Kritias (dialoog)

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Dialoogi "Kritias" algus vanimas säilinud käsikirjas

"Kritias" on üks Platoni dialoogidest. Teos on kas lõpetamata või pole siis selle lõpp säilinud.

Dialoogi peetakse Platoni hiliste dialoogide hulka kuuluvaks. Tänapäeval arvatakse, et see järgneb "Politeiale," ent Timaiose ja Kritiase järel kirjutas Platon veel "Seadused".[1] Gerhard R. Ledgeri teooria kohaselt on see Platoni viimane teos, mis jäi poolikuks, kuna Platon suri enne selle lõpetamist ära.[2]

Teos koosneb peamiselt pikast monoloogist, mida peab Kritias. Teised tegelased on Sokrates, Hermokrates ja Timaios Lokrosest.

Tegemist on teise osaga oletatavast triloogiast, mille esimeseks osaks on Timaios.[3] Triloogia kolmandaks osaks oleks hüpoteetiline Hermokrates, mille kohta pole aga teada, kas Platon selle ka tõepoolest kirja pani.[4] Kritiase säilinud osa liidetakse ühiste tegelaste ja sisu ühtsuse tõttu vahel ka Timaiosega kokku ühtseks dialoogiks "Timaios-Kritias".[5]

Dialoog leiab aset õiglase riigikorra kohta käinud vestluse järel. Platoni teostest esineb selline jutuajamine Politeias, seega peaks dialoog aset leidma sellele järgnenud päeval.[6] Sokrates soovib kuulda oma ideaalse riigikorra suhetest seoses mõne teise maaga ja nii lubab eelnevas dialoogis "Timaios" Kritias rääkida Atlantisest, mis kaotas sõja ideaalse riigikorraga Ateena vastu. Ta teeb sellest seal ka lühikokkuvõtte, rääkides ka ""Kritiases" puuduvast Atlantise hukust, andes seejärel sõna Timaiosele, et Atlantisest pikemalt omanimelises dialoogis rääkida.

Timaiose lõpusõnadega ka "Kritiase" dialoog algab, millele järgneb vestlus. Seejärel alustab Kritias juttu mineviku asjadest, alustades kõigepealt Ateenast ja sealsest elukorraldusest. Sealjuures mainib ta, et Ateenas ei olnud toona meeste ja naiste vahel vahet, mõlemad panustasid võrdselt ühiskonna arengusse ja et selle võrdsuse märgiks olid toona Ateena peamises templis kõrvuti Athena ja Hephaistose kujud. Ka mainib ta seda, et loodus on ajaga muutunud, räägib maa viljakust alandanud erosioonist ja metsade kaost, millest võivat veel näha iidsete kändude jäänuseid.

Seejärel alustab Kritias Atlantise kirjeldamist. Ta vabandab kreekapäraste nimede pärast, põhjendades seda Soloni kavatsusega Atlantise loost kreeklastele mõeldud poeem luua, mistõttu ta ka nimed kreekapärastas. Atlantis olevat olnud Poseidoni maa ja Poseidon ka Atlantise esimese ülemkuninga Atlase esiisa. Kokku olevat Atlasel olnud üheksa venda, kes said Atlantise eri regioonide kuningaiks. Neist ühe puhul toob ta ära ka atlantisepärase nimekuju, sest tema järgi sai nime Cadiz.

Järgneb maa kirjeldus. Platon mainib ka orihalkat, mille ainsaks hankimiskohaks olid Atlantise kaevandused.

Aja jooksul olevat jumalik veri atlantislaste soontes lahjenenud, tuues kaasa ebatervete himud, nagu ahnus ja võimu kuritarvitamine. Siis olevat Atlantisesse laskunud Zeus, aga kohal, kus ta oma kõnet alustab, dialoog katkeb.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Michael Erler: Platon, Basel 2007, S. 272
  2. Gerard R. Ledger: Re-counting Plato, Oxford 1989, lk. 200–205, 208
  3. Eberz, J. (1910). "Die Bestimmung der von Platon entworfenen Trilogie Timaios, Kritias, Hermokrates". Philologus. 69: 40–50.
  4. Michael W. Haslam: A Note on Plato’s Unfinished Dialogues. American Journal of Philology 97, 1976, Lk. 336–339.
  5. Welliver, Warman (1977). Character, plot and thought in Plato's Timaeus-Critias. Leiden: Brill.
  6. Heinz-Günther Nesselrath: Platon: Kritias, Göttingen 2006, Lk. 55–57.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]