Ants Kaljurand

Ants Kaljurand
Hüüdnimi	Hirmus Ants
Sünniaeg	20. oktoober 1917 Nõmme, Harjumaa
Surmaaeg	13. märts 1951 Patarei vangla, Tallinn

Ants Kaljurand, hüüdnimega Hirmus Ants (kuni 9. veebruarini 1936 Johannes-Voldemar Siitse; 20. oktoober 1917 Nõmme – 13. märts 1951 Tallinn) oli eesti metsavend, kes tegutses peamiselt Läänemaal ja Pärnumaal. Ta oli üks tuntumaid sõjajärgseid Eesti metsavendi ning juba tema eluajal hakkas temast levima arvukalt legende.

Kaljurand osales 1941. aasta suvesõjas, kuulus Omakaitsesse ja teenis Teise maailmasõja ajal Saksa sõjaväes. Pärast Nõukogude võimu taastamist Eestis 1944. aastal alustas ta metsavennaelu ning juhtis hiljem Põhja-Pärnumaal ja Lõuna-Läänemaal tegutsenud metsavendade salka. Nõukogude julgeolek tabas ta 24. juunil 1949. Sõjaväetribunal mõistis Kaljuranna surma ning ta hukati koos kaasvõitlejatega 13. märtsil 1951 Tallinnas Patarei vanglas.

Noorus

Ants Kaljurand sündis Johannes-Voldemar Siitse nime all 20. oktoobril 1917 Nõmmel. Tema ema Juula oli sündinud 1887. aastal, isa kohta andmed puuduvad. Perekonna varasem nimi oli Siitse, mis eestistati 1930. aastatel Kaljurannaks.

Kaljurand kasvas üles Põhja-Saaremaal Pidula lahe ääres Teesu külas Kihelkonna kihelkonnas. Ta õppis Pidula algkoolis. 1935. aastal tuli Kaljurand Pärnumaale Koonga valda, hilisemasse Soontaga valda, kus asus Õepa küla Sepa tallu sulaseks.

1938. aastal läbis Kaljurand ajateenistuse Eesti sõjaväes. Pärast teenistust töötas ta taas Soontaga valla taludes ning kuulus Kaitseliitu.

Teine maailmasõda

Suvesõda

Pärast Nõukogude okupatsiooni algust osales Kaljurand 1941. aasta suvel Pärnu- ja Läänemaal Nõukogude võimu vastu suunatud relvastatud tegevuses. Ta oli üks Soontaga vallas tegutsenud metsavendi.

6. juuli 1941 varahommikul osales Kaljurand Soontaga vallamaja vallutamises. Vallamajas viibinud nõukogude võimu esindajad suleti arestikambrisse ning hiljem lasti viis vallaametnikku ja miilitsat maha. Vallamaja vallutamise järel osales Kaljurand lühikest aega kohaliku omavalitsuse tegevuses vallavanema abina.

Pärast Saksa vägede jõudmist Pärnumaale astus Kaljurand Omakaitsesse. 1941. aasta augustis läks ta vabatahtlikult Saksa sõjaväkke.

Saksa okupatsiooni ajal

Kaljurand võitles Saksa vägede koosseisus idarindel, sealhulgas Pihkva ja Neveli piirkonnas. Mati Mandeli andmetel sai ta teenistuse jooksul neli medalit ja kolm aumärki.

1943. aastal viidi Kaljurand üle Eesti Leegioni ning 1944. aastal osales ta 20. eesti SS-diviisi koosseisus Narva rindel toimunud lahingutes.

1944. aasta septembris lahkus Kaljurand Saksa sõjaväest ja naasis Soontaga valda. Teel Saaremaale arreteeriti ta Lihulas ning saadeti Tallinnasse Koplis asunud filtratsioonilaagrisse. Paari nädala pärast põgenes ta laagrist ja pöördus tagasi Soontaga valda.

Metsavend

Metsavennaelu algus

1944. aasta detsembris asus Kaljurand end varjama koos Ülo Kaaluga. Nendega liitus Õepa küla Madise talu peremees Mihkel Soodla. Mehed pidasid šifreeritud päevikut, mille esimene sissekanne pärineb 8. detsembrist 1944.

1945. aasta jaanuaris valmis Õepa küla Sepa talu lähedal Tugaluse metsas nende esimene punker. Punker paiknes liivaseljandikul täielikult maa all ning selle kohal kasvas kadakapõõsas. Mehed elasid punkris kolmekesi, kuulasid Rootsi raadiot ning hankisid vett lähedalasuvast allikast.

Kaljuranna elukaaslane Vilma Vinter arreteeriti 1945. aasta veebruaris, kuna teda süüdistati metsavendadega sidepidamises. Ta paigutati Soontaga vallamaja arestikambrisse. 28. veebruari õhtul tulid Kaljurand ja Ülo Kaal vallamajja ning vabastasid Vinteri. Naine viibis seejärel umbes nädala metsavendade punkris.

1945. aasta märtsis vahistati kolm Kaljurannale tuttavat meest ning paigutati samuti Soontaga vallamajja. Ööl vastu 31. märtsi saabusid Kaljurand, Ülo Kaal ja Mihkel Soodla vallamaja juurde. Kuna arestikambri võtit ei leitud, lõhkus Kaljurand kambri seina ning vangistatud Anton Soopõld, Arnold Kriisk ja Artur Luigemaa pääsesid välja. Lahkumisel avati metsavendade pihta hoone teiselt korruselt tuli, millele Mihkel Soodla vastas automaadivalanguga.

Ööl vastu 1. maid 1945 heisati Soontaga valla täitevkomitee hoonele sinimustvalge lipp. Nõukogude parteidokumentide järgi oli lipu heiskajaks Kaljurand.

1945. aasta kevadel sai Nõukogude julgeolek Tugaluse punkri asukoha teada, kuid metsavennad jõudsid enne haarangut lahkuda. Kaljurand ja tema kaaslased varjusid seejärel Laisma rabas ning hiljem Kiisamaa ja Õepa ümbruses asunud punkrites.

1946. mail 1946 korraldas Nõukogude julgeolek Õepa küla lähedal varitsuse. Tulevahetuses sai Ülo Kaal raskelt haavata ning langes julgeoleku kätte. Kaljurannal õnnestus põgeneda. Kaal suri 28. juunil 1946 Tallinna Keskvangla haiglas.

Salgajuhina

Pärast Ülo Kaalu langemist tegutses Kaljurand mõnda aega Soontaga valla eri paikades. 1947. aastal liitus ta Kirbla ja Soontaga valla piiril varjunud metsavendadega. Salka kuulusid muu hulgas Harri Valla, vennad Aleksander ja Johannes Kiviselg ning Heino Kaup, keda tunti varjunimega „Meinhard“. Kaljurannast kujunes salga juht.

Kaljuranna juhtimise ajal keskendus salk muu hulgas kaupluste ja Nõukogude asutuste röövimisele, et hankida raha, toitu, rõivaid, relvi ja muid varusid. Üheks põhjuseks oli see, et metsavendade varustamine muutus kohalikele toetajatele järjest raskemaks ning julgeolek jälgis üha rohkem metsavendade abistamises kahtlustatud talusid.

1948. aastal osales Kaljuranna salk mitmes relvastatud operatsioonis. 25. aprillil rünnati Audru valdadevahelist miilitsajaoskonda, kust viidi kaasa relvi, dokumente ja raha. Suvel ja sügisel rööviti mitmeid kauplusi ning 20. oktoobril rüüstati Kirbla valla täitevkomitee ruume, kus lõhuti Nõukogude sümboolikat ja dokumente ning võeti kaasa raha.

1949. aasta jaanipeol Kurese Pakamäel pidas Kaljurand kohalikele elanikele kõne, milles kutsus üles Nõukogude võimule vastu seisma.

Suhted Relvastatud Võitluse Liiduga

Kaljuranna suhted Relvastatud Võitluse Liiduga (RVL) olid keerulised. 1947. aastal tegi RVL-i üks juhtfiguure Mihkel Soosalu talle ettepaneku organisatsiooniga liituda. Mati Mandeli käsitluse järgi nõustus Kaljurand järgmisel kohtumisel, täitis ankeedi ning võttis varjunimeks „Väino“. Soosalu määras tema piirkonnaks Soontaga, Audru, Sauga, Are ja Seliste vallad.

Kaljurand väitis hiljem ülekuulamistel, et tegelikku tegevust ta RVL-i heaks ei alustanud. Suhted RVL-iga halvenesid 1948. aastal pärast Kaljuranna lähedase kaaslase Heino Kaupi ehk „Meinhardi“ tapmist ühe RVL-iga seotud metsavenna poolt. Seetõttu on Kaljuranna seotust RVL-iga käsitletud eri allikates erinevalt – formaalse liitumise kõrval jäi tema praktiline koostöö organisatsiooniga piiratud ulatusega.

Salga lagunemine

1948. aasta lõpust hakkas julgeolek Kaljuranna salga ümber haaret tihendama. 15. novembril 1948 arreteeriti Pärnu raudteejaama sööklas salga liige Karl Verpson ning samal päeval Pärnu polikliinikus Harri Valla. 16. novembril arreteeriti Mihkel Soodla. Ülekuulamiste käigus sai julgeolek uusi andmeid salga ja selle toetajate kohta.

1949. aasta algul jätkas Kaljurand väiksema salgaga metsavennaelu. 13. jaanuaril sai Keblaste külas tulevahetuses raskelt haavata miilitsaleitnant Erich Pärtson, kes hiljem suri. Mandeli käsitluse kohaselt ütles Kaljurand hiljem ühele kohalikule perele, et oli Pärtsonit tulistanud tema.

1949. aasta märtsiküüditamine nõrgestas metsavendade toetajate võrgustikku märgatavalt. Soontaga vallast küüditati kümneid inimesi ning metsavendade võimalused kohalikelt elanikelt toitu, teavet ja muud abi saada vähenesid.

Kinnivõtmine, kohtuprotsess ja hukkamine

23. juuni 1949 õhtul osalesid Kaljurand ja tema kaaslased Võitra külas jaanipeol. Pärast pidu jäid Kaljurand, Arved Pill ja Aleksander Valter metsa puhkama. Nõukogude julgeolek sai nende asukohast teada ning 24. juuni hommikul saadeti piirkonda operatiivgrupp.

Metsavendade kinnivõtmisel puhkes tulevahetus. Aleksander Valter sai surma ja Arved Pill raskelt haavata. Kaljurand püüdis põgeneda, kuid teda haavati täägiga ning ta võeti kinni. Julgeoleku dokumentides seostati salga asukoha paljastamist agendiga varjunimega „Leida“, kuid Kaljuranna tabamise täpsete asjaolude kohta on eri käsitlustes esitatud erinevaid versioone.

Kaljuranna ülekuulamised kestsid pikalt. Ta andis julgeolekule ulatuslikke tunnistusi nii oma salga, teiste metsavendade kui ka abistajate kohta. Hiljem on talle seda ette heidetud, kuid ajaloolased on juhtinud tähelepanu Nõukogude julgeoleku vägivaldsetele ülekuulamismeetoditele ning sellele, et mitmed teised enne Kaljuranda tabatud salga liikmed olid juba suure osa tema toetajate võrgustikust avaldanud.

Suletud kohtuprotsess Kaljuranna ja temaga seotud isikute üle toimus Tallinnas 13.–17. novembrini 1950. Kaljurand püüdis kohtus osa eeluurimisel antud tunnistustest tagasi võtta. Talle esitatud süüdistused hõlmasid muu hulgas osalemist 15 relvastatud röövis, Nõukogude võimu esindajate tapmisi, osalemist 1941. aasta suvesõjas ja Omakaitses, teenimist Saksa sõjaväes ning seotust RVL-iga.

Ants Kaljurand, Arved Pill ja Juhan Metsaäär mõisteti surma. Teistele kohtualustele määrati kümne- kuni kahekümne viie aasta pikkused vangilaagrikaristused.

Kaljurand, Pill ja Metsaäär hukati mahalaskmise teel 13. märtsil 1951 Tallinnas Patarei vanglas. Patarei vangla ajalookäsitluses on Kaljurand nimetatud üheks vangla tuntumaks poliitvangiks ja vabadusvõitlejaks. Tema matmispaik ei ole teada.

Kuvand ja legendid

Hirmus Antsu tuntus ei põhinenud üksnes tema tegelikul tegevusel. Juba tema eluajal levis Pärnu- ja Läänemaal arvukalt lugusid, milles teda kujutati tabamatu metsavennana, kes suutis Nõukogude julgeolekut korduvalt üle kavaldada. Ajaloolase Mati Mandeli hinnangul omistati Kaljurannale aja jooksul ka teiste metsavendade tegusid.

Üks tuntumaid legende räägib sellest, kuidas Kaljurand teatanud ette oma saabumisest Pärnu restorani või hotelli, mistõttu Nõukogude julgeolek korraldanud seal varitsuse. Legendi järgi ilmunud Kaljurand kohale Nõukogude kõrgema ohvitseri vormis, einestanud julgeolekutöötajate silme all ning jätnud lahkudes endast maha kirjaliku teate. Selle loo pani juba 1948. aastal oma päevikusse kirja Jaan Roos, kuid ajaloolises käsitluses peetakse seda eeskätt Kaljuranna ümber kujunenud pärimuse osaks.

Teine levinud legend kirjeldab Kaljuranda Nõukogude ohvitseri vormis kontrollimas sõdureid, kes olid kogunenud teda ennast püüdma. Ka selle loo puhul ei ole tõendatud, et kirjeldatud sündmus tegelikult aset leidis.

Mandeli hinnangul ei vastanud hüüdnimest tulenev kujutlus Kaljurannast kui erakordselt julmast mehest tema tegelikule käitumisele. Näiteks on kirjeldatud juhtumit, kus Kaljurand takistas kaaslastel Kirbla vallamaja süütamist, kuna hoones elas ema lapsega. Samas osales Kaljurand ja tema salk relvastatud röövides, Nõukogude asutuste ründamises ning mitmes tulevahetuses, mistõttu on tema tegevust ajalookäsitlustes hinnatud erinevalt.

Nõukogude propagandakirjanduses kujutati Kaljuranda peamiselt julma bandiidi ja kurjategijana. Kadi Mikk on oma magistritöös toonud välja, et propagandatekstides kasutati tema kohta ka moonutatud hüüdnimesid „Pikk Ants“ ja „Julm Ants“ ning tema ümber kujunenud positiivsele rahvapärimusele püüti vastandada Nõukogude võimule sobivat negatiivset kuvandit.

Mälestuse jäädvustamine

10. juulil 2011 avati Pärnumaal toonases Koonga vallas Mihkli kiriku juures Ants Kaljuranna mälestuskivi. Mälestusmärgi rajamise algatas Kaitseliidu Pärnumaa malev.

Mälestuskivi paiknemine Mihkli kirikuaias on sümboolne, sest Kaljurand tegutses suure osa metsavennaajast just Mihkli kihelkonna ja Soontaga piirkonnas. Kuna tema tegelik matmispaik pole teada, ei ole tegemist hauakiviga. Mälestusmärk on ühtlasi pühendatud Kaljuranna kaudu teistele Nõukogude okupatsiooni vastu võidelnud metsavendadele.

2017. aasta oktoobris tähistati Kaljuranna 100. sünniaastapäeva. Mihkli kirikuaias toimus mälestusüritus ning Pärnus korraldati metsavendlusele pühendatud ajalookonverents.

Vaata ka

• Metsavennad
• Relvastatud Võitluse Liit
• Suvesõda
• Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)

Kirjandus

• Valdek Kiiver. Hirmus-Ants. Bandiit, kangelane, legend. Tartu: Aja Lood, 2010. ISBN 9789949210688.
• Mati Mandel. Kogu tõde Hirmus-Antsust?. Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, 2010. ISBN 9789985988947.
• Mart Laar. Metsavennad. Relvastatud vastupanu Eestis Teise maailmasõja järel. Tallinn: Read, 2013.

Välislingid

• Pärnumaal avati metsavend Hirmus-Antsu mälestuskivi. Eesti Rahvusringhääling, 10. juuli 2011.
• Mati Mandel. Hirmus Antsu lugu. Kultuur ja Elu.
• Varsti tulevad Truman ja Hirmus Ants!. Maaleht, 3. juuni 2010.
• Raivo Raudkivi. Lapsepõlve lood: öine külaline ehk Hirmsa Antsuga söögilauas. 18. detsember 2014.