Paul Ariste

Paul Ariste hauakivi Raadi kalmistul Tartus

Paul Ariste (1927. aastani Paul Berg; 3. veebruar 1905 Rääbise, Võtikvere vald (Torma kihelkond) – 2. veebruar 1990 Tartu) oli eesti keeleteadlane.

Haridus

• Tõikvere algkool
• 1925 Tallinna Linna Poeglaste Humanitaargümnaasium
• 1925–1929 õppis Tartu Ülikoolis.
• 1931 kaitses Tartu Ülikoolis magistriväitekirja "Eesti-rootsi laensõnad eesti keeles".
• 1931–1933 Tartu Ülikooli stipendiaat Helsingi, Uppsala ja Hamburgi Ülikoolis.
• 1939 kaitses Tartu Ülikoolis doktoriväitekirja "Hiiu murrete häälikud" (filoloogiadoktor).

Töökohad

• 1925–1927 Eesti Rahva Muuseumi Arhiivraamatukogu
• 1927–1931 Eesti Rahvaluule Arhiiv
• 1933. aastast Tartu Ülikooli (hiljem Tartu Riikliku Ülikooli) õppejõud
• 1944–1946 eesti keele ja soome-ugri keelte kateedri juhataja
• 1946–1977 soome-ugri keelte kateedri juhataja, professor (1949)

1940. aastatel istus Ariste aastapäevad Nõukogude kinnipidamiskohas. See hirmutas ta ära ning muutis ta võimude suhtes väliselt igati lojaalseks.

Paul Ariste meelisuurimisobjekt oli vadja keel ning ka vadjalaste rahvaluule ja etnograafia. Tema uurimistöö temaatika oli siiski väga lai. Ta on avaldanud umbes 1300 teaduslikku tööd, sealhulgas umbes 50 raamatut.

Ta õpetas soome-ugri keeli, üldkeeleteadust, soome, rootsi, läti, alamsaksa ja esperanto keelt.

Paul Ariste rajas eesti fennougristikakoolkonna ning õpetas välja palju Nõukogude Liidu soome-ugri rahvaste seast pärit keeleteadlasi. Ta oli üle kuuekümne väitekirja juhendaja.

Paul Ariste oli ka tuntud polüglott. Ta alustas keele õppimist alati selle keele foneetika põhjalikust tundmaõppimisest.

Pärast seda, kui Ariste avastas, et sõna "manguma" on pärit mustlaskeelest, õppis ta selle keele ära ning kasutas seda oskust igal võimalusel. Mustlased hüüdsid teda valgeks mustlaseks.

Isiklikku

Paul Ariste sündis Rääbise mõisa sepa pojana.

Paul Ariste oli abielus Erna Aristega, kes valdas hästi läti keelt. Läti keelt Paul Ariste siiski ei julgenud rääkida, sest kartis häälduses eksida.

Paul Aristel oli väga kõrge hääl.

Aristel oli soov olla igal aastal publikatsioonide arvu (ja muu poolest) Tartu ülikooli õppejõudude seas esimene ja see tal ka õnnestus. Kurioosumina üritas ta alati ka palga maksmisel letis esimene olla, mistõttu läks juba tükk aega enne kassa avamise aega kohale.

Ariste tundis üliõpilaste ja üldse inimeste vastu väga suurt huvi. Ta olevat tundnud 100 000 eesti inimest.

Ariste eelistas meessoost üliõpilasi, pidades neid võimekamateks. Fennougristikaüliõpilastele tegi ta vana kombe kohaselt kohvikus välja.

Ariste oli ristitud õigeusku ja ta ka maeti õigeusu kombe kohaselt.

Tunnustused

• 1954 Eesti NSV Teaduste Akadeemia akadeemik
• 1959 ja 1982 Eesti NSV riiklik preemia
• 1965 Eesti NSV teeneline teadlane
• 1966 Ungari Teaduste Akadeemia auliige
• 1969 Soome Teaduste Akadeemia välisliige ja Helsingi Ülikooli audoktor
• 1971 Szegedi Ülikooli audoktor
• 1980 Soome Akadeemia välisliige
• 1981 Lenini orden

Kirjandus

• Huno Rätsep, "Akadeemik Paul Ariste". Perioodika, Tallinn 1980, 56 lk
• "Professor Paul Ariste biobibliograafia 1921–2000 = Professor Paul Ariste: Biobibliographie 1921–2000 ". Koostanud Mare Onga. Tartu Ülikooli Raamatukogu, 2000, 256 lk
• Paul Ariste, "Vadja päevikud 1942–1980" . Sari Litteraria nr 22; koostanud, saatesõna ja kommentaarid: Ergo-Hart Västrik, Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu 2005, 237 lk
• Ott Kurs, "Aristega Vadjas" – Akadeemia 2005, nr 9, lk 2027–33 ja Ott Kurs, "Rajamaade rahvaid", Tartu 2006, lk 79–85
• Jaan Õispuu, "Paul Ariste Vadja päevikud" – Keel ja Kirjandus 2005, nr 11, lk 931–937
• Paul Ariste, "Mälestusi". Trükiks ette valmistanud Mart Orav, Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 2008, 362 lk

Vaata ka

• Paul Ariste medal

Välislingid

• Info Paul Ariste kohta (koos fotoga) endise Soome-Ugri Rahvaste Infokeskuse (SURI) kodulehel
• Paul Ariste bibliograafia (Tartu Ülikooli raamatukogu andmebaas)
• Paul Ariste Eesti biograafilises andmebaasis ISIK