Elmar Ilp – Vikipeedia

See artikkel vajab toimetamist. (August 2022)
Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artikli neutraalsus on vaidlustatud! (August 2022)
Lisateavet vaidlustamise põhjuse kohta saab artikli arutelust.

See artikkel räägib metsavennast; sõjaväelase kohta vaata artiklit Elmar Ilp (ohvitser).

Elmar Ilp
ERAF
Sünniaeg	3. september 1919 Võhma küla, Mustjala kihelkond, Saaremaa
Surmaaeg	12. august 1950 Luulupe, Saaremaa

Elmar Ilp (3. september 1919 Võhma küla, Mustjala kihelkond, Saaremaa – 12. august 1950 Luulupe, Saaremaa) oli Saaremaa tuntuim metsavend.

Elmar Ilp oli peres kõige noorem laps, õde Loviise (1909), vend Oskar (1911). Elmari pere elas Reinu talus, neil oli 13ha maad. Isa suri 1925. aastal, pereema Sofia siirdus 1942. aastal elama Pärnu maakonda Vana-Vändrasse oma tütre Loviise Ojakivi juurde, peale seda võttis vend Oskar talupidamise üle.⁽²²⁾ Koolikaaslane Leida-Liidia Voksepp on teda meenutanud väga hea matemaatika oskajana, kes abistas kaasõpilasi ülessannete lahendamisel.(1) Naabrimajas elanud Helgi Kalapüüdja (Õunpuu) selgituste põhjal oli Elmar olnud väga abivalmis poiss.(2)

Enne Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aasta juunis kuulus Elmar Ilp tõenäoliselt Kaitseliitu; temast on olemas foto Kaitseliidu rühmaülema mundris.⁽³⁶⁾ 1940. aasta suvel võeti Ilp, kes oli sel ajal Eesti sõjaväe ajateenija, üle Nõukogude Punaarmee koosseisu. 1941. aasta suvel andis ta end koos tuhandete teiste Punaarmee 22. Eesti territoriaalse laskurkorpuse sõduritega Saksa vägede kätte sõjavangi, kust vabanes sama aasta oktoobris.⁽³⁾ 1941. aasta sügisel liitus Elmar Ilp (ja tema vend Oskar) Omakaitsega, kuid arvati sama aasta novembri lõpul organisatsioonist välja, kuna ta ei soovinud liituda vabatahtlikult Saksa sõjaväega.^(4;22) 1943. aastal alustati Saaremaal sundmobilisatsiooni Omakaitsesse. Metsavend Artemi Metsa hilisemate ütluste kohaselt olevat Ilp lavastanud mõned vargused ja pääsenud niiviisi mobilisatsioonist, kuid pidi selle asemel ära kandma kuuekuulise vanglakaristuse.⁽⁵⁾

Peale Saaremaa okupeerimist 1944. aastal töötas Ilp Kuressaare linna täitevkomitee kommunaalosakonna arveametnikuna. Ilp arreteeriti 1945. aasta mais loata relva omamise eest, kuid põgenes samal kuul Kuressaare vanglast.⁽³⁾ Seejärel sai temast metsavend ja ta liitus teiste metsas varjujatega. Põhiliselt varjas ta end Kesk-Saaremaa metsades ja talude heinaküünides, enamasti Järise, Luulupe, Piila, Eikla, Haeska, Kaali ja Reeküla piirkonnas. Talvekuudel varjas Ilp end vastupanuliikumist toetavate inimeste taludes.

Esimesed aastad metsas[muuda | muuda lähteteksti]

1945. aasta 23. oktoobris toimus tulevahetus Pärsama vallas, milles langesid metsavennad Mihkel ja Aleksander Villsaar.⁽⁶⁾ 1945. aasta sügisel ühinesid Pärsama valla Luulupe küla Torga talu lähedale metsa kokku tulnud mitmed relvastatud metsavennad.

1945. aasta 28. oktoobril likvideerisid metsavennad Elmar Ilp ja Aleksander Tuuling Leisi vallas Petseri päritoluga kollaborandi, julgeoleku operatiivvoliniku nooremleitnant Nikolai Rumjantsevi, kes oli kaitseväeteenistuse ajal andnud vande Eesti Vabariigile.

Hilisügisel ehitasid metsavennad Artemi Mets, Elmar Ilp, Aleksander Tuuling, Harald Friedrich Algpeus, Johannes Tulk, Feodor Jürgens ja Johann Mets punkri turbasele kõrgendikule Eikla/ Piila soo piirkonnas. 1946. aasta veebruaris andis üks varjunutest (Feodor (Priidu) Jürgens, hiljem agent „Lember”) omakasu eesmärgil okupatsioonivõimudele välja punkri asukoha. 3. märtsil ründas metsavendi okupatsiooni repressiivorganite üksus, mille tulemusel hukkus metsavend Juhan Mets ja kolm ründajat, viis ründajat sai haavata. Ilpi seekord punkris ei olnud. Lahkuläinud metsavennad tegutsesid vahepeal omaalgatuslikult.⁽⁷⁾

Lendav surm[muuda | muuda lähteteksti]

Okupatsiooni repressiivorganite jälitustegevuse tulemusel liitus 1946. aasta augustis vastupanuliikumist toetanud 18-aastane Redese (Teesi) Toomson (1928–1950) Ilbi grupiga.^{(8; 9)} 1946. aasta talvekuudel loodi Pärsama vallas Luulupe külas Tamme talus metsavendade Aleksander Tuulingu, Villem (Villi) Uue, Redese Toomsoni ja Elmar Ilbi eestvedamisel vastupanuliikumise grupp, mille nimeks sai „Lendav surm”. Sellega püüti hoiatada äraandjaid ja hirmutada okupatsioonivõimuga aktiivset koostööd tegevaid.^{(5; 10)}

1948. aasta Eesti Vabariigi kolmekümnendaks aastapäevaks organiseeris Ilbi grupp kahte tüüpi lendlehtede trükkimise ja paljundamise, mis kutsus rahvast võõrvõimule mitte alistuma. Mõlemad lendlehed on kinnitatud „Lendava surma” pitsati jäljendiga ja allkirjastatud Redese Toomsoni poolt. Ilp organiseeris lendlehtede levitamise nii Kuressaares kui ka mitmes Saaremaa vallas.⁽¹¹⁾

Saaremaa metsavaeste olude tõttu ei viibinud Ilp kunagi pikemat aega mõne suurema salga eesotsas, vaid liikus ringi mõne ustavama metsavennaga. Ilp oli väga konspiratiivne ja ettenägelik, ta ei rääkinud mitte kunagi, kust tuli, kuhu läheb või mida teha kavatses. Tal oli kirjeldamatult suur toetajaskond, aeg-ajalt külastas Ilp erinevaid metsavendade gruppe, kes tema täpset asukohta ei teadnud ega saanud seda arreteerimise korral reeta.^{(3; 12)}

Elmar Ilbi metsavendade grupi toetajad ja nende tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

NKGB/ MGB koostatud protokollidest selgub, et Ilp andis vastupanuliikumist toetavatele inimestele korraldusi, piirkonniti jälgiti Nõukogude töötajate liikumist ja sõjaväeüksuste paiknemist ning laekunud andmed kanti kaartidele.⁽¹³⁾

Sõjajärgsel kümnendil langes, legaliseeriti, värvati ja arreteeriti Saaremaal vähemalt 500 metsavenda ja nende toetajat.⁽¹²⁾ Ilbiga tegid koostööd paljud ametnikud, tihti oli vastastikune suhtumine, et kumbki pool ei takista teist.⁽¹¹⁾ Mitmel juhul edastati Ilbile okupatsioonirežiimi salastatud informatsiooni, sealhulgas haarangutest ja repressioonidest. Informaatorid olid need partei ja täitevorganite ametnikud, kes ei ahistanud kohalikku rahvast.^{(5; 11; 22)} Väga tihti aitasid ja toetasid metsavendi täiesti võõrad inimesed. On oletusi, et peale Ilbi langemist leiti tema juurest toetajate nimekirjad, mis ilmselgelt ei vasta tõele. Tänu äraandjatele olid metsavendade abistajad tihti juba varem teada, kuid neid ei vahistatud operatiivsetel kaalutlustel. Nad vangistati alles peale Ilbi hukkumist.⁽¹¹⁾

Nõukogude repressiivorganite erilise julmuse ja kohalike kollaborantide reetlikuse tõttu kahanes elanikkonna toetus vastupanuliikumisele. Selle tulemusena toimus 1948. aasta märtsis Pärsama vallas asuvas Pamma poes esimene teadaolev metsavendade poolt kauplusevara hõivamine Saaremaal. Paaril järgneval aastal toimus "poeskäike" keskmiselt iga kolme kuu tagant ning kokku võeti kaupa rohkem kui kümnest poest.⁽¹²⁾ Poodidest võetud riideesemeid on tulnud välja ka metsavendade peidikutest.⁽³²⁾ Mitmel puhul jäeti endast kauplustesse maha sedeleid, millel kirjas, et kooperatiivist on konfiskeeritud kaup "Lendava Surma" vajadusteks, nimetatud tekst kinnitati "Lendava surma" pitsati ja Ilbi allkirjaga. Kiri sellise pitsatiga oli metsavendade paljude aktsioonide ainuidentne ja vastutuse enda peale võttev fakt, mida ükski teine kasutada ei saanud.⁽¹¹⁾ Kõik selleaegsed kauplused olid natsionaliseeritud okupatsioonivõimu poolt, tihti müüdi neis ka küüditatute ja vangistatute vara.⁽⁵⁾ Paljudel aktsioonidel kanti Kaitseliidu ja Kaitseväe tunnustega mundreid, mille varrukal oli Lendava surma embleem.⁽¹⁴⁾ Sidet peeti ka Lääne-Eesti metsavendade juhi Richard Saalistega, sellega seonduvalt ka välisluurega. Side vahendajaks oli Saaremaalt, Pihtla vallast pärit neiu ja Rapla kandis tegutsenud kuulsa metsavenna Elmar Saare õde Õie Saar.

Arhiividokumentides on fikseeritud Ilbi grupi abi 1949. aasta küüditamise ööl Reeküla elanikele, aidates neid varjuda Haeska soos ja Reeküla metsas. Ilp, olles aktiivne vastupanuvõitleja, relvastas varjajad ja organiseeris pideva valve selles piirkonnas.⁽¹¹⁾ Tema kaaslased on tunnistanud, et viibides Elmari seltskonnas lauldi alati isamaalisi laule, samuti kirjutasid Elmar ja Redese isamaalisi luuletusi, millest üks on ka leitud 2020. aastal metsavendade peidikus.^{(25; 32)} Tema salga vestluse teema oli enamusjuhul meenutused Eesti Vabariigi aegadest ja unistused võimuvahetusest. Mitmed Ilbi vahistatud grupikaaslased on teatanud, et nad võitlesid relvaga okupatsioonivõimude vastu.^{(3; 16)}

Esmajoones olid Ilbi salga sihikul võõrvõimu sõjaväelased ja kollaborandid, kes tegid aktiivset koostööd okupatsioonivõimudega. Okupatsioonivõimude poolt läbi viidud mastaapne genotsiid ja brutaalsed võtted ei ole võrreldavad ei Ilbi ega teiste Saaremaa metsavendade karistamisvõtetega. Mitmed grupi liikmed olid repressiivorganite ja kollaborantide poolt mõrvatud, paljusid metsavendade toetajaid oli ülekuulamistel väga julmade võtetega piinatud, mis tekitas okupatsioonivõimu ja rahvuskaaslastest äraandjate vastu meeletut viha.^{(5; 7; 17)} Vägivald tekitas vägivalda. Ilbi selgituste põhjal karistasid nad äraandjaid vajadusel ka sama mõõdupuuga, nii nagu nemad saarerahvaga vägivallatsesid, tihti viidi läbi füüsilisi hoiatuskaristusi.^{(7; 13; 21; 27)} Laialt levitatud jutt verejanulisest Redesest ei vasta tõele, mitte üheski juurdlustoimikus ei ole isegi fikseeritud tema poolset külmrelva kasutamist. Paljud süüteod on ilmselgelt okupatsiooni repressiivorganite poolt fabritseeritud kuritegelikud valed. Näiteks süüdistati metsavend Artemi Metsa ja Aleksander Tuulingut Võrsna külas elanud ema ja poja, Minna ja Albert Metsa tapmises. Artemi jäigi taastatud Eesti Vabariigi ajal rehabiliteerimata, kuigi okupatsioonivõimudel oli teada, et need inimesed mõrvati Vene sõjaväelaste poolt, mis on ka dokumenteeritud.⁽¹⁸⁾

30. septembri 1950. aasta 34 metsavendade toetaja kohtuprotsessi süüdistuskokkuvõttes on kirjas, et 1945. aasal formeeriti endiste sõjalis-fašistliku organisatsiooni Omakaitse liikmete poolt, kodumaa reeturitest koosnev kodanlik-natsionalistlik bande Elmar Ilbi juhtimisel. Nimetades end „Lendavaks surmaks”, paljundades ja levitades maakonnas kodanlik-natsionalistliku sisuga lendlehti, seades endale eesmärgiks relvastatud võitluse nõukogude võimu vastu, alustades terrorit nõukogude aktiivi ja sõjalaevastiku sõjaväelaste vastu ning õõnestades nõukogude liidu majandust.⁽¹¹⁾ Metsavend Heino Metsa sõnul oli Ilbi eesmärk osaleda Nõukogude võimu kukutamises ning taastada Eesti Vabariik.⁽¹⁶⁾

Julgeoleku dokumentide ja äraandjate tunnistuste usutavus[muuda | muuda lähteteksti]

Mitmed ülekuulatavad tunnistavad järeluurimistel, et ülekuulamiprotokollid olid allkirjastamiseks juba eelnevalt valmis kirjutatud või tunnistustele lisati juurde moonutatud fakte. Enamasti ei vallanud ülekuulatavad vene keelt ja nad kirjutasid alla ka paljudele fabritseeritud süüdistustele. Näiteks 21. mail 1947 vahistati ja vabastati ametikohalt julgeoleku operatiivvolinik leitnant Kozlov seoses Pihtla valla kommunistliku partei instruktori Osvald Laasi tapmisega seotud dokumentide fabritseerimise ja vahialuste peksmisega.⁽⁷⁾ Mitu ülekuulatavat on selgitanud, et suure kurnatuse ja hirmuga nõustusid nad tunnistama valet, nagu teaksid nad metsavendade süüst ja tapmistest. Tihti veeretasid ülekuulatavad metsavennad nii oma kui ka neile esitatud teadmata „süü” vabaduses olevatele kaaslastele ja sündmuste tegelik käik jääbki teadmata.^{(3; 5; 7; 17)}

Vangilangenud võitluskaaslaste ja toetajate ülestunnistusi ei saa lugeda reetmiseks, sest nad ei allunud enam vabale inimtahtele, kuna okupandid ja repressiivorganites töötavad kollaborandid kuulasid üle füüsilise surve (kurnatus, peksmismine, vägistamine, elektrišokk) kaasabil. Ülekuulatavad on meenutanud, et nad soovisid pigem kiiret surma kui taluda pidevat füüsilist vägivalda. Metsavendade toetajad oli sunnitud teatama, et aitasid metsavendi relva ähvardusel, mis on ka selgelt eristatav juurdlustoimikute uurimustöö käigus.⁽⁵⁾

On väga tõenäoline, et julgeolek organiseeris mitmeid väga julmi tapmisi, et kompromiteerida Ilbi grupi metsavendi ja vähendada sellega elanikkonna toetust neile. Nimetatud asjaolu on tõdenud ka Ilp ise, vesteldes sellel teemal metsavendade toetajatega.^{(9; 11)} Oma ettekandes tõdeb kohalik julgeolek, et nad on saavutanud repressiivsete meetoditega märkimisväärseid tulemusi ja mitu endist metsavendade toetajat suhtub peale seda Ilbi gruppi negatiivselt ja isegi vaenulikult.⁽¹⁹⁾ Märkimisväärne on seegi, et 24. juuli 1946 ettekandes teatati, et on tabatud bandiit Harald Algpeus ja tapetud on üks bandiit, kelles tuvastati bandiit Elmar Ilp.⁽²⁰⁾

Rohkem kui neljakümnes nn terroriaktis süüdistatud Ilbi salga küsimust arutati 1948. aasta mais isegi EK(b)P Keskkomitee büroos. Heideti ette ebarahuldavat olukorda “bandiitlike gruppide” vastases võitluses Lääne- ja Saaremaal.

Selleaegsed Vene sõjaväelaste kuriteod[muuda | muuda lähteteksti]

On ülimalt tõenäoline, et märkimisväärne osa Saaremaal tol perioodil aset leidnud tapmistest seostati propagandistlikel põhjustel Ilbi ja tema grupi liikmetega alusetult ning tema ohvrite arv pole kaugeltki nii suur, kuid mis tänaseni on tema „paturegistris”. Väga suure osa Saaremaal toimunud kuritegudest sooritasid Nõukogude sõjaväelased ja kõige lihtsam oli kõik patud kirjutada metsavendade arvele. Pole välistatud, et julgeolek korraldas mitmeid väga julmi tapmisi, et tekitada elanikkonnas vastumeelsust metsavendadesse, millest on Ilp oma kaaslastele ka rääkinud. Näiteks ainuüksi 1947. aasta jaanuaris maakonnas toime pandud 15 kuriteost sooritasid sõjaväelased 12. Valitsenud segadust kinnitab ka ENSV siseministri asetäitja polkovnik Barannikovi poolt 1946. aasta septembri keskel siseministeeriumi Saaremaa osakonna ülemale tehtud peapesu. Enne kui on kindlaks tehtud, kas banditismiilmingute toimepanijateks on bandeliikmed või üksikbandiidid, kirjutatakse need “Kiskjate” (Ilbi grupi kohta loodud agentuurtoimik nr 140, mille asukoht on teadmata) arvele.1947. aastal kurdab EKP Saaremaa Komitee oma informatsioonis EKP Keskkomiteele, et julgeolekuministeeriumi banditismivastase võitluse osakond koostab bandiitide püüdmiseks vaid plaane. Need jäävat vaid raisatud paberiks, sest kohtadel tegeletakse ainult joomise ja huligaansusega. Nõukogude aktivistid on sunnitud igal ööl kodust väljas erinevates kohtades magamas käima, küsides, kes on järgmine.⁽¹¹⁾

Viimased aastad ja Elmar Ilbi langemine[muuda | muuda lähteteksti]

Metsavend Kalev Kööp edastas ka Ilbi seisukoha, ajal mil „valge laeva” lootus oli kustumas. Elmar Ilp:” Elame nii kaua kuni meid tapetakse, aga alla me ei anna.”⁽³⁾

1950. aastaks oli Nõukogude julgeolek loonud väga suure agentide võrgustiku, kuid Ilbi gruppi reetma olid siiski valmis vaid üksikud. Nõukogude propaganda, väga julmad represseerimised ja avalikud valesüüdistused olid elanikkonna hulgas loonud Ilbi salgale märkimisväärse negatiivse kuvandi. 1949. aastal reetis libametsavend, endine Kaitseliidu Saaremaa maleva kapral August Põld ehk agent ”Peeter” kümneid perekondi ja ka Ilbi grupi liikumise piirkonna. Toimunud haarangu käigus sai Redese Toomson vasakust käest tõsiselt haavata ning talle osutati mitme ka temale tundmatu Pihtla ja Kaarma valla elaniku poolt igakülgset arsti- ja toiduabi ning peavarju.⁽¹¹⁾

12. augustil 1950. aastal edastas Nõukogude julgeoleku Saaremaa osakond oma juhtkonnale teate, et samal päeval oli Uus-Kaubi kolhoosi esimees Johannes Saar teatanud, et tema talus on käinud kolm bandiiti. Selle ettekande kohaselt avastas sõjaväeline operatiivgrupp bandiitide jäljed ja nende suvise laagriplatsi Luulupe küla metsamassiivis. Toimunud tulevahetuses langes ja tuvastati grupi pealik Elmar Ilp, Redese Toomson ja Feliks Vahter. Bandiitidel oli üks automaat, vintpüss SVT, 4 püstolit ja sadakond laskmata padrunit.⁽²³⁾

Lahingu käik[muuda | muuda lähteteksti]

Legendikohaselt kestis Ilbi ja tema kaaslaste viimane lahing ligikaudu 40 minutit, mille käigus metsavennad kasutasid automaatrelvi, püstoleid ja heitsid granaate.

Lahinguväljalt 2021. aastal leitud hülsside järgi osutasid vastupanu kõik kolm legendaarset Saaremaa metsavenda: Elmar Ilp(31), Redese Toomson(22) ja Feliks Vahter(20). Metsavennad tulistasid Saksa püstolkuulipildujast MP 40, Vene iselaadivast vintpüssist SVT-40 ning 7,65mm, 9mm ja 7,62mm(TT) püstolist. Lahingupaigas oli neil mitu tõrkega 9 mm ja 7,62 mm laskmata padrunit. Metsavennad on heitnud ka vaenlase suunas kolm RGD 33 granaati.

Kuna ründajad on kasutanud ainult automaatrelvi (PPŠ-41 või PPS-43), siis hülsid ja maa sees olevad kuulid viitavad sellele, et ründajad tulistasid langenuid või haavatuid metsavendi üsna lähedalt, veendumaks, et nad on surnud. Lõhkenud granaatide detaile avastati lahingukoha lääne- ja lõunapoolsest küljest.⁽²⁴⁾

Langenute edasine saatus[muuda | muuda lähteteksti]

Langenud metsavendade surnukehad pandi rahvale vaatamiseks välja Kuressaare julgeolekumaja hoovi, kuid nende matmispaik pole senini teada.⁽¹²⁾

Elmar Ilbi ja metsavendade niinimetatud vastuolulisusest[muuda | muuda lähteteksti]

Okupatsiooni-aegne propaganda tulemusel ollakse arvamusel, et need metsavennad, kes pidasid aktiivset relvavõitlust okupantide ja kollaborantide vastu, on vastuolulised.

1995. aastal ilmusid ajalehes Oma Saar "Legend Ilbist-KGB versioon” ja „Legendi lõpp” NKVD, NKGB ja KGB endiste ohvitseride sulest, mis on tolleaegsete sündmuste kronoloogiline kirjeldus ja tugineb metsavendade vastu suunatud eksitavatele valesüüdistustele, millega püüti õigustada okupatsioonivõimu repressiivorganite vägivaldseid tegusid.^{(33; 34)} Ilbi vastuolulist käitumist levitavad edasi kunagist okupatsiooniaega toetanud isikud ja metsavendade vastased. Paljud eriti julmad kuriteod on siiani põhjalikult läbi uurimata ja on seni Ilbi grupi paturegistris. Täiesti arusaamatutel põhjustel ei ole tänase päevani uuritud peale 1944. aastat Saaremaal toimunud NKVD/KGB ja hävituspataljoni kuritegusid.

On ilmunud ka pseudonüümi kasutanud autor Martin S.Kulli vastuoluline ja Vene-meelne kirjutis “Elmar Ilp. Veri mu kätel”, mis kuulub niinimetatud ajalookirjastuse kogumikku ning halvustab kogu Eesti vastupanuliikumist ja metsavendluse tegevust peale 1944. aasta taasokupeerimist.⁽³⁵⁾

Ka agent „Peetrilt” pärit väide, et Ilp olevat öelnud, et ta tappis 100 sõjaväelast (M. S. Kull „Veri mu kätel” asendab oma tekstis sõnaga "100 inimest") ei vasta ilmselgelt tõele.⁽²⁵⁾ Ülekuulamisprotokollide järgi pole Ilp oma ohvritega hoobelnud. Näiteks Aleksander Tooman: ”Ilp on väga kaval, ta ei räägi mitte kunagi, kust tuli, kuhu läheb ja mida kavatseb teha edaspidi” või Oskar Ilp: ”Kohtudes vend Elmariga, ei rääkinud ta, kus ta end varjab, kellega varjab ja mida teeb. Minu küsimusele, kuhu ta läheb, ei vastanud ta midagi, ta ei küsinud ka minu varjamise kohta midagi”.^{(3; 22)}

Hüüdnimed/varjunimed[muuda | muuda lähteteksti]

Elmar Ilp oli erinevatel aegadel Nihatumees, Poiss ja Vana.

Redese (Teesi) Toomson sai elanikkonnalt hüüdnimeks Teesi.

Erinevatel aegadel Elmar Ilbi gruppi kuulunud metsavennad:[muuda | muuda lähteteksti]

Johann (Juhan) Mets (1906-1946),hukkus tulevahetuses okupantidega, reetis agent „Lember” Feodor Jürgens^(12)2.
Arteemi Mets (1917-1997), vahistajad: Arnold Ermus, Meinhard Kallas, Artemi Ader, Erich Niitsoo⁽²⁶⁾
Redese (Jakub/Teesi)Toomson (1928-1950), reetis Juhan Saar⁽²³⁾
Aleksander (Sepa Sass)Tuuling (1920-1953), mõrvaragent „Smelõi/Endine” Viktor Parbus⁽²⁷⁾
Harald Algpeus (1923-2003), reetis Vene piirivalve agent Ilmar Niitmets⁽³³⁾
Johannes Tulk (1923-2006), lahkus 1945. aastal Rootsi
Villem (Villi) Uus (1925-1948), reetis Harri Siiner⁽¹⁹⁾
Kalev Kööp (1931-1951), surmanuhtlus/mõrvati, reetis agent „Mets” Hugo Väli ⁽³⁾
Heino Mets (1927-1980), reedeti repressiivsetel tagajärgedel, tema raskelt haavamisel osales Rudolf Sisask⁽³¹⁾
Arvo Mets (1930-1947), tapjad Feodor (Priidu) Teder ja Artemi Ader ja Meinhard Kallas⁽²⁹⁾
Aleksander (Sass) Sepp (1925-1947), tapjad Feodor(Priidu) Teder, Artemi Ader ja Meinhard Kallas⁽²⁹⁾
August Säkk (1907- ?), reetis agent ”Mets” Hugo Väli⁽²⁸⁾
Aleksander Villsaar(1921-1945), tapjateks Feodor (Priidu) Teder ja Aleksander Trauman⁽³⁰⁾
Mihkel Villsaar(1919-1945), tapjad Feodor (Priidu) Teder ja Aleksander Trauman⁽³⁰⁾
Feliks Vahter (1930-1950), reetis Juhan Saar⁽²³⁾

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

vestlus Leida Voksepaga
vestlus, Helga Õunpuuga
ERAF129sm.1.25811
ERAF129sm.1.177796-2
Vestlus Artemi Metsaga
ERAF131sm.1.9
ERAF.129sm.1.395
ERAF130sm.1.11650
ERAF130sm.1.7647
vestlus Selma Pahapilliga
ERAF.130sm.1.10804
Garel Püüa. Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamat
ERAF.130sm.1.10541
ERAF130sm1sm.110968
ERAF130sm.1.15.328
ERAF130sm.1.15029
ERAF130sm.1.03077
ERAF13.5.16
ERAF131sm.1.138
ERAF131sm.1.43
vestlus Linda Sepaga
ERAF129sm.1.22605
ERAF131sm.1.197
Saaremaa Vabadusvõitlejate ühingu uurimisgrupi kokkuvõte
ERAF131sm.1.172
ERAF129sm.1.22947
ERAF131sm.1.248
ERAF131sm.1.198
ERAF130sm.1.15029
ERAF130sm.1.10542
ERAF130sm.1.15029
„Maapõuest leitud esemed valgustavad Ilbi salga lõpupäevi”. Saarte Hääl, 6. jaanuar 2021
Tõnu Prei. „Legend Ilbist-KGB versioon”. Oma Saar
Boris Loho. „ Legendi lõpp”. Oma Saar
Martin S. Kull. "Elmar Ilp. Veri mu kätel". Tartu: Eesti Ajalookirjastus, 2011
https://www.muis.ee/museaalview/2362076
https://www.geni.com/photo/view/6000000030771500915?album_type=photos_of_me&end=&photo_id=6000000194449846830&project_id=&start=&tagged_profiles=

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti kommunismiohvrid 1940–1991
“Elu piimanõus. Uudne pilk Saaremaa metsavendlusele“. Saaremaa Muuseumi näitus, 2022