sokrates: Nii et kui sedapidi on kolm ja sedapidi on kolm, siis kogu kujund tuleb kolm korda kolme [ruut]jalane?

Poiss: Tundub küll.

Sokrates: Ja kolm korda kolm on mitu jalga?

Poiss: Üheksa.

Sokrates: Mitme [ruut]jalane see kahekordne pidi olema?

Poiss: Kaheksa.

Sokrates: Nii et kolmejalasest seda kaheksa[ruut]jalast kujundit ikka ei saa.

Poiss: Kindlasti mitte.

Sokrates: Missugusest siis? Katsu meile täpselt öelda: ja

84a

kui sa ei taha arvutada, siis lihtsalt näita, missugusest?

Poiss: Aga Zeusi nimel, Sokrates, mina ei tea.

Sokrates: Jälle, Menon, kas sa paned tähele, kui kaugele see meenutamine on jõudnud? Et ta alguses ei teadnud, mis on kaheksa[ruut]jalase kujundi joon, nagu ta nüüdki veel ei tea; aga igatahes ta arvas seda teadvat, ja vastas enesekindlalt nagu see, kes teab, ja talle ei tulnud pähe kahelda; praegu aga peab ta

84b

juba vajalikuks kahelda, ja nii nagu ta ei tea, ta ka ei arva teadvat.

Menon: Sul on õigus.

Sokrates: Kas ta ei ole mitte selles asjas, mida ta ei tea, praegu paremal järjel?

Menon: Minu meelest ka.

Sokrates: Nii et me ei teinud talle mingit kahju, kui me panime teda kahtlema ja tuimestasime nagu elektrirai?

Menon: Minu meelest ei teinud.

Sokrates: Tundub igatahes, et me kuidagi aitasime tal teada saada, kuidas asjad on, sest nüüd on ta hea meelega valmis uurima kui mitteteadja, enne aga arvas, et võib kui tahes paljudele ja kui tahes palju kordi

84c

õigusega öelda kahekordse kujundi kohta, et sellel peab olema kaks korda pikem joon.

Menon: Tundub küll.

Sokrates: Kas sa arvad, et ta oleks püüdnud uurida või õppida seda, mida arvas teadvat, kuigi ei teadnud, enne kui jäi nõutuks, saades aru, et ta ei tea, ja hakkas igatsema teadmist?

Menon: Tundub, et mitte, Sokrates.

Sokrates: Nii et tuimestamisest oli kasu?

Menon: Tundub küll.

Sokrates: Vaata siis, kuidas ta leiab ka väljapääsu sellest nõutusest, otsides koos minuga, kusjuures mina ei tee midagi muud kui küsin, ega õpeta;

84d

jälgi, kas sa leiad, et ma millalgi teda õpetan ja talle selgitan, selle asemel, et tema arvamusi küsida.

Ütle mulle sina: kas meil pole siin nelja[ruut]jalane kujund? Kas sa saad aru?

Poiss: Jah.

Sokrates: Kas saame sellele lisada teise, mis on sellega võrdne?

Poiss: Jah.

Sokrates: Ja kolmanda, mis on kummagagi võrdne?

Poiss: Jah.

Sokrates: Kas nüüd saab täita selle [koha] nurgas?

Poiss: Kindlasti.

Sokrates: Kas me saame midagi muud kui neli võrdset kujundit?

[84e]

Poiss: Ei.

Sokrates: Hea küll. Mitu korda on see kõik kokku suurem kui see teine?

Poiss: Neli korda.

Sokrates: Aga see pidi meil olema kaks korda suurem, kas sa ei mäleta?

Poiss. Muidugi.

Sokrates: Ja kas see joon nurgast nurgani

[85a]

lõikab iga kujundi nendest kaheks?

Poiss: Jah.

Sokrates: Ja kas meil tekib siin neli võrdset joont, mis seda kujundit ümbritsevad?

Poiss: Jah, tekib küll.

Sokrates: Vaata nüüd, kui suur see kujund on.

Poiss: Ei oska öelda.

Sokrates: Kas iga sees olev joon jagas igaühe neist neljast pooleks või mitte?

Poiss. Jagas küll.

Sokrates: Kui palju nii suuri [pooli] selles [kujundis] on?

Poiss: Neli?

Sokrates: Kui palju on selles?

Poiss: Kaks.

Sokrates: Ja neli on mitu korda kaks?

Poiss: Kaks korda.

Sokrates: Ja mitme

85b

[ruut]jalane see on?

Poiss: Kaheksa[ruut]jalane.

Sokrates: Millisest joonest?

Poiss: Sellest.

Sokrates: Joonest, mis on tõmmatud nelja[ruut]jalase nurgast nurka?

Poiss: Jah.

Sokrates: Sofistid nimetavad seda diagonaaliks, nii et kui selle nimi on diagonaal, siis sinu ütluse järgi, Menoni poiss, tekib kaks korda suurem kujund diagonaalist.

Poiss: Jah, täpselt, Sokrates.

Sokrates: Kuidas sulle tundub, Menon, kas ta vastas midagi, mis ei olnud tema enda arvamus?

Menon: Ei, kõik olid tema enda arvamused.

Sokrates: Aga ta ei teadnud, nagu me äsja rääkisime.

Menon: Sul on õigus.

Sokrates: Aga need arvamused olid temas, eks ole?

Menon: Jah.

Sokrates: Kas siis mitte ei paista, et selles, kes ei tea mingite asjade kohta, on tõesed arvamused nende asjade kohta, mida ta ei tea?

Menon: Paistab küll.

Sokrates: Ja nüüd on need arvamused temas hakanud liigutama nagu unenägu; aga kui keegi temalt korduvalt ja mitut moodi küsiks, siis sa tead, et ta lõpuks hakkaks

85d

neid asju täpselt teadma, mitte halvemini kui teised.

Menon: Tundub küll.

Sokrates: Nii et ilma et keegi teda õpetaks, vaid ainult küsimuste abi, hakkab ta teadma, võttes teadmise ise enda seest?

Menon: Jah.

Sokrates: Ja kas mitte see, et ta ise võtab teadmise enda seest, ei olegi meenutamine?

Menon: Kindlasti.

Sokrates: Ja kas mitte siis ei ole ta selle teadmise, mis tal praegu on, kas millalgi omandanud või see on tal alati olnud?

Menon: Jah, nii see on.

Sokrates: Kui tal on see alati olnud, siis ta on alati olnud teadja; aga kui ta on selle millalgi omandanud, siis ei ole igatahes võimalik, et ta oleks selle saanud praeguses elus. Või

85e

on keegi talle õpetanud geomeetriat? Ta võib ju seda teha kogu geomeetriaga ja teiste matemaatiliste teadustega. Kas siis keegi on talle õpetanud kogu geomeetriat? Sina peaksid ju seda teadma, kui ta juba on sinu majas sündinud ja kasvanud.

Menon: Ma tean väga hästi, et keegi ei ole teda kunagi õpetanud.

Sokrates: Kas tal siis on need arvamused või ei ole?

Menon: Tal peavad need olema, Sokrates, see on ilmne.

Sokrates: Ja kui ta ei ole neid omandanud praeguses elus, kas ei ole siis

86a

selge, et tal olid need ja ta õppis need mingil muul ajal?

Menon: On küll selge.

Sokrates: Ja see peab olema aeg, kui ta ei olnud inimene?

Menon: Jah.

Sokrates: Kui nüüd nii ajal, kui ta on olnud inimene, kui ka siis, kui ta seda pole olnud, on tema sees olnud tõesed uskumused, mis saavad teadmisteks, kui neid küsimisega äratada, kas tema hing ei ole siis alati olnud teadev [μεμαθηκυῖα]?

Menon: See on ilmne.

86b

Sokrates: Niisiis, kui meil on alati hinges kõikide asjade tõde, siis hing peab olema surematu, nii et tuleb täie julgusega püüda otsida ja meenutada seda, mida sa praegu juhtumisi ei tea, see tähendab seda, mida sa ei mäleta?

Menon: Mulle tundub, Sokrates, et sa räägid hästi, ma ei tea, kuidas.

Sokrates: Mulle endale tundub ka, Menon. Ja teised asjad, millele minu arutlus toetub, ei ole kindlad; aga selle eest, et kui me arvame, et tuleb otsida seda, mida me ei tea, siis me saame paremateks ja mehisemateks [ἀνδρικώτεροι] ja vähem tegevusetuteks kui need, kes arvavad, et seda, mida me ei tea, ei olegi

86c

võimalik leida ega tule otsida, olen ma kindlasti valmis võitlema, nii palju kui suudan, nii sõna kui ka teoga.

Menon: Mulle tundub igatahes, et ka seda räägid sa hästi.

Sokrates: Et me oleme nüüd ühel meelel, et tuleb otsida seda, mida ei teata, kas oled siis nõus, et otsime koos, mis see voorus on?

Menon: Kindla peale. Aga mina, Sokrates, tahaksin kõige parema meelega tegelda selle kõige esimese küsimusega ning vaadata ja kuulata, kas või tuleb võtta millegi õpetatavana või

86d

inimestele loodusest või mingil muul moel tulevana.

Sokrates: Kui ma, Menon, ei valitseks mitte ainult iseenda, vaid ka sinu üle, siis me ei oleks hakanud vaatama, kas voorus on õpetatav või mitte, enne kui oleme kõigepealt otsinud, mis see on; et aga sina ei püüagi ennast valitseda, et aga oleksid vaba, mind aga püüad valitseda ja valitsedki, siis ma annan sulle järele – mis mul üle jääb? – nii et tundub, et tuleb vaadata,

86e

missugune see on, mille kohta me veel ei tea, mis see on. Sa saad vähemalt oma võimu lõdvendada ja soostuda uurima seda, kas voorus on õpetatav või missugune iganes, eelduse põhjal. Kui ma ütlen "eelduse põhjal", siis ma pean silmas seda, kuidas geomeetrid sageli uurivad, kui neilt midagi küsitakse, nagu näiteks kujundi kohta, kas on võimalik sellesse ringi seda kujundit

87a

kolmnurgana sisse joonestada, siis nad vastavad: "Ma ei tea veel, kas see on nii, aga ma arvan, et mul on asja jaoks üks kasulik eeldus, nimelt niisugune: kui see kujund on niisugune, et on võimalik, et kui rakendada seda [ringi] antud joonele, jääb sellest sama kujundi võrra puudu, siis järeldub sellest üks asi, ja midagi muud, kui pole võimalik, et nii juhtuks. Nii et ma tahan teha eelduse,

87b

enne kui ma ütlen sulle järelduse selle sissejoonestamise kohta ringi, kas see on võimatu või mitte." Samamoodi ka vooruse kohta, kuna me ei tea ei seda, mis see on, ega seda, missugune see on, uurime eelduse põhjal, kas see on õpetatav või ei ole õpetatav, öeldes nii: missugune peab voorus olema hinge juurde kuuluvate asjade hulgas, et ta oleks õpetatav või mitteõpetatav? Kõigepealt, kui ta on teadmisest erinev või teadmise sarnane, kas ta siis on õpetatav või mitte, või nagu me äsja ütlesime, meenutatav – meil pole ju vahet,

87c

kumba nime kasutada – olgu siis õpetatav? Või on see kõigile selge, et inimesele ei õpetata midagi muud kui teadmist?

Menon: Tundub nii.

Sokrates: Kui siis voorus on ikkagi mingi teadmine, siis on selge, et see peab olema õpetatav.

Menon: Kuidas siis muidu?

Sokrates: Selles me jõudsime ruttu selgusele, et kui ta on niisugune, siis ta on õpetatav, ja kui ta on naasugune, siis mitte.

Menon: Muidugi.

Sokrates: Tundub, et nüüd tulebki vaadata, kas voorus on teadmine või teadmisest erinev.

87d

Menon: Minu meelest tuleb seda järgmisena vaadata.

Sokrates: Hea küll siis, kas mitte ei ütle, et voorus on hüve, ja jääb püsima meie eeldus, et see on hüve?

Menon: Kindlasti.

Sokrates: Nii et kui on olemas mingi hüve, mis on teadmisest erinev ja eraldi, siis võib-olla voorus ei ole mingi teadmine; kui aga ei ole hüve, mida ei hõlmaks teadmine, siis me teeme oletades, et hüve on mingi teadmine, õige oletuse.

Menon: Nii on.

Sokrates: Ja kas me

87e

vooruse tõttu oleme head?

Menon: Jah.

Sokrates: Ja kui head, siis kasulikud: sest kõik head asjad on kasulikud. Kas pole?

Menon: Jah.

Sokrates: Nii et ka voorus on kasulik?

Menon: See järeldub paratamatult.

Sokrates: Vaatame siis ükshaaval, missugused asjad need on, mis meile kasu toovad. Ütleme, tervis, ja tugevus ja ilu ja rikkus: neid ja sarnaseid asju me nimetame kasulikeks.

88a

Kas pole?

Menon: Jah.

Sokrates: Aga me ütleme, et needsamad asjad toovad mõnikord ka kahju; või sa ütleksid kuidagi teisiti?

Menon: Ei, just niimoodi.

Sokrates: Vaata nüüd, mis juhib neid siis, kui nad toovad meile kahju, ja mis siis, kui nad toovad kasu? Kas nad mitte ei too kasu siis, kui neid õigesti kasutatakse, ja kui mitte, siis kahju?

Menon: Muidugi.

Sokrates: Vaatame nüüd hingelisi hüvesid. Kas sa nimetad midagi mõõdukuseks ja õigluseks ja mehisuseks ja õpihimuks ja mäluks ja suuremeelsuseks ja kõigeks

88b

niisuguseks?

Menon: Nimetan küll.

Sokrates: Vaata nüüd, kas mitte need nende seas, mis sinu meelest ei ole teadmine, vaid midagi muud kui teadmine, ei too mõnikord kahju, mõnikord kasu? Näiteks mehisus, kui mehisus ei ole mõistlikkus, vaid nagu lihtsalt mingi julgus; kui inimene on julge ilma aruta, siis ta saab kahju, kui aga aruga, siis ta saab kasu?

Menon: Jah.

Sokrates: Kas mitte sama lugu pole ka mõõdukuse ja õpihimuga: koos aruga on nii õpetatavad kui ka harjutatavad asjad kasulikud ja ilma aruta kahjulikud?

Menon: Päris

88c

kindlasti.

Sokrates: Ühesõnaga, kas mitte kõik hinge ettevõtmised ja katsumused ei lõpe õnnega, kui juhib mõistlikkus, ja vastupidisega, kui juhib mõtlematus?

Menon: Tundub küll.

Sokrates: Kui nüüd voorus on miski, mis on hinges, ja on tingimata kasulik, siis see peab olema mõistlikkus, sest kõik hinge juurde kuuluv ei ole iseenesest ei kasulik ega kahjulik, vaid mõistlikkuse või

88d

mõtlematuse lisandumisega muutub see kahjulikuks või kasulikuks. Selle arutluse järgi, kuna voorus on kasulik, peab ta olema mingi mõistlikkus.

Menon: Minu meelest ka.

Sokrates: Ja nüüd ka need teised asjad, rikkus ja niisugused, mille kohta me äsja ütlesime, et need on vahel head ja vahel kahjulikud,


Kommentaar[muuda | muuda lähteteksti]

Pealkiri[muuda | muuda lähteteksti]

Pealkiri "Menon" on hästi tõendatud, sest Aristoteles mainib seda (Esimene analüütika II, 67a21; Teine analüütika I, 71a29).[60]

Mõnikord väidetakse, et Platon tahtis pealkirjadega jäädvustada inimesi, keda ta austas või kes talle meeldisid. Vähemalt enamasti see nii ei ole. Pealkirja mõte peab selguma dialoogi käigus. Pealkiri toob välja dialoogi peateema või mõne tähtsa aspekti või vihjab sellele või peidab seda.[61]

See, kes on Menon dialoogi tegelasena, selgub dialoogist endast. Ent Platon eeldab, et kaasaegsel lugejal on ajaloolise Menoni, nagu teistegi tegelaste prototüüpide kohta, eelteadmisi, kas või kuulujuttudest, võib-olla on ta teda isegi isiklikult tundnud. Me saame kasutada säilinud allikaid, et kujutada ette, missugune oli Menoni kuvand. Selleks tulebki teateid ajaloolisest isikust arvesse võtta. Peamine allikas on Xenophon (Anabasis II, eriti 6, 21–29). Plutarchose (Artaxerxese elulugu, 18) ja Photiose (Bibliotheca, cod. LXII, Bekker 43b–44a) kaudu jõuavad meieni Artaxerxes II arsti Ktesiase, mõnede Aasias Menoniga toimunud sündmuste pealtnägija tunnistused. Kolmas allikas, Diodoros, järgis nähtavasti Ephorost, kes toetus nähtavasti Xenophonile ja Ktesiasele. Menoni iseloomu asjas on allikad ühel meelel, lahkarvamused puudutavad tema surma asjaolusid. Xenophon vastandab teda väejuht Klearchosele, kes oli väljapaistev sõjamees, sõjaarmastaja, karm ja karge, suutis käskida, kuid ei kaldunud alluma, tark, kuid otsustaval hetkel mitte piisavalt kaval, ja väejuht Proxenosele, kes oli Gorgiase õpilane, poliitiliselt auahne, soovis valitseda ja käskida, kuid see ei tulnud hästi välja, oli õiglane ja õilis. Mõlemad jäävad kaugelt alla Kyrosele, kuid on kaugelt üle Menonist, kes allutas kõik rikkuse kogumisele, rikkudes teadlikult käitumisnorme, oli reetlik ning täiesti kindel, et suudab asjad oma kasuks pöörata. Platoni kaasaegsed pidasid Menonit väga paheliseks. Ja Xenophon näidab meile teda väga andekana.[62]

Traditsioon, mis pärineb nähtavasti Herodikoselt, räägib Platoni ja Xenophoni vahelisest kiivusest[63]. Ühena näidetest mainitakse, et Xenophon on Menoni vastu vaenulik, Platon aga kiidab teda. See ei pea paika: 78 c4 – d3 ja 86 d6–7 annavad hinnangu, mis Xenophoni omast ei erine.[64]

Selleks et aru saada, kes on Menon dialoogi tegelasena ja millist osa etendab meie eelarvamus temast, tuleb näidendit täpselt jälgida. See, kes Menon dialoogis on, võib olla dialoogi mõistmisel keskne küsimus. Mitte juhuslikult ei küsi Sokrates dialoogi alguses: "Või kas sulle tundub võimalik, et keegi, kes ei tea üldse, kes Menon on, teab, kas ta on ilus või rikas või kas ta on õilis või vastupidi?" (71b4–7)[65]

70a1–4: järsk algus, Menoni küsimus vooruse õpetatavusest[muuda | muuda lähteteksti]

Dialoog algab järsult Menoni küsimusega Sokratesele: "Kas sa oskad mulle öelda, Sokrates, kas voorus on õpitav; või mitte õpitav, vaid harjutatav; või mitte harjutatav ega õpitav, vaid tuleb inimestele loomupäraselt või mingil muul viisil?"

Enamasti on Platoni dialoogidel pikk ekspositsioon. Seetõttu on arvatud, et dialoogi algus on kaduma läinud[viide?], või et tegu on varase teosega, kus kompositsioon ei ole veel hea[66]. Kuid teoses on tihe vihjeterohke, kuigi tavalisest kokkusurutum ekspositsioon, mis jätkub kuni Sokratese väiteni, et pole võimalik teada, kuidas voorust saab omandada, teadmata, mis see on (71b3–8). Platoni dialoogide sissejuhatustes ennetataksegi sageli põhiteemasid[67].[68]

Peaks tunduma ehmatav ja naljakas, et küsimuse voorusest esitab pahelisuse poolest kurikuulus Menon vooruse eeskujule Sokratesele. See, et küsimus esitatakse tühjalt kohalt ilma sissejuhatuseta, teeb selle veel naljakamaks. Hiljem (76e) saame teada, et Ateenat külastav Menon oli eelmisel päeval Sokratest kohanud, kuid siis kõnelduga ei paista sel küsimusel seost olevat (saame teada ainult seda, et Menon jääb Ateenasse lühikeseks ajaks). Küsimuse järskusel võib olla tõsisem tähendus.[69]

Viis, kuidas Menon oma küsimuse esitab, näitab mõningaid tema iseloomujooni ja ennetab mõningaid dialoogi teemasid. Menon on võimukas (75b1, 76a8–c3 ja 86d3–8) ja ta ka defineerib voorust võimuna (73c9–d1). Ta on harjunud saama oma küsimustele nõudmise peale vastust. Sokrates püüab teda selles ja muuski suhtes kasvatada (talle voorust õpetada). Peale selle, Menon eeldab, et ta saab küsimusele niisuguse vastuse, mis võimaldab tal autoriteetselt kõnesid pidada ja teisi õpetada. Just nii on ta Gorgiaselt õppinud: tema vastused meelde jätnud. Aristoteles teatab, et rändõpetaja (sofist) Gorgias, kes rändas linnast linna ja õpetas tasu eest, väitis, et ta õpetab retoorikat, ta kõneles uudselt ja tema kõnekunst oli imetletud. Raamatu "Sofistlikud kummutused" lõpus (34, 183b36–184a8) kaebab Aristoteles, et Gorgias ei õpetanud kõnet koostama, vaid andis ette valmis kõned, nagu kingsepp, kes ei õpeta õpilastele oma kunsti, vaid annab neile valmis kingad, mis loodetavasti klientidele jalga lähevad. Menon arvab, et kui ta on Gorgiase sõnad vooruse kohta meelde jätnud, siis ta ka teab, mis voorus on (kuigi pole voorust ennast õppinud). Õpetamine on lihtsalt edasiandmine ja õppimine on meeldejätmine. Gorgias vastab lühikesele küsimusele kõnega, Sokrates aga esitab ise küsimusi, millele õppija peab vastama. Õppida tuleb Sokratese järgi seest, mitte väljast. Õpetaja aitab oma küsimustega meenutada.[70]

Küsimus on iseenesest tõsine: kuidas avalikus elus väljapaistev või kõrge isikliku moraaliga inimene oma voorused sai, õpetajatelt, harjutamisest, kasvatusest, sünnipärasest geeniusest või taeva annist.[71]

Konkreetsete vooruste ja oskuste omandamise küsimust arutatakse ka Platoni dialoogides "Alkibiades I", "Euthydemos", "Laches", "Protagoras" ja "Riik"[72]. Alati mainitakse teguritena loomust, harjutamist ja õpetamist. Arutatakse, kuidas tuleb hinnata sofistide pretensiooni, et nad õpetavad tõde; mis kasu on argumendist, et voorust saab õpetada, kui vooruslikel meestel pole kunagi õnnestunud oma poegi õpetada; vajadust voorus defineerida, enne kui selle õpetatavust arutada; võidu peale arutamise ohte ja Sokratese teesi, et voorus on teadmine[73]. Menoni sõnastus näitab, et ta on käimasoleva diskussiooniga kursis. Hiljem (80b2–3) selgub, et Menon on pidanud vooruse kohta lugematuid kõnesid, millega ta on väga rahul. Ta teab, et arvamused lähevad lahku, mida ta ka mainib (95b1–5). Saame ka teada (79e7–80a2), et Menon on kuulnud küsimuste ja vastuste mängust, milles Sokrates pidevalt raskusi tekitab. Ta sõnastab oma küsimuse väljakutsena: "ütle, kui oskad".[74]

Sõna "voorus" (aretē) oli palju konnotatsioone, ja see on üks põhjus, miks Sokrates tahtis, et see defineeritaks. Menon igatahes peab paljuski silmas omadust või omaduste komplekti, mida vajab edukas juht (71e3, 73c9–d1 ja 91a3–4; dialoogis "Protagoras" saab Protagoras umbes samamoodi voorusest aru). Ka Sokrates räägib voorusest kui omadusest, mille abil riigimees toob linnale kasu (89b6–7 ja 98c8–9). Kuid seda sõna sai kasutada ka paljudes teistes seostes. Siin on jutt ainult inimese voorusest, aga seegi on laialt mõistetav, ja igatahes ei ole ainult juhtimisega seotud. Peale selle, voorust mõisteti soona, mille liigid on õiglus, mehisus, mõõdukus ja tarkus (nii ka mujal Platonil). Sokrates püüab selles mitmekesisuses, mida Menon hästi esindab, ühtset alust leida.[75]

Seda, kuidas voorust omandatakse, oli juba vähemalt pool sajandit intensiivselt arutatud, osalt poliitiliste muutuste tõttu Ateenas: kõrgetesse ametitesse tõusid mittearistokraadid. See tekitas küsimuse sünnipära ja omandamise rollist poliitilist edu soodustavate omaduste väljakujunemisel. Osalt sellepärast hakkasidki sofistid õpetama võimule pürgivatele noortele meestele vastavaid oskusi. Demokraatia nõudis kõneoskust, millega veenda kohtus ja poliitilistes kogudes. Sofistid pakkusid võimalust õppida seda ja muudki: Protagoras, kes lubas õpetada ka voorust, õpetas esitama argumente nii poolt kui ka vastu, ja Hippias õpetas ka matemaatikat. Et sofistid küsisid ka tasu, siis oli muidugi tähtis, kas voorust saab õpetada.[76]

Alternatiivid, mida Menon mainib, (looduse, õpetamise ja harjutamise panus) olid juba ammu välja toodud, "muul moel" viitab jumala annile, millest dialoogi lõpus juttu tuleb. Tekib küsimus, miks Menon esitab need alternatiividena. Tõsi, Pindaros oli öelnud, et voorus pärineb ainult loomusest. Demokritos (DK 68 B242) ja Kritias (DK 88 B9; vrd Epicharmos (DK 23 B33)) ütlevad: "rohkem inimesi saavad heaks harjutamise teel kui loomusest", aga Demokritos ütleb teisal (B33, B56 ja B182), et ka õpetamine ja loomus on olulised. "Phaidonis" (82a11–b3) ütleb Sokrates, et "rahvalik voorus" (mitte tõeline voorus) omandatakse ainult harjutamise teel (vt ka Riik VII 518d9–e2, X 619c7–d1). Tavalisem oli siiski öelda, et mängus on mitu tegurit, sageli kõik kolm, ainult rõhuasetus oli erinev. Menon paistab arvavat, et voorusel on ainult üks allikas, ja ka Sokrates ei vaidlusta seda.[77]

Pole selge, kas Menon mõtleb harjutamise all poliitilise tegevuse harrastamist; hiljem sellest juttu ei tule. Ühes tähtsas käsikirjas (F) see puudub ning harjutamise kohal on hoopis õppimine, nii et harjutamise võisid toimetajad hiljem sisse tuua. Tänapäeva kommentaatorid ja tõlkijad lükkavad F-i versiooni tagasi. Tavaliselt esitatakse kolm argumenti. Esiteks, harjutamine oli "pedagoogilise triaadi" üldtunnustatud liige. Teiseks, Aristotelese "Nikomachose eetika" (Nikomachose eetika#9. peatükk I 9, 1099b9–11) mainib samu tegureid nagu "Menongi", nii et on ahvatlev mõelda, et ta toetub "Menonile". Kolmandaks, võib väita, et harjutamisest edaspidi ei räägita sellepärast, et õpetamise vastu öeldu (93a5–94e2) on kohandatav ka harjutamise kohta. Dominic Scott esitab vastuargumendid. Esiteks, harjutamise võis paigutada ka "muu" alla, sest põhiliselt käib jutt loomuse ja õpetamise vastandamisest, või siis mõistis Menon õpetamist nii laialt, et selle alla käis ka harjutamine (tõsi küll, "Menonis" Sokrates õpetamist nii ei käsita). Teiseks, pole konkreetset alust arvata, et Aristoteles just "Menonile" toetub, pealegi ei rääkinud Aristoteles vooruse, vaid õnne omandamisest. (Teisal (X 9, 1179b20–1), esitab Aristoteles needsamad tegurid seoses vooruse omandamisega, aga siingi ei pruugi allikaks olla "Menon", seda enam, et terminid ei lange täielikult kokku.) Kolmandaks, "isa argument" on küll harjutamisele kohandatav, aga kui Menon oma küsimuse uuesti esitab (86c7–d2), siis ta harjutamist ei maini, ja isa argument pole veel esitatudki. Samuti ei maini harjutamist Sokrates 89a6, kus ta kõrvaldab õpetamise alternatiivina ainult loomupärasuse. Scott jõuab järeldusele, et algses dialoogis harjutamisest juttu ei olegi.[78]

70a5 – 71a7: Sokrates ei võta Menoni väljakutset vastu, vaid viib jutu vooruse olemusele[muuda | muuda lähteteksti]

Sokrates ei võta väljakutset vastu, vaid jätab vastamata ning räägib järsku hoopis sellest, kuidas Tessaaliat varem austati ratsutamiskunsti ja rikkuste pärast, nüüd aga on saanud kuulsaks ka sealne tarkus, Ateenast aga on tarkus kaduma läinud, nagu oleks sinna välja rännanud. Siin on ilmne iroonia. Tessaaliat peeti korratuks ja ohjeldamatuks maaks. Selle pööras tarkusele Gorgiase õpetus, kes mõjutas eriti Aleuaade, tähtsaimat Tessaalia valitsejasugu, kes on tuntud sellega, et nad olid sõjas pärslastega Xerxese poolel ja seega reetsid Hellase. Sokrates võrdleb Menoni võlude mõju Aleuaadide soo mõjukale liikmele Aristipposele sellega, kuidas Gorgiase tarkus võlus tessaallasi ja eriti Aristippost. Irooniaga ütleb Sokrates ka seda, et ükski ateenlane ei vastaks Menoni küsimusele teisiti, kui et rääkimata sellest, kuidas voorus tekib, ei tea ta sedagi, mis üldse on voorus. Tõenäoliselt ei oleks tegelikult ükski ateenlane peale Sokratese enese niimoodi öelnud. Hiljem (92e–93a) ütleb ateenlane Anytos (kelle maine oli küll veidi rikutud), et iga korralik Ateena kodanik oskab voorust õpetada, tahtes nähtavasti öelda, et igaüks neist teab, mis voorus on. Nii et Ateena ei erine tarkuse poolest Tessaaliast.[79]

Menonit tutvustatakse tessaallasena ning Aristippose kaudu seostatakse teda Pärsiaga ja selle valitsejatega. Hiljem (78d2–3) kinnitab Sokrates seda seost, nimetades Menonit Suure Kuninga pärilikuks sõbraks. Tegelane Menon kannab väljastpoolt dialoogi pärinevat taaka.[80]

Gorgiase õpetusest rääkides rõhutab Sokrates, et Gorgias harjutas õpilastele sisse kombe vastata igale küsimusele kartmatult ja julgelt nagu need, kes teavad.[81]

Menoni küsimus viib tagasi suuremale küsimusele, mis on voorus. Selle küsimuse seob Sokrates linna ja selle kodanike tarkuse või tarkusetusega. Jutt läheb kohe ka Ateena linnale.[82]

71b1–8: ateenlased ei tea, mis on voorus[muuda | muuda lähteteksti]

Sokrates samastab end oma kaaskodanikega, öeldes, et temagi ei tea, mis on voorus. Seetõttu olevat tal ka võimatu teada midagi voorusega seonduvat, näiteks kuidas see tekib. Ta toob näite, milles vooruse kohal on Menon (kui me ei tea, kes Menon on, siis me ei tea midagi tema voorustest ega pahedest). See näide on naljakas vastuolus Menoni mainega. Kui mitteteadmine, kes Menon on, tähendab, et temaga ei olda tutvunud, või temast pole kuuldud, siis see näide pole kehtiv, sest me oleme tuttavad vooruse ülistamisega ja kuulnud räägitavat vooruslikest inimestest ja oleme ka ise voorust kiitnud ja selle puudumist laitnud. Nii et me oleme voorusega ebamääraselt tuttavad, kuigi me ei tea, mis see on. Kui aga mitteteadmine, kes Menon on, tähendab, et temaga ollakse küll kuidagi tuttav, aga ei tunta nii hästi tema iseloomu, et öelda, kes ta tegelikult on, siis näide ei kehti sellepärast, et kuigi me Menoni olemust ei tea, oskame siiski üht-teist öelda tema välimuse ja iseloomu kohta.[83]

Seda võrdlust võiks mõista nii. Kuigi küsimusest Menoni kohta võib järeldada, et Menon on inimene, midagi muud tema kohta ei teata. Samamoodi teab Sokrates vooruse kohta ainult seda, et see on omadus, mida saab inimestele omistada, ja muud mitte midagi.[84]

Sokrates ütleb, et pole võimalik teada, missugune miski on, kui ei teata, mis see on (71b3–4). Siin on vihje eristusele asja olemuslike ja mitteolemuslike atribuutide vahel. (Ta ütleb selle kohta vähe. "Euthyphronis" (11a6–b1) kaebab Sokrates, et kui Euthyphron defineeris vagaduse sellena, mida jumalad armastavad, ei andnud ta vagaduse definitsiooni, vaid kaasneva omaduse. See eristus figureerib ka "Lacheses" (189e3–190c2), "Protagorases" (312c1–4 ja 360e6–361d6) ning "Gorgiases" (463c3–5).) Aga miks ta arvab, et olemuse teadmine on vajalik mitteolemuslike atribuutide teadmiseks? Kui nüüd siin on vihje sellele, et teadmine nõuab seletavat arutlust (98a3–4), siis on tarvis lisada ainult eeldus, et olemus seletab mitteolemuslikke atribuute. See oleks Aristotelese ennetus. Seda toetab Aristoteles ise, väites, et Sokrates kasutas definitsioone tõestavate arutluste lähtekohtadena[85]. (Seda tõlgendust pooldavad Gregory Vlastos[86] ja eriti W. J. Prior[87]. Aristoteles eristas niimoodi olemust ja "paratamatuid aktsidentse"[88], omadusi, mis ei kuulu olemusse, kuid mida olemus seletab. Näiteks kolmnurgal on olemuslikult kolm külge, kuid see, et tema sisenurkade summa on 180◦, ei kuulu olemusse, vaid järeldub sellest. Paratamatut aktsidentsi teatakse ainult juhul, kui see on olemusest tuletatud. See on apodeiktiline teadusekäsitus, mille järgi printsiibist dedutseeritakse teised omadused. Ent kui nii, siis mida teha analoogiaga sellega, kuidas teatakse, kes Menon on (71b4–8)? See analoogia on kergesti kritiseeritav. Kas siis Sokrates tahab öelda, et inimestel on defineeritavad olemused, millega saab nende iseloomujooni seletada? Ja mis on siin siis teadmine? Selleks et kindlaks teha, kas Menon on rikas või heast perekonnast, on tarvis ainult mõnd tunnusjoont, mis teda teistest eristab, aga see, mida on tarvis selleks, et teada, mis on voorus, on palju sügavam. Pole arusaadav, kuidas indiviid illustreerib midagi vooruse kohta. Võib-olla see analoogia polegi mõeldud nii kaugeleminevana.[89]

See, et Sokrates ütleb, et kõigepealt on tarvis teada, mis voorus on, heidab valgust sellele, kuidas ta Menoni küsimusest aru saab. Sõna didakton võib tähendada 'õpetatakse' või 'õpetatav', mathēton võib tähendada 'õpitakse' või 'õpitav', askēton võib tähendada 'harjutatakse' või 'harjutatav'. Nii et avaküsimus võib tähendada kas seda, kas voorust tegelikult õpetatakse, või seda, kas voorust saab õpetada. Ja võimatus voorust õpetada tähendab kas seda, et praegustel asjaoludel ei saa seda õpetada, näiteks sellepärast, et pole kedagi, kes oskaks õpetada, või seda, et voorus ongi loomu poolest niisugune asi, et seda ei saa õpetada. Sokratese vastusest on näha, et ta mõistab küsimust selles viimases tähenduses, muidu ta oleks pidanud rääkima Ateena ajaloost.[90][91]

Definitsiooni prioriteet, millest siin juttu on, erineb printsiibist, mille järgi selleks et teada, kas antud asi on f, tuleb teada, mis on f-sus. On vaieldud, kas Sokrates pooldab seda printsiipi[92].[93]

Platon omistab Sokratesele sageli väite, et ta ei tea. Kas seda peaks uskuma? Sokrates ütleb "Menonis" vooruse kohta hulga asju, näiteks et see on ühtne omadus ning õiglus, mõõdukus ja vagadus on vooruse tarvilikud osad. Ta ütleb (87d–89a), et voorus on teadmise vorm, toetudes eeldusele, et voorus on kasulik (87e3). Ta ei ole nagu see, kes pole Menonist midagi kuulnud. Dominic Scott saab asjast nii aru, et Sokrates ei tea, mis voorus on, selles mõttes, et tal pole sellest täiemõõdulist filosoofilist teadmist. Hiljem ta eristab teadmist ja tõest arvamust, kusjuures teadmine eeldab läbimõeldud seletust (98a1–8).[94]

Kuidas nimetada seda arusaamist voorusest, mis Sokratesel on? Mõned uurijad ütlevad teiste dialoogide seoses, et Sokrates mõtleb teadmisest kahes mõttes. Näiteks Gregory Vlastos[95] väidab, et Sokrates ütleb, et tal pole kindlat teadmist eetiliste asjade kohta, kuid kuna ta usub paljusid eetika propositsioone, sest need on uurimisele seni vastu pidanud, siis ta saab väita, et teab neid nõrgemas mõttes. Ka teiste kommentaatorite järgi omistab Sokrates endale mingi nõrgemas mõttes teadmise.[96] Ent vaevalt saab seda öelda "Menoni" seoses, kus rõhutatakse ühtset definitsiooni ja teadmiseks tunnistatakse ainult seletavat arusaamist (98a3–4), jättes kõik muu pelgalt tõeseks arvamuseks. Võib-olla siis tulekski öelda, et Sokratesel ei ole mitte teadmine, vaid tõesed arvamused[97]. See on usutavam, aga pole selge, mis see tõene arvamus on. Sokrates omistab tõese arvamuse orjapoisile, kes alles hakkas korrastatult arutlema (85c6–7), ning lõpuks Ateena suurtele riigimeestele, kes küll nähtavasti tegid suuri asju, aga ei mõelnud järele, mida nad tegid või ütlesid. Sokratese arusaamine voorusest ei sobi kummagagi kokku. Tal peab olema uskumuste võrk, mille seoseid ta on põhjalikult uurinud. Ta peab olema mõistmise teel kaugele, kuigi mitte lõpuni jõudnud.[98]

71b9–c2: Menonit ehmatab, et Sokrates ei tea, mis on voorus[muuda | muuda lähteteksti]

Menon ei vaidlusta Sokratese argumenti ja näidet. Paistab, et teda lihtsalt ehmatab, et Sokrates tunnistab oma teadmatust. Kas Sokrates tõesti ei tea, mis on voorus? Nähtavasti oma saatjate poole pöördudes küsib ta, kas nad peaksid selle uudise, mida Ateenas nähtavasti teatakse, kodumaale viima. See, et Sokrates ei anna "kartmatut ja uhket" vastust, on harjumuspäratu. Sellepärast Menon ehmatabki või teeskleb ehmatust (ta on ju Sokratese kommetest kuulnud). Või on Menon üllatunud sellepärast, et öeldes, et ta ei tea, mis on voorus, süüdistab ta end voorusetuses? Sel juhul tuleb eeldada, et voorus sõltub täielikult teadmisest, mis on voorus, nagu Sokrates on öelnud. (Vanemadki küsivad halvasti käituvalt lapselt, kas ta ei tea, kuidas tuleb käituda.) Kui nii, siis Menon, kes teab, mis voorus on, on vooruslik. See aga on vastuolus tema mainega.[99]

71c3–7: Sokrates pole kohanud kedagi, kes teaks, mis on voorus[muuda | muuda lähteteksti]

Sokrates ütleb, et enda arvates pole ta kohanud kedagi, kes teaks, mis on voorus. Menon küsib, kas Gorgias ei jätnud talle muljet, et too teab, mis on voorus.[100]

71c8–d3: Menon ehk ütleb, mida Gorgias ütles[muuda | muuda lähteteksti]

Sokrates vastab, et tal ei ole väga hea mälu, nii et ta ei oska öelda, aga võib-olla Gorgias tõesti teab, mis on voorus, ja Menon teab, mida ta ütles. Sellepärast teeb ta ettepaneku, et Menon tuletaks meelde, mida Gorgias ütles, või ütleks ise, sest küllap ta on Gorgiasega päri. Menon nõustub.[101]

Kui Sokrates ütleb, et tal ei ole väga hea mälu, siis see on iroonia. Sõnastus on niisugune: οὐ πάνυ εἰμὶ μνήμων, ὦ Μένων. Mnemon ('mäletaja') oli Artaxerxes II hüüdnimi, nii et neid sõnu võib tõlgendada nii: "ma ei ole päris Artaxerxes, Menon." Teated hilisemate sündmuste kohta Aasias ütlevad, et Menonit piinati Artaxerxes II käsul aasta läbi ja siis ta hukati, või siis Menonil õnnestus Ariaiose ja Tissaphernese abiga Artaxerxest meelitada ning teda ei hukatud nagu teisi kreeka palgasõdurite juhte. Nii et Sokratese sõnad tähendavad kas "Ma ei hakka sind piinama ja tapma, Menon" või "Sina, Menon, minu käest ei pääse." Need vihjed tulevikule ei ole arusaadavad Menonile, küll aga lugejatele. Ja need sõnad võivad tähendada ka, et Sokrates osutub Menonile kardetavamaks vaenlaseks kui Artaxerxes. Peale selle, "Mnemon" ja "Menon" kõlavad kokku. Menoni nimi seostub sõnaga menein 'jääma', see on võib-olla dialoogis tähenduslik. Igatahes on m ja n seotud mäluga, kuigi need paiknevad Menoni nimes pisut teisiti.[102]

Järgmises lauses eristab Sokrates Gorgiase võimalikku teadmist, mis voorus on, ja Menoni võimalikku teadmist, mida Gorgias ütles. Teine "teadmine" on lihtsalt mäletamine, mis ei saa anda teadmist, vaid ainult arvamuse. Lauseehitus looritab seda erinevust. Järgmises lauses tundub see erinevus kaduvat, sest Sokrates räägib Gorgiase ja Menoni arvamuse võimalikust sarnasusest. Kogu Sokratese vastus vihjab teadmise, arvamise ja mäletamise seose probleemile.[103]

Sokratese vastus heidab võib-olla valgust ka Menoni iseloomule. Enamiku inimeste enamik arvamustest on teistelt üle võetud. Selliste arvamuste kogunemist nimetataksegi hariduseks.[104]

71d4–8: võib-olla Gorgias ja Menon siiski teavad, mis on voorus[muuda | muuda lähteteksti]

Sokrates pakub, et kuna Gorgiast pole kohal, võiks Menon ise öelda, mis voorus on. Kui Menon seda teab, on Sokrates õnnelikul kombel kohanud kaht inimest, kes seda teavad. Sokrates ei räägi siinkohal enam arvamusest.[105]

Kui Sokrates räägib sellest, et võib-olla ta peab loobuma arvamusest, et ta pole kunagi kohanud kedagi, kes teaks vooruse loomust, on siin vihje sellele, et osutub, et nendel, keda ta on kohanud, ikkagi on teadmine, kuigi see on sügaval peidus.[106]

71e1–72a5: Menon räägib, milles voorus seisneb[muuda | muuda lähteteksti]

Menon rõhutab, et vastata on kerge, ja hakkab rääkima, milles voorus seisneb. See, mis on voorus, sõltub tema sõnul asjaoludest – soost, vanusest, ühiskondlikust positsioonist, tegevusalast, eesmärgist jne. Sama kehtib vooruse puudumise kohta. Konkreetsemalt kirjeldab ta ainult täiskasvanud mehe voorust kodanikuna ja abielunaise voorust majapidajana. Teised juhtumid on nähtavasti ilmsed. Kirjeldused heidavad pisut valgust sellele, kuidas Menon võis mõista voorusetust ehk pahet. Vooruslik, hea mees on Menoni järgi see, kes on piisavalt osav, et avalike asjadega niiviisi toime tulla, et ta toob sõpradele kasu ja vaenlastele kahju ning on ettevaatlik, et mitte endale kahju teha. (Menon ei maini endale kasu toomist.) Voorusetu, halb, oleks siis see, kes seda ei oska. Voorusetu naine oleks see, kes ei saa majapidamisega hakkama ja kipub mehe vastu sõnakuulmatu olema. Nii ei saa asjast aru ainult Menon, sest vooruse vastandit tähistaval sõnal kakia 'halbus, pahe' on tähendusväli, mis ulatub ebapiisavusest pahelisuseni. Sellel kahemõttelisusel oli oma osa ka Menoni ehtsas või teeseldud üllatuses selle üle, et Sokrates ei tea, mis on voorus.[107]

Menoni ütlus pidi väljendama ka Gorgiase vaadet. Sealt ei ole näha kuigi palju Gorgiasele omast kõneosavust, kui mitte arvestada kergust. Siin ei tundu tarvis minevat retoorilist pingutust, sest väljendatakse üldtunnustatud vaateid, ja sõnad jäetakse kahetähenduslikuks, kui nad tavakeeles seda on.[108]

Aristoteles[109] ütlebki, et Gorgias loetleb erinevate inimeste voorusi erinevatena. Küllap Gorgias eitaski mõnede hinnangusõnade puhul seda Sokratese printsiipi, et kui sama sõna saab kasutada eri asjade kohta, kusjuures kõigi kohta võrdselt, siis neil asjadel on ühine omadus. Pole kindel, kas Gorgiase järgi on kõigil niisugustel juhtudel tegu ainult perekondliku sarnasusega. Tundub, et "Menonis" esitatud positsiooni järgi sõltub voorus mitmesugustest teguritest, mis omakorda on seotud eri tüüpi inimestega. Nähtavasti niisugune olukord tekib tema arvates ainult mõnede sõnade puhul. Sarnane näide on ehe (kosmos), mis on linnal, kehal, hingel, teol ja kõnel erinev.[110]

72a6–c5: mille poolest mesilased on ühesugused?[muuda | muuda lähteteksti]

Sokrates ei ole Menoni vastusega rahul, sest ta küsis lihtsalt, mis on voorus, jättes kõrvale kahemõttelisused ja üldtunnustatu. See teeb küsimuse tavaarusaama jaoks hämaraks ning selle selgitamine nõuab Sokrateselt erilist retoorilist pingutust. Ta ütleb, et on õnnega koos, sest otsides ühte voorust, leidis ta Menonilt terve vooruste sülemi. (Menonit ümbritsevad voorused!) Ta kordab küsimust mesilaste puhul: mis on mesilane? (Võib-olla on see vihje sellele, et mesilased ei ole õppimisvõimelised.)[111]

Sokrates kasutab kaht retoorilist vahendit. Esiteks, kui ta küsib, "mis on mesilase tõeline olemus [ousia]," siis ta kasutab sõna ousia ebatavalises, mittekõnekeelses tähenduses. Teiseks põimib ta küsimuse sisse hüpoteetilise kõneluse enda ja Menoni vahel, mis jätkub ka pärast Menoni vastust. Ousia 'olev-us' on termin, millega peetakse silmas midagi, mida igapäevajutud ei puuduta ning mis tuleb nähtavale alles pärast uurivat järelemõtlemist ja korduvat uurimist, millel põhineb technē. Hüpoteetilise kõneluse kasutamine muudab vestluse kaudseks, mis samuti iseloomustab technē '​t sõltumatult arutluse veenvusest.[112]

Mesilased erinevad omavahel värvuse, suuruse ja muu poolest, kuid mitte selle poolest, et nad on mesilased. Mille tõttu nad siis on ühesugused, nimelt mesilased? Sokrates küsib Menonilt (pilkavalt), kas ta oskaks sellele vastata, ja Menon vastab, et ta oskaks. Ometi on seda raske öelda, ja vaevalt see vooruse puhul kergem on. Menon nõustus nähtavasti liiga rutakalt. Pealegi on voorusel erinevalt mesilasest ka vastand.[113]

72c6–d3: vooruse "eidos"[muuda | muuda lähteteksti]

Sokrates ütleb, et isegi kui on mitu voorust, siis on ikkagi miski, mille tõttu need kõik on voorused. Selleks et öelda, mis on voorus, tuleb see üles leida. Sokrates nimetab seda eidoseks. See sõna meenutab meile, nagu Platoni kaasaegsetelegi, ideedeõpetust. Loomuliku keele sõna tähendusel on hulk varjundeid ja konnotatsioone. Distantseeritud uurimise puhul kaotab sõna tavaliselt oma loomuliku mitmetähenduslikkuse, omandab kindlapiirilise tähenduse. Uurijast saab asjatundja, õpetaja, kes peaks oskama oma teadmist teistele edasi anda. Sõnadest saavad terminid ja nad lakkavad olemast harjumuspärased ja tuttavad. Ent kui terminid saavad omaseks, siis nad saavad omakorda tuttavaks ja nende tähendus hägustub, sulanduses tavatähendusega. Tundub, et Platon kaldub võrdlema terminoloogilist kõnelemisviisi tavakeelsega, neid teineteises peegeldama ning tähtsatel juhtudel, nagu eidose puhul, tuletama sellest segunemisest uusi tähendusi. Sõna "eidos" on siin termin. Me teame, et see on terminina kasutusel, nagu võib-olla Menongi. Sõna tavatähendus on 'välimus'. Nähtavasti tahab Sokrates terminit kasutades panna Menonit võtma uurivat hoiakut.[114]

72d4–73a: voorus on teistsugune kui tervis ja tugevus[muuda | muuda lähteteksti]

Sokrates toob rööpnäideteks tervise, pikkuse ja tugevuse. Kas mehe tervis ja naise tervis kui tervis on erinevad? Menon nõustub, et kõikide tervisel on sama eidos. Sama lugu on tugevusega. Need näited on voorusele lähemad kui mesilase näide, sest tervis, pikkus ja tugevus võivad inimesel olla suuremal või vähemal määral ning neil on vastandid. Sokrates küsib nüüd, kas voorus kui voorus on vanal mehel, lapsel jne erinev. Menon vastab, et talle tundub, et vooruse juhtum ei ole teistega sarnane. Sokratesel ei õnnestu panna Menonit sarnast järeldust tegema. Võib-olla voorus ongi teistsugune kui tugevus ja pikkus ja tervis?[115]

73a6–c5: kõik inimesed on head ühtemoodi[muuda | muuda lähteteksti]

Sokrates lähtub nüüd Menoni enda sõnadest. Menon ütles, et voorus seisneb asjade haldamises linnas ja majapidamises (Menon rääkis küll haldamisest ainult majapidamise puhul), ja Sokrates küsib, kas mõlemal juhul saab õigesti toimida ilma mõõdukuse ja õigluseta. Menon nõustub, et ei saa. Aga siis tuleb välja, et igal juhtumil on tarvis õiglust ja mõõdukust, et olla hea, st vooruslik inimene. Järelikult kõik inimesed on head ühtemoodi. Ja nad ei oleks ühtemoodi head, kui neil ei oleks sama voorus.[116]

Inimesed on head, kui nad on mõõdukad ja õiglased, neil on mõõdukus ja õiglus. Nad on ühtemoodi head selles mõttes, et neil on kaks ühist voorust. Sokrates ütleb nüüd ebamääraselt ja kaks korda "samamoodi", mitte "sama eidose poolest", nagu enne üks kord. Enne ei tahtnud Menon teha analoogia põhjal järeldust, nüüd aga ei näe ta Sokratese järelduses vastuolu. Kuigi ta oskab erinevaid voorusi loetleda, ei näe ta selles vastuolu, et voorus on ühtaegu sama ja mitu. Võib-olla Menonil on õigus. Või pettis arutluse tuttavlikkus Menoni ära?[117]

73c6‒e2: Menon peab vooruseks võimet valitseda[muuda | muuda lähteteksti]

Sokrates palub Menonil meenutada, mis Gorgias ütles vooruse olevat ja millega Menon on päri. Sokrates rõhutab jälle, et Menon lihtsalt kordab Gorgiase sõnu, nii et tal on tarvis meenutada ja see nõuab pingutust. Menon püüab esimest korda vooruse kohta üldiselt vastata ning ütleb, et see on võime valitseda (juhtida) inimesi. Kas mitte võimet juhtida pole alati peetud vähemalt üheks vooruse märgiks, kui see on ehtne (keegi ei tõmba varjatult niite)? Kas mitte isegi Platoni "Riigis" ei iseloomusta see parimaid? Seal tuleb see võime küll tarkusearmastusest, mis tekitab soovi mitte valitseda. Menoni väide ei välista sellist tõlgendust, ükskõik kas Menon sellega nõustuks. Ja muidugi Menon unustab naised, lapsed, väga vanad mehed, rääkimata orjadest. Sellest punktist hakkabki Sokrates kohe kinni: kui see oleks nii, siis vooruslikud lapsed ja orjad valitseksid vanemaid ja peremehi. Edasi, võime valitseda on voorus ainult juhul, kui jutt on õiglasest valitsemisest. Menon ütleb, et asi on selles, et õiglus on voorus. Menon ei ole aru saanud erinevate vooruste ning vooruse kui ühe ja sellesama erinevusest. Sokrates küsib, kas õiglus on voorus või mingi voorus (üks voorustest).[118]

73e3‒74b3: Menon nimetab voorusi, kuid ei oska öelda, mis voorus on[muuda | muuda lähteteksti]

Sokrates selgitab seda erinevust kuju (nähtava asja kinnise pinna) näitel. Nähtaval asjal võib olla erinev kuju. Kui see on ümar, siis selle kuju on ümarus. Sokrates ütleb, et kui küsitakse, mis ümarus on, siis ta ei ütle, et see on kuju, vaid et see on mingi kuju, sest on ka lugematuid teisi kujusid. Menon nõustub ja ütleb, et temagi ütleb õigesti, et on ka teisi voorusi peale õigluse. Sokrates vastab: nagu minagi oskaksin nimetada teisi kujusid, kui sa paluksid mul nimetada teisi voorusi. (Meenub, kuidas Sokrates samastas end dialoogi alguses oma kaaskodanikega (71b1) ja kuidas ta ütles “sinagi” 71c10 ja 73 c7−8.)[119]

Menon nimetab julgust, tervet meelt, tarkust ja kõrgelennulisust. Sokrates ütleb, et nüüd on jälle ühe vooruse asemel mitu voorust, kuigi teistmoodi. Menon möönab, et ta ei oska nimetada ühte voorust, nii nagu Sokrates otsib. Sokrates lubab aidata.[120]

74b3‒e10: mis on kuju?[muuda | muuda lähteteksti]

Sokrates esitab probleemi üldise defineerimisprobleemi näitena ning räägib rööpnäidetena kujust ja värvusest. Sokrates küsib Menonilt, mis on kuju.[121]

74e11‒75b1: Sokrates vastaku ise[muuda | muuda lähteteksti]

Sokrates ütleb "katsu vastata", ning märgib, et jutt on sellest, mis on kõigil pindadel sama. Menon tahab, et Sokrates ise vastaks.[122]

75b2‒c1: kuju on see, mis alati värvusega kaasneb[muuda | muuda lähteteksti]

Sokrates vihjab Menoni kui iluduse ärahellitatusele. Menon vastab enesekindlalt, et tehku Sokrates talle teene, ning lubab hiljem vastata, mis on voorus. Sokrates ütleb, et asi on seda väärt. Ta ütleb, et kuju on ainus asi, mis alati kaasneb värvusega. Ta oleks rahul, kui voorust kuidagi nii defineeritaks.[123]

Alati, kui näeme värvust, näeme ka pinda. Kuju pole võimalik näha ilma värvuseta. Värvust ja kuju nähakse alati korraga.[124]

Sokratese definitsioon on ühismõõduline ainult "kuju" kõnekeelse tähendusega. Võib ka öelda, et värvus kaasneb alati kujuga. (Pütaagorlased olevat kuju ja värvust samastanud.) Tundub siiski, et värvus on tuttavam kui kuju ning värvuse paratamatu kaaslane on ainult kuju, kuju aga nõuab ka keha.[125]

Võib-olla Sokrates vihjab kuju ja värvuse seosest rääkides vooruse ja teadmise seosele. Menon võiks ehk vastata, et voorust saadab alati teadmine, kusjuures voorus on tuttavam ja teadmine vajab muudki peale vooruse.[126]

75c2‒8: aga kui keegi ütleb, et ta ei tea, mis on värvus?[muuda | muuda lähteteksti]

Menon vastab: see on ju lihtsameelne. Mis siis, kui keegi ütleb, et ta ei tea, mis on värvus?[127]

Nagu Sokrateski, apelleerib Menon hüpoteetilisele vestluskaaslasele. Sokratese puhul tundub see olevat seesama Sokrates. Menoni puhul pole selge, kas see on seesama Menon.[128]

Mida Menon sellega silmas peab, et võidaks mitte teada, mis on värvus? Kui ta tahab värvuse üldist definitsiooni, kas ta siis ei saanud aru, et Sokratese järgi värvus ja kuju täiendavad teineteist? Miks ta siis ei ütle, et niisugune defineerimisviis pole piisav? Kas ta üldse saab aru, mida ta küsib?[129]

Menon kasutab värvuse kohta sõna chrōma asemel sõna chroa, mis võib tähendada ka 'nahka' või 'nahavärvi'. Kas mitte see sõnakasutus pigem ei toeta Sokratese definitsiooni?[130]

Võib-olla Menon ootab sellist menetlust nagu geomeetrias, kus midagi ei jäeta defineerimata ja kõik eeldused välja tuuakse. Igatahes Sokrates pöörabki nüüd jutu geomeetriliseks.[131]

Kas mitte Menonil pole siin vaidluslik hoiak, mis ei hooli jutuainest? Küllap ta on selle Gorgiaselt omandanud.[132]

75c8‒d7: dialektika, mitte eristika[muuda | muuda lähteteksti]

Vaidluslikkusest tahabki Sokrates nüüd lahti saada. Ta keeldub vastamast nii nagu vaidluses, kus öeldakse: lükka ümber. Nad vestlevad sõprade kombel, ja siis ei tule võib-olla mitte ainult vastata tõtt, vaid vastata tuginedes sellele, mille kohta vestluskaaslane nõustub, et ta seda teab. Ta lubabki nüüd nii teha.[133]

75e1‒76a: kuju on keha piir[muuda | muuda lähteteksti]

Sokrates püüab nüüd vältida "tundmatuid" sõnu.[134]

Seni on olnud probleem selles, mis vastab ühele nimele, mis tähistab paljusid asju. Nüüd esitab Sokrates kolm nime ("lõpp", "piir", "äär"), mis käivad ühe asja kohta. Need sõnad on ebamäärased ja mitmetähenduslikud ning üksteiseks üleminevad, kuigi Prodikos oleks võinud nendel vahet teha ja Aristoteles tegigi. Sokrates jääb sõna "piir" juurde. Saadakse midagi lihtsat, mitte "värvilist" (vihje eelmisele definitsioonile). Et aga see lihtne asi on midagi sama, siis see ei hõlma neid kõiki, ei ole tervik. Menon kinnitab, et ta arvab, et saab aru. Menon kinnitab ka, et ta teab, mis on pind ja keha geomeetrias. Nüüd defineerib Sokrates kuju kui keha piiri. Sokrates ei vasta midagi, vaid küsib, mis on värvus.[135]

Sokrates ei räägi nähtavasti enam kujust kui nähtava asja kinnisest pinnast, vaid kui geomeetrilisest kujundist. Eukleidese järgi on kujund see, mida sisaldav piir või sisaldavad piirid, ja piir on millegi lõpp. Sokrates annab geomeetrilise definitsiooni. Tähenduse muutmise eesmärk on näidata, kuidas tuleb defineerida. Definitsioon kasutab (geomeetrilise) keha mõistet, kuid Menon ütleb, et ta teab, mis see on. See "teadmine" ei põhine otsesel tajul, vaid harjumusel ilma tegeliku arusaamiseta. Geomeetrid kasutavad eeldusi, mis tunduvad ilmsetena, kuid geomeetrilistes kehades ei ole midagi ilmset. Lihtsalt deduktsioon ei saa ilma nendeta läbi. Sõnad ise ei näita, mis need on, ega nende olemise viisi. Seda peab näitama mingi muu kunst, mitte geomeetria.[136]

Paistab, et mida tuttavam on see, mida tuleb defineerida, seda vähem tuleb defineerimiseks valmistuda. Värvusega on Meno paremini tuttav kui geomeetrilise kehaga, kuid ta ei küsi keha kohta sellepärast, et ta on geomeetriliste arutlustega harjunud.[137]

Et Menon ei vaidle vastu, siis ta nähtavasti vaikimisi nõustub Sokratese definitsiooniga. Nüüd tundub ilmne, et ta küsib värvuse kohta ainult selleks, et vooruse kohta vastamist edasi lükata.[138]

76a9‒77a2: värvuse definitsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Sokrates nimetab Menonit häbematuks: "vanale inimesele paned vastamiseks asju ette, ise aga ei taha meenutada ja öelda, mida Gorgias ütleb olevat voorus". Menon lubab jälle, et räägib voorusest, kui Sokrates on värvuse defineerinud. Lootus vestlust jätkata sõltub nüüd sellest, kas Sokrates suudab anda Menonile nii rahuldava vastuse, et ta ei saa enam vastamisest kõrvale puigelda. See ei saa enam olla põhjendatud jutt. Sokrates lubab vastata Gorgiase kombel. Menon kinnitab, et Gorgias ja tema arvavad Empedoklese eeskujul, et asjade väljavoolud jõuavad sobiva suurusega pooride kaudu kehasse. Meno kinnitab, et ka nägemine on talle tuttav (siis ka värvus?).[139]

Pindarost tsiteerides vihjab Sokrates Aristophanese komöödiale "Linnud", kus seda tsitaati kasutab luuletajast tegelane, kes ütleb, et loomanahkadest rüüd, mille ta äsja on Peisthetairoselt saanud, tuleb täiendada väärikama riietusesemega, nimelt kitooniga. Siin küsib Menon, kes on saanud kuju definitsiooni, täienduseks värvuse definitsiooni. "Lindudes" võtab Peisthetairos nii nahkadest rüü kui ka kitooni ära preestrilt. Siin võtab Sokrates sõnad Menoni rahuldamiseks preesterlikult Empedokleselt.[140]

Sokrates ütleb, et värvus on kujude väljavool, mis on nägemisega ühismõõduline ja nägemisele tajutav. Sokrates kasutab siin värvuse kohta sõna chroa, mida korra juba on kasutanud ka Menon ning mis arvatavasti lähtub Empedokleselt. Fraasiga "kujude väljavool" samastatakse värvust kujuga (kinnise pinnaga). Menon vist kuju ja värvuse samastamist ei märka, vaid võtab Sokratese definitsiooni vaimustusega vastu. Sokrates paneb selle selle arvele, et niisugune sõnastus on Menonile harjumuspärane, küllap siis Gorgiase õpetusest. Menonile vist meeldib kuulda neid sõnu, mis tal endal meeles on. Menon ei hooli Sokratese definitsiooni sisutühjusest või ei märkagi seda. Definitsioon sobiks mutatis mutandis sama hästi näiteks heli kohta, millega Menon kohe nõustubki. Sokrates lisab, et see on traagiline (imetlust esilekutsuv) vastus ning seetõttu meeldib Menonile rohkem kui vastus kuju kohta. Sokrates aga eelistab "teist" vastust, ilmselt esimest.[141]

77a3‒b5: voorus on igatseda kauneid asju, olles võimeline neid hankima[muuda | muuda lähteteksti]

Nüüd ei saa Menon enam vastust vältida, ja Sokrates pressib teda tagant. Ta ütleb, et ta räägiks heameelega sellist juttu, mis Menonile meeldib, kuigi ta vist kuigi palju seda ei oska. (Võib-olla ta ei suuda Menoni mäluga sammu pidada.) Sokrates paneb ette öelda, mis voorus on, hoidudes vooruse kildudeks lõhkumisest ja võttes tema vastustest eeskuju.[142]

Menon ei võta neid hoiatusi arvesse ning ütleb, et voorus on igatseda kauneid asju, olles võimeline neid hankima, võttes eeskujuks luuletaja sõnad: "rõõmustada kaunite asjade üle ja suuta neid". Tundub, et Menon võtab oma mõtted alati kelleltki teiselt. Kas ehk Gorgias on teda nii harjutanud? Aristoteles teatab teoses "Sofistlikud kummutused" (183 b38–184 a1), et Gorgias laskis õpilastel meelde jätta kõned ja küsimused igaks puhuks. Menon tundub olevat eriti hea mäluga. Tundub, et Menonil polegi muud kui "mälu". (See on inimestele üldse omane, aga Menonile eriti.) Mälestusi võrreldakse sageli püsivate jälgede või piltidega. Mälu on lahutamatu oma sisust, nii nagu nähtava keha pind on mõeldamatu värvuseta. Nii nagu pinnavärvused annavad kehale nähtava naha või ümbruse, moodustavad meie mälujärjed silmapiiri, milles me elame. Menon ise on nagu täiskirjutatud leht, ja kirjas ei ole seal mitte ainult üksikute inimeste arvamused, vaid veelgi enam inimkonna kõikjalolevad harjumuslikud arvamused. Tundub, et Sokratese meelest on Menoni mäluga ikkagi midagi korrast ära. Kui Sokrates Menonit küsitleb ja kritiseerib, keskendub ta harjumuslikele arvamustele, mida Menoni väide kaasa toob.[143]

Menoni väide tundub iseenesest õige. Küsimuse all tundub olevat ainult see, mis need "kaunid asjad" on.[144]

77b6‒78b2: keegi ei taha halba[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Michael Erler. Platon, Basel 2007, lk 167; William K. C. Guthrie. A History of Greek Philosophy, kd 4, Cambridge 1975, lk 236–237.
  2. William K. C. Guthrie. A History of Greek Philosophy, kd 4, Cambridge 1975, S. 236; John S. Morrison. Meno of Pharsalus, Polycrates, and Ismenias. – The Classical Quarterly 36, 1942, lk 57–78, siin lk 57–58, 76; Debra Nails. The People of Plato, Indianapolis 2002, lk 204, 318–319; Michael Erler. Platon, Basel 2007, lk 166–167.
  3. John S. Morrison. Meno of Pharsalus, Polycrates, and Ismenias. – The Classical Quarterly 36, 1942, lk 57–78, siin lk 76.
  4. Xenophon. Anabasis 2, 6, 21–27; Ktesias. Persika, F 27 ja F 28. Ajaloolise Menoni kohta vt: Truesdell S. Brown. Menon of Thessaly. – Historia, 35, 1986, lk 387–404; Monique Canto-Sperber. Platon: Ménon, 2., ümbertöötatud trükk. Paris 1993, lk 17–26; Richard Goulet. Ménon de Pharsale. – Richard Goulet (toim). Dictionnaire des philosophes antiques, kd 4, Paris 2005, lk 484–485; Debra Nails. The People of Plato, Indianapolis 2002, lk 204–205.
  5. Anytose ajaloolise rolli kohta vt: Debra Nails. The People of Plato, Indianapolis 2002, lk 37–38; Thomas C. Brickhouse, Nicholas D. Smith. Socrates on Trial. Oxford 1989, lk 29; Monique Canto-Sperber. Platon: Ménon, 2., ümbertöötatud trükk, Paris 1993, lk 26–32; Emile de Strycker, Simon R. Slings. Plato's Apology of Socrates, Leiden 1994, lk 91–93.
  6. Michael Erler. Platon, Basel 2007, lk 167–168.; Holzhausen 1994/1995: 129–149. Menoni kui dialoogitegelase kohta vt: Josiah B. Gould. Klein on Ethological Mimes, for example, the Meno. – The Journal of Philosophy 66, 1969, lk 253–265; Scott 2006: 60–65.
  7. Vt Ernst Heitsch. Platon: Apologie des Sokrates. Übersetzung und Kommentar, Göttingen 2002, lk 57–60.
  8. Sõna aretē tõlkimise kohta vt: Peter Stemmer. Tugend. I. Antike. – Historisches Wörterbuch der Philosophie, kd 10, Basel 1998, vg 1532–1548, siin 1532. Mõisteajaloo kohta vrd Tarrant 2005: 20–23.
  9. Selle kohta, kuidas Menon sellest küsimusest aru saab, vt: Norbert Blößner. The Unity of Plato's Meno. – Philologus, 155, 2011, lk 39–68, siin 44, 47–49.
  10. Vrd Platon, Kriton 53d. Vaata ka: Cristina Ionescu. Plato’s Meno, Lanham 2007, lk 4–6; Klein 1965: 40–41; Paul Friedländer. Platon, kd 2., 3., parandatud trükk, Berlin 1964, lk 257.
  11. Platon, Menon 70a–71e.
  12. Platon, Menon 71e–72a.
  13. Platon, Menon 72a–73c. Vooruse ühtsuse kohta Sokratese ja Menoni arusaamise järgi vt Blößner 2011: 49–50.
  14. Platon, Menon 73c–74b.
  15. Platon, Menon 75a4–5.
  16. Platon, Menon 75b9–11.
  17. Platon, Menon 75c2–7.
  18. Platon, Menon 75c4–5.
  19. Platon, Menon 75e1–76a2.
  20. Platon, Menon 76a6–7.
  21. Theodor Ebert. Socrates on the Definition of Figure in the Meno. – Suzanne Stern-Gillet, Kevin Corrigan (toim). Reading Ancient Texts, kd 1: Presocratics and Plato, Leiden 2007, lk 113–124; Theodor Ebert. Platon: Menon, Berlin 2018, lk 73–81.
  22. Platon, Menon 76a8–b1.
  23. Vt selle kohta: David Sansone. Socrates' "Tragic" Definition of Color (Pl. Meno 76D–E). – Classical Philology, 91, 1996, lk 339–345; Edmonde Grimal. A propos d'un passage du Ménon: une définition "tragique" de la couleur. – Revue des Études grecques, 55, 1942, lk 1–13.
  24. Platon. Menon, 80e
  25. Gregory Vlastos, Studies in Greek Philosophy: Socrates, Plato, and their tradition, Volume 2, Princeton University Press, 1996, lk. 155. ISBN 0-691-01938-X.
  26. Day 1994:19.
  27. Ernst Heitsch. Platon: Apologie des Sokrates. Übersetzung und Kommentar, Göttingen 2002, lk 177–180.
  28. Kronoloogilise paigutuse kohta vt: Ernst Heitsch. Platon: Apologie des Sokrates. Übersetzung und Kommentar. Göttingen 2002, lk 179–180; Michael Erler. Platon, Basel 2007, lk 165–166; William K. C. Guthrie. A History of Greek Philosophy, kd 4, Cambridge 1975, lk 236; Monique Canto-Sperber. Platon: Ménon, 2., ümbertöötatud trükk. Paris 1993, lk. 319–323; John E. Thomas. Musings on the Meno, The Hague 1980, lk 10–16, 22.
  29. Platon, Protagoras, 361a
  30. Charles Kahn. Plato on Recollection. – Hugh H. Benson. A Companion to Plato, Kd 37, Wiley-Blackwell 2006, lk 122. ISBN 1-4051-1521-1.
  31. Robin Waterfield. Plato, Oxford World Classics: Meno and Other Dialogues, Oxford University Press 2005, lk xliv. ISBN 0-19-280425-1
  32. Scott 2006: 193. ISBN 0-521-64033-4
  33. Vt "Menoni" retseptsiooni kohta Aristotelesel: David Bronstein. Meno's Paradox in Posterior Analytics 1.1. – Oxford Studies in Ancient Philosophy, 2010, 38, lk 115–141; Sang-In Lee. Anamnesis im Menon, Frankfurt am Main 2001, lk 160–185.
  34. Aristoteles. Analytica posteriora 71a.
  35. Aristoteles. Analytica priora 67a.
  36. Aristoteles. Poliitika 1260a.
  37. Vt Carl Werner Müller. Appendix Platonica und Neue Akademie. – Klaus Döring, Michael Erler, Stefan Schorn (toim). Pseudoplatonica, Stuttgart 2005, lk 155–174, siin lk 156–163; Michael Erler. Platon, Basel 2007, lk 323–325.
  38. "Menoni" retseptsiooni kohta Cicerol vt: Harold Tarrant. Recollecting Plato's Meno, London 2005, lk 101–125.
  39. Cicero. Tusculanae disputationes 1,57.
  40. Cicero. De divinatione 1,115 (viide kohale Menon 81c–d).
  41. Diogenes Laertios 3,57–59.
  42. Athenaios 11, 505a–b. Selle kohta vt: Klein 1965: 37.
  43. Stromata 5,13,83.
  44. Augustinus, De trinitate 12,15,24.
  45. Corpus dei Papiri Filosofici Greci e Latini (CPF). Osa 1, kd 1***, Firenze 1999, lk 139–141, 494–499.
  46. Tekstipärandi kohta vt: Vancamp 2010; Bluck 1961: 129–147.
  47. Muhsin Mahdi Alfarabi: Philosophy of Plato and Aristotle, 2. trükk, Ithaca 2001, lk 55 (al-Fārābī teose ingliskeelne tõlge). Vt ka: Tarrant 2005: 130–135.
  48. Kordeuter 1940: 5–6.
  49. Marsilii Ficini Opera, kdd 2, Paris 2000 (järeltrükk Baseli väljaandes 1576), lk 1132–1133. Selle sissejuhatuse on inglise keelde tõlkinud Arthur Farndell: Gardens of Philosophy. Ficino on Plato, London 2006, lk 14–16.
  50. René Descartes. Epistola ad Gisbertum Voetium. – Charles Adam, Paul Tannery (toim). Œuvres de Descartes, kd. 8/2, Paris 1987, lk 167.
  51. Leibniz. Discours de métaphysique 26.
  52. Friedrich Schleiermacher. Menon. Einleitung. – Friedrich Daniel Ernst Schleiermacher. Über die Philosophie Platons, välja andnud Peter M. Steiner, Hamburg 1996, lk 206–219, siin lk 216.
  53. John Stuart Mill. Grote's Plato. – John Stuart Mill. Collected Works, kd 11: Essays on Philosophy and the Classics, Toronto 1978, lk 375–440, siin lk 422.
  54. Ulrich von Wilamowitz-Moellendorff. Platon. Sein Leben und seine Werke, 5. trükk, Berlin 1959 (1. trükk Berlin 1919), lk 219–221.
  55. Alfred Croiset (toim). Platon: Œuvres complètes, kd 3, osa 2, 6. trükk, Paris 1955, lk 227.
  56. Franz von Kutschera. Platons Philosophie, kd 1, Paderborn 2002, lk 233.
  57. Paul Natorp. Platos Ideenlehre, 2., ümbertöötatud trükk, Leipzig 1921 (esmatrükk 1903), lk 30–31, 33.
  58. Ulrich von Wilamowitz-Moellendorff. Platon. Sein Leben und seine Werke. 5. trükk, Berlin 1959 (1. trükk Berlin 1919), lk 212, 217.
  59. Nicolai Hartmann. Das Problem des Apriorismus in der Platonischen Philosophie. – Kleinere Schriften, kd 2, Berlin 1957, lk 48–85, siin 57. Vrd Hallich 2013: 103–104.
  60. Klein 1965:35.
  61. Klein 1965:35.
  62. Klein 1965:35–37.
  63. Ingemar Düring. Herodicus the Cratetean: A Study in Anti-Platonic Tradition, 1941.
  64. Klein 1965:37.
  65. Klein 1965:37–38.
  66. A. E. Taylor. Plato: The Man and His Work, London 1926
  67. Myles Burnyeat. First words: a valedictory lecture. – Proceedings of the Cambridge Philological Society, 3rd series, 1997, 43, lk 1–20.
  68. Scott 2006: 11.
  69. Klein 1965:38.
  70. Scott 2006: 11–13.
  71. Klein 1965:38–39.
  72. Scott 2006: 15.
  73. Scott 2006: 15.
  74. Klein 1965:39–40.
  75. Scott 2006: 14.
  76. Scott 2006: 15. Menoni küsimuse üldise tagapõhja kohta vt ka: W. C. K. Guthrie. The Sophists, Cambridge 1971, lk 250–260; G. B. Kerferd. The Sophistic Movement, Cambridge 1981, lk 131–138.
  77. Scott 2006: 15–17.
  78. Scott 2006: 17–18.
  79. Klein 1965:40–41.
  80. Klein 1965:41.
  81. Klein 1965:41.
  82. Klein 1965:41.
  83. Klein 1965: 41–42.
  84. Scott 2006: 19.
  85. Aristoteles. Metafüüsika (Aristoteles), XIII, 4, 1078b23–25.
  86. Gregory Vlastos. Socratic Studies, Cambridge University Press 1994, lk 85.
  87. W. J. Prior. Plato and the Socratic fallacy. – Phronesis, 1998, 43, lk 97–113
  88. Aristoteles. Teine analüütika,I, 6, 75a18–19.
  89. Scott 2006: 20–22.
  90. Hiljem (pärast 90b4) ta räägibki Ateena ajaloost, aga see ei tähenda, nagu ta oleks küsimust teisiti tõlgendama hakanud. J. Brunschwig. Pouvoir enseigner la vertue? – Revue Philosophique, 181, 2001, lk 591–602, siin lk 595.
  91. Scott 2006: 22.
  92. P. T. Geach. Plato's Euthyphro: an analysis and commentary. – Monist, 1966, 50, lk 369–382; G. Santas. The Socratic fallacy. – Journal of the History of Philosophy, 1972, 10, lk 127–141; M. F. Burnyeat. Examples in epistemology: Socrates, Theaetetus and G. E. Moore. – Philosophy , 1977, 52, lk 381–398; A. Nehamas. Socratic intellectualism. – Proceedings of the Boston Area Colloquium in Ancient Philosophy, 1987, 2, lk 275–316, siin lk 277–293; J. Beversluis. Does Socrates commit the Socratic fallacy? – American Philosophy Quarterly, 1987, 24, lk 211–223; H. H. Benson. The priority of definition and the Socratic elenchus. – Oxford Studies in Ancient Philosophy, 1990, 8. lk 19–65; Gregory Vlastos. Socratic Studies, Cambridge 1994, lk 67–86; W. J. Prior. Plato and the Socratic fallacy. – Phronesis, 1998, 43, lk 97–113.
  93. Scott 2006: 22.
  94. Scott 2006: 19.
  95. Gregory Vlastos. Socratic Studies, Cambridge University Press 1994, ptk 2, eriti lk 55–58.
  96. P. Woodruff. Expert knowledge in the Apology and Laches: what a general needs to know. – Proceedings of the Boston Area Colloquium in Ancient Philosophy, 1987, 3, lk 79–115; T. C. Brickhouse, N. D. Smith. Plato's Socrates, Oxford 1994.
  97. T. Irwin. Plato's Moral Theory, Oxford 1977, lk 40–41; M. F. Burnyeat. Examples in epistemology: Socrates, Theaetetus and G. E. Moore. – Philosophy, 1977, 52, lk 381–398, siin lk 384–386.
  98. Scott 2006: 19–20.
  99. Klein 1965: 42–43.
  100. Klein 1965: 43.
  101. Klein 1965: 43–44.
  102. Klein 1965: 44–45.
  103. Klein 1965: 45.
  104. Klein 1965: 45–46.
  105. Klein 1965: 46.
  106. Scott 2006: 23.
  107. Klein 1965: 46–47.
  108. Klein 1965: 47.
  109. Aristoteles. [[Poliitika (Aristoteles)|]] I, 13, 1260a25–28.
  110. Scott: 24–25.
  111. Klein 1965: 47–48.
  112. Klein 1965: 47–48.
  113. Klein 1965: 48–49.
  114. Klein 1965: 49–51.
  115. Klein 1965: 51–52.
  116. Klein 1965: 51–52.
  117. Klein 1965: 52.
  118. Klein 196: 54‒55.
  119. Klein 1965: 55–56.
  120. Klein 1965: 56.
  121. Klein 1965: 56–58.
  122. Klein 1965: 58.
  123. Klein 1965: 58–59.
  124. Klein 1965: 59.
  125. Klein 1965: 59–60.
  126. Klein 1965: 60.
  127. Klein 1965: 60–61.
  128. Klein 1965: 61.
  129. Klein 1965: 61.
  130. Klein 1965: 61–62.
  131. Klein 1965: 62.
  132. Klein 1965: 62.
  133. Klein 1965: 63.
  134. Klein 1965: 63.
  135. Klein 1965: 64–65.
  136. Klein 1965: 65–66.
  137. Klein 1965: 65–66.
  138. Klein 1965: 66–67.
  139. Klein 1965: 67–68.
  140. Klein 1965: 68.
  141. Klein 1965: 68–70.
  142. Klein 1965: 71.
  143. Klein 1965: 71–73.
  144. Klein 1965: 71–73.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • E. S. Thompson. The Meno of Plato: Greek Text and Commentary, London 1901.
  • John Burnet. Platonis Opera, vol. III. Oxford: Clarendon Press 1903.
  • A. S. L. Farquharson. Socrates' Diagram in the Meno of Plato. – Classical Quarterly, 17, 1923, lk 21–26.
  • St. George Stock. The Meno of Plato, 3. trükk, 1935.
  • Victor Kordeuter (toim). Meno interprete Henrico Aristippo, London 1940.
  • Edmonde Grimal. A propos d'un passage du Ménon: une définition "tragique" de la couleur. – Revue des Études grecques, 55, 1942, lk 1–13. Veebis.
  • B. Phillips. The Significance of Meno's Paradox. – Classical Weekly, 42, 1948–1949, lk 87–91.
  • M. Cardini. Sull'ipotesi geometrica del Menone. – PP, 21, 1951, lk 401–409.
  • R. S. Brumbaugh. Plato's Mathematical Imagination, Bloomington, Indiana 1954, lk 32–38.
  • A. Heijboer. Plato: Meno 86E–87A. – Mnemosyne, 8, 1955, lk 89–122.
  • R. G. Hoerber. Plato's Meno. – Phronesis, 5, 1960.
  • Richard S. Bluck (toim, saatesõna, kommentaar). Plato's Meno, Cambridge University Press 1961.
  • W. J. Verdenius. Further Notes on Plato's Meno. – Mnemosyne, 17, 1964, lk 261–280.
  • Alexander Sesonske, Noel Fleming (toim). Plato's Meno: Text and Criticism, 1965.
  • Jacob Klein. A Commentary on Plato's Meno, Chapel Hill: University of North Carolina Press 1965.
    • N. Gulley. Plato's Meno: A Dramatic Commentary; Jacob Klein: A Commentary on Plato's Meno. – The Classical Review, 1969, 19, 2, lk 162–163.
    • J. B. Gould. Klein on Ethological Mimes, for Example, the Meno. – Journal of Philosophy, 1969, 66, 9, lk 253–265.
    • I. M. Crombie. Review: A Commentary on Plato's 'Meno' by Jacob Klein. – The Philosophical Quarterly, 1970, 20, nr 78, lk 78–79.
  • M. S. Brown. Plato disapproves of the slave-boy's answer. – Review of Metaphysics, 1967, 20, lk 57–93.
  • Malcolm Brown (toim). Plato's Meno, Bobbs-Merrill 1971.
  • G. K. Plochmann. Plato's Meno: Questions to be Disputed. – The Journal of Value Inquiry, 1974, 8(4), 266–282.
  • R. Brumbaugh. Plato's Meno as form and as content of secondary school courses in philosophy. – Teaching Philosophy, 1975, 1, lk 107–115.
  • E. Heitsch. Das hypothetische Verfahren im Menon, 1977; ümbertrükk: Heitsch 1992.
  • R. Brague. Le Restant: Supplément aux Commentaires du Ménon de Platon, Paris 1978
  • G. E. M. Anscombe. Understanding proofs: Meno, 85d9–86c2, continued. – Philosophy, 1979, 54, lk 149–158.
  • K. V. Wilkes. Conclusions in the Meno, 1979.
  • John E. Thomas. Musings on the Meno , The Hague 1980.
  • Plato: Meno, tlk G. M. A. Grube, 2. trükk, Hackett Publishing 1980.
  • R. W. Sharples. Plato's Meno (toim, tlk, märkused), Chicago: Bolchazy-Carducci 1984.
  • J. T. Bedu-Addo. Recollection and the argument "from a hypothesis" in Plato's Meno. – Journal of Hellenic Studies, 1984, 104, lk 1–14.
  • Alexander Nehamas. Meno's Paradox and Socrates as a Teacher, 1985.
  • R. W. Sharples. Plato, Meno, with Translation and Notes, Warminster 1985.
  • R. Merkelbach. Platons Menon , Stuttgart 1988.
  • L. Brown. Connaissance et reminiscence dans le Ménon. – Revue Philosophique, 1991, 181, lk 603–619.
  • J. Brunschwig. Pouvoir enseigner la vertue? – Revue Philosophique, 1991, 181, 591–602.
  • Alexander Nehamas. Meno's Paradox and Socrates as a Teacher. – Hugh Benson (toim). Essays on the Philosophy of Socrates, Oxford University Press 1992.
  • Gail Fine. Inquiry in the Meno. – Richard Kraut (toim). The Cambridge Companion to Plato, Cambridge University Press 1992, lk 200–226.
  • E. Heitsch. Wege zu Platon, Göttingen 1992.
    • Das hypothetische Verfahren im Menon, lk 39–50.
  • Monique Canto-Sperber. Platon: Ménon, 2., ümbertöötatud trükk. Paris 1993, lk 319–323.
  • Jane Mary Day (toim). Plato's Meno in Focus, Routledge: 1994, ISBN 0-415-00297-4.
    • I. M. Crombie. Socratic Definition, lk 172–207.
    • K. V. Wilkes. Conclusions in the Meno, lk 208–220.
    • Alexander Nehamas. Meno's Paradox and Socrates as a Teacher, lk 221–248.
  • Jens Holzhausen. Menon in Platons ‚Menon‘. – Würzburger Jahrbücher für die Altertumswissenschaft. Neue Folge, kd 20, 1994/1995, lk 129–149.
  • David Sansone. Socrates' "Tragic" Definition of Color (Pl. Meno 76D–E). – Classical Philology, 91, 1996, lk 339–345.
  • Th. Ebert. Der fragende Sokrates: Überlegungen zur Interpretation platonischer Dialoge am Beispiel des Menon. – Philosophiegeschichte und Logische Analyse, 2, 1999, lk 67–85.
  • Sang-In Lee. Anamnesis im Menon, Frankfurt am Main 2001.
  • Glenn Rawson. Speculative Theory, Practical Theory, and Practice in Plato's Meno. – Southwest Philosophy Review, 2001, 17, lk 103–112.
  • Roslyn Weiss. Virtue in the Cave: Moral Inquiry in Plato's Meno, Oxford University Press 2001.
  • Mark Reuter. Is goodness really a gift from god? Another look at the conclusion of Plato's Meno. – Phoenix, 2001, 55, lk 77–97.
  • L. Franklin. The Structure of Dialectic

in the Meno. – Phronesis, 46, 2001, lk 413–439.

(International Plato Studies 25), Sankt Augustin 2007.

    • Theodor Ebert. The Theory of Recollection in Plato's Meno: Against a Myth of Platonic Scholarship, lk 184–198.
  • G. Fine. Enquiry and Discovery: A Discussion of 'Dominic Scott, Plato's Meno '​. – OSAPh, 32, 2007, lk 331–367.
  • B. C. Hopkins. Jacob Klein on the Myth of Learning. The St. John ‘s Review, 2009, 51, lk 5–39.
  • David Bronstein. Meno's Paradox in Posterior Analytics 1.1. – Oxford Studies in Ancient Philosophy, 2010, 38, lk 115–141.
  • Bruno Vancamp. Untersuchungen zur handschriftlichen Überlieferung von Platons Menon, Stuttgart 2010.
  • Norbert Blößner. The Unity of Plato's Meno. Reconstructing the Author's Thoughts. – Philologus 155 (1), 2011, lk 39–68.
  • Plato: Meno and Phaedo, tlk Alex Long, David Sedley, Cambridge University Press 2011.
  • Oliver Hallich. Platons "Menon", Darmstadt 2013.
  • William Wians. Virtue, Practice, and Perplexity in Plato's Meno. – Plato, 2013.
  • Franco Ferrari. Knowledge and Virtue in Plato's Meno. – Archai, 2014, 12, lk 77-83.
  • Hugh H. Benson. Clitophon's Challenge: Dialectic in Plato's Meno, Phaedo and Republic, Oxford University Press 2015.
    • Yale Weiss. Philosophical Forum, 2016, 47, nr 1, lk 25–29.
  • Maria Arquer Cortés. L'ànima sense gruix de Menó: Estudi de A Commentary on Plato's Meno, de Jacob Klein. – Anuari de la Societat Catalana de Filosofia, 2016, 27, lk 153–167.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]