Lihula: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
Resümee puudub
11. rida: 11. rida:


==Nimi==
==Nimi==
Saksa keeles on Lihula nimekujud olnud 1211 Leale, 1519 Leal, 1798 Lihhola. Lihula nime teket on seletatud mitmeti. Nii on lähtealuseks peetud sõnasid liha, liga või ligu, aga ka lehu (’sopp, muda’). Tõenäoliseks on peetud asula nime algset kuulumist mäel asuvale muinaslinnusele, mis muudab madala maaga seonduvad liga ja ligu tähenduselt sobimatuteks.<ref>/Eesti kohanimeraamat. Koostaja: Marja Kallasmaa jt. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 319-320.</ref>
Saksa keeles on Lihula nimekujud olnud 1211 ''Leale'', 1519 ''Leal'', 1798 ''Lihhola''. Lihula nime teket on seletatud mitmeti. Nii on lähtealuseks peetud sõnasid liha, liga või ligu, aga ka lehu (’sopp, muda’). Tõenäoliseks on peetud asula nime algset kuulumist mäel asuvale muinaslinnusele, mis muudab madala maaga seonduvad ''liga'' ja ''ligu'' tähenduselt sobimatuteks.<ref>Eesti kohanimeraamat. Koostaja: [[Marja Kallasmaa]] jt. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 319–320.</ref>


==Ajalugu ja haldusjaotus==
==Ajalugu ja haldusjaotus==
===Muinasaeg===
===Muinasaeg===
Lihula linnusemäelt pärineb Läänemaa vanim inimtegevuse tõend, 6000-7000 aasta tagusesse aega kuuluv tumehallist tulekivist uurits. Lihula kiviaegse asula jäljed on oletuslikult jäänud hilisemate kultuurikihiladestuste alla.<ref>/Mati Mandel. Lihula muinas- ja keskaeg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 25-26.</ref> Lihula paiknes ajalooliselt olulisel teetrassil, kuna muinasajast saadik toimus liikumine Tallinna sadamakohast ühe peamise suunana Tallinn-Jälgimäe-Nissi-Lihula-Pärnu-Riia.<ref>/Tõnu Raid. Eesti teedevõrgu kujunemine. Tallinn: Punnpaap, 2005, lk 153.</ref>
Lihula linnusemäelt pärineb Läänemaa vanim inimtegevuse tõend, 6000–7000 aasta tagusesse aega kuuluv tumehallist tulekivist [[uurits]]. Lihula kiviaegse asula jäljed on oletuslikult jäänud hilisemate kultuurikihiladestuste alla.<ref>[[Mati Mandel]]. Lihula muinas- ja keskaeg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 25–26.</ref> Lihula paiknes ajalooliselt olulisel teetrassil, kuna muinasajast saadik toimus liikumine Tallinna sadamakohast ühe peamise suunana Tallinn-Jälgimäe-Nissi-Lihula-Pärnu-Riia.<ref>[[Tõnu Raid]]. Eesti teedevõrgu kujunemine. Tallinn: Punnpaap, 2005, lk 153.</ref>


⚫
[[Pilt:Lihula kirik 2005.jpg|pisi|[[Lihula kirik]]]]
⚫
[[Pilt:Lihula manor house 24Sep2008.jpg|pisi|[[Lihula mõis]]a härrastemaja]]
[[Lihula linnus]]e [[kultuurikiht|kultuurikihist]] saadud varaseimad dateeringud pärinevad 1. aastatuhande teisest poolest.<ref name="eW6Ya" /> 13. sajandi alguses asus Lihula linnus [[Lihula muinaskihelkond|Lihula muinaskihelkonnas]]<ref name="IsK8j" /> ja oli mitmete hinnangute järgi üks peamisi keskusi Eestimaa lääneosas<ref name="Magi" /> või isegi kogu Eestimaal.<ref name="A7TDV" />
[[Lihula linnus]]e [[kultuurikiht|kultuurikihist]] saadud varaseimad dateeringud pärinevad 1. aastatuhande teisest poolest.<ref name="eW6Ya" /> 13. sajandi alguses asus Lihula linnus [[Lihula muinaskihelkond|Lihula muinaskihelkonnas]]<ref name="IsK8j" /> ja oli mitmete hinnangute järgi üks peamisi keskusi Eestimaa lääneosas<ref name="Magi" /> või isegi kogu Eestimaal.<ref name="A7TDV" />


===Kesk- ja varauusaeg===
===Kesk- ja varauusaeg===
⚫
[[Pilt:Lihula kirik 2005.jpg|pisi|[[Lihula kirik]]]]
1211. aastal nimetas Riia peapiiskop Albert von Buxhoeveden abt Theodrechi Eestimaa piiskopiks ja Lihula oma soodsa asukoha tõttu Eestimaa piiskopi residentsiks. Nimelt asus Saare-Lääne piiskopi esimene rajatud linnus varasema muinaslinnuse kohal. Piiskop Theodrechi hukkumisel Tallinna lahingus 1219. aastal nimetas piiskop Albert tema järglaseks Lihula piiskopina enda venna Hermanni, kes oli abt püha Pauluse Bremeni benediktlaste kloostris. Taanlaste saabumisega Eestimaale kujunes Riia ja Taani vastasseis. Tõenäoliselt kooskõlas Taani kuninga poliitikaga tungis 1220. aastal Läänemaale Rootsi vägi kuningas Johan Sverkessoni juhtimisel. Rootslased asusid ristima ja kirikuid ehitama ning oma võimukeskuseks tegid nad Lihula, mida Riia pidas piiskop Hermanni omanduses olevaks. Kuningas Johani lahkumise järel tagasi Rootsi ründasid Lihulat saarlased ning toimunud Lihula lahingu järel suutsid vaid vähesed linnuses paiknenud inimesed end päästa, põgenedes taanlaste juurde.<ref>Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Koostaja Anti Selart. Tartu: Ilmamaa, 2012, lk 45-50; 334.</ref>
1211. aastal nimetas [[Riia peapiiskop]] [[Albert von Buxhoeveden]] abt [[Theoderich (Eestimaa piiskop)|Theoderichi]] [[Eestimaa piiskop]]iks ja Lihula oma soodsa asukoha tõttu Eestimaa piiskopi residentsiks. Nimelt asus Saare-Lääne piiskopi esimene rajatud linnus varasema muinaslinnuse kohal. Piiskop Theoderichi hukkumisel [[Lindanise lahing|Tallinna lahingus]] 1219. aastal nimetas piiskop Albert tema järglaseks [[Lihula piiskop]]ina enda venna [[Hermann von Buxhövden|Hermanni]], kes oli abt püha Pauluse Bremeni benediktlaste kloostris. Taanlaste saabumisega Eestimaale kujunes Riia ja Taani vastasseis. Tõenäoliselt kooskõlas [[Taani kuningas|Taani kuninga]] poliitikaga tungis 1220. aastal Läänemaale Rootsi vägi kuningas [[Johan Sverkersson]]i juhtimisel. Rootslased asusid ristima ja kirikuid ehitama ning oma võimukeskuseks tegid nad Lihula, mida Riia pidas piiskop Hermanni omanduses olevaks. Kuningas Johani lahkumise järel tagasi Rootsi ründasid Lihulat saarlased ning toimunud [[Lihula lahing]]u järel suutsid vaid vähesed linnuses paiknenud inimesed end päästa, põgenedes taanlaste juurde.<ref>Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Koostaja Anti Selart. Tartu: Ilmamaa, 2012, lk 45–50; 334.</ref>


Lihulas rajati kivilinnus Saksa ordu ja piiskopi koostöös peale 1238. aastat, kui pool linnust oli loovutatud ordule. Peahoone üks külg oli kumer ja sisehoov kujunes poolringikujuliseks, kuna linnuse ringmüür järgis muinaslinnuse piirjooni.<ref>Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Koostaja Anti Selart. Tartu: Ilmamaa, 2012, lk 45; 334.</ref> Linnus täitis ka piiskopi-ja ordumõisa puhul maahärrade elamu rolli, mistõttu ehitati juurde vaid aidad ja veski.<ref>Mati Mandel. Lihula muinas-ja keskaeg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 75.</ref>
Lihulas rajati kivilinnus Saksa ordu ja piiskopi koostöös peale 1238. aastat, kui pool linnust oli loovutatud ordule. Peahoone üks külg oli kumer ja sisehoov kujunes poolringikujuliseks, kuna linnuse ringmüür järgis muinaslinnuse piirjooni.<ref>Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Koostaja [[Anti Selart]]. Tartu: Ilmamaa, 2012, lk 45; 334.</ref> Linnus täitis ka piiskopi-ja ordumõisa puhul maahärrade elamu rolli, mistõttu ehitati juurde vaid aidad ja veski.<ref>Mati Mandel. Lihula muinas-ja keskaeg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 75.</ref>


Senine keskuste võrgustik muutus üldiselt keskaegse linnastumise käigus ja Lihula oli üks neid keskusi, mis pidi hoolimata oma potentsiaalist leppima senisest vähem olulise kohaga asustushierarhias. Kuigi piiskopkonna esimest keskust üritati rajada Lihulasse, puuduvad andmed selle keskuse linnastaatusest. On võimalik, et Saare-Lääne piiskop püüdis Lihulas kehtestada esialgu mõningaid eriõigusi. Kuigi Lihulas leidus 16. sajandil kodanikke, kes vandusid piiskopile eraldi truudust, on neid andmeid Lihula linnaks pidamiseks liiga vähesteks peetud. Kuigi Lihulal puudusid linnaprivileegid, tuleb selle alevi elanike lugeda Eesti keskaja linnaelanikkonna hulka. Selliste asulate elanikkonna tõenäoliseks suuruseks on peetud 100-200 elanikku.<ref>Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Koostaja Anti Selart. Tartu: Ilmamaa, 2012, lk lk 124-126; 181</ref>
Senine keskuste võrgustik muutus üldiselt keskaegse linnastumise käigus ja Lihula oli üks neid keskusi, mis pidi hoolimata oma potentsiaalist leppima senisest vähem olulise kohaga asustushierarhias. Kuigi piiskopkonna esimest keskust üritati rajada Lihulasse, puuduvad andmed selle keskuse linnastaatusest. On võimalik, et [[Saare-Lääne piiskop]] püüdis Lihulas kehtestada esialgu mõningaid eriõigusi. Kuigi Lihulas leidus 16. sajandil kodanikke, kes vandusid piiskopile eraldi truudust, on neid andmeid Lihula linnaks pidamiseks liiga vähesteks peetud. Kuigi Lihulal puudusid linnaprivileegid, tuleb selle alevi elanike lugeda Eesti keskaja linnaelanikkonna hulka. Selliste asulate elanikkonna tõenäoliseks suuruseks on peetud 100–200 elanikku.<ref>Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Koostaja Anti Selart. Tartu: Ilmamaa, 2012, lk lk 124–126; 181</ref>


Lihulas rajati linnuse vahetusse lähedusse oletatavasti aastatel 1275-1285 naistsistertslaste klooster, mis viitab asula suuremale asustusele juba 13. sajandil. Klooster lõpetas tegevuse 16. sajandi keskpaigas sõdade tõttu tegevuse.<ref>Mati Mandel. Lihula muinas-ja keskaeg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 70-71.</ref>
Lihulas rajati linnuse vahetusse lähedusse oletatavasti aastatel 1275–1285 naistsistertslaste klooster, mis viitab asula suuremale asustusele juba 13. sajandil. Klooster lõpetas tegevuse 16. sajandi keskpaigas sõdade tõttu.<ref>Mati Mandel. Lihula muinas-ja keskaeg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 70–71.</ref>


⚫
[[Pilt:Lihula manor house 24Sep2008.jpg|pisi|[[Lihula mõis]]a härrastemaja]]
16. sajandi keskel jagunesid ordu alad Läänemaa mandriosas Lihula, Matsalu ja Sõtküla ametkondadeks, mille keskusteks olid ordumõisad. Lihula ametkond hõlmas suurt osa Karusse kihelkonnast ja kogu Lihula kihelkonda. Lihula ametkond ise jagunes omakorda viieks vakuseks, milleks oli Sipa, Õeküla, Järise, Nurme ja Tuudi vakused. Selleks ajaks kuulus Lihule linnuselääni 65 külas oli 16. sajandi teisel poolel keskmiselt 4-5 peret.<ref>Eesti ajalugu II, lk 318.</ref>
16. sajandi keskel jagunesid ordu alad Läänemaa mandriosas Lihula, Matsalu ja Sõtküla ametkondadeks, mille keskusteks olid ordumõisad. Lihula ametkond hõlmas suurt osa [[Karuse kihelkond|Karuse kihelkonnast]] ja kogu [[Lihula kihelkond]]a. Lihula ametkond ise jagunes omakorda viieks vakuseks, milleks oli Sipa, Õeküla, Järise, Nurme ja Tuudi vakused. Selleks ajaks kuulus Lihule linnuselääni 65 külas oli 16. sajandi teisel poolel keskmiselt 4–5 peret.<ref>Eesti ajalugu II, lk 318.</ref>


[[Liivimaa sõda|Liivimaa sõja]] ajal 1562. aastal suutis Rootsi laiendada enda võimuala, hõivates muuhulgas Lihula Läänemaal. Kuid 1576. aasta alguse Vene väe uue pealetungi käigus Liivimaale alistus Lihula 27. jaanuaril [[Ivan IV]] armeele ilma vastupanuta. Liivimaa kuni 1582.-1583. aastani Vene võimu all olles kuulus Lihula koos rea teiste linnustega Pärnu alla, kuna nad vallutati sealt lähtudes. Olles kõrvaline linnus, juhtis Lihula garnisoni madalamat päritolu pealik.<ref>Eesti ajalugu III. Vene-Liivimaa sõjast Põhjasõjani. Tartu: Ilmamaa, 2013, lk 57, 102-105; 189</ref>
[[Liivimaa sõda|Liivimaa sõja]] ajal 1562. aastal suutis Rootsi laiendada enda võimuala, hõivates muuhulgas Lihula Läänemaal. Kuid 1576. aasta alguse Vene väe uue pealetungi käigus Liivimaale alistus Lihula 27. jaanuaril [[Ivan IV]] armeele ilma vastupanuta. Liivimaa kuni 1582.–1583. aastani Vene võimu all olles kuulus Lihula koos rea teiste linnustega [[Pärnu]] alla, kuna nad vallutati sealt lähtudes. Olles kõrvaline linnus, juhtis Lihula garnisoni madalamat päritolu pealik.<ref>Eesti ajalugu III. Vene-Liivimaa sõjast Põhjasõjani. Tartu: Ilmamaa, 2013, lk 57, 102–105; 189</ref>


Rootsi riigi võimu alla minekul moodustati Lihula linnuselään, mis hõlmas Lihula, Kirbla, Karuse, Hanila, Mihkli ning osaliselt Martna kihelkonna mõisaid ja külasid. Linnuselääni ei suudetud aga koos hoida, sest Lihulast ei kujunenud tugevat keskust. Juba 1615. aastaks oli lään juba osadena välja jagatud, mida sõdiv Rootsi riik ei suutnud enam välja lunastada. Rootsi riik hakkas majandusolukorra leevendamiseks Harju-Viru õiguse järgi Rootsi kõrgaadlile maid müüma. 1630./31. aastal ostis Lihula mõisalääni Rootsi sõjaväelane ja poliitik Åke Tott, kes asus kokku koguma endise linnuselääni maid. Tema poeg, Liivimaa kindralkuberner [[Claes Tott]] on tuntud oma 1668. aasta maapolitseikorralduse poolest, millega piirati talupoegade liikumisvabadust ning juurutati sunnismaisust.<ref>Vana-Läänemaa ajaloo radadel I. Koostaja: Mati Mandel. Lihula 2012, lk 90-115.</ref>
Rootsi riigi võimu alla minekul moodustati Lihula linnuselään, mis hõlmas Lihula, Kirbla, Karuse, Hanila, Mihkli ning osaliselt Martna kihelkonna mõisaid ja külasid. Linnuselääni ei suudetud aga koos hoida, sest Lihulast ei kujunenud tugevat keskust. Juba 1615. aastaks oli lään juba osadena välja jagatud, mida sõdiv Rootsi riik ei suutnud enam välja lunastada. Rootsi riik hakkas majandusolukorra leevendamiseks Harju-Viru õiguse järgi Rootsi kõrgaadlile maid müüma. 1630./31. aastal ostis Lihula mõisalääni Rootsi sõjaväelane ja poliitik [[Åke Henriksson Tott]], kes asus kokku koguma endise linnuselääni maid. Tema poeg, Liivimaa kindralkuberner [[Claes Tott]] on tuntud oma 1668. aasta maapolitseikorralduse poolest, millega piirati talupoegade liikumisvabadust ning juurutati sunnismaisust.<ref>Vana-Läänemaa ajaloo radadel I. Koostaja: Mati Mandel. Lihula 2012, lk 90–115.</ref>


Vanim Lihula plaan pärineb aastast 1645, millel kujutatud asustuspilt annab aimu ka keskaegse Lihula välisilmest. Kaartil on fikseeritud asula krundijaotus ning koostati arvatavasti Lihula kodanike ja mõisa vahelise konflikti tulemusel, kus Åke Tott ja Lihula linnusepealik Blasius Smetana ei olnud nõus tunnistama kodanike omandiõigusi nende kruntidele. Lihulat ähvardas täielik likvideerimine, kuid kodanike eest astus välja Eestimaa kuberner Erik Oxenstierna. <ref>Vana-Läänemaa ajaloo radadel II. Koostaja: Mati Mandel. Lihula 2014, lk 57-68.</ref>
Vanim Lihula plaan pärineb aastast 1645, millel kujutatud asustuspilt annab aimu ka keskaegse Lihula välisilmest. Kaardil on fikseeritud asula krundijaotus ning koostati arvatavasti Lihula kodanike ja mõisa vahelise konflikti tulemusel, kus Åke Tott ja Lihula linnusepealik Blasius Smetana ei olnud nõus tunnistama kodanike omandiõigusi nende kruntidele. Lihulat ähvardas täielik likvideerimine, kuid kodanike eest astus välja Eestimaa kuberner [[Erik Oxenstierna]]. <ref>Vana-Läänemaa ajaloo radadel II. Koostaja: Mati Mandel. Lihula 2014, lk 57–68.</ref>


17. sajandi kaartide põhjal on kogu Eesti teedevõrgu kujunemisel tähtsat rolli mänginud Lihulat läbiv ajalooline teetrass, nimelt Tallinn-Jälgimäe-Laitse-Kullamaa-Lihula-Virtsu.<ref>Tõnu Raid. Eesti teedevõrgu kujunemine. Tallinn: Punnpaap, 2005, lk 149-150.</ref>
17. sajandi kaartide põhjal on kogu Eesti teedevõrgu kujunemisel tähtsat rolli mänginud Lihulat läbiv ajalooline teetrass, nimelt Tallinn-Jälgimäe-Laitse-Kullamaa-Lihula-Virtsu.<ref>Tõnu Raid. Eesti teedevõrgu kujunemine. Tallinn: Punnpaap, 2005, lk 149–150.</ref>


===Uusaeg ja lähiajalugu===
===Uusaeg ja lähiajalugu===
Venemaa koosseisu kuuludes oli Lihula [[Eestimaa kubermang|Eestimaa kubermangus]], 1783. aastast [[Haapsalu kreis|Haapsalu ja Lääne kreisi]] Ranna-Lääne osas.
Venemaa koosseisu kuuludes oli Lihula [[Eestimaa kubermang|Eestimaa kubermangus]], 1783. aastast [[Haapsalu kreis|Haapsalu ja Lääne kreisi]] Ranna-Lääne osas.


1883. aastal maiste eeliste, ennekõike maasaamise ootuses Läänemaal alanud [[usuvahetusliikumine]] sai alguse Lihulast, kus kohaliku pastori vahekord rahvaga oli halb. Lihulast laienes liikumine naaberkihelkondadesse. Aasta jooksul astus Läänemaal õigeusku üle 2460 inimese.<ref>Eesti ajalugu V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Tartu: Ilmamaa, 2010, lk 323-324.</ref>
1883. aastal maiste eeliste, ennekõike maasaamise ootuses Läänemaal alanud [[usuvahetusliikumine]] sai alguse Lihulast, kus kohaliku pastori vahekord rahvaga oli halb. Lihulast laienes liikumine naaberkihelkondadesse. Aasta jooksul astus Läänemaal [[õigeusk]]u üle 2460 inimese.<ref>Eesti ajalugu V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Tartu: Ilmamaa, 2010, lk 323–324.</ref>


1925. aastal alustas Eesti Demobiliseeritud Sõjaväelaste Liidu Lihula komitee raha kogumist Lihula vabadussamba ehitamiseks. Sammas valmis alles 1935. aastaks. Kuna Nõukogude perioodil sammas kohalikul tasandil poliitilisi pingeid tekitas, otsustati see 1949. aasta kevadel õhkida. Vabadussammas taasavati 23. juunil 1993.<ref>Vana-Läänemaa ajaloo radadel III. Koostaja: Mati Mandel. Lihula 2015, lk 65-75.</ref>
1925. aastal alustas [[Demobiliseeritud Sõjaväelaste Liit|Eesti Demobiliseeritud Sõjaväelaste Liidu]] Lihula komitee raha kogumist [[Lihula Vabadussõja mälestussammas|Lihula vabadussamba]] ehitamiseks. Sammas valmis alles 1935. aastaks. Kuna Nõukogude perioodil sammas kohalikul tasandil poliitilisi pingeid tekitas, otsustati see 1949. aasta kevadel õhkida. Vabadussammas taasavati 23. juunil 1993.<ref>Vana-Läänemaa ajaloo radadel III. Koostaja: Mati Mandel. Lihula 2015, lk 65–75.</ref>


1929. aastal ehitati ümber Lihula haridusseltsi ja Lihula karskusseltsi eestvedamisel Tallinna mnt 29 asuv kuur, kuhu loodi laululava. See valmis kohalike kultuuriharrastajate kätetööna. Samal aasta talvel tekkis mõte korraldada suurem laulupäev, mistõttu oli tarvis ehitada ka suurem laululava. See tehti [[Lihula mõis|Lihula mõisa]] härrastemaja taha. 1949.-1950. aastal ehitati teine laululava Lihula parki tähistamaks esimese sõjajärgse viisaastaku lõppemist. See sündmus oli seotud ka 1950. aasta laulupeoga, mille eelproovid pidid aset leidma piirkondlikel laulupäevadel. Hiljem ehitati kolmas laululava 1964. aastal ning seoses Lihula vabadussamba taastamisega neljas 1990. aastate alguses.<ref>Vana-Läänemaa ajaloo radadel III. Koostaja: Mati Mandel. Lihula 2015, lk 59-64.</ref>
1929. aastal ehitati ümber Lihula haridusseltsi ja Lihula karskusseltsi eestvedamisel Tallinna mnt 29 asuv kuur, kuhu loodi laululava. See valmis kohalike kultuuriharrastajate kätetööna. Samal aasta talvel tekkis mõte korraldada suurem laulupäev, mistõttu oli tarvis ehitada ka suurem laululava. See tehti [[Lihula mõis|Lihula mõisa]] härrastemaja taha. 1949.–1950. aastal ehitati teine laululava Lihula parki tähistamaks esimese sõjajärgse viisaastaku lõppemist. See sündmus oli seotud ka [[XIII üldlaulupidu|1950. aasta laulupeoga]], mille eelproovid pidid aset leidma piirkondlikel laulupäevadel. Hiljem ehitati kolmas laululava 1964. aastal ning seoses Lihula vabadussamba taastamisega neljas 1990. aastate alguses.<ref>Vana-Läänemaa ajaloo radadel III. Koostaja: Mati Mandel. Lihula 2015, lk 59–64.</ref>


Linna läbis aastatel 1931-1968 [[Rapla-Virtsu raudtee|Rapla-Virtsu kitsarööpmeline raudtee]]. Lihula IV klassi jaam jäi [[Kirbla]] ja [[Tuudi]] peatuskohtade vahele.<ref>Vana-Läänemaa ajaloo radadel II. Koostaja: Mati Mandel. Lihula 2014, lk 101.
Linna läbis aastatel 1931–1968 [[Rapla-Virtsu raudtee|Rapla-Virtsu kitsarööpmeline raudtee]]. [[Lihula raudteejaam|Lihula IV klassi jaam]] jäi [[Kirbla raudteejaam|Kirbla]] ja [[Tuudi raudteejaam|Tuudi]] peatuskohtade vahele.<ref>Vana-Läänemaa ajaloo radadel II. Koostaja: Mati Mandel. Lihula 2014, lk 101.
</ref>
</ref>


⚫
[[Fail:Lihula vabadussamba taastamine.jpg|pisi|40 aastat elupuu all peidikus olnud vabadussamba 2 graniittahvlit kaevas 28. augustil 1988 oma koduõuel välja Johannes Kõllamaa]]
Eesti NSV perioodil moodustati 1950. aastal [[Lihula rajoon]], mis likvideeriti 1961. aastal. Nõukogude okupatsiooni ajal asutati Lihulas ühe [[Koolinoorte vastupanuorganisatsioonid|koolinoorte põrandaaluse organisatsioonina]] Eesti Rahvavabastusorganisatsioon, mis nimetati hiljem ümber Eesti Vabadusvõitlejate Liiduks.<ref>Eesti ajalugu VI. Iseseisev Eesti. Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 330.</ref>
Eesti NSV perioodil moodustati 1950. aastal [[Lihula rajoon]], mis likvideeriti 1961. aastal. Nõukogude okupatsiooni ajal asutati Lihulas ühe [[Koolinoorte vastupanuorganisatsioonid|koolinoorte põrandaaluse organisatsioonina]] Eesti Rahvavabastusorganisatsioon, mis nimetati hiljem ümber Eesti Vabadusvõitlejate Liiduks.<ref>Eesti ajalugu VI. Iseseisev Eesti. Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 330.</ref>


Lihula alevi [[omavalitsus]]lik staatus kinnitati aastal 1991.<ref name="riigiteataja1991" /> [[1993]] sai Lihula linnaks. [[1999]]. aastal liitusid Lihula linn ja vald, [[Lihula vald|Lihula vallaks]]. <ref>http://www.mois.ee/laane/lihula.shtml, vaadatud 02.11.2019</ref>
Lihula alevi [[omavalitsus]]lik staatus kinnitati aastal 1991.<ref name="riigiteataja1991" /> [[1993]] sai Lihula linnaks. [[1999]]. aastal liitusid Lihula linn ja vald, [[Lihula vald|Lihula vallaks]].<ref>http://www.mois.ee/laane/lihula.shtml, vaadatud 02.11.2019</ref>


24. oktoobril 2017. aastal jõustus [[Hanila vald|Hanila]], [[Koonga vald|Koonga]], [[Lihula vald|Lihula]] ja [[Varbla vald|Varbla]] valdade ühinemine ning uue moodustunud omavalitsusüksuse nimeks sai Lääneranna vald, mis kuulub Pärnu maakonda.<ref>https://www.laanerannavald.ee/tutvustus-ja-asukoht, vaadatud 02.11.2019</ref>
24. oktoobril 2017 jõustus [[Hanila vald|Hanila]], [[Koonga vald|Koonga]], [[Lihula vald|Lihula]] ja [[Varbla vald|Varbla]] valdade ühinemine ning uue moodustunud omavalitsusüksuse nimeks sai [[Lääneranna vald]], mis kuulub Pärnu maakonda.<ref>https://www.laanerannavald.ee/tutvustus-ja-asukoht, vaadatud 02.11.2019</ref>


==Haridus==
==Haridus==
Lihula haridusajaloo esimese tähisena saab märkida 1587. aastat, kui Rootsi kirikutegelane David Dubberch andis Lihula kirikut visiteerides korralduse koolmeistri palkamiseks. 1786. aastal avati Lihulas algkool. 1938. aastal avati keskharidust pakkuv Lihula Erareaalkool. 1940. aastast tegutses Lihulas keskkool, mis 1995. aastal nimetati Lihula Gümnaasiumiks.<ref>Lihula gümnaasiumi koduleht: https://lihulakool.laaneranna.ee/kooli-ajalugu/, vaadatud 03.11.2019</ref>
Lihula haridusajaloo esimese tähisena saab märkida 1587. aastat, kui Rootsi kirikutegelane David Dubberch andis Lihula kirikut visiteerides korralduse koolmeistri palkamiseks. 1786. aastal avati Lihulas algkool. 1938. aastal avati keskharidust pakkuv [[Lihula Erareaalkool]]. 1940. aastast tegutses Lihulas keskkool, mis 1995. aastal nimetati [[Lihula Gümnaasium]]iks.<ref>Lihula gümnaasiumi koduleht: https://lihulakool.laaneranna.ee/kooli-ajalugu/, vaadatud 03.11.2019</ref>

⚫
==Lihulaga seotud kuulsad isikud==
⚫
1865. aastal sündis Lihulas eesti jurist ja riigikohtunik [[Harald Jucum]].


⚫
Lihula vallas sündis 1879. aastal maadleja [[Gustav Vaher]], kes oli maailmameister.
⚫
==Lihulaga seotud kuulsad isikud===
⚫
1865. aastal sündis Lihulas eesti jurist ja riigikohtunik [[Harald_Jucum|Harald Jucum]].
⚫
Lihula vallas sündis 1879. aastal maadleja [[https://et.wikipedia.org/wiki/Gustav_Vahar|Gustav Vaher]], kes oli maailmameister.


[[Pilt:Lihula.jpg|pisi|500px|tühi|Vaade Lihula peatänavale]]
[[Pilt:Lihula.jpg|pisi|500px|tühi|Vaade Lihula peatänavale]]


== Pilte ==
<gallery>
<gallery>
Lihula linn 2014.jpg|Lihula linna peatänav
Lihula linn 2014.jpg|Lihula linna peatänav
Lihula kultuurimaja.jpg|[[Lihula kultuurimaja]]. Vaade Lossimäelt.
Lihula kultuurimaja.jpg|[[Lihula kultuurimaja]]. Vaade Lossimäelt.
Lihula mõisa tuuleveski ja laululava.JPG|Lihula mõisa tuuleveski ja laululava
Lihula mõisa tuuleveski ja laululava.JPG|Lihula mõisa tuuleveski ja laululava
⚫
Lihula vabadussamba taastamine.jpg|40 aastat elupuu all peidikus olnud vabadussamba 2 graniittahvlit kaevas (28.08.1988) oma koduõuel välja Johannes Kõllamaa
Lihula linnuse varemed 2008.JPG|[[Lihula linnus]]e varemed
Lihula linnuse varemed 2008.JPG|[[Lihula linnus]]e varemed
Lihula Vabadussõja mälestussammas 2005.jpg|Lihula Vabadussõja mälestussammas 2005
Lihula Vabadussõja mälestussammas 2005.jpg|Lihula Vabadussõja mälestussammas 2005
99. rida: 101. rida:
<ref name="eW6Ya">[[Andres Tvauri]]. [http://www.arheo.ut.ee/EA4_Tvauri_2012.pdf Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis, Estonian Archaeology 4, Tartu 2012.] Lk 41</ref>
<ref name="eW6Ya">[[Andres Tvauri]]. [http://www.arheo.ut.ee/EA4_Tvauri_2012.pdf Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis, Estonian Archaeology 4, Tartu 2012.] Lk 41</ref>
<ref name="IsK8j">[[Enn Tarvel]]. Läänemaa seitse kihelkonda. ''Keel ja Kirjandus'' 1971, nr 5, lk 292</ref>
<ref name="IsK8j">[[Enn Tarvel]]. Läänemaa seitse kihelkonda. ''Keel ja Kirjandus'' 1971, nr 5, lk 292</ref>
<ref name="A7TDV">[[Sulev Vahtre]]. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 146–147</ref>
<ref name="A7TDV">[[Sulev Vahtre]]. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 146–147</ref>
<ref name="8zeXh">Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud [[Richard Kleis]], toimetanud ja kommenteerinud [[Enn Tarvel]]. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XV 4, lk 122–123</ref>
<ref name="8zeXh">Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud [[Richard Kleis]], toimetanud ja kommenteerinud [[Enn Tarvel]]. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XV 4, lk 122–123</ref>
<ref name="KzyAC">Vahtre 1990, lk 85</ref>
<ref name="KzyAC">Vahtre 1990, lk 85</ref>

Redaktsioon: 3. november 2019, kell 23:57

Lihula
Pindala 4,19 km²
Elanikke 1221 (1.01.2023)[1] Muuda Vikiandmetes
EHAK-i kood 4330[2] Muuda Vikiandmetes
Koordinaadid 58° 41′ N, 23° 50′ E
Lihula (Eesti)
Lihula
Kaart
Vaade Lihula Kultuurimajale ja lossile 47 meetri kõrguselt
Lihula peatänava algus

Lihula on vallasisene linn Lääne-Eestis, mis asub Pärnu maakonnas, Lääneranna vallas. Ajalooliselt on Lihula kuulunud pikalt Pärnumaa koosseisu ja seal asunud mõisad on olnud Lihula kihelkonna keskusteks. Lihula elanike arv on 2019. aasta seisuga 1201 inimest.[3]

Nimi

Saksa keeles on Lihula nimekujud olnud 1211 Leale, 1519 Leal, 1798 Lihhola. Lihula nime teket on seletatud mitmeti. Nii on lähtealuseks peetud sõnasid liha, liga või ligu, aga ka lehu (’sopp, muda’). Tõenäoliseks on peetud asula nime algset kuulumist mäel asuvale muinaslinnusele, mis muudab madala maaga seonduvad liga ja ligu tähenduselt sobimatuteks.[4]

Ajalugu ja haldusjaotus

Muinasaeg

Lihula linnusemäelt pärineb Läänemaa vanim inimtegevuse tõend, 6000–7000 aasta tagusesse aega kuuluv tumehallist tulekivist uurits. Lihula kiviaegse asula jäljed on oletuslikult jäänud hilisemate kultuurikihiladestuste alla.[5] Lihula paiknes ajalooliselt olulisel teetrassil, kuna muinasajast saadik toimus liikumine Tallinna sadamakohast ühe peamise suunana Tallinn-Jälgimäe-Nissi-Lihula-Pärnu-Riia.[6]

Lihula linnuse kultuurikihist saadud varaseimad dateeringud pärinevad 1. aastatuhande teisest poolest.[7] 13. sajandi alguses asus Lihula linnus Lihula muinaskihelkonnas[8] ja oli mitmete hinnangute järgi üks peamisi keskusi Eestimaa lääneosas[9] või isegi kogu Eestimaal.[10]

Kesk- ja varauusaeg

Lihula kirik

1211. aastal nimetas Riia peapiiskop Albert von Buxhoeveden abt Theoderichi Eestimaa piiskopiks ja Lihula oma soodsa asukoha tõttu Eestimaa piiskopi residentsiks. Nimelt asus Saare-Lääne piiskopi esimene rajatud linnus varasema muinaslinnuse kohal. Piiskop Theoderichi hukkumisel Tallinna lahingus 1219. aastal nimetas piiskop Albert tema järglaseks Lihula piiskopina enda venna Hermanni, kes oli abt püha Pauluse Bremeni benediktlaste kloostris. Taanlaste saabumisega Eestimaale kujunes Riia ja Taani vastasseis. Tõenäoliselt kooskõlas Taani kuninga poliitikaga tungis 1220. aastal Läänemaale Rootsi vägi kuningas Johan Sverkerssoni juhtimisel. Rootslased asusid ristima ja kirikuid ehitama ning oma võimukeskuseks tegid nad Lihula, mida Riia pidas piiskop Hermanni omanduses olevaks. Kuningas Johani lahkumise järel tagasi Rootsi ründasid Lihulat saarlased ning toimunud Lihula lahingu järel suutsid vaid vähesed linnuses paiknenud inimesed end päästa, põgenedes taanlaste juurde.[11]

Lihulas rajati kivilinnus Saksa ordu ja piiskopi koostöös peale 1238. aastat, kui pool linnust oli loovutatud ordule. Peahoone üks külg oli kumer ja sisehoov kujunes poolringikujuliseks, kuna linnuse ringmüür järgis muinaslinnuse piirjooni.[12] Linnus täitis ka piiskopi-ja ordumõisa puhul maahärrade elamu rolli, mistõttu ehitati juurde vaid aidad ja veski.[13]

Senine keskuste võrgustik muutus üldiselt keskaegse linnastumise käigus ja Lihula oli üks neid keskusi, mis pidi hoolimata oma potentsiaalist leppima senisest vähem olulise kohaga asustushierarhias. Kuigi piiskopkonna esimest keskust üritati rajada Lihulasse, puuduvad andmed selle keskuse linnastaatusest. On võimalik, et Saare-Lääne piiskop püüdis Lihulas kehtestada esialgu mõningaid eriõigusi. Kuigi Lihulas leidus 16. sajandil kodanikke, kes vandusid piiskopile eraldi truudust, on neid andmeid Lihula linnaks pidamiseks liiga vähesteks peetud. Kuigi Lihulal puudusid linnaprivileegid, tuleb selle alevi elanike lugeda Eesti keskaja linnaelanikkonna hulka. Selliste asulate elanikkonna tõenäoliseks suuruseks on peetud 100–200 elanikku.[14]

Lihulas rajati linnuse vahetusse lähedusse oletatavasti aastatel 1275–1285 naistsistertslaste klooster, mis viitab asula suuremale asustusele juba 13. sajandil. Klooster lõpetas tegevuse 16. sajandi keskpaigas sõdade tõttu.[15]

Lihula mõisa härrastemaja

16. sajandi keskel jagunesid ordu alad Läänemaa mandriosas Lihula, Matsalu ja Sõtküla ametkondadeks, mille keskusteks olid ordumõisad. Lihula ametkond hõlmas suurt osa Karuse kihelkonnast ja kogu Lihula kihelkonda. Lihula ametkond ise jagunes omakorda viieks vakuseks, milleks oli Sipa, Õeküla, Järise, Nurme ja Tuudi vakused. Selleks ajaks kuulus Lihule linnuselääni 65 külas oli 16. sajandi teisel poolel keskmiselt 4–5 peret.[16]

Liivimaa sõja ajal 1562. aastal suutis Rootsi laiendada enda võimuala, hõivates muuhulgas Lihula Läänemaal. Kuid 1576. aasta alguse Vene väe uue pealetungi käigus Liivimaale alistus Lihula 27. jaanuaril Ivan IV armeele ilma vastupanuta. Liivimaa kuni 1582.–1583. aastani Vene võimu all olles kuulus Lihula koos rea teiste linnustega Pärnu alla, kuna nad vallutati sealt lähtudes. Olles kõrvaline linnus, juhtis Lihula garnisoni madalamat päritolu pealik.[17]

Rootsi riigi võimu alla minekul moodustati Lihula linnuselään, mis hõlmas Lihula, Kirbla, Karuse, Hanila, Mihkli ning osaliselt Martna kihelkonna mõisaid ja külasid. Linnuselääni ei suudetud aga koos hoida, sest Lihulast ei kujunenud tugevat keskust. Juba 1615. aastaks oli lään juba osadena välja jagatud, mida sõdiv Rootsi riik ei suutnud enam välja lunastada. Rootsi riik hakkas majandusolukorra leevendamiseks Harju-Viru õiguse järgi Rootsi kõrgaadlile maid müüma. 1630./31. aastal ostis Lihula mõisalääni Rootsi sõjaväelane ja poliitik Åke Henriksson Tott, kes asus kokku koguma endise linnuselääni maid. Tema poeg, Liivimaa kindralkuberner Claes Tott on tuntud oma 1668. aasta maapolitseikorralduse poolest, millega piirati talupoegade liikumisvabadust ning juurutati sunnismaisust.[18]

Vanim Lihula plaan pärineb aastast 1645, millel kujutatud asustuspilt annab aimu ka keskaegse Lihula välisilmest. Kaardil on fikseeritud asula krundijaotus ning koostati arvatavasti Lihula kodanike ja mõisa vahelise konflikti tulemusel, kus Åke Tott ja Lihula linnusepealik Blasius Smetana ei olnud nõus tunnistama kodanike omandiõigusi nende kruntidele. Lihulat ähvardas täielik likvideerimine, kuid kodanike eest astus välja Eestimaa kuberner Erik Oxenstierna. [19]

17. sajandi kaartide põhjal on kogu Eesti teedevõrgu kujunemisel tähtsat rolli mänginud Lihulat läbiv ajalooline teetrass, nimelt Tallinn-Jälgimäe-Laitse-Kullamaa-Lihula-Virtsu.[20]

Uusaeg ja lähiajalugu

Venemaa koosseisu kuuludes oli Lihula Eestimaa kubermangus, 1783. aastast Haapsalu ja Lääne kreisi Ranna-Lääne osas.

1883. aastal maiste eeliste, ennekõike maasaamise ootuses Läänemaal alanud usuvahetusliikumine sai alguse Lihulast, kus kohaliku pastori vahekord rahvaga oli halb. Lihulast laienes liikumine naaberkihelkondadesse. Aasta jooksul astus Läänemaal õigeusku üle 2460 inimese.[21]

1925. aastal alustas Eesti Demobiliseeritud Sõjaväelaste Liidu Lihula komitee raha kogumist Lihula vabadussamba ehitamiseks. Sammas valmis alles 1935. aastaks. Kuna Nõukogude perioodil sammas kohalikul tasandil poliitilisi pingeid tekitas, otsustati see 1949. aasta kevadel õhkida. Vabadussammas taasavati 23. juunil 1993.[22]

1929. aastal ehitati ümber Lihula haridusseltsi ja Lihula karskusseltsi eestvedamisel Tallinna mnt 29 asuv kuur, kuhu loodi laululava. See valmis kohalike kultuuriharrastajate kätetööna. Samal aasta talvel tekkis mõte korraldada suurem laulupäev, mistõttu oli tarvis ehitada ka suurem laululava. See tehti Lihula mõisa härrastemaja taha. 1949.–1950. aastal ehitati teine laululava Lihula parki tähistamaks esimese sõjajärgse viisaastaku lõppemist. See sündmus oli seotud ka 1950. aasta laulupeoga, mille eelproovid pidid aset leidma piirkondlikel laulupäevadel. Hiljem ehitati kolmas laululava 1964. aastal ning seoses Lihula vabadussamba taastamisega neljas 1990. aastate alguses.[23]

Linna läbis aastatel 1931–1968 Rapla-Virtsu kitsarööpmeline raudtee. Lihula IV klassi jaam jäi Kirbla ja Tuudi peatuskohtade vahele.[24]

40 aastat elupuu all peidikus olnud vabadussamba 2 graniittahvlit kaevas 28. augustil 1988 oma koduõuel välja Johannes Kõllamaa

Eesti NSV perioodil moodustati 1950. aastal Lihula rajoon, mis likvideeriti 1961. aastal. Nõukogude okupatsiooni ajal asutati Lihulas ühe koolinoorte põrandaaluse organisatsioonina Eesti Rahvavabastusorganisatsioon, mis nimetati hiljem ümber Eesti Vabadusvõitlejate Liiduks.[25]

Lihula alevi omavalitsuslik staatus kinnitati aastal 1991.[26] 1993 sai Lihula linnaks. 1999. aastal liitusid Lihula linn ja vald, Lihula vallaks.[27]

24. oktoobril 2017 jõustus Hanila, Koonga, Lihula ja Varbla valdade ühinemine ning uue moodustunud omavalitsusüksuse nimeks sai Lääneranna vald, mis kuulub Pärnu maakonda.[28]

Haridus

Lihula haridusajaloo esimese tähisena saab märkida 1587. aastat, kui Rootsi kirikutegelane David Dubberch andis Lihula kirikut visiteerides korralduse koolmeistri palkamiseks. 1786. aastal avati Lihulas algkool. 1938. aastal avati keskharidust pakkuv Lihula Erareaalkool. 1940. aastast tegutses Lihulas keskkool, mis 1995. aastal nimetati Lihula Gümnaasiumiks.[29]

Lihulaga seotud kuulsad isikud

1865. aastal sündis Lihulas eesti jurist ja riigikohtunik Harald Jucum.

Lihula vallas sündis 1879. aastal maadleja Gustav Vaher, kes oli maailmameister.

Vaade Lihula peatänavale

Pilte

  • Lihula linna peatänav
    Lihula linna peatänav
  • Lihula kultuurimaja. Vaade Lossimäelt.
    Lihula kultuurimaja. Vaade Lossimäelt.
  • Lihula mõisa tuuleveski ja laululava
    Lihula mõisa tuuleveski ja laululava
  • Lihula linnuse varemed
    Lihula linnuse varemed
  • Lihula Vabadussõja mälestussammas 2005
    Lihula Vabadussõja mälestussammas 2005

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Statistikaamet, vaadatud 26.07.2023.
  2. ↑ Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator, vaadatud 9.06.2014.
  3. ↑ /Statistikaamet: https://estat.stat.ee/StatistikaKaart/VKR, vaadatud 02.11.2019
  4. ↑ Eesti kohanimeraamat. Koostaja: Marja Kallasmaa jt. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 319–320.
  5. ↑ Mati Mandel. Lihula muinas- ja keskaeg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 25–26.
  6. ↑ Tõnu Raid. Eesti teedevõrgu kujunemine. Tallinn: Punnpaap, 2005, lk 153.
  7. ↑ Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis, Estonian Archaeology 4, Tartu 2012. Lk 41
  8. ↑ Enn Tarvel. Läänemaa seitse kihelkonda. Keel ja Kirjandus 1971, nr 5, lk 292
  9. ↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Magi on ilma tekstita.
  10. ↑ Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 146–147
  11. ↑ Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Koostaja Anti Selart. Tartu: Ilmamaa, 2012, lk 45–50; 334.
  12. ↑ Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Koostaja Anti Selart. Tartu: Ilmamaa, 2012, lk 45; 334.
  13. ↑ Mati Mandel. Lihula muinas-ja keskaeg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 75.
  14. ↑ Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Koostaja Anti Selart. Tartu: Ilmamaa, 2012, lk lk 124–126; 181
  15. ↑ Mati Mandel. Lihula muinas-ja keskaeg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 70–71.
  16. ↑ Eesti ajalugu II, lk 318.
  17. ↑ Eesti ajalugu III. Vene-Liivimaa sõjast Põhjasõjani. Tartu: Ilmamaa, 2013, lk 57, 102–105; 189
  18. ↑ Vana-Läänemaa ajaloo radadel I. Koostaja: Mati Mandel. Lihula 2012, lk 90–115.
  19. ↑ Vana-Läänemaa ajaloo radadel II. Koostaja: Mati Mandel. Lihula 2014, lk 57–68.
  20. ↑ Tõnu Raid. Eesti teedevõrgu kujunemine. Tallinn: Punnpaap, 2005, lk 149–150.
  21. ↑ Eesti ajalugu V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Tartu: Ilmamaa, 2010, lk 323–324.
  22. ↑ Vana-Läänemaa ajaloo radadel III. Koostaja: Mati Mandel. Lihula 2015, lk 65–75.
  23. ↑ Vana-Läänemaa ajaloo radadel III. Koostaja: Mati Mandel. Lihula 2015, lk 59–64.
  24. ↑ Vana-Läänemaa ajaloo radadel II. Koostaja: Mati Mandel. Lihula 2014, lk 101.
  25. ↑ Eesti ajalugu VI. Iseseisev Eesti. Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 330.
  26. ↑ Jõgeva maakonna Pajusi, Palamuse, Puurmanni, Põltsamaa, Tabivere ja Torma valla ning Põltsamaa linna, Järva maakonna Kabala ja Väätsa valla, Lääne maakonna Lihula alevi ning Ridala ja Taebla valla omavalitsusliku staatuse kinnitamise kohta (vastu võetud 12.12.1991)
  27. ↑ http://www.mois.ee/laane/lihula.shtml, vaadatud 02.11.2019
  28. ↑ https://www.laanerannavald.ee/tutvustus-ja-asukoht, vaadatud 02.11.2019
  29. ↑ Lihula gümnaasiumi koduleht: https://lihulakool.laaneranna.ee/kooli-ajalugu/, vaadatud 03.11.2019

Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "8zeXh" ei kasutata eelnevas tekstis.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "KzyAC" ei kasutata eelnevas tekstis.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "mZfjF" ei kasutata eelnevas tekstis.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "cffhR" ei kasutata eelnevas tekstis.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "UARyq" ei kasutata eelnevas tekstis.

Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "MmYVr" ei kasutata eelnevas tekstis.

Kirjandus

  • Aleksander Kaasik. Kas aeg on küps? Läänlane, 30. august 1988.

Välislingid

Abja-Paluoja | Antsla | Elva | Haapsalu | Jõgeva | Jõhvi | Kallaste | Karksi-Nuia | Kehra | Keila | Kilingi-Nõmme | Kiviõli | Kohtla-Järve | Kunda | Kuressaare | Kärdla | Lihula | Loksa | Maardu | Mustvee | Mõisaküla | Narva | Narva-Jõesuu | Otepää | Paide | Paldiski | Põltsamaa | Põlva | Pärnu | Püssi | Rakvere | Rapla | Räpina | Saue | Sillamäe | Sindi | Suure-Jaani | Tallinn | Tamsalu | Tapa | Tartu | Tõrva | Türi | Valga | Viljandi | Võhma | Võru

Linn
Alevik
Külad
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Lihula&oldid=5481554"