Lihula klooster
Lihula klooster oli keskaegne naistsistertslaste nunnaklooster Lihulas.
See rajati arvatavasti aastatel 1275–1285[1], Saare-Lääne piiskop Hermann von Buxhövdeni poolt.
Kloostrihoonestus paiknes Lihula linnuse vahetus läheduses ja oli ümbritsetud kastellilaadse ringmüüriga. Kloostriruumid paiknesid ümber pikliku sisehoovi. Kloostri suletud territoorium hõlmas suure territooriumi alates Penijõe teest kuni Eliisabeti kirikut ümbritseva kalmistu piirideni välja[2]. Kloostrikirik asus lõunatiivas ja selle kõrval paiknes oletatavasti kirik ilmlike jaoks. Klooster oli peamiselt Saare-Lääne piiskopkonna aadlidaamide varjupaigaks.
Lihula tsistertslaste nunnakloostri majandusmõisana asutati keskajal Kloostri mõis. Kloostrile kuulusid Vihterpalu, Hatu, Rumba ja teised mõisad[3]. Lihula tsistertslaste nunnaklooster oli oma 200 adramaa ja 300 taluga, piiskopi ja ordu kõrval Läänemaa suurimaks maavaldajaks.
Keskajast on säilinud teateid endiste Lihula kahe kloostri, Püha Martini ja Püha Elisabethi kirikute, Püha Antoniuse ja Püha Olavi kabelite kohta, kusjuures viimased kaks asunud alevist või linnast veidi eemal maantee ääres[3].
Katoliku klooster suleti reformatsiooni järel, 16. sajandi keskpaigas Liivimaa sõdade tõttu[4] ja klooster hävines arvatavalt 1570[5].
Klooster asus Penijõe tee lõunaküljel, omaaegse Linnamäe kõrtsi (Tallinna maantee 2a) ja bussipargi territooriumi vahel. Tallinna maantee 2b asub 1878. aastal ehitatud Lihula Eliisabeti kirik.
Lihula abtissid
[muuda | muuda lähteteksti]- 1433 Elisabeth
- 1526 Elisabeth
- 1532 Margaretha Swarthoff
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Lihula, 1505. aastal asustatud frantsisklaste Püha Martini?[viide?] Lihula mungaklooster
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Garel Püüa (27. oktoober 2007). "Arheoloogid leidsid Lihulast keskaegse nunnakloostri müürid". Lääne Elu. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. veebruar 2008. Vaadatud 28.10.2007.
- ↑ Anton Pärn, Lihula linn ja tema imelikud majad, Elavad vanalinnad. Lihula, Muinsuskaitseamet, lk 65
- 1 2 Lihula kiriklik elu keskajal, Kaja, nr. 185, 8. august 1934, lk 6
- ↑ Mati Mandel. Lihula muinas-ja keskaeg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 70–71.
- ↑ Lihula klooster kultuurimälestiste riiklikus registris
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Vahur Joala, Osilia: Osiliensis Episcopatus. 2024, lk 175-183, DIGARis -
- Inna Põltsam-Jürjo, Lihula isepäised nunnad. Erki Russow (Toim.). Läänemaa Muuseumi toimetised XVIII (lk 175−194). Haapsalu: SA Haapsalu ja Läänemaa muuseumid, 2015. ISBN 978-9949-9689-1-6,
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Lihula klooster kultuurimälestiste riiklikus registris
- Arheoloogid leidsid Lihulast keskaegse kloostri müürid, Postimees, 27. oktoober 2007
- Mati Mandel, Lihula nunnakloostri saladused, Lääneranne.ee, 16, oktoober 2024