Džavahhethi
Džavahhethi (gruusia: ჯავახეთი, armeenia Ջաւախք (Džavahkh)) on ajalooline piirkond Gruusia lõunaosas, Samtshe-Džavahhethi piirkonna territooriumil.
Piirkond on 2000 meetri kõrgune mägismaa, mille elanikest enamuse moodustavad armeenlased.
Nimi
[muuda | muuda lähteteksti]Džavahhethi nime päritolu kohta on mitu erinevat teooriat. Džavahhethi, mida armeenlased nimetavad Džavahkhiks, on levinud teooria järgi pärit Urartu raidkirjadest. Esmamainimine "Zabakha" või "Zabakhi" nime all pärineb 9. sajandi lõpust eKr. Nimi võib olla kujunenenud Zabakha-Džabahka-Džavahka-Džavahkh. Nimekuju Džavahhethi on sel juhul armeenia nime grusiinistatud versioon.[1]
Gruusia uurijad on käinud välja teooriaid, mille järgi pärineb nimi Gruusia kultuurist. 11. sajandi kirjaniku Leonti Mroveli järgi pärines piirkonna nimi Gruusia eepilise kangelase Mtskhetose pojalt Džavakhoselt, kes päris isalt maa-alad Posof Çayı jõe ümbruses. Pidades seda teooriat mütoloogiliseks, on hilisemad uurijad toonud välja muid seletusi. Näiteks pidades silmas piirkonna soodsat kliimat odra kasvatamiseks, on Džavahhethi nime päritoluks peetud ka sõna džavi (ქერი ehk oder). Samuti on arvatud, et nimi võib pärineda grusiini subetnose džavahkhide nimest.[1]
Geograafia
[muuda | muuda lähteteksti]
Džavahhethi on 2600 ruutkilomeetri suurune ala, Gruusia, Armeenia ja Türgi piiril. Piirkond asub umbes 50 kilomeetrit Armeeniast põhja pool ja 30 kilomeetrit Türgist idas.[2] Piirkonna asub pea täielikult tänapäevaste Ahhalkhalakhi (1235 km²) ja Ninotsminda omavalitsuste (1353 km²) territooriumil ja moodustab umbes 3,7% riigi territooriumist. Piirkonna suurim linn on Ahhalkhalakhi.[3]
Džavahhethi asub merepinnast 2000 meetri kõrgusel mägismaal. Ülejäänud Gruusiast eraldab piirkonda Väike-Kaukasus.[4] Piirkonnas on mitu järve, mis on rändlindudele populaarseks sihtkohaks. Piirkonna talved on pikad ja karmid, suved tänu mägituulele jahedad ja pehmed.[5] Aasta keskmine temperatuur on 4 kraadi, talvel langeb temperatuur -25 kraadini. Külma kliima ja eraldatud geograafia tõttu on Džavahhethit nimetatud ka Gruusia Siberiks.[2][3]
Rahvastik
[muuda | muuda lähteteksti].jpg)
Enamik Džavahhethi elanikest on armeenlased. 2020. aastatel elab piirkonnas umbes 67 000 inimest, neist umbes 2/3 Ahhalkhalakhi omavalitsuses ja 1/3 Ninotsminda omavalitsuses. Mõlemas omavalitsuses on üle 90% elanikest armeenlased, allikast sõltuvalt isegi kuni 97%. Umbes viiendik Ahhalkhalakhi omavalitsuse rahvast elab Ahhalkhalakhi ja viiendik Ninotsminda omavalitsuse rahvast Ninotsminda linnas.[3] Armeenlaste vähemusrahvastik moodustab ka geograafiliselt järjepideva vähemuse ka naaberomavalitsustes, kuigi seal on nende osakaal rahvatikus oluliselt väiksem.[2]
Piirkonna armeenlased on kurtnud diskrimineerimise ja alaesindatuse üle avaliku elu sfäärides ja märkimisväärne osa neist on soovinud piirkonnale autonoomiat. Seda on võimendanud piirkondlik kõrge tööpuudus ja vähearendatud taristu, mistõttu on paljud piirkonnast lahkunud ja piirkonna elanike arv on viimastel aastatel langenud. Paljud kohalikud on endale muretsenud ka Armeenia või Venemaa kodakondsuse. Suur osa noori õpib armeeniakeelsetes koolides.[2] 1990. aastatel elas piirkonnas üle 100 000 elaniku ja Gruusia iseseisvumisest saadik on elanike arv kukkunud umbes 40 000 võrra. Olukord on paranenud viimastel aastatel.[5]
.jpg)
.jpg)
.jpg)
Rahvusvähemustest suurimad kogukonnad moodustavad peamiselt grusiinid ja venelased. Venelastest enamuse moodustavad duhhoboorid, kes peamiselt elavad Ninotsminda omavalitsuses. Suur osa venelastest on pärast Nõukogude Liidu lagunemist lahkunud piirkonnast ja asunud Venemaale.[2] Ajalooliselt elasid piirkonnas ka Meshethi türklased, kes küüditati Nõukogude võimude poolt sealt 1944. aastal. 1999. aastal lubas Gruusia lahendada Meshethi türklaste repatrieerimise küsimuse, mille järel on mõned Meshethi türklased Džavahhethisse naasnud.[4][6]
Usu poolest on suurem osa elanikkonnast Armeenia Apostliku Kiriku liikmed, kuigi usuvähemused järgivad ka õigeusku, katoliiklust ja islamit.[5] Nõukogude võimuperioodi järel oli aga Džavahhethis pidevalt töötavaid armeenia kirikuid alles vaid kolm. Gruusia on üritanud piirkonnas tõsta ka õigeusu rolli, ehitades sinna uusi õigeusu kirikuid.[2]
Džavahhethi rahvastik on ajalooliselt peamiselt tegelenud põllumajandusega, keskendudes kariloomadele, piimatootmisele ja kartulikasvatusele. Piirkond on tuntud oma kartulite ja juustu poolest ning kuivatatud sõnnikust tehtud telliskivide poolest, mida kasutatakse talviti ahju kütmiseks.[4][5]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Esimest korda mainiti Džavahhethit 785 eKr Urartu kuninga Argišti I dokumentides Zabakha nime all. Vanaajal kuulus piirkond Aršakuni suguvõsa juhitud Suur-Armeenia koosseisu 387. aastani ja moodustas Gugarki maakonna tuumikala.[2] Piirkonna keskuseks oli Tsurtavi, hiljem Tsunda. Piiriäärse piirkonnana oli Džavahhethi Vardzavuni suguvõsa kontrolli all ja sel oli märkimisväärne autonoomia.[1][6]
Tõenäoliselt oli piirkond juba tollal armeenlastega asustatud. Suur-Armeenia lagunemise järel liidentati 428. aastal piirkond Gruusiaga, mis ise oli kaudse Pärsia mõjuvõimu all.[2] Ka Gruusia riigi koosseisus suutis Armeenia kirik säilitada piirkonnas oma mõjuvõimu. Islamikalifaadi laienemise ajal, 7. sajandil, vallutasid araablased Džavahhethi ja piirkond oli kalifaadi mõju all 9. sajandi lõpuni, kuni selle vallutas Smbat I juhitud Bagratiidide Armeenia.[1]
Piirkond jagati 10. sajandi lõpus ära Armeenia (täpsemalt Lori kuningriigi) ja Bagrationi suguvõsa juhitud Gruusia vahel: Ülem-Džavahhethi jäi esialgu Armeenia võimu alla, samas kui Gruusia kinnitas võimu järk-järgult Alam-Džavahhethis. 11. sajandi alguses liitis Gruusia endaga ka Ülem-Džavahhethi ja muutis terve piirkonna kindlustatud alaks. Džavahhethisse asusid grusiinid, loodi linnasid ja kindluseid. Sellal loodi Ahhalkhalakhi, (ehk 'uus linn'), millest kujunes uus piirkonna keskus.[1]
1064. aastal ründas Gruusiat ja Armeeniat Seldžukkide riik. Riigi valitseja Alp Arslan vallutas Ahhalkhalakhi ja Džavahhethi ning tappis, küüditas ja orjastas märkimisväärse osa linna elanikest. Terve ülejäänud 11. sajandi oli piirkond konfliktseks piiriialaks Seldžukkide ja Gruusia vahel. David Ehitaja suutis 12. sajandi alguses Džavahhethi taas Gruusia võimu alla tuua, kuigi riigi võim kindlustus piirkonnas alles sajandi lõpus. Piirkonnas valitses Mhargdzeli suguvõsa, mis haldas piirkonda Gruusia kahe eraldi läänina. Piirkonna keskuseks oli jätkuvalt Ahhalkhalakh. Ka 12.–13. sajandil asusid Põhja-Armeeniasse ja Džavahhethisse elama paljud grusiinid.[1]
Džakelide võimu all
[muuda | muuda lähteteksti]13. sajandi 20. aastatel allutas Džavahhethi Ismailiitide riik, 30. aastatel kannatas piirkond mongolite sissetungi tõttu. Gruusiast sai Mongolite riigi vasall ja Mhargdzelid suutsid esialgu oma võimu piirkonnas säilitada, kuni Džavahhethi lubati 1245. aastal Toreli suguvõsale. Piirkond ei jäänud nende kätte kauaks, sest kui Gruusia mässas mongolite vastu, rajas Sargis I Džakeli 1266. aastal Lõuna-Gruusia aladel pooleldi iseseisva Samtshe-Saatabago vürstiriigi, mis hõlmas ka Džavahhethit. Riik maksis 14. sajandini mongolitele tribuuti, ja tõrjus edukalt Timuriidide ja Ak Kojunlu sissetunge. See oli majandusliku tõusu periood, mil kultuurielu õitses ja kus ehitati arvukaid arhitektuurimälestisi, millest paljud on säilinud siiani.[1]
Samtshe-Saatabago valitseja Kvarkvare II Džakeli algatas 15. sajandil Gruusia lagunemise, otsustades uut Gruusia kuningat mitte tunnustada ja kuulutades end 1451. aastal iseseisvaks. Piirkond otsustas ka kirikut vahetada, loobudes Gruusia Õigeusu Kiriku järgimisest ja allutades end Kreeka ja Antiookia kirikutele.[7] 15. sajandi lõpus laastas piirkonda Pärsia sõjaretk ja 1535. aastal jagasid Kharthli ja Imereti omavahel riigi ära.[1]
Piirkonnast sai peagi Osmanite-Safaviidide sõdade lahinguväli. Osmanite riik okupeeris piirkonna 1547. aastal ja 1555. aasta Amasya rahulepinguga jagati Samtshe-Saatabago Osmanite ja Pärsia vahel ära. Džavahhethi jäi vaherahuga Pärsia koosseisu.[8] Kuid 1578. aastal vallutas Osmanite riik piirkonna taas ja see liideti Çıldıri vilajetiga. Piirkonda jäi valitsema islamisse pöördunud Džakeli suguvõsa. Sõjad kahjustasid piirkonda ja paljud selle elanikud pagesid, põgenedes peamiselt Gruusia sisemaale. Piirkonnast sai 1637. aastal omaette sandžakk, kuid selle peamiselt kristlastest elanikkonnal autonoomia puudus.[1][7]
Järgnev sajand oli Džavahhethi elanike jaoks suhteliselt rahumeelne. 16. sajandi lõpus koostatud maksumaksjate nimekirja järgi elasid piirkonnas peamiselt kristlased, esines nii armeenia kui ka grusiinide perekonnanimesid. 17. sajandist soosis Osmanite riik kohalike usuvahetust ja islamisse pöördumist, kohati edukalt. Peamiselt asusid islamisse Kalchedoni dogmat järginud armeenlased. Islamiseerunud kohalikud sageli türgistusid ja koos piirkonda asunud türklastega moodustasid Meshethi türklased.[1]
18. sajandil koges piirkond taas sõjategevust. 1730. aastatel küüditas Pärsia tuhandeid armeenlasi Osmanite aladelt, sealhulgas ka Džavahhethist, Horasani. Sajandi lõpus proovisid Imereti ja Kahhethi piirkonda tagasi vallutada, kuid edutult. 19. sajandi alguses tegi Venemaa mitu katset piirkonda vallutada, saavutades sihitu lõpuks 1829. aastal, mil Adrianoopoli lepinguga liideti piirkond Venemaaga.[1]
Venemaa võimuperiood
[muuda | muuda lähteteksti]
Rahulepingule eelnenud sõjas oli Džavahhethi kannatada saanud ja paljud elanikud olid piirkonnast pagenud. Vene võimud soosisid kristlaste naasmist, toetades ka kahjustada saanud külade taas ülesehitamist. Lisaks asus Adrianoopoli lepingu järel Osmanite riigist (peamiselt Erzrumi vilajetist) Venemaale Lõuna-Kaukaasiasse elama kümneid tuhandeid kristlasi, kokku umbes 120 000 armeenlast, kreeklast ja assüürlast. Peamiselt olid saabujad Lääne-Armeenia armeenlased, mistõttu muutus piirkonna rahvuslik koosseis peamiselt armeeniapäraseks ja piirkonnas hakkas domineerima läänearmeenia keel.[6] Lisaks rajasid 1841. ja 1843. aastal duhhoboorid Džavahhethis oma külad. Paljud, kuigi kaugeltki mitte kõik, Meshethi türklased jätsid samas oma kodumaa ja rändasid Osmanite riiki.[1][7] Venelased soosisid kristlaste piirkonda asusmist, lootes, et kristlik rahvas pakub kaitset Osmanite vastu. Suurem osa Džavahhethi praegusest rahvastikust pärineb 19. sajandi sisserännanutest.[2][3]
Džavahhethi liideti 1840. aastal Gruusia-Imerethi kubermangu koosseisu, selle jagunemise järel 1846. aastal kõigepealt Khuthaisi, seejärel 1865. aastast Thbilisi kubermangu. Piirkond oli Ahhalkhalakhi maakonna koosseisus, kus 1886. aastaks elas 63 800 elanikku, neist 46 386 armeenlast, 6674 venelast (peaaegu kõik duhhoboorid), 3735 grusiini ja 6824 moslemit. Uusasunikud rajasid piirkonda üle 50 küla.[2] 19. sajandi jooksul avati piirkonnas esimesed kaasaegsed koolid, neist vanim 1830. aastal.[1]
Pärast Berliini konverentsi rajasid Džavahhethi armeenlased mitmeid organisatsioone Lääne-Armeenia armeenlaste toetuseks. 1890. aastatel asusid piirkonnas tegutsema ka mitmed armeenlaste poliitilised organisatsioonid nagu Dašnaktshuthjun ja Sotsiaaldemokraatlik Hnčhakjani Partei. Esimese maailmasõja ajal koges piirkond sõjategevust, kui selle eest võitlesid Venemaa ja Osmanite riik. Pärast armeenlaste genotsiidi asusid piirkonda tuhandeid genotsiidi eest pagenud.läänearmeenlasi. Brest-Litovski rahulepinguga jättis Venemaa Džavahhethi Osmanite riigi mõjusfääri, kuid pärast maailmasõja kaotust kehtestas oma võimu piirkonnas äsjatekkinud Gruusia vabariik. Samaaegselt tekkinud Armeenia vabariik nõudis Džavahhethit ka endale, kuid piirkonna üle riik kontrolli ei saanud.[6][7]
Pärast seda, kui nii Armeenia kui ka Gruusia langesid Nõukogude võimu alla, tõstatasid armeenlased arutelu piirkonna kuuluvuse üle taas tollases juhtorganis Kavbüroos, kuid Nõukogude võim otsustas jätta piirkonna Gruusia NSV koosseisu ilma autonoomiata. Džavahhethi jagunes Ahhalkhalakhi ja Bogdanovka rajooni (tänapäevane Ninotsminda omavalitsus) vahel.[7] Gruusia NSV võimud jätsid piirkonna tähelepanuta ja ei arendanud Džavahhethit sisuliselt üldse. 1940. aastatel küüditati piirkonnast sisuliselt kõik Meshethi türklased ja paljud armeenlased. Majanduslik mahajäetus piirkonnas süvenes 1950. aastatest 1970. aastateni ja paljud armeenlased lahkusid piirkonnast. Piirirežiimi tõttu olid keelatud ka Džavahhethi armeenlaste sage läbikäimine Armeenia armeenlastega, mida kohalikud nägid katsena eraldada piirkonda Armeeniast. Kogu Nõukogude perioodi langes armeenlaste arvukus Gruusias aeglaselt, kuid järjekindlalt.[3][6]
Nähes perestroika ajal kerkinud pingeid Mägi-Karabahhis, rajas Gruusia valitsus 1980. aastate lõpus esimese plaani piirkonna arengu soosimiseks. Mägi-Karabahhi konflikt ajendas ka Džavahhethi armeenlasi tegudele ja mitmed kohalikud osalesid Mägi-Karabahhi sõjas. Tollal jõudsid piirkonda ka paljud relvad, mis jäid pikaks ajaks kohalike kätte. 1988. aastast tegutses piirkonnas Džavahkhi liikumine, mille sihiks sai kas autonoomia saavutamine või Armeeniaga liitumine. Armeenlaste separatistlikku liikumist toetas Moskva, mis soovis sellega nõrgestada Gruusiat, kuid Armeenia oli selle vastu, sest kartis rikkuda ära suhteid Gruusiaga. Olukord pingestus, kui Gruusia juht Zviad Gamsahhurdia nimetas piirkonna juhtideks grusiinid, keda kohalikud ei lasknud valitsushoonetesse. Samuti ei lubanud armeenlased piirkonda rahvuskaarti. Selle asemel haldas piirkonda kohapeal loodud nõukogu, mis arutas ka piirkonna iseseisvumist, kuid selle väljakuulutamiseni ei jõudnud.[3]
Iseseisvas Gruusias
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast iseseisvuse väljakuulutamist läksid Gamsahhurdia juhitud rahvusliku Gruusia ja Džavahhethi armeenlaste suhted veelgi pingelisemaks. Gamsahhurdia keelas piirialadel, sealhulgas ka Džavahhethis, majade erastamise ning uute hoonete ehitamise. Iseseisvumise järel, 1990. aastate algul, oli Gruusia keskvalitsus keskendunud kodusõjale ja sõdadele Abhaasias ning Lõuna-Osseetias, mistõttu valitses Džavahhethi end esimesed neli aastat sisuliselt iseseisvalt.[5] Kuna Abhaasia armeenlased soosisid ka Abhaasia iseseisvumist, olid grusiinid kohalike armeenlaste vastu sageli negatiivselt meelestatud. Venemaa soosis ka ülestõusu Džavahhethis, mis korraldati 1993. aasta sügisel, kuid olukord rahunes ilma sõjalise kokkupõrketa. 1994. aastal saatis Gruusia valitsus piirkonda läbi rääkima oma esindaja ja pärast 1995. aasta valimisi hakkas olukord piirkonnas rahunema.[3][6]
1995. aastal liideti (Džavahhethi moodustanud ja üle 90% armeenlastega asustatud) Ahhalkhalakhi ja Ninotsminda rajoonid Adigeni, Ahhaltsihhe, Aspindza ja Bordžomi rajooniga üheks Samtshe-Džavahhethi piirkonnaks. Nii kohalikud kui ka eksperdid on kahtlustanud, et reformi siht oli hajutada armeenlaste osatähtsust piirkonnas, sest uues piirkonnas oli nende osakaal oluliselt väiksem. Samuti soosis Gruusia armeenlaste gruusiapäraste perekonnanimede võtmist ja maalihete poolt laastatud mägipiirkondadest grusiinide asumist Džavahhethisse.[2][3][5][6]
1990. aastatel oli Džavahhethi olukord keeruline: piirkonnas oli suur tööpuudus, teed olid halvas seisus ja kanalisatsiooni ei olnud. Kuni baasi sulgemiseni 2000. aastal oli piirkonna peamine tööandja Venemaa sõjaväebaas Ahhalkhalakhis, seejärel tööpuudus süvenes. Rahapuuduse tõttu kasutati piirkonnas nii erinevaid valuutasid kui ka naturaaltasusid. Kehvade olude tõttu lahkusid piirkonnast tuhanded armeenlased, paljud neist Venemaale, et leida tööd.[2] Piirkonna elanike arv kukkus umbes kolmandiku võrra. Usaldus Gruusia keskvõimu vastu jäi piiratuks ja kohalikud armeenlased üldjuhul gruusia keelt ära ei õppinud.[5][4]
Džavahhethi olukord hakkas paranema 2000. aastate alguses. Mitmed armeenlaste ja Jerevani algatused toetasid kohalike eluolu paranemist.[5][6] Mihheil Saakašvili ajal kehtestati programmi, mis lihtsustas kohalikel õpilastel Gruusia tippülikoolidesse saamise. Seetõttu suundub 2010. aastatest enamik keskkooli lõpetajaid Thbilisisse, mitte Jerevani (nagu oli selle ajani tavaline olnud). Grusiinidega jagatud haridus on piirkonna nooremale generatsioonile kaasa toonud gruusia keele oskuse ja sidemed grusiinidega. Piirkondade eesotsa on saanud armeenlased.[2] Kohati on Džavahhethi elanike jaoks jätkuvalt raske leida tööd väljaspool piirkonda, kuid 2010. aastatest lähevad nad tööle pigem Euroopasse kui Venemaale või Armeeniasse. Samuti on välja ehitatud piirkonna taristu: asfaltteed viivad ka väikestesse küladesse, suurem osa tänavatest on valgustatud tänavalaternatega ja kanalisatsioonisüsteemid, vesi ning gaasitorud on piirkonnas muutunud tavaliseks.[5]
Tuntud isikuid
[muuda | muuda lähteteksti]Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Gruusia armeenlased
- Džavahkhid, grusiini subetnos
- Bortšalo, aserbaidžaanlastega asustatud Gruusia piirkond
- Samtshe, samuti armeenlastega asustatud ajalooline piirkond Džavahhethi kõrval
- Ahhaltsihhe maakond
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 "JAVAKHQ: Historical Outline (Part I)". The Armenian Weekly. 4. august 2009.
- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 Ishkhanyan, Vahan (november 2004). "JAVAKHK: THE "THIRD" ARMENIA". AGBU Magazine.
- 1 2 3 4 5 6 7 8 Guretski, Voitsekh (1998). "The Question of Javakheti". Caucasian Regional Studies. 3 (1).
- 1 2 3 4 "OCHA Georgia Briefing Notes on Samtskhe-Javakheti". ÜRO Humanitaarasjade Koordinatsioonibüroo. 15. märts 2001.
- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 Vartanyan, Olesya (15. september 2025). "Javakhk: A Story of What Did Not Happen". EVN Report.
- 1 2 3 4 5 6 7 8 Khodanian, Dickran (18. jaanuar 2017). "Javakhk: Historical Overview, Current Issues". The Armenian Weekly.
- 1 2 3 4 5 Ahmadzada, Shujaat (august 2022). "Contested Names: (Re) Naming of Places and Nation-Building in Soviet Georgia". Ilia Riiklik Ülikool: 24-26.
- ↑ Svanidze, Mikheil (2009). "The Amasya Peace Treaty between the Ottoman Empire and Iran (June 1, 1555) and Georgia" (PDF). BULLETIN OF THE GEORGIAN NATIONAL ACADEMY OF SCIENCES. 3 (1).