Kaitsepolitseiamet

Allikas: Vikipeedia
Kaitsepolitseiameti embleem
Kaitsepolitseiamet. Tallinn, Toompuiestee 3.

Kaitsepolitseiamet (lühend KaPo) on Eesti Vabariigi Siseministeeriumi valitsemisalasse kuuluv riigiamet, mille ülesanneteks on põhiseadusliku korra kaitse, võitlus terrorismi ja korruptsiooniga, riigisaladuste kaitse ja vastuluure.

Kaitsepolitseiameti peahoone paikneb Tallinnas Tõnismäel, Toompuiestee 3.

Kaitsepolitseiameti ülesanneteks on:

  • 1) kogub ja töötleb teavet riigi põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele muutmisele suunatud tegevusest seaduses ettenähtud juhtudel ja korras;
  • 2) rakendab meetmeid riigi põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele muutmisele suunatud kuritegude ennetamiseks, tõkestamiseks, avastamiseks ning neid toimepannud isikute väljaselgitamiseks ja vastutusele võtmiseks seaduses ettenähtud juhtudel ja korras;
  • 3) korraldab riigisaladuse kaitset, rakendab meetmeid riigisaladuse seaduse ja selle alusel antud õigusaktide sätteid eiranud isikute väljaselgitamiseks ja vastutusele võtmiseks seaduses ettenähtud juhtudel ja korras;
  • 4) vaatab läbi riigisaladusele juurdepääsu loa taotlemiseks esitatud avaldusi, teostab julgeolekukontrolli, otsustab riigisaladusele juurdepääsu loa andmise või andmisest keeldumise ning tühistab riigisaladusele juurdepääsu lubasid;
  • 5) rakendab meetmeid Eesti Vabariigi vastu suunatud luure- ja õõnestustegevuse ennetamiseks, tõkestamiseks ja avastamiseks ning sellega seotud isikute väljaselgitamiseks ja vastutusele võtmiseks seaduses ettenähtud juhtudel ja korras;
  • 6) rakendab meetmeid terroriaktide ennetamiseks, tõkestamiseks ja avastamiseks ning neid toimepannud isikute väljaselgitamiseks ja vastutusele võtmiseks seaduses ettenähtud juhtudel ja korras;
  • 7) teavitab Julgestuspolitseid viimase kaitse all olevate isikute ja objektide suhtes plaanitsetavatest terroriaktidest ja rakendab koos Julgestuspolitseiga meetmeid nende ennetamiseks, tõkestamiseks ja avastamiseks ning neid toimepannud isikute väljaselgitamiseks ja vastutusele võtmiseks seaduses ettenähtud juhtudel ja korras;
  • 7’) kogub ja töötleb teavet julgeolekuasutuste seaduses ettenähtud juhtudel ja korras;
  • 8) rakendab meetmeid ametialaste kuritegude ja korruptsiooni ennetamiseks, tõkestamiseks ja avastamiseks ning sellega seotud isikute väljaselgitamiseks ja vastutusele võtmiseks seaduses ettenähtud juhtudel ja korras;
  • 9) teostab kuritegude kohtueelset uurimist ja väärtegude menetlemist seaduses ettenähtud juhtudel ja korras;
  • 10) teostab jälitustegevust jälitustegevuse seaduses ettenähtud juhtudel ja korras;
  • 11) koostab ameti eelarve projekti ja eelmise aasta eelarve täitmise aruande;
  • 12) töötab välja ameti tegevusvaldkonda reguleerivate seaduste, Vabariigi Valitsuse ja siseministri määruste ning muude õigusaktide eelnõud;
  • 13) teeb oma pädevuse piires koostööd teiste riigiasutuste, kohaliku omavalitsuse organite ja asutustega ning füüsiliste ja juriidiliste isikutega, samuti teiste riikide politsei- ja julgeolekuasutuste ning rahvusvaheliste politseiorganisatsioonidega;
  • 14) täidab muid talle seadusega, Riigikogu otsusega, Vabariigi Presidendi seadlusega, Vabariigi Valitsuse määruse ja korraldusega ning siseministri määruse ja käskkirjaga pandud ülesandeid[1].

Kaitsepolitsei uurimisalluvusse kuuluvad:

  • süüteod Eesti Vabariigi või rahvusvahelise julgeoleku vastu; terrorism;
  • süüteod inimsuse ja rahu vastu;
  • sõjasüüteod;
  • tsiviilkäibes keelatud lõhkematerjali ja lõhkeseadeldiste ebaseaduslik käitlemine ning nendega plahvatuste korraldamine;
  • osad kõrgemate riigiametnike poolt toime pandud ametialased süüteod;
  • salakaubavedu kui kuriteo objektiks oli radioaktiivne aine, lõhkematerjal, strateegiline kaup, tulirelv või laskemoon või
  • süütegude eeluurimine, kui kuriteo pani toime ametiisik oma ametiseisundit ära kasutades;
  • riigisaladuse avalikustamisega seonduvad süüteod; sotsiaalse vaenu õhutamine[2],
  • usalduse kuritarvitamine,
  • riikliku järelevalve ebaseadusliku teostamine,
  • mõjuvõimuga kauplemine ning
  • toimingupiirangu rikkumine suures ulatuses[3].

Juhid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1991–1993 Eesti Politseiameti Kaitsepolitsei direktor Jüri Pihl
  2. 1993–2003 Kaitsepolitseiameti peadirektor Jüri Pihl[4]
  3. 2003–2008 Kaitsepolitseiameti peadirektor Aldis Alus
  4. 2008–2013 Kaitsepolitseameti peadirektor Raivo Aeg, peadirektori asetäitja oli Aleksander Toots.
  5. 2013– Kaitsepolitseameti peadirektor Arnold Sinisalu

Organisatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaitsepolitseiameti struktuuriüksused on osakonnad ja bürood.

Ametil on neli regionaalset osakonda:

  • Põhja osakond (teeninduspiirkond: Harjumaa)
  • Lõuna osakond (teeninduspiirkond: Valga-, Võru-, Viljandi-, Tartu-, Jõgeva- ja Põlvamaa)
  • Ida osakond (teeninduspiirkond: Lääne-Viru ja Ida-Viru maakond)
  • Lääne osakond (teeninduspiirkond: Hiiu-, Saare-, Lääne-, Järva-, Rapla- ja Pärnumaa)

Töövaldkonnad jagunevad järgmiselt:

Kaitsepolitseiameti täpsem struktuur on salastatud Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. a määruse nr 262 «Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord» § 7 lõike 6 punkti 1 alusel[6].

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaitse- ja Poliitilise politsei juhid:
  1. 1. mai 1920 – 27. oktoober 1920, kapten Helmut Veem, Kaitsepolitsei Peavalitsuse ülem
  2. 27. oktoober 1920 – 21. veebruar 1921 Andres Puri[7], Kaitsepolitsei Peavalitsuse ülema ajutine kohusetäitja
  3. 21. veebruar 1921 - 13. august 1921 Eduard Alver, Kaitsepolitsei Peavalitsuse ülem
  4. 13. august 1921 - 11. oktoober 1921 Andres Purri, Kaitsepolitsei Peavalitsuse ülema ajutine kohusetäitja
  5. 11. oktoober 1921 - 5. jaanuar 1923 Eduard Andreas Lensin, Kaitsepolitsei Peavalitsuse ülem
  6. 5. jaanuar 1923 - 3. juuli 1924 Johan Sooman, Kaitsepolitsei Peavalitsuse ülem
  7. 3. juuli 1924 - 1. detsember 1924 August Tenson, Politsei Peavalitsuse Kaitsepolitsei osakonna ülem
  8. 1924 - 1938 Politsei Peavalitsuse Poliitilise Politsei ülem Johan Sooman
  9. 1938 - 1940 Poliitilise Politsei ülem, Politseitalituse abidirektor Konstantin Kirsimägi

1919. aasta suvel kutsus Eesti Vabariigi Valitsus kokku komisjoni, mis töötaks välja riigikorra vastaste kuritegudega tegeleva õiguskaitseasutuse projekti.

Algselt Kohtuministeeriumi alluvusse planeeritud Kaitsepolitsei määrati jaanuaris 1920 Siseministeeriumi haldusalasse.

Seadusliku aluse andis kaitsepolitseile 12. aprillil 1920 valitsuse poolt vastu võetud Eesti Vabariigi kaitsepolitsei korraldus. Selle kohaselt oli kaitsepolitsei ülesandeks demokraatliku vabariigi ja kehtiva riigikorra kukutamisele suunatud kuritegude vastu võitlemine. Kaitsepolitsei Peavalitsusele, mille eesotsas seisis kaitsepolitsei ülem, allusid 11 enamikes maakonnakeskustes asuvat jaoskonda.

1920. aastal asutatud kaitsepolitsei nimetati ümber poliitiliseks politseiks pärast 1924. aasta 1. detsembri mässukatset ja selle ülesandeks oli Eesti riikluse vastu suunatud konspiratiivse tegevuse väljaselgitamine. Silma hoiti peal ka isikutel, kelle vastu võis huvi olla Nõukogude luurel, kaitsti välisdiplomaate ja kohalikke suurusi. Organisatsioon koosnes 220 mehest, viiendik neist asus Tallinnas.

1924. aastal, kui õiguskaitseorganite tugevdamise eesmärgil politseiasutused ühendati, määrati Kaitsepolitsei eraldiseisva osakonnana Siseministeeriumi Politsei Peavalitsuse alluvusse, kuhu ta jäi kuni likvideerimiseni 1940. aastal.

1925. aastast kandis Kaitsepolitsei nime Poliitiline Politsei (lühend PolPol). PolPoli komissarid allusid Politsei Peavalitsuse abidirektorile ning tema alluvuses olevale Poliitilise Politsei inspektori aparaadile.

Next.svg Pikemalt artiklis Poliitiline Politsei

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Krikk, Mai. Eesti poliitiline politsei 1920-1940. Tallinn : Olion, 2002

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tegevuse kajastus meedias[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]