Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee 2. osakond

Allikas: Vikipeedia

Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee 2. osakond oli Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee vastuluurega tegelenud struktuurüksus, aastail 1978 kuni 1991.

Organisatsiooniliselt allus ENSV RJK 2. osakond Eesti NSV RJK, oma tegevuses aga oli operatiivalluvus NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Teisele peavalitsusele.

Juhid ja struktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

jaoskonna ülem Boris Naboka [9], jaoskonna ülem (1975–1977) Vjatšeslav Trapeznikov[2], jaoskonna ülem 1985–1990 Oleg Tsõpun[10]

Täpsed andmed Eesti NSV RJK 2. osakonna struktuurist puuduvad, kuid kopeeris NSVL RJK Teisele peavalitsus ülesehitust.

Organisatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

1941. aastal, ENSV RJRK[muuda | redigeeri lähteteksti]

1941. aastal moodustatud Eesti NSV RJRKi 3. (vastuluure)osakond kontrollis välismaiseid luureteenistusi ja muuseas tegutses agaralt toimunud sakslaste ümberasumise (Umsiedlung) puhul, jälitades kõiki, kes olid avaldanud sellekohast soovi lahkuda Eestist.

  • 3. (vastuluure)osakonna ülem riiklikku julgeoleku leitnant Nikolai Mihhailov, osakonnaülema asetäitjaks oli Venemaa eestlane Rudolf James
    • 3. (vastuluure)osakonna 1. jaoskond, ülem riiklikku julgeoleku nooremleitnant Aleksandr Vasjukov (1915–1941);
    • 3. (vastuluure)osakonna 2. jaoskond, ülem riiklikku julgeoleku vanemleitnant Suhhanov[11];

1944–1946, ENSV RJRK[muuda | redigeeri lähteteksti]

ENSV RJRK 2. osakond - võitlus nõukogudevastase elemendiga ja võõrluurete agentuuriga,

  • ENSV RJRK 2. osakonna ülem: Boriss Nazarov (1902–1974) 1944–1946;
    • 2. osakonna ülema asetäitja: Viktor Tamm.
      • 2. osakonna 1. jaoskond
      • 2. osakonna 2. jaoskond – operatiivvolinik, vanemoperatiivvolinik (1956–12.1985) Jaan Männiste (sünd 14.03.1930 Eesti, Pärnu)
      • 2. osakonna 3. jaoskond
      • 2. osakonna 4. jaoskond
      • 2. osakonna 5. jaoskond, 1946. aastal reorganiseeriti ENSV RJM 4. osakonnaks "riiklike kurjategijate tagaotsimine",
      • 2. osakonna 6. jaoskond, 1945. aastal reorganiseeriti ENSV RJM B osakonnaks(operatiivtehnika kasutamine, daktüloskoopia- ja dokumendiekspertiisid, ja kuni 1950. aastani ka raadiomängude läbiviimisega välisluuretega
      • 2. osakonna 7. jaoskond
      • 2. osakonna 8. jaoskond, hiljem reorganiseeriti ENSV RJK operatiiv- ehk 7. osakonnaks
      • 2. osakonna 9. jaoskond

1946–1953, ENSV RJM[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti NSV SMi 1. osakond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti NSV Siseministeeriumi 1. osakond (vastuluure)

Eesti NSV MN RJK 2. osakond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee 2. osakond - tegeles nii tegelike kui ka kahtlustatavate välisluure agentide jälgimisega nii kodu- kui välismaal.

Eesti NSV MN RJK 4. osakond[muuda | redigeeri lähteteksti]

ENSV RJM vastuluuretegevus 1944-1953[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vastuluureoperatsioonid Abwehri vastu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vastuluureoperatsioonid SIS-i vastu[muuda | redigeeri lähteteksti]

1949. aastal alustas Secret Intelligence Servicei Balti osakonna juht Alexander McKibbin ja Alfons Rebane, koos tema abide Väimo Pärteli ja Ilmar Kaasiku Operatsioon Jungle 1, mille vastu alustas Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi osakonna 2-N 1951. aastal moodustatud Spetsiaalne Erijaoskond SEJ (SOO (Spetsialnoje Operativnoje Otdelenije), (ülem Elmar Vertman) vastuluureoperatsioon Lürssen-Si, mille käigus opganiseeriti Eesti territooriumil metsavendadena esinevad RJK ohvitserid ning värvatud agendid ja hävitajaagendid kehastasid legendeeritud metsavendade organisatsiooni, kasutades fiktiivseid metsavennapunkreid ja sovetivastase vastupanu legendi ja topeltagentideks värvatud luureagente raadiomängudeks: Raadiomäng Uniersitet/Raadiomäng Berkut.

  • 24. aprill 1951. aastal saadeti läbi Läti Eestisse Kornelius Meier (SIS varjunimi Georg), kes hukkumise asjaolud on senini ebaselged;
  • 29. september 1951. aastal saadeti läbi Läti Eestisse Märt Männik (SIS varjunimi Otto, RJM varjunimi operatiivjälitusdokumentides Mart Pedak), kes kasutas NSV Liidu passi Oskar Kase nimele ja Leo Audova (Ants), kes kasutas NSV Liidu passe Kalju Metsa ja Kadaka nimele, kelle tabamiseks avati Agentuurtoimik Universitet;
  • 1952. aasta kevadel heideti langevarjuga Eestisse ka Voldemar Kiik, kes ei kontakteerunud teadaoleva SIS luurevõrgustikuga ning naasis läbi NSV Liidu-Norra piiri.
  • 20. aprill 1952. aastal saadeti läbi Kuramaa Eestisse Eerik Hurma (SIS varjunimi Georg);
    • Eerik Hurma vahistati 19. septembril 1952. aastal;
  • 12 september 1953. aastal saadeti läbi Kuramaa Eestisse Nikolai Urm (Albert, Albert Saar)

Vastuluureoperatsioonid LKA vastu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tegevus siseriikliku vastupanuliikumise vastu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti NSV riiklikud julgeolekuorganid tegelesid Eestis siseriikliku vastupanuliikumise hävitamisel kahel liinil: 1) aktiivse relvastatud vastupanu (metsavendluse) ja nende toetusbaasi likvideerimisel agentuuragndete ja operatiiv-tšekistlike sõjaliste operatsioonide teel ning 2) proaktiivse nõukogude võimule potentsiaalsete vastaste väljaselgitamise ning nende represseerimisega.

Proaktiivse vastupanuliikumise pärssimisel ja likvideerimisel kasutati julgeolekuorganite poolt aktiivselt Eesti NSV sise(julgeolekuorganite alluvuses olevaid kartoteeke ja operatiiv-tšekistlike allasutuste poolt pidevat võimalike "riiklikule julgeolekule ohtu kujutavate" isikute kohta kogutavat informatsiooni salajastelt kaastöötajatelt ja informaatoritelt.

1947. aastaks oli ENSV RJM välja töötanud NSV Liidu julgeolekuorganites välja kujunenud eeskirjadele "riigivastase tegevusega kompromiteerinud isikute" arvestussüsteemi, kuhu kanti 44 kategooriat isikute kohta, keda tuli lugeda kompromiteerituiks:

  • 1) Eesti Poliitpolitsei kaastöötajad.
  • 2) Eesti “Omavalitsuse” kaastöötajad.
  • 3) 3. Eesti Piirivalvepataljoni koosseis.
  • 4) “Omakaitse” liikmed.
  • 5) Kindralkomissariaadi koosseis.
  • 6) Julgeolekupolitsei koosseis ja SD.
  • 7) Isikud, kes olid sakslaste poolt arreteeritud ja vanglast vabastatud.
  • 8) Isikud, kes tegid okupatsiooniperioodil Julgeolekupolitseile Nõukogude kodanike kohta ettekandeid.
  • 9) Eesti Julgeoleku Politseipataljoni desertöörid.
  • 10) Sõjavangid.
  • 11) Eesti “Omavalitsuse” Tehnikaasjade Direktooriumi juhtivtöötajad.
  • 12) Isikud, kes on illegaalselt käinud Soomes ja Rootsis.
  • 13) Okupatsioonivõimudele usaldusväärsed isikud.
  • 14) Saksa armee juhtivkoosseis.
  • 15) Niinimetatud “5. kolonni” bandiidid.
  • 16) Punaarmee desertöörid.
  • 17) “Eesti SS-leegioni sõprade ühingu” liikmed.
  • 18) Saksamaalt Eestisse ümberasunud.
  • 19) Isikud, kes on ületanud Nõukogude-Soome piiri ja Nõukogude vastuluure kaastöötajad, kes on viibinud Tallinna töö- ja kasvatuslaagris.
  • 20) Sakslased – SS liikmed.
  • 21) Antikommunistid.
  • 22) Rootsi delegatsiooni liikmed, kes tegelesid rootslaste Eestist ümberasustamise küsimustega, ja teised kodanliku Eesti tegelased, kes on tegelenud Rootsis ja Soomes Eesti kodanliku valitsuse loomisega.
  • 23) Saksa armee vabatahtlikud.
  • 24) Kohtuorganite teenistujad Saksa okupatsiooni perioodil.
  • 25) Okupatsiooniperioodi toimetajad, korrespondendid ja ajakirjanikud.
  • 26) Saksa armee sõdurid - desertöörid.
  • 27) Põgenikud.
  • 28) Isikud, kes on hoidunud kõrvale mobilisatsioonist Punaarmeesse.
  • 29) Isikud, kes olid ülesandega saadetud Nõukogude Liidust okupeeritud ENSV territooriumile ning kes andsid end vabatahtlikult üles kohalikele võimudele ja reetsid oma seltsimehi.
  • 30) Isikud, kes on kuulunud mitmesugustesse fašistlikesse organisatsioonidesse.
  • 31) Isikud, kes asusid okupatsiooniperioodil Eestist elama Saksamaale.
  • 32) Provokaatorid.
  • 33) Manukad ja tunnistajad läbiotsimiste juures.
  • 34) Spioonid, agendid.
  • 35) Ohvitserid ja reakoosseis, kes olid mobiliseeritud või avaldasid soovi astuda vabatahtlikult Eesti SS-leegioni.
  • 36) Isikud, kes sõja algperioodil on tegelnud banditismiga Punaarmee vastu.
  • 37) “Narva Idapataljoni” vabatahtlikud.
  • 38) “Ühisabi” liikmed.
  • 39) Linnade omavalitsustegelased.
  • 40) Nõukogudevastase sisuga artiklite autorid.
  • 41) Organisatsiooni “Eesti Noored” liikmed.
  • 42) Organisatsiooni “Rahva Kasvatusbüroo” liikmed.
  • 43) Langevarjurid.
  • 44) Vanglateenistujad ja rida teisi poliitvärvinguga isikuid.”[12],[13]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Aruanded Riikliku Julgeoleku Komitee 4. osakonna tööst 1. IV 1954–1. V 1955 ja 1955. a. Tallinn, 1999.
  • Aruanne Riikliku Julgeoleku Komitee 2. vastuluureosakonna tööst 1955.a. Tallinn, 1998
  • Aruanded Riikliku Julgeoleku Komitee 2. ja 4. osakonna tööst 1956. a. Tallinn, 2000
  • Aruanded Eesti NSV MN juures asuva RJK 2. ja 4. osakonna agentuur- ja operatiivtöö kohta 1957. aastal. Tallinn, 2002.
  • Aruanded Riikliku Julgeoleku Komitee 2. ja 4. osakonna tööst 1958. aastal. ISBN 9985951034,Ilmumisaasta: 2005
  • Hans Salm, "Luurekooli metskassid", ISBN: 9789985984307, 2008
  • "Hirmus Ants. Bandiit, kangelane, legend", kirjastus: AJA LOOD, 2010, ISBN 9789949210688

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]