Ants Kaljurand

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Ants Kaljurand
Ants Kaljurand.jpg
Hüüdnimi Hirmus Ants
Sündinud 20. oktoober 1917
Tallinn[viide?]
Surnud 13. märts 1951
Tallinn
Teenistused Eesti Kaitsevägi
Eesti Kaitseliit
Omakaitse
Relva-SS
Auaste reamees

Ants Kaljurand ehk "Hirmus Ants"; kuni 1936 Ants Siitse (20. oktoober 1917 Tallinn13. märts 1951) oli üks tuntumaid Lääne- ja Pärnumaa metsavendi.

Teise maailmasõja eel töötas sulasena Pärnumaal Soontagana valla taludes. Oli Kaitseliidu liige ning osales metsavennana 1941. aastal Pärnu- ja Läänemaal võitlustes Nõukogude vägede vastu. Saksa okupatsiooni ajal astus Omakaitsesse. Aastatel 19421944 osales vabatahtliku rindesõdurina Saksamaa poolel võitlustes Nõukogude Liidu vastu. Langes 1944. aasta sügisel Saaremaal Nõukogude vägede kätte vangi, kuid põgenes sama aasta detsembris ning koondas enda ümber ühe kardetuma metsavendade salga. 24. juunil 1949 langes reetmise läbi Nõukogude okupatsioonivõimude kätte vangi. Hukati sõjaväetribunali otsuse põhjal koos oma kaaslaste Arved Pildi ja Juhan Metsäärega 13. märtsil 1951.

10. juulil 2011 avati Pärnumaal Koonga vallas Mihkli kiriku juures kaitseliidu Pärnumaa maleva algatusel Ants Kaljuranna mälestuskivi.

Noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Ants Kaljurand sündis 20. oktoobril 1917 Tallinnas. Tema ema Juula oli sündinud 1887. aastal, isast andmed puuduvad. Nende varasem perekonnanimi oli Siitse, mille nad eestistasid Kaljurannaks. Ants kasvas üles Põhja-Saaremaal Pidula lahe ääres Teesu külas. Lõpetas Pidula algkooli. 1935. aastal tuli Pärnumaale Koonga valda (1939–1950 Soontaga vald) Õepa külla Sepa tallu sulaseks. 1938. aastal tegi läbi ajateenistuse Eesti kaitseväes ja jätkas seejärel Sepa talus sulasena. 1941. aasta juulis võttis osa Soontaga vallamaja vallutamisest, seejärel oli poolteist kuud Soontaga vallavanema abi. Augustis 1941 astus vabatahtlikult Saksa armeesse. Osales lahingutes Pihkva rindel, hiljem Neveli all. Sai neli medalit ja kolm aumärki. 1943. aastal viidi üle eesti SS-leegioni.[1]

Metsavend[muuda | muuda lähteteksti]

1944. aastal osales 20. SS-diviisi koosseisus lahingutes Narva rindel.[2] 1944. aasta septembris deserteerus ja siirdus Soontaga valda. Arreteeriti teel Saaremaale Lihulas ja saadeti Tallinnasse Koplisse filtratsioonilaagrisse. Paari nädala pärast põgenes laagrist ja siirdus Soontaga valda, kus asus end varjama koos Ülo Kaaluga. Kohe alustasid nad ka šifreeritud päeviku pidamist, kus esimene sissekanne on tehtud 8. detsembril 1944. Nendega liitus Õepa küla Madise talu peremees Mihkel Soodla. 1945. aasta algul rajati koos Õepa küla Sepa talu lähedale Tugaluse metsa punker. Punker valmis nädalaga 12. jaanuariks 1945 ja asus kõrgemal liivaseljandikul täielikult maa all. Peal kasvas kadakapõõsas. Vett saadi allikast. Punkris elasid mehed kolmekesi, koos tehti süüa, kuulati Rootsi raadiot ja mängiti kaarte.[3]

Veebruaris 1945 arreteeriti Antsu armsam Vilma Vinter, keda süüdistati sidepidamises metsavendadega ja paigutati Soontaga vallamaja arestikambrisse. 28. veebruari õhtul tulid Ants ja Ülo Vilmat vabastama. Samas majas elava täitevkomitee käskjala käest võeti arestikambri võti ja Vilma vabastati. Hiljem oli täitevkomitee sekretär öelnud Vilmale, et maja teisel korrusel olnud sellel öösel 15 sõdurit põrandal pikali, kuid nad julgesid tulistada metsavendade pihta vaid ühe lasu, millele viimased vastasid automaadivalanguga. Vilma Vinter viibis nädala metsavendade punkris ja siirdus siis elama Karuse valda Kause külla.[4]

1945. aasta märtsis vahistati kolm Antsule tuttavat meest ja paigutati taas Soontaga vallamajja luku taha. Kui ühe vahistati naine talle arestikambrisse paki tõi, palus mees otsida üles Hirmus-Ants, et see nad vabastaks. Naine võttiski Antsuga ühendust ja metsavennad nõustusid plaaniga. Ööl vastu 31. märtsi 1945 tuli Ants koos Ülo Kaalu ja Mihkel Soodlaga Soontaga vallamaja juurde. Kuna käskjala toast arestikambri võtit ei leitud, lammutas Ants kangiga vangikambri seina, samal ajal kui teised õues valvasid. Kui mehed hakkasid kuuekesi vallamaja lahkuma, tulistati neid teise korruse aknast. Mihkel Soodla andis sellepeale aknasse automaadivalangu. Eesti NSV siseasjade rahvakomissari asetäitja alampolkovnik Viktor Kisseljov maalis Moskvasse saadetud ettekandes sündmusest hoopis vägevama pildi: "Ööl vastu 31.3.45 sooritas 10–12 inimesest koosnenud relvastatud bande kallaletungi Soontaga valla täitevkomiteele, eesmärgiga vabastada kaks reeturit, kes olid arreteeritu maakonna NKVD operatiivvoliniku poolt. Hoone läheduses paiknenud kolm 138. laskurpolgu võitlejat ei riskinud bandiitidele vastupanu osutada."

Vabanenud mehed (Anton Soopõld, Arnold Kriisk, Artur Luigemaa) liitusid Antsu salgaga. 1945. aasta aprilli lõpul või mai algul sai julgeolek teada punkri asukohast. Nimelt käis punkri juures Vilma õde Kristiina, kes rääkis sellest kohaliku täitevkomitee töötajatele. Sellest kuulis aga ka Mihkel Soodla naine Maria Soodla, kes tuli õhtul metsavendi hoiatama. Teisel päeval pärast metsavendade lahkumist saabusid NKVD mehed ja hävitasid tühja punkri. Siis elasid Ants, Mihkel Soodla, Ülo Kaal ja kolm vabastatud meest kuni juulikuuni 1945 Laisma rabas. Seejärel Soopõld ja Luigemaa legaliseerusid, Arnold Kriisk varjas ennast edasi üksi.[5]

Septembris 1945 oli Nõukogude julgeoleku andmeil salgas 7 meest: Ants Kaljurand, Kaljuranna adjutant Peeter, Arnold Kriisk, Juhan Lihtsaar, Teodor Kõlvart, Jaan Kõlvart ja Mihkel Tamm.[6]

Oktoobris 1945 valmis uus punker Kiisamaa küla lähedale kuhu kolisid Ants, Mihkel Soodla ja Ülo Kaal. Punker oli kasutusel jaanuarini 1946, mil märgati punkri läheduses saanijälgi. Edasi koliti Õepa ja Kuhu külade vahel asuvasse punkrisse. Seal liitus nendega August Puusild. Punker jäeti maha märtsis 1946 kuna asus käidavatest kohtadest liiga kaugel, misjärel elati maikuuni Laisma rabas asuvas onnis.[7]

1946. aasta 9. mai hilisõhtul korraldas julgeolek neile varitsuse Õepa küla lähedal metsas. Metsavennad avastasid varitsuse, puhkenud tulevahetuses sai Ülo Kaal surmavalt haavata[8], Ants pääses põgenema. Julgeolekumehed pidasid hukkunud Ülo Kaalu algul Ants Kaljurannaks.[9] Antsu salga liikmed varjusid Soontaga valla eri paikadesse. 1946. aasta sügisel lahkus salgast August Puusild, 1947. aasta suvel Mihkel Soodla. Ants siirdus elama Soontaga vallas asuvasse Kurese külla, kus võttis ühendust Kirbla ja Soontaga valla piiril asunud punkris elavate metsavendadega – Harri Valla, vendade Aleksander ja Johannes Kiviseljaga ning Heino Kaubiga. Antsust sai peagi salga pealik.[10] Salk keskendus peamiselt kaupluste, pankade ja nõukogude asutuste röövimisele, et varustada end toiduainete, rõivaste, jalanõude ja rahaga.[11] Üldjuhul hoiduti nõukogude aktivistide ründamisest. Lühemat või pikemat aega oli Antsu salgas aastatel 1944–1949 21 inimest.[12]

Kinnivõtmine ja hukkamine[muuda | muuda lähteteksti]

15. novembril 1948 arreteeriti Pärnu raudteejaama sööklas salga liige Karl Verpson ja samal päeval Pärnu polikliinikus Harri Valla. Mõlemilt sai julgeolek mõnepäevase "töötlemise" tulemusena andmeid Antsu salga liikmete kohta. 16. novembril arreteeriti Mihkel Soodla.[13] Kõik nad mõisteti erinõupidamise otsusega 26. märtsist 1949 25 aastaks vangilaagrisse.[14]

24. juunil 1949 avastas julgeoleku operatiivgrupp Antsu Kaljuranna ja kaks tema salga liiget Võitra küla lähedalt metsas magamast. Metsavennad oli tulnud jaanilaupäeva tähistamast ning olid heitnud metsa alla puhkama. Kinnivõtmisel tekkinud tulevahetuses sai surma metsavend Aleksander Valter ja Arved Pill raskelt haavata. Ants üritas põgeneda, kuid teda haavati täägiga ja ta võeti kinni.[15]

Tribunal Ants Kaljuranna ja 18 temaga seotus isiku üle toimus Tallinnas 13.–17. novembrini 1950. Ants Kaljurand, Arved Pill ja Juhan Metsaäär mõisteti surma, teised kümnest kahekümne viie aastani vangilaagrisse. Ants Kaljurand ja kaks koos temaga surmamõistetud metsavenda hukati 13. märtsil 1951.[16]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Mati Mandel "Kogu tõde Hirmus-Antsust?" (Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, 2010), lk 215
  2. Mart Laar "Metsavennad. Relvastatud vastupanu Eestis Teise maailmasõja järel" (Tallinn: Read, 2013), lk 210
  3. Mati Mandel "Kogu tõde Hirmus-Antsust?" (Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, 2010), lk 52–53
  4. Mati Mandel "Kogu tõde Hirmus-Antsust?" (Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, 2010), lk 54; Mart Laar "Metsavennad. Relvastatud vastupanu Eestis Teise maailmasõja järel" (Tallinn: Read, 2013), lk 210
  5. Mati Mandel "Kogu tõde Hirmus-Antsust?" (Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, 2010), lk 55
  6. ENSV NKVD Informatsiooniline teadaanne nr 3 18.9.1945. ERAF.131SM.1.18.13
  7. Mati Mandel "Kogu tõde Hirmus-Antsust?" (Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, 2010), lk 58
  8. Ülo Kaal suri Tallinnas Patarei vangla haiglas 28.06.1946.
  9. Mati Mandel "Kogu tõde Hirmus-Antsust?" (Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, 2010), lk 61–62; Mart Laar "Metsavennad. Relvastatud vastupanu Eestis Teise maailmasõja järel" (Tallinn: Read, 2013), lk 214
  10. Mati Mandel "Kogu tõde Hirmus-Antsust?" (Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, 2010), lk 65–68
  11. Mati Mandel "Kogu tõde Hirmus-Antsust?" (Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, 2010), lk 77
  12. Mati Mandel "Kogu tõde Hirmus-Antsust?" (Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, 2010), lk 215–218
  13. Mati Mandel "Kogu tõde Hirmus-Antsust?" (Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, 2010), lk 114–115
  14. Mati Mandel "Kogu tõde Hirmus-Antsust?" (Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, 2010), lk 119
  15. Mati Mandel "Kogu tõde Hirmus-Antsust?" (Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, 2010), lk 130–132
  16. Mati Mandel "Kogu tõde Hirmus-Antsust?" (Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, 2010), lk 159–163

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]