Koonga vald

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel on 2017. aastani eksisteerinud vallast; varasema valla kohta vaata Koonga vald (Mihkli kihelkond)

Koonga vald

Koonga valla vapp
Koonga valla vapp
Koonga valla lipp
Koonga valla lipp

Pindala: 438 km²
Elanikke: 1035 (1.01.2017)[1] Muuda Vikiandmetes
Rahvastikutihedus: 2,4 in/km²
EHAKi kood: 0334[2] Muuda Vikiandmetes
Keskus: Koonga
Koonga valla asendikaart

Koonga vald oli vald Pärnu maakonnas.

2016. aastal sõlmisid Lihula, Hanila, Varbla ja Koonga vald ühinemislepingu.[3] 2017. aasta Eesti omavalitsuste haldusreformi käigus moodustus nende nelja valla ühinemisel uus omavalitsusüksus – Lääneranna vald.[4]

Koonga vald piirnes põhjas Lihula ja Vigala vallaga, idas Halinga valla ja Lavassaare aleviga, lõunas Audru ja Tõstamaa vallaga ning läänes Varbla ja Halinga vallaga.

Koonga viimane vallavanem oli Mikk Pikkmets.[5]

Asustus[muuda | muuda lähteteksti]

Külad[muuda | muuda lähteteksti]

EmmuHõbedaIrtaIskaJoonuseJänistvereJärveKalliKarinõmmeKarubaKiburaKiisamaaKoongaKuhuKureseKõimaLõpeMaikseMihkliNaissooNedremaNätsiOidremaPaimverePalatuParasmaaPeantsePiisuPikavereRabavereSalevereSookatseTammeTarvaTõitseUraUritaVastabaVeltsaVõitraVõrungiÕepa

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Pinnaehitus. Endise Koonga valla maa-ala on osa Lääne-Eesti rannikutasandikust, asetudes pisut kõrgemale kerkival veelahkmel Kasari ja Audru jõgikonna vahel. Kuid ka sellest hoolimata on valla pind üldiselt väga madal, enamas ulatuses 13–25 m kõrgusel üle merepinna, kerkides ainult üksikuis kohtades ülimalt 40 m-ni (Paka mäe selg Kalli küla kohal). Madalamad kohad on Kasari jõe poole kaldu oleval valla põhja- ja loodeserval – Järve soo pind maakonna piiril 10,2 m ü. m. p. Nagu sellest näeme, on ka suhtelised kõrguse vaheldused valla piirides üldiselt väga väikesed.

Pinna ebatasasuste asetumises on näha teatud määral korrapärast suundumist loodest kakku, nähtavasti jääaegse mannerjää liikumise kohaselt. Koonga vald ühes muu Põhja-Pärnumaaga (Jaagupi ja osalt Vändra khk) kuulub paese aluspõhja piirkonda ja selle paese pinna on mannerjää kulutanud oma liikumise suunas viiruliseks. Lohud esinevad nüüd laiade tasaste soo- ja rabapindadena, kuna nende vahel kerkivad lamedad loode–kagusuunalised paekünnised, mis kohati sulavad ja lavade servad langevad soonõgude poole kohati aeglaselt ja lamedalt, kohati aga selge ühe- või mitmekordse astanguna. Nii on lugu eriti lavade ja künniste kirdenõlvadel. Astanguile seltsivad paiguti veel madalad kruusavallid. Siin on ilmselt tegemist vanade järverandadega. Säärasena esineb valla põhjapoolseima sopi moodustava Järve soo serv Vastjaba, Kurese ja Järve küla kohal, samuti Kõima soo serv Kõima, Hõbeda, Tamme ja Õepa kohal. Üksikud kõrgemad sooservad on rahvasuus mitmesuguste muinasjuttudega seotud ja ka nimedega ristitud. Nii on osa kõrgest rannarõõnest Kurese küla taga hakatud kutsuma “Koera mäeks” ja Vastjaba küla taga olevat järsku kallast (kuni 45° kaldenurgaga) “Vastjaba mäeks”.

Sootasandikel kerkivad üksikud kõrgendikud – soosaared. Suurim neist on valla kirdeserval, Järve soos olev maalinna piklik lavakõrgendik – endine Vambola kants. See on 760 m pikk, 340 m lai ja kerkib kõrgeimas kohas 10 m üle ümbritseva soo pinna. Kõrgendiku loodeotsal on vana rõngakujuline ehitatud vall. Peale maalinna saare on Järve soos veel kaks väiksemat soosaart – Piuksu ja Kärje saar.

Paese pinnaga künniste ja lavade pind on ainult nõrgalt kumer või paiguti vähe lainjas. Suurim säärane paelava on valla keskosas Kõima ja Koonga ümbruses, piirdudes kirdes Järve sooga, idas Kõima sooga, kagus ja lõunas Lasma, Kasse ja Nedermaa rabaga. Läänes jätkub veel paelava tüki maad üle maakonna piiri Veltsa vallas. Tasaselt paepinnalt kerkib siin-seal üksikuid järsumaid kõrgendikke, mis on küll vähese kõrgusega, kuid paistavad tasase ümbruse tõttu siiski hästi silma. Need on tõenäolised mannerjääst paiguti nihutatud ja siis mahajäetud valdavad paelahmakad, rändpangased või lahtise paerusu kuhjatised. Kujult on nad mõnemeetrilise kõrgusega ebamäärased künkad ühe järsu ja teise lameda nõlvaga. Neid kutsutakse lähedal asuvate külade nimedega. Suurim neist on Vastjaba ja Kurese küla vahel olev Salu mägi, kujult umber 1 km läbimõõduga kaunis korrapärane kuppel, järsuma põhja- ja kirdenõlvaga. Vanad paemurrud ja kruusaaugud muudavad mäe pinna ebatasaseks, auklikuks. Salumägi oma 37,5 m kõrgusele ü. m. p. kerkiva laega on ümbruskonna kõrgeim koht ja ümberkaudse rahva jaanitulemäeks. Mäel on kaks suurt rändrahnu, mida peetakse vanadeks ohvrikivideks. Teised pangased – nii Kurese Paka mägi, Järve, Naissoo, Ura, Hõbeda ja Salevere pangas jt – on Salumäest hoopis väiksemad.

Kõima–Koonga paelava laskub lõunas vähehaaval Lasma ja Kasse raba pinnale (20 m ü. m. p.), nagu vähehaaval sulades üksikuiks soosse kaduvaiks saarkühmadeks. Nii on lugu eriti Kuhu ja Kiisamaa küla kohal. Edela pool Nedremaa ja Kasse raba Kuhu ja Nätsi küla kohal kerkib maapind uuesti, moodustades pika selgekujulise loode–kagusuunalise seljaku, mis jätkub kagu pool, Audru kihelkonnas, Soeva–Võlla künnisena. Siin ei ole meil enam tegemist lihtsa paepinna kumerusega, vaid seljak esineb selgesti kuhjatisena, koosnedes rändrahnudest, kruusast ja liivast. Kalli küla kohal olev laiem ja kõrgem seljaku osa kannab Kalli Pakamäe nime. Seljak on kaetud tihedalt rändrahnudega, kivimürakad lamavad üksteise lähedal. Seljak kerkib ligikaudu 20 m üle tasease ümbruse ja ta lagi on kõrgeimaks kohaks kogu vallas (40 m ü. m. p.)

Sopina Veltsa valla sisse ulatuvas valla loodeosas moodustavad maapinna jälle samad lamedad paesed kumerused, nagu nägime Kõima ja Koonga ümbruses. Ainult ulatuselt on nad siin hoopis vähemad. Ka üksikuid väheseid panku leidub siin, samuti kruusast koosnevaid kühmi, nagu Lõppe küla Antsikivi mägi.

Koonga oma lubjakivise aluspõhjaga on Kesk- ja Lõuna-Pärnumaast tublisti erineva ilmega. Aluspõhja kattev mullakiht on enamasti õhuke, kohati ainult mõne cm tüsedune, ja mitmes kohas (Urakülas, Kiburas, Kuresel) tuleb maapinnal nähtavale paljas paas. Siin on murrud, kust võetakse paasi ehitusteks ja lubjapõletamiseks. Viimast tehti eriti varemal ajal, nüüd on see soiku jäänud, kuna vallas metsa vahe ja põletamine läheks kalliks. Valla lõunaosas jääb paas vähehaaval üha tüsedamaks muutuva pinnakatte alla ja paljandeid siin enam ei esine. Sellepärast on ka lähemalt teadmata, millised paekihid moodustasid siin aluspõhja pealispinna. Põllud on siin kohati kruusased, kohati savised. Samuti peidab tüse pinnakate (liiv, savi ja turvas) soode ja rabade kohal aluspõhja.

Rändrahne on igal pool rohkesti. Riintali asundusele kuuluvad põllud on kohati nagu üle külvatud rändrahnudega, samuti Kalli Paka mäel ja Nätsi seljakul. Lasma soo serval lamab kivi kivi kõrval. Suurim rändrahn kogu vallas on Palu küla Suurekivi talu juures, umbes 3 m maapealse kõrgusega ja 19 m ümbermõõduga.

Veed. Pinna liiga tasane reljeef ja vähene kaldevus ei võimalda vee äravoolu, samuti takistab paene aluspõhi sademete teel kogunenud vee kiiret maa sisse imbumist. Selle kõige tagajärjeks on, et kevadel võib sõita paatidega küla vahel ja põldudel ja et kuni kesksuveni heina- ja karjamail seisab vesi suuremate loikudena, mida kohati kuumadel suvepäevadel kasutatakse suplemiseks. Suuremaid jõgesid valla piirkonda ei kuulu. Soodest saavad alguse ainult mõned jõekesed, mis suunduvad kahte peamist kallet mööda kas loodesse või kakku, Kasari või Audru jõe poole. Võringi mõisa alt Lasma soost algab kaevatud kraavina Lasma jõgi (Lasma soo magistraalkraav) ja suubub viimaks Mõisaküla jõe nime all Audru jõkke. Jõekese laius on 3,5 m, vee sügavus 1/2 m ümber. Jõepind on sile, vool väga aeglane, kaldad madalad, turbased. Valla piirides on jõge (kraavi) umbes 10 km. – Teine jõeke on Põdra jõgi, mis saab alguse Kasse rabast. Jõgi jookseb läbi Riintali asunduse, väljapool Koonga valla piire on jõekest süvendatud ja kuni Audru jõeni välja juhitud, kus teda kutsutakse Malda jõeks. Jõe laius Koonga maantee kohal on 3,5 m, seal on ka kaldad madalad, soised, veejooks aeglane. Riintali asunduse kohal on laius 6 m, kaldad kõrged, kuivad. Vett on jõesängis ainult 1/4 m võrra. Valla edelaserval valguvad paar väikest ojakest Nätsi rabast alates läände, Tõstamaa jõkke.

Ainsaks seisveekoguks on Nätsi rabas väike Nedremaa järvik. See on umbjärv, ilma sisse- ja väljavooluta. Järve pikkus on põhjast lõunasse 0,6 km, suurim laius 0,4 km. Järve idakallas on sopiline ja kääruline ning laineist kulutatav, lääne pool aga kasvab järv vähehaaval umbe, roog ulatub juba peaaegu poolde järve. Vesi on järves tumepruun, turbane. Järv on kalavaene, leidub vaid harvu ahvenaid.

Allikaid on rohkesti, eriti paekünniste ja lavade astangulistes nõlvades. Mõned neist on veerikkad ainult kevaditi, kuna kesksuvel ära kuivavad, nagu Tamme külas Keldri talu karjamaal ja Järvesoo serval. Suuremad allikad on Hõbeda külas. Kõima mõisa lähedal on Töötsi (Täitsi) allikas, tuntud silmaallikana. Vanasti olla siia kaugelt käidud abi otsimas ja allikast on alles hiljuti leitud abiotsijate ohvrirahu. Praegugi on rahval usk vee ravivasse mõjusse. Allikas on eriti veerohke. Aastate eest on Töötsi allika ja Hõbeda allika vesi kokku juhtinud ja sellest moodustanud ojal on töötanud vesiveski. Suur veerikas allikas on ka Kurese küla keskel.

Taimkate. Koonga vallas on ulatuslikud rabad koondunud eriti lõunapoolsesse ossa. Põhjas ja läänes neist on madalamail kohtadel l puisniidud ja lodud, mis kuuluvad lubjarikaste hulka, sest kogu valla ala asub rühkmuldade piirkonnas. Kohati on paeklibudest ja paepankadest koosnev pinnas kaetud ainult mõne sentimeetri paksuse mullakihiga. Nendes kohtades valitsevad lupjaarmastavad loopealse taimed. Metsad on Koongas vähese ulatusega.

Rabadest on tähtsamad valla lõunaosas Nätsi, Nedremaa ja Kasse raba ning Lasma soo; idaosas Kõima soo ja läänes Roodu raba. Need rabad on erandina muru-jäneslille (Scirpus caespitosus) rabad. Neis on ülekaalus suuremalt osalt tasased muru-jäneslilledega kaetud alad. Kanarbikuga mättaid on vähem ja needki õige madalad ning lamdad. Kanarbikuga koos esineb pillutatult vaevakask, peale selle ohtralt ümarlehist huulheina (Drosera rotundifolia), pikalehelist huulheina (D. anglica), jõhvikat, harvemini sookailu. Samblikutest kasvavad mättail sageli põdrasamblikud (Cladina silvatica, Cladina rangiferina, C. alpestris), islandi käokõrv. Lohkudes kasvavad rabakas (Scheuchzeria palustris), mudatarn (Carex limosa), valge nokkhein (Rhynchospora alba), küüvits (Andromeda polifolia); ühe lauka kaldal Nätsi rabas Karjamaa tl edelas ka hanevits (Lyonia calyculata). Siin on ka leitud meil haruldast arktilist sammalt Splachnaceae sugukonnast – Haplodon Wormskjöldii. Peaaegu kõigil nimetatud rabadel esinevad kääbusmännid. Erandiks on ainult Kasse raba, kus neid asendavad kääbuskased.

Seal, kus rabad kokku puutuvad rohtsoodega, ilmub teistele taimedele harilikult veel lisaks porss (Myrica gale), nii näiteks Põhara küla ja Lasma raba vahel. Lodudest on huvitavam hiigla Järvesoo lodu, mis ümbritseb maalinna. Siinkohal olgu siiski nimetatud, et selles lodus hulgaliselt esineb meil haruldane hiilakas (Liparis Loeselii).

Puisniidud kuuluvad, nagu juba eelpool tähendatud, lubjarikaste hulka. Palatu ja Kalli vahel on nad hästi välja kujunenud. Puudest on tähtsam kask, tema kõrval kuusk, sarapuu, lepp, tamm, pärn. Rohttaimedest valitsevad: harilik tarn (Carex Goodenoughii), hirsstarn (C. panicea), kullerkupp, angerpist, pääsusilm, harilik härghein (Melampyrum nemorosum) ja madal mustjuur (Scorzonera humilis); peale nende veel maarjahein, kandiline naistepuna (Hypericum quandrangulum), ümarlehine uibuleht (Pyrola rotundifolia), kuldvits (Solidago virgaurea), veishein (Hypochoeris maculata), kare seanupp (Leontodon hispidus) jt. Kohati on mets harvendatud puisniiduks. Neil puhkudel leidub peale loetletud taimede veel longus helmikat (Melica nutans), tupptarna (Carex vaginata), leselehte, piibelehte, sinilille, tedremaranat (Potentilla erecta), kevadist seahernest, laanelille (Trientalis europaea), aas-härgheina (Melampyrum pratense), kassikäppa jne. Ka kasvab neil puisniitudel hall käpp (Orchis militars) ja jumalakäpp (Orchis masculata).

Niisketel lubjarikastel puisniitudel esineb siin lemmelill (Tofieldia calcylata) siberi võhumõõk (Iris sibirica), kärbesõis (Ophrys muscifera), harilik punanupp (Sanguisorba officinalis), põõsaste hulgas aga õige ohtralt portsmarja (Lonicera coerulea). Tarnadest on sagedased Carex dioeca, C. Davalliana, C. Goodenough, C. panicea, C. Hornchuchiana, C. lepidocarpa.

Mets on Koongas üldiselt vähese tähtsusega, kuid mainimist väärib lehtmets Kõima mõisast läänes. Selles metsas on mõõduandvaiks puudeks tamm, haab, kask, saar. Põõsaist on eriti tähtis sarapuu – temaga koos esineb siin hulgaliselt mage sõstar, pihlakas, paakspuu, koerõispuu, kuslapuu. Rohttaimedest kasvab maarjahein, kastehein (Agrostis vulgaris), lubikas (Sesieria coerulea), tarnadest Carex glausa, C. digitata , C. ornithopoda, karvane piiphein (Luzula pilosa), leseleht, piibeleht, ussilakk (Paris guadrifolius), munalehine käopõll (Listera ovala), peajuur (Neottia nidus avis), hapuoblikas, suureõiene tähthein (Stellaria holostea), võsalill (Moehringia trinervia) võsaülane, sinilill, kuldtulikas (Ranunculus auricomus), metstulikas (R. cassubicus), mitmeõieline tulikas (R. polyanthemus), kibe tulikas, teravasälguline kortsleht (Alchemilla acutangula), angerpist, lillakas, maasikas, ojamõõl, magus hundihammas (Astragalus glycyphyllus), aed-hiirehernes (Vicia sepium), aas-seahernes (Lathyrus pratendis), kevadine seahernes (L. vernus), mets-kurereha (Geranium silvaticum), kandiline naistepuna (Hypericum quadrangulum), imekannike, naat, ümarlehine uibuleht, nurmenukk, mägimünt (Calamintha clinopodium), harilik puna (Origanum vulgare), koorike (Veronica officinalis), külmamailane (Veronica camaedrys), päris härghein, aas-härghein (Melampyrum prantense), värv-varjulill (Asperula tinctoria), värv-madar (Galium boreale), pehme madar (G. mollugo), Peetri piibeleht (Succisa pratensis), kurekatel, kuldvits, varretu ohakas, soo-koertubak, kilpjalg (Pteridium aquilinum) jt. Peale loetletud taimede olgu nimetatud metsülase (Anemone silvestris) ja metsputke (Sanicula europaea) esinemine. Metsa idapoolsemas osas ilmnevad paeplaadid otse nähtavale. Ühtlasi omavad tugevat ülekaalu kaltsifiitsed taimed, nagu kare hanerohi (Arabis hirsuta), verev kurereha (Geranium sanguineum), kuldkann (Helianthemum chamaecisius), nõmmmünt (Calamintha acinos), varretu ohakas (Cirsium acaule). Pind on seega soodus tüüpilistele lootaimedele, kuid siiski on siin tamm tugev puu – kuni 10 meetrit ja ka üle selle kõrge.

Tõelist lootaimkonda leidub Koongas mitmel pool. Olgu näitena toodud Järveküla ja Pikavere vaheline loopealne. Kadakas paistab siin võrdlemisi suurtel aladel ainuvalitsejana silma. Põõsaste vahel kasvab teistega koos ka nõmmoravasaba (Phleum Bocmeri Wibel), nõmmekaer (Avena pubecsens), lapik nurmikas (Poacompressa), mugultulikas (Ranunculus bulbosus), kolmesõrmene kivirikk (Saxifraga tridactylites), angerpist, muulukas, harilik koldrohi (Anthyllis vulneraria), kuldkann ( Helianthemum chamaecistus), nõmmemünt (Calamintha acinos), kassisaba (Veronica spicata L.), värv-varjulill (Asperula tinctoria L.), varretu ohakas, kuu-võtmehein (Botrychium lunaria (L.)SW.), habras põisjalg (Cystopteris fragillis). Sammaldest on harilikud Thuidium abietinum, Ditrichum flexicaule, Tortella tortuosa.

Maastik[muuda | muuda lähteteksti]

Maastikuliselt eralduvad kõva paese pinnaga kumerused järsult lohkudes levivaist soodest ja rabadest. Kõrgemale paepinnale on koondunud asulastik ja kultuurmaistu, mis paepinna ebatasasuse tõttu ei ulatu küll pideva lagendikuna, vaid valib kõrgemaid või tüsedama pinnakattega laike. Lohkudes levivad niisked niidud ja võsastikud, sageli vaheldumisi veeloikudega. Eriti õhukese või puuduva mullakihiga paesed kõrgendikud ja pangased on kidurate kadakaste karjamaade all.

Selle vastandina levivad lagedate või osalt kiduraid mände ja kaski kasvatavate tasandikena lõpmatud sood ja rabad, millest kohati kerkivad esile üksikud soosaared puusalkade, põllulappide ja eraktaludega.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Liivimaa kroonika ja teiste varajaste kirjalike allikate andmete kohaselt oli Läänemaal seitse kihelkonda. Lõunaosa kandvaks kihelkonnaks oli Soontagana (Sontagana). Selle tuumiku moodustas hilisema Mihkli kihelkonna ala, ent see hõlmas nähtavasti ka valdavat osa pärastisest Audru kihelkonnast. Kuivõrd Henriku Liivimaa kroonikas märgitakse, et muistne Soontagana oli mereäärset teed pidi lõunast tulles esimene kihelkond, siis tuleb arvata, et selle valdused algasid otse Pärnu juurest. Võib arvata, et vana sadama- ja kaubitsemiskoht Pärnu ja Sauga jõe suudmete vahel kuulus selle järgi Soontaganale.

Koonga vald moodustati 1991. aasta 12. detsembril.[6]

Vaatamisväärsused[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Th. Lippmaa. Lääne-Eesti. 1927

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]