Vadja keel

Allikas: Vikipeedia

Vadja keel (vađđaa tšeeli, vanema nimega maa tšeeli või maatšeeli) on olnud üks väikseima kõnelejaskonnaga läänemeresoome keeli, mille lähimad sugulaskeeled on eesti ja liivi keel.

Seisund[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vadja keel on hääbumas. Suvel 1998 kõneles seda emakeelena suuremal või vähemal määral umbes 30–40, suvel 2003 umbes kümme inimest kolmes Lauga jõe suudme äärses külas. Vadjalasi on 70–80. Noorim vadja keelt kõnelev vadjalane sündis aastal 1935. 1989. aastal rääkis vadja keelt veel 62 inimest. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel oskas Venemaal vadja keelt 68 inimest.[1]

Vadja keeles on neli murret ja mitu erinevat murrakut:

  • † idavadja
  • läänevadja
    • † Mäe vadja
    • † Oru vadja
    • Vaipoole vadja
  • Kukkusi vadja
  • kreevini

Murretest on järel veel läänevadja Vaipoole murrak. Lätis Bauska ligidal räägitud kreevini murre on kadunud juba 1800. aastatel. Idavadja oli hääbumas juba 1900. aastate algusepoolel, aga see säilis Itšäpäivä külas veel 1960-ndate lõpuni, millal viimane rääkija suri. Läänevadja Mäe ja Oru murrakud hääbusid samuti 1960. aastatel.

Vadja keelt esindas 2006. aastal Östersundis toimunud Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte lauluvõistlusel Liet Lavlut lauluga "Kui miä kazvõlin kanaine" ansambel Raud-Ants.

Õpetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Veel 21. sajandi esimestel aastatel õpetati lastele vadja keelt Luutsa küla koolis, kuid loobuti huvipuuduse tõttu. 2011. aasta alguses avati Kingissepa koduloomuuseumis vadjalastele ja isuritele pühapäevakool, kus õpetatakse ka vadja kultuuri ja keelt. [2]

Vadja keelt võib õppida mitmes ülikoolis:

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislink[muuda | redigeeri lähteteksti]