Elmar Ilp

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib metsavennast; sõjaväelase kohta vaata artiklit Elmar Ilp (ohvitser)

Elmar Ilp (191912. august 1950, Võhma küla, Mustjala vald, Saaremaa) oli Saaremaa tuntuim metsavend, kelle tegevus aastatel 1945–1950 kutsub tänini esile vastakaid ajaloolisi hinnanguid.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Elmar Ilpi noorusajast Mustjala vallas on vähe andmeid. Noorukina on teda kirjeldatud kui rahutut poissi, kellel oli aeg-ajalt pahandusi korrakaitseorganitega. Ta pidas juhutöid, mingit kindlat ametit Elmar Ilp ei omandanud. Tema ema nimi oli Sofia, isa nimi oli Ado Ilp. Peres kasvas peale Elmar Ilbi veel kaks poega ja tütar.

1940. aasta suvel võeti Ilp Eesti sõjaväe ajateenijana üle Punaarmeesse, kuid langes 1941. aasta suvel koos tuhandete teiste Punaarmee 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse võitlejatega Saksa vägede kätte sõjavangi. Ilp vabanes sama aasta oktoobris.

1943. aasta lõpus arreteeriti Elmar Ilp mitme Saaremaal toime pandud murdvarguse eest, mõisteti vangi ning ta vabanes Nõukogude vägede saabudes. Seejärel töötas ta Kuressaare linna täitevkomitee kommunaalosakonna arveametnikuna. Taas arreteeriti Elmar Ilp 1945. aasta mais loata relva omamise eest, kuid põgenes samal kuul Kuressaare arestikambrist ning asus end varjama.

Elmar Ilp tapeti 12. augustil 1950 Luulupe ja Eikla vahel asunud metsapunkris. Ilbi tabamise kohta on käibel mitmeid versioone, millest ühe kohaselt reetis punkri asukoha ja teenis mitukümmend tuhat rubla NKVD agent Juhan Saar (hilisem vanavarakoguja ja kirjamees)[viide?]. Viidatud on ka võimalusele, et punker avastati juhuse läbi[viide?].

Ilbi salga tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

1945. aasta oktoobriks koondus Elmar Ilbi ümber mõnemeheline, muutuva suuruse ja liikmeskonnaga salk. Eri aegadel kuulusid salka näiteks Uljast pärit Feliks Vahter, Valjalast pärit külapillimees Harald Alpeus, kes hakkas end varjama pärast varguse eest arreteerimist. Vennad Juhan ja Arteemi Mets Pärsamalt läksid metsa seoses Omakaitsest ja Punaarmeest kõrvale hoidmisega; samuti Pärsamalt pärit Aleksander Tuuling varjas end pärast ühe punaarmeelase tapmist, olles varem süüdistatud deserteerimises. Kaarma] vallast pärit Fjodor Jürgens varjas end pärast omavoliliselt töölt lahkumist. Salga ainus naisliige Redeese Tomson oli ühtlasi Ilbi elukaaslane. Peale eelpool loetletud isikute oli Ilbi salgas eri aegadel veel liikmeid.

Elmar Ilbi vastuoluline kuulsus on seotud mitme asjaoluga. Ühelt poolt on silmahakkav tema ohvrite suur arv (isegi kui osa kuritegusid omistati talle alusetult), teisalt mitmete karistusaktsioonide brutaalne iseloom. Toimikud kirjeldavad pussitamist (ka pärast ohvri surma), piinamist, laipade moonutamist, karistatava vara hävitamist või ülevalamist petrooleumiga ning väärisesemete röövimist.

Ilbi salga sihikul olid esmajoones inimesed, kes tegid mingilgi moel koostööd punavõimudega; piisavaks rünnaku ajendiks võis saada teenistuskoht mõnes külanõukogus. Ehkki seeläbi külvas Ilp kogukonnas hirmu ja ebakindlust, püsis toetus temale piisavalt tugev, et Ilpi ei suudetud aastaid tabada. Teisalt, otsest kokkupuudet Ilbiga, ka juhuslikku, ei pruugitud soovida kardetavate NKVD repressioonide tõttu. Külakogukonnas oli NKVD värvatud informaatoreid (teadaolevalt üle 40 inimese), kellest osal võisid samaaegselt olla otsesidemeid Ilbiga. Tekkis tüüpiline topeltolukord: vägivalla või repressioonide kartuses tehti koostööd nii Ilbi kui ka NKVD-ga. On teada ka juhuseid, et Ilbi peamises tegevuspiirkonnas "kahe tule vahele" jäänud inimesed kavandasid elukoha vahetust või lahkumist mandrile.

Ilbi salgale on omistatud üle 40 relvastatud väljaastumise. Ohvrite koguarv on teadmata, kuid mõningail hinnanguil võib tapetute koguhulk ulatuda saja inimeseni[viide?]. Siiski on väga tõenäoline, et küllalt suur osa Saaremaal tol perioodil aset leidnud rasketest kuritegudest seostati propagandistlikel põhjustel Ilbiga alusetult.

Ilbi esimeseks veretööks peetakse isiklikest ajenditest (sugulaste küüditamine) toime pandud mõrva 26. novembril 1945. Hiljem tapetute seas olid näiteks rajoonivolinik, kelle laip leiti Kaali metsast mitu nädalat pärast mehe teadmata kadunuks kuulutamist. Masa külas tapeti perekonna silme all näitleja Helle Laasi isa Osvald Laas. Tapetute seas oli Nõukogude armee eestlastest sõdureid, kolhoosiesimehi, ka hulk Saaremaa külaelanikke, kelle puhul on nende poliitilist seotust või meelsust tagantjärele raske hinnata. Sageli piisas aktsiooni läbiviimiseks mõne informaatori vihjest.

Vähemalt ühel korral jättis Ilp pärast karistusaktsiooni maha paberilehe, kus märkis, et aktsiooni saatis korda ühendus "Lendav Surm". Ometi ei olnud Ilpi salgal tegelikult end sääraselt kutsuvate metsavendadega pistmist – "Lendava Surma" nime võttis kasutusele noorelt hukkunud Virumaa metsavend Aleksander Raud. Püsib võimalus, et Ilp võis soovida end näidata osalisena suuremas võrgustikus, mida tegelikkuses ei eksisteerinud.

Elmar Ilp ja Redeese Tomson[muuda | muuda lähteteksti]

Elmar Ilbi salga üks tuntumaid ja vastuolulisemaid liikmeid oli Saaremaalt Haeska külast pärit tütarlaps Redeese Tomson (snd. 1929), Ilbi armastatu. Salgaga liitudes oli ta vaid 17-aastane. Tomsoni vanemad olid hiljem poliitvangid. Tomsoni sünnitalu asub Leisi maanteest paarisaja meetri kaugusel Luulupe tee ääres. Vähemalt ühel talvel varjas Ilp end Tomsonite elumaja ahju taha ehitatud peidikus.

Väidetavalt oli just Redeese Tomsonil kui Ilbi lähimal liitlasel peamine sõnaõigus, mil moel ohvritelt elu võetakse, või kas üldse võetakse. Redeese Tomson oli sageli ise tapmiste otsene toimepanija, kasutades selleks piinarikkaid meetodeid (korduv pussitamine, vigastamine).

Kinnitust ei ole leinud legend nagu oleks Tomson sünnitanud metsas Ilbile poja. Rahvapärimuse kohaselt olevat imik koos nimesildiga jäetud ühe arstipunkti ukse ette, kust leidjad ta kaasa võtsid ning lapse elu päästsid. Ükski tunnistaja pole rääkinud Tomsoni rasedusest, sünnitusest vms, liiatigi olnuks lapsekandmine metsaoludes ning pidevate põgenemiste ja rünnakute läbiviimise olukorras ülimalt komplitseeritud. Sellele vaatamata on Saaremaal endiselt liikvel kuuldusi, et Ilbil oli/on poeg.

Tabamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ilp ja tema salga allesjäänud tabati 12. augustil 1950 lahingu käigus Saaremaal Luulupe külas Nõukogude julgeolekutöötajate ning Ilbi grupi vahel.

Pole teada, mil moel punker avastati, kuid peamisi versioone on kaks: Ilp ärandas Kaarma matsavahilt mootorratta, mille jälgi pidi jõuti punkrini; teise versiooni kohaselt reetis punkri asukoha kohalik mees, NKVD agent, hilisem vanavarakoguja Juhan Saar ning versioon mootorratta ärandamisest oli üksnes suitsukate.

Punkri juures puhkes varahommikul lahing, mis kestis terve päeva. Lõpuks ei tulnud punkri poolt enam ühtegi lasku ja Ilp ja Redeese leiti surnult. Redeese käes oli püstol ja sellest võib oletada, et Redeese oli näinud, et pääsu pole ja Ilbu ja seejärel ka enda maha lasknud.. Laibad pandi samal päeval Kuressaare kesklinnas lühikeseks ajaks rahvale vaatamiseks ja tuvastamiseks välja, paljud linnaelanikud kasutasid seda võimalust.

Ilbi ja tema kaaslaste haudade asukohad on teadmata. Mitmetes publikatsioonides on viidatud kuulujutule, justkui oleks vahetult pärast laipade Kuressaares eksponeerimist mandrile sõitnud kinnine auto. On arvatud, et Tomsoni, Ilbi ja Vahteri laibad võidi matta Läänemaal.

Salga kõik ülejäänud liikmed olid vangi langenud või tapetud juba varem. Näiteks 1946. aasta jaanipäeval vangi langenud Harald Alpeus elas Kolõma laagri eriti karmi režiimiga vangistuse üle, kuid jäi elama Venemaale ega naasnud enam Eestisse.

Hinnang Elmar Ilbi tegevusele[muuda | muuda lähteteksti]

Küsimus Ilbi tegevuse motiividest on seni jäänud lahendamata ning tekitab väitlusi. Ilbi ja tema salga ohvrite seas leidub isikuid, kellel puudus teadaolev seos Nõukogude võimuorganitega (näiteks Nõukogude korraga kaasajooksikute lähisugulased, pereliikmed). Keerulisemaks muutub ajaloolise hinnangu andmine ka Elmar Ilbi dokumenteeritud kriminaalse mineviku tõttu enne metsas varjama asumist, kuna Elmar Ilp tegeles juba enne metsas varjama hakkamist pisivarguste jm õigusrikkumistega.

Martin S. Kulli (vastuolulise raamatu "Elmar Ilp. Veri minu kätel" autori pseudonüüm) hinnangul annavad Ilbi lugematud roimad tunnistust, et Ilp oli "kõige kohutavam bandiit, sadist ja sarimõrvar, kes Eestimaa pinnal iial kõndinud".[1] Osa uurijaist aga näeb Elmar Ilbis ja tema kaaslastes vankumatuid vabadusvõitlejaid või Nõukogude korra kõige abitumaid ohvreid.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Elmar Ilp. Veri mu kätel" (2011), järelsõna.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tõnu Prei "Legend Ilbist – KGB versioon". Oma Saar, 12.–24. august 1995
  • Boris Loho "Legendi lõpp". Oma Saar, 3.–7. oktoober 1995
  • Luule Piibur "Inimjaht lindpriidele". Meie Maa, 18. august 2000
  • Garel Püüa "Metsavendlus Saaremaal pärast II maailmasõda" – "Saaremaa Muuseum. Kaheaastaraamat 2001–2002". Kuressaare: 2003, lk 247–297
  • Martin S. Kull "Elmar Ilp. Veri mu kätel". Eesti Ajalookirjastus, 2011

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]