Paul Ariste

Allikas: Vikipeedia
Paul Ariste hauakivi Raadi kalmistul Tartus

Paul Ariste (1927. aastani Paul Berg; 3. veebruar 1905 Rääbise, Võtikvere vald (Torma kihelkond) – 2. veebruar 1990 Tartu) oli eesti keeleteadlane.

Haridus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Töökohad[muuda | redigeeri lähteteksti]

1937. aastal väitis Paul Ariste, et eesti keel pole veel kunagi olnud nii saksapärane kui siis[1].

1940. aastatel istus Ariste aastapäevad Nõukogude kinnipidamiskohas. See hirmutas teda ning muutis ta väliselt võimudele igati lojaalseks.

Paul Ariste meelisuurimisobjekt oli vadja keel, samuti vadjalaste rahvaluule ja etnograafia. Tema uurimistöö temaatika oli siiski väga lai. Ta on avaldanud umbes 1300 teaduslikku tööd, sealhulgas umbes 50 raamatut.

Ta õpetas soome-ugri keeli, üldkeeleteadust, soome, rootsi, läti, alamsaksa ja esperanto keelt.

Paul Ariste rajas eesti fennougristikakoolkonna ja õpetas välja palju Nõukogude Liidu soome-ugri rahvaste seast pärit keeleteadlasi. Ta oli üle kuuekümne väitekirja juhendaja.

Paul Ariste oli ka tuntud polüglott. Keele õppimist alustas ta alati selle keele foneetika põhjalikust tundmaõppimisest.

Pärast seda, kui Ariste avastas, et sõna "manguma" on pärit mustlaskeelest, õppis ta selle keele ära ning kasutas seda oskust igal võimalusel. Mustlased hüüdsid teda valgeks mustlaseks.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paul Ariste sündis Rääbise mõisa sepa pojana.

Ariste elas lapsepõlves lühikest aega Puurmanis.

Paul Ariste oli abielus Erna Aristega, kes valdas hästi läti keelt. Läti keelt Paul Ariste siiski ei julgenud rääkida, sest kartis hääldusega eksida.

Paul Aristel oli väga kõrge hääl.

Aristel oli soov igal aastal publikatsioonide arvu (ja muu poolest[viide?]) Tartu ülikooli õppejõudude seas esimene olla ja see tal ka õnnestus. Kurioosumina üritas ta alati ka palga maksmisel letis esimene olla, mistõttu läks ta kohale juba tükk aega enne kassa avamist[viide?].

Paul Ariste oli taimetoitlane[2].

Ariste tundis üliõpilaste ja üldse inimeste vastu väga suurt huvi. Väidetavalt olevat ta tundnud 100 000 eesti inimest.

Ariste eelistas meessoost üliõpilasi, pidades neid võimekamateks. Fennougristikaüliõpilastele tegi ta vana kombe kohaselt kohvikus välja.

Ariste oli õigeusku ja maeti ka õigeusu kombe kohaselt.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Eesti keel saksastub? Rahvaleht, 15. november 1937, nr. 135, lk. 3.
  2. "Mu suu pole surnuaed!" Rahvaleht, 17. juuni 1936, nr. 70, lk. 4.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]