Suurem Hippias
"Suurem Hippias" on antiikfilosoof Platoni dialoogi vormis filosoofiline teos, üks kahest dialoogist, mille peategelaseks on sofist Hippias.
Autorsus ja stiil[muuda | muuda lähteteksti]
Dialoogi autoriks peetakse üldiselt Platonit, kuid see on vaieldav. Dialoogi pole mainitud üheski varasemas Platoni dialoogide loetelus, ka peetakse seda stiililiselt nõrgimaks dialoogiks. Nii arvab C. H. Kahn, et see dialoog ei kuulu Platonile.[1] Tekstianalüüs ja kirjutamisaeg viitavad siiski tugevalt Platoni autorsusele. Tegemist on pigem Platoni dialoogiga, kuid sel juhul on see üks esimestest dialoogidest, mil Platoni stiil ei olnud veel täielikult välja kujunenud.[2]
Kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]
Dialoogi käivitab Sokratese ja Hippiase kohtumine. Sokrates küsib, miks Hippias nii kaua Ateenas käinud pole. See vastab, et Elis eelistab teda diplomaadina, sest ta saab oma riigi arvates teiste riikide sõnumitest kõige paremini aru ja oskab neid kõige paremini edasi anda, ja nii on ta käinud mitmes riigis, kõige sagedamini ja kõige tähtsamatel missioonidel Lakedaimonis (Spartas). Sokrates ütleb, et Hippias on tõeliselt tark ja täiuslik mees, kes saab eraviisiliselt noori õpetades raha teenida, tuues neile rohkem kasu, kui ta vastu saab, ja ühtlasi toob avalikes asjades riigile palju kasu, pälvides paljude austust, ja küsib, miks vanaaja kuulsad targad – Pittakos, Bias ja Thales oma järgijatega – ning ka hilisemad targad kuni Anaxagoraseni välja kõik (või enamik neist) hoidusid riigiasjadest. Hippiase arvates nende tarkus lihtsalt ei hõlmanud nii era- kui ka avalikke asju. Sokrates küsib, kas siis ka tarkuse kunst on vahepeal nii palju edenenud nagu skulptuur Daidalose ajast saadik; et Bias oleks tänapäeval Hippiasega võrreldes naeruväärne. Hippias ütleb, et see on just nii, aga ta kiidab eelkäijaid, mitte kaasaegseid, et surnud ei oleks kadedad ega vihastaks. Sokrates ütleb, et eraasjade ja avalike asjade ühitamine tuleb nüüdsetel tarkadel tõesti välja. Hiljuti käis Ateenas Gorgias, sofist Leontinoist, oma riigi saadikuna kui riigi võimekaim esindaja, kõneles rahvakoosolekul üldise arvamuse järgi oivaliselt ning teenis noori õpetades palju raha; Prodikos käis sageli teistes riikides Keost esindamas ning viimasel korral Ateenas käies esines muljetavaldavalt Nõukogu ees ja teenis noori õpetades palju raha; aga vanaaja tarkadest ei pidanud keegi kohaseks tarkuse eest raha võtmas ega võõrsil esinemas käia, sest nad olid lihtsameelsed ega teadnud, et raha on suurim väärtus. Aga Gorgias, Prodikos ja enne neid Protagoras teenisid tarkusega rohkem raha kui ükski käsitööline oma kunstiga. Hippia räägib, kuidas tema teenib rohkem raha kui kaks muud sofisti kokku ja kuidas kodulinnas on selle üle imestatud. Sokrates ütleb, et enamik inimesi nõustuks, et tark mees peab olema eriti iseenda heaks tark, ja seda näitab see, kui palju ta raha teenib.
Sokrates küsib, kas Hippias teenis kõige rohkem raha Spartas. Hippias vastab, et Spartas ei teeninud ta üldse midagi. Sokrates küsib, kas tema tarkus siis Spartas ei suutnud mehi vooruslikumaks teha või kas spartalased ei tahtnud vooruslikumaks saada või ei olnud neil raha või nad õpetavad oma lapsi paremini kui Hippias või ei õnnestunud Hippiasel sealseid inimesi veenda, et tema on parem õpetaja. Hippias tunnistab, et Sparta seadused ei luba võõramaalastel seal rahvast õpetada. Sokrates järeldab sellest, et kuna seaduste eesmärk on rahvast teenida ja rahva haridusest ilma jätmine on kodanike huvidega vastuolus, siis võib seadus vahel olla ebaseaduslik, millega nõustub ka Hippias.
Selgub siiski, et Hippias on ka Spartas loenguid pidanud, kuid seda tasuta. Ta pajatas sealsele rahvale iidsete aegade ilusatest vägitegudest. See käivitab uue mõttevahetuse ilu teemadel. Sokratese väitel on tal üks tuttav, kes soovib talt teada saada, mida tähendab sõna ilus. Edasi võtab Sokrates vestluses selle väidetava tüütaja esindaja rolli.
Esimese ilu määratlusena väidab Hippias, et ilus tüdruk on ilus. Sokrates märgib irooniliselt, et seega ei saa olla ilus ei pott ega hobune. Ka küsib ta, kuidas on lood jumalannadega – kui ilus saab olla maine tüdruk võrreldes taevalike olenditega?
Nüüd ütleb Hippias, et kuld on ilus, sest see annab kõigele, millele seda lisatakse, ilu. Nüüd toob Sokrates näiteks Parthenonis asuva Pheidiase loodud kullast ja elevandiluust Athena kuju. Kuju nägu, käed ja jalad olid elevandiluust, silmad kalliskividest. Kas mitte sel juhul poleks pidanud kullast olema kogu kuju? Ja kas poleks praktiline ja hästi tehtud puukulp ilusam kui ebapraktiline kullast kulp?
Hippias mõistab, et Sokrates ei soovi näiteid ilusa kohta, vaid üldisemat definitsiooni. Hippias leiab, et see, mida mitte keegi ei peaks inetuks, on elu jõuka ja tervena ja auväärsena, mille käigus sa oma vanemad kaunilt maha matad ja mille lõpus su enda järeltulijad su kaunilt maha matavad. Sokrates küsib nüüd, kas Heraklese ja Achilleuse elu, mille lõpus nad maeti enne oma jumalatest vanemaid, ei olnudki siis ilus.
Nüüd asub Sokrates ise ilu määratlema. Ta väidab, et ilu on see, mis on kohane. Nüüd küsib ta, kas kohane ikka annab asjadele ilu, või on selline ilu näiv. Kas inetu isik kenades rõivastes, keda on sel moel hea vaadata, on ka tegelikult ilus? Hippias leiab, et see on nii, ent Sokrates leiab, et taolised rõivad ei muuda tegelikkust ja seega ei saa kohasust iluga samastada.
Sokratese teise määratluse kohaselt on ilu kasulik. Samas on kasulikud teod seotud võimuga neid korda saata; võimu võib aga kasutada ka halbadel eesmärkidel, mida nende sooritaja võib pidada kasulikuks. Seega peaks ilu piirduma üksnes kasulikuga, mis on suunatud headele tegudele.
Nüüd jõuab Sokrates selleni, et ilus on see, mis on kasulik. Sealt jõuavad nad järelduseni, et ilu peaks olema headuse põhjuseks, aga kuna põhjus ei saa olla sama mis tagajärg, ei saa ilu samastada heaga ega head ilusaga ja ka mitte kasulikuga, mis on heaga otseselt seotud.
Viimase definitsioonina pakub Sokrates välja mõtte, et ilus on see, mis rõõmustab meid, ent mitte kõik, vaid just nimelt see, mis rõõmustab meie nägemist ja kuulmist. Sokrates tunnistab, et seal peitub probleem, sest muud meeled ja mõistus jäetakse nii kõrvale, samas arvab ta, et see on seotud avaliku arvamusega, mis peab teisi meeli neist kahest madalamaks.
Nüüd asub Sokrates ka seda definitsiooni kummutama. Esiteks leiab ta, et on kahte liiki hulkasid. Kui esimeste ja levinumate puhul kuuluvad kaks objekti koos mingisse hulka, siis kuuluvad nad sinna ka eraldi. Teiste puhul see nii pole, kaks paaritut arvu annavad koos paarisarvu, ent eraldi nad paarisarvud pole. Ilu peaks kuuluma esimeste hulka, ent definitsioon määratles ilu kui selle, mis meid rõõmustab nägemise ja kuulmise kaudu, ehk siis kahe asja summana, mis vastab teisele rühmale.
Hippias tüdib sellest arutelust ja ütleb, et ilus on ka kohtusaalis või nõupidamisel peetud kõne, mille muudab ilusaks selle sisu. Nüüd kurdab Sokrates, et on jäänud kahe vastase vahele, ent tunnistab, et mõistab paremini Kreeka vanasõna Ilusad asjad on rasked tähendust.
Nagu Platoni varasematele dialoogidele üldiselt omane, nii jääb ka selles dialoogis lahendus leidmata ja ilus lõpuni määratlemata.