Demograafiline üleminek

Allikas: Vikipeedia
Sündimuse ja suremuse ning rahvaarvu muutmine demograafilise ülemineku käigus

Demograafilise ülemineku teooria kohaselt läbivad erinevate ühiskondade rahvastikud pika aja jooksul sarnaseid muutuseid. Demograafiline üleminek koosneb neljast etapist, mille jooksul tööstusrevolutsiooni eelne traditsiooniline rahvastiku taastetüüp asendub nüüdisaegse rahvastiku taastetüübiga.[1] Demograafilise ülemineku mudel näitab sündimuse ja suremuse seaduspärase muutumise trende pika perioodi jooksul. Erinevatel rahvastel toimub üleminek erineval ajal ja erineva kiirusega. Kõrge sündimus ja suremus asenduvad madala sündimuse ja suremusega, kuna paranevad inimeste toitumis-, töö- ja elamistingimused, meditsiin areneb ja eelistatakse saada vähem lapsi. [2] Rahvaarv tõuseb ja rahvastiku vanuseline koosseis muutub vananemise suunas. Demograafilise ülemineku käigus ei vahetu ainult taastetüüp vaid protsessiga kaasnevad ka paljud teised ühiskondlikud muutused. [3]


Demograafilise ülemineku etapid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Traditsiooniline rahvastiku tüüp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Traditsiooniline rahvastiku tüüp on iseloomulik agraarühiskonnale, valdavalt enne tööstuslikku arengut oleval ajajärgul. [1]. Rahvaarvu kasv on aeglane või puudub. See on tingitud väiksest iibest, mille puhul on nii suremus kui ka sündimus suur (35–45‰). Peres sünnib keskmiselt 7–8 last, kellest täiskasvanuikka jõuab 3–4. Vanurid moodustavad rahvastikust vaid mõne protsendi, kuna keskmine eluiga on 35–40 aastat. Sündimus on suur, kuna pereplaneerimist ei ole. Puudub kontroll sündimuse üle ning tahetakse palju lapsi, kuna nende ülalpidamine on odav ja talumajapidamistes on abikäsi palju tarvis. Suremus on kõrge ja väga muutlik peamiselt alatoitumise, madala hügieenitaseme, puhta vee puuduse, epideemiate ja puuduliku arstiabi tõttu. [3]

Ülemineku I etapp – demograafiline plahvatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maailma rahvaarv

Demograafiline üleminek sai alguse esmalt Euroopas, mil algas üldine ühiskonna areng. Üleminek algab väga kiiresti – suremus väheneb järsult, kuid sündimus jääb endiselt väga kõrgeks. Sellist protsessi nimetatakse demograafiliseks plahvatuseks, kuna rahvaarv kasvab plahvatuslikult.[1]. Suremuse languse põhjusteks oli arstiteaduste areng ja parem arstiabi kättesaadavus, mille seoses väheneb ka imikusuremus. Elu- ja töötingimuste paranemisega kaasneb pikem eluiga. Samuti paraneb toiduainete kättesaadavuse ja puhas joogivesi tagab haiguste leviku vähenemise. Tugevate peretraditsioonide ja rasestumisvastaste vahendite halva kättesaadavuse tõttu on sündimus endiselt kõrge.[2]. Demograafilise plahvatuse tulemusena suureneb rahvastikus nii laste kui ka eakate osakaal.[1] Euroopas algas demograafiline üleminek 18. sajandi lõpus, kuid siis järsku rahvaarvu kasvu ei toimunud, kuna protsess vältas mitme sajandi jooksul.[2] Praegu on demograafilise plahvatuse etapis näiteks Angola[1]

Angola rahvastikupüramiid

Ülemineku II etapp – rahvastiku vananemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Demograafilise ülemineku teooria kolmanda etapi algul hakkab sündimus kiiresti langema, kuna seda mõjutavad nii kultuurilised kui ka majanduslikud tegurid. [1] Suremus langeb jätkuvalt, kuid kuna loomulik iive väheneb siis rahvaarvu kasv aeglustub. Kasvab ka keskmine oodatav eluiga ning laste osatähtsus rahvastikus väheneb.[2] Peamiseks sündimuse languse põhjusteks on naiste haridustaseme tõus. Sündimus langes 4–5 lapselt 2,1-le ehk rahvastiku taastetasemeni. [3]

Tänapäevase rahvastiku etapp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Demograafilise ülemineku viimases etapis on nii sündimus kui ka suremus madal. See on tüüpiline tänapäevast rahvastikku iseloomustav näitaja. Rahvaarv võib nii kasvada, kahaneda kui olla ka stabiilne. Kuna inimese keskmine eluiga on väga kõrge siis vanurite osakaal moodustab 20–25%. Laste osatähtsus on väike ning rahvastik vananeb, kuna pereplaneerimine reguleerib sündimust ja surma põhjused on stabiilsemad kui varasematel ajajärkudel. [2]

Demograafilise ülemineku V etapp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Originaalsel demograafilise ülemineku mudelil on neli etappi, kuid kuna suur osa maailmast on jõudnud selle viimasesse etappi siis tekib küsimus, kuhu liigutakse edasi? Võimalikud on kaks varianti – sündimus kas suureneb edasi või hakkab vähenema. Tänaseks on Euroopa ja paljude Ida-Aasia riikide suremus tõusnud sündimusest kõrgemale tasemele. See toob kaasa populatsiooni vananemise. Erandina on mõni heaoluriik, näiteks Jaapan ja Saksamaa, ka rahvastiku taastetasemel ehk seal sünnib 2,1 last naise kohta. [4]

Demograafilise ülemineku teooria ajalugu ja areng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Demograafilise üleminekuteooria sõnastamisega algas 1930.–1940. aastatel rahvastikuteaduses uus arengujärk. Demograafilise ülemineku kontseptsioon on ainuke püsima jäänud rahvastikuteooria. Selle rajajad olid Warren Thompson ja Frank Notestein, kes avastasid esimestena rahvastikuarengu peamised seaduspärasused. [3]

Demograafilise ülemineku algus on riigiti väga erinev. Samuti varieerub selle kulgemise tempo. Tänapäevaks on üleminek alanud kõikidel maailma rahvastel, kuid eri piirkonnad ja riigid on rahvastiku arengu erinevates etappides. [1] Üleminek on pöördumatu ja kulgeb üsna kindla skeemi järgi. Pärast selle algust pole enam võimalik minna tagasi traditsioonilisele taastetüübile omaste protsesside juurde, kuna kehtivad uued demograafilised seadused. [3]

Küsimuses, milliseks kujuneb demograafilise arengu järgmine etapp, on teadlased eriarvamustel. Üks võimalus on, et suremus ja sündimus jäävad ka tulevikus madalaks ning tasakaalustavad üksteist, seda nimetatakse 0-rahvastiku arengu teooriaks. Sel juhul rahvaarvu kasv pidurduks. Ka ÜRO rahvastikuprognooside kohaselt pikeneb keskmine eluiga ja sündimus väheneb.[1]

Arenenud ja arengumaad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arenenud riigid (Lääne-Euroopas) läbisid demograafilise ülemineku mitme sajandi jooksul, peamiselt alates 18. sajandi esimesest poolest kuni 20. sajandi keskpaigani. Protsessi alguses hakkas kõigepealt langema suremus ja seejärel ka sündimus. See tagas aeglase, kuid pideva rahvaarvu kasvu. [2] Arengumaades seevastu toimusid muutused kiiresti. Demograafilise ülemineku etappi jõuti alles peamiselt II maailmasõja järgsel kuuekümnel aastal. Tänu meditsiini arengule 20. sajandi algul hakkas suremus kiiresti langema. Samal ajal jäi sündimus endiselt väga kõrgeks ning seetõttu kasvas rahvaarv plahvatuslikult. Jätkuvalt kõrge iive on ka peamiseks põhjuseks, miks paljud arengumaad on veel demograafilise ülemineku etapis. [2] Tänapäevaks on Põhja-Ameerika ja suurem osa Euroopa riikidest nüüdisaegse rahvastikutüübiga ja nende rahvastiku kasv on stabiilne, samal ajal kui Ladina-Ameerika ja Kagu-Aasia riigid on jõudnud demograafilise ülemineku teise etappi. Nende sündimus hakkab vähenema, kuid rahvaarv endiselt kasvab. Demograafilise ülemineku esimeses etapis on jätkuvalt Aafrika ja teiste regioonide mahajäänud maad, kelle rahvaarv suureneb endiselt väga kiiresti. [1]

Rahvastiku vananemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Demograafilise ülemineku läbinuna jõuavad riigid faasi, kus vanurid moodustavad rahvastikust väga suure protsendi. See aga toob kaasa palju muutuseid rahvastikus. Tõsisemate probleemidega on silmitsi need riigid, kus eakate arvu tõusuga väheneb ka noorte arv. Sel juhul peavad vanemaealised hakkama saama ka noorte töödega. Sellised ühiskonnad peavad püüdma säilitada uuenduslikkust ja paindlikkust, mida noored inimesed rahvastikkus ülal hoiavad. Samuti suureneb vajadus haiglate ja terviseteenuste järele, kuna vanadel inimestel tekivad tihti probleemid nii vaimse kui ka füüsilise tervisega. Varem heaoluühiskonnale omane pensioniiga peab muutuma, kuna noorem põlvkond ei jaksa seda kinni maksta. Inimesed peavad hakkama kauem töötama ja endale ise elu jooksul pensionimakseid koguma, kuna nende vanadus sõltub pensionifondidesse makstud rahast. [1]

Ülemineku mudeli suhtelisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Demograafilise ülemineku mudelit ei saa võtta ühesena, ka selles esineb probleeme. Näiteks varieerub aeg, millega erinevad riigid etappe läbivad. Lääne-Euroopa riigid tegid demograafilise ülemineku läbi mitme sajandi jooksul (18., 19., 20. sajand), samal ajal kui 20. sajandil kiiresti arenenud riigid läbisid selle vaid paari aastakümnega. Samuti ei saa kindel olla, et kõik praegu demograafilises üleminekus olevad rahvad jõuavad nüüdisaegse rahvastiku taastetüübini. Takistuseks võib saada religioon, mis ei lase sündimusel langeda suremusega ühtlaselt madalale tasemele. [5]



Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 1,9 Liiber, Ü. 2013. Geograafia gümnaasiumile 1. Kursus. Rahvastik ja majandus.Eesti Loodusfoto, Tartu. lk 34-36.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Liiber, Ü. 2011. Demograafiline üleminek. Esitlus. Koolielu portaal, www.koolielu.ee
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Jänes-Kapp, K., Katus, K., Puur, A., Põldma, A. 2005. Demogaafiast ja rahvastikuarengu seaduspärasustest. Koolibri, Tallinn. lk 7,20-24.
  4. Myrskyla, M; Kohler, H-P; Billari, F. Advances in development reverse fertility declines. Nature 460, pp. 741–43., 6 August 2009. Kasutatud 29.09.2013.
  5. Matt Rosenberg. Demographic transition.. Geography, About. Kasutatud 29.09.2013.