Platonism

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib platonismist üldiselt; platonismi kohta matemaatika alustes ja matemaatikafilosoofias vaata artiklit Platonism (matemaatika)

Platoni Akadeemia kunagine asupaik Ateenas, 2008.

Platonism on mõni filosoofia suund, mis lähtub antiikfilosoof Platoni filosoofia tõlgendustest.

Ajalooliselt jaotatakse antiikaegne platonism vanemaks, mida viljeldi Platoni Akadeemias, keskmiseks ja uusplatonismiks ehk neoplatonismiks. Samas nimetatakse uusplatonismiks ka hilisemaid platonistlikke filosoofiavoole kuni tänapäevasteni välja. Cambridge'i platonistideks nimetatakse 17. sajandi Inglismaa uusplatonistlikke mõtlejaid eesotsas Henry More'iga.

Mõned filosoofid (nt Alfred North Whitehead, Martin Heidegger) on pidanud kogu Õhtumaa filosoofiat platonismiks. Üldiselt omistatakse Platonile enamiku filosoofia küsimuste esmane püstitamine ja katse neid lahendada. Selle tõttu võib Platonit tõepoolest pidada Õhtumaa filosoofia alusepanijaks.

Ideedeõpetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Platonismi kui filosoofiatraditsiooni keskmeks võib pidada Platoni ideedeõpetust. Selle järgi on ideed või vormid ainsad tõeliselt olevad: igavesed, muutumatud, täiuslikud. Konkreetsed asjad materiaalses maailmas on vaid ideede rohmakad koopiad, mis on paratamatult ebatäiuslikud ja muutlikud.

Sageli nimetatakse platonistlikeks mis tahes filosoofilisi vaateid, mille järgi mingit laadi ideed eksisteerivad mateeriast sõltumatult. Tüüpiliseks näiteks võib pidada arve, mida peetakse tihti reaalseteks kõigis võimalikes maailmades, hoolimata loodusseadustest.

Reaktsioonist platonistlikule ideedeõpetusele tulenes keskaja filosoofia põhiline vastasseis nominalismi ja realismi vahel, nn universaalidetüli. Selles vaidluses pooldasid realistid ideede reaalset eksistentsi, nominalistid pidasid ideid aga pelkadeks abstraktsioonideks, mille inimesed loovad reaalsete materiaalsete asjade põhjal.

Kriitika 20. sajandil[muuda | redigeeri lähteteksti]

20. sajandil on platonistlik filosoofia sattunud tugeva kriitikatule alla ning platonismi kui mõtlemise tava on korduvalt püütud kõrvale jätta, ületada või dekonstrueerida. Suurimateks platonistliku tava kriitikuteks võib pidada analüütilisele traditsioonile aluse pannud loogilisi positiviste ja kontinentaalse filosoofia raames eksistentsialiste ning nende poolt tunnustatud 19. sajandi mõtlejat Friedrich Nietzschet.

Karl Raimund Popper samastas platonismi essentsialismiga: eeldusega, et sõnadel on püsivad ja iseseisvalt eksisteerivad tähendused, millele me saame järjest paremaid definitsioone pakkudes läheneda. Popper püüdis oma mõtlemises platonismi välistada, tehes printsiibiks metoodilise nominalismi.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]